Saksa lahingulaeva „Bismarcki“ võit ja hukk

USA okeanoloog dr. Robert Ballardi nimi sai laiemale üldsusele tuntuks seoses „Titanicu“ vraki leidmisega 1985. aastal ja aasta hiljem kuulsa laeva vraki juurde korraldatud allvee-ekspeditsiooniga. 12. juunil 1988 õnnestus Ballardil leida üles Suur-Saksamaa võimsaima lahingulaeva „Bismarcki“ vrakk, mis asub Atlandi ookeani põhjas umbes 1000 km kaugusel Prantsusmaast Bresti sadamast. Sama fotorobot, mis omal ajal jäädvustas videolindile „Titanicu“ vraki, fikseeris 4500 m sügavusel „Bismarcki“. Monitori ekraanil oli näha, et laev lebab kiilul ja on suhteliselt heas seisukorras. Isegi paljud puitosad olid säilinud. Dr. Ballard teatas, et ta ei kavatse enam selle vraki juurde ühtegi ekspeditsiooni teha…

Mõlema ookeanihiiglase saatuses on mõndagi ühist. „Titanic“ hukkus oma esimesel reisil, „Bismarck“ esimesel lahinguretkel, mis kestis kõigest kaheksa päeva. Mõlema laeva hukkumine põhjustas suuri inimohvreid. Kui „Titanicu“ tragöödia andis otsustava tõuke laevasõidu ohutumaks muutmisele, siis „Bismarcki“ põhjalaskmine inglaste poolt sai üheks (olgugi, et kaugeltki mitte otsustavaks) pöördepunktiks Teises maailmasõjas. 1939. aasta sügiseks oli Saksamaal ainult kümmekond suurt sõjalaeva, mille abil Saksamaa sõjaväeline juhtkond kippus merede valitsejaks. Tõsi, juba Teise maailmasõja alguses tegid sakslased suurema panuse allveelaevadele, kuid samal ajal oli selge, et ilma suurte lahingulaevade aktiivse rakendamiseta soovitud eesmärke ei saavutata.

1941. aasta mai keskel sattus Briti Admiraliteet ärevusse. Luure andmetel sõitis merele Saksa suurim lahingulaev „Bismarck“. Loomulikult ei võinud Inglise luure tollal teada, et teoksil oli sakslaste salajane operatsioon „Rheinübung“. Lahingulaevad „Bismarck“ ja „Prinz Eugen“ pidid Inglise mereblokaadist läbi murdma, jõudma Loode-Atlandile ja ründama seal USA-st Inglismaale sõitvaid kaubalaevu. Operatsiooni edukus eeldas eelkõige, et laevadegrupi läbimurre avastataks võimalikult hilja. Paraku tegid sakslased esimese vea juba operatsiooni algul: lahinguretke juht admiral Günther Lütjens, kinnine ja igasuguseid diskussioone vältiv mees, otsustas viia laevad läbi Skagerraki väina. Inglise luure sai haisu ninna juba siis, kui laevadegrupp lähenes Bergeni sadamale Norras, kus kavatseti täiendada kütusevarusid. Vähe sellest, sadamast väljudes pidas „Bismarck“ merejõudude juhatusega „West“ pooletunnise raadiosideseansi. Sellest piisas Inglise raadioluurele, et peilida välja laeva asukoht ja teha oletusi tema edaspidiste kavatsuste kohta.

Admiral Lütjens juhtis „Bismarcki“ ja teda saatva „Prinz Eugeni“ Norra merele, et siis suure kaarega läbi Taani väina jõuda Loode-Atlandile. Admiral ei võinud teada, et „Bismarcki“ otsisid juba kümned Inglise laevad. Ööl vastu 23. maid andis Lütjens lahingulaevu saatnud kolmele hävitajale korralduse tagasi pöörduda. Edasi liiguti ilma saatelaevadeta. Admiral arvestas sellega – ja see oli tema järjekordne viga –, et Saksa õhuluure andmetel viibisid „Bismarckile“ tõeliselt ohtlikud Inglise lahingulaevad „Hood“ ja „Prince of Wales“ Šotimaal Scapa Flow’ sõjasadamas.
Hiljem selgus, et Saksa kaugluurelennukid olid kahe suure Inglise sõjalaeva merelemineku maha maganud. Pardameteoroloogi usaldades lootis admiral Lütjens tegutseda kaitsva udu varjus. Esialgu see tal ka õnnestus. Tihedad pilved, udu ja hoovihm sundisid Inglise luurelennukeid ikka ja jälle tagasi pöörduma.
23. mai keskpäeval jõudsid „Bismarck“ ja „Prinz Eugen“ paakjää piirini, kust Islandi rannikuni jäi kohati vaevalt kuuskümmend miili. Vähemalt pool Taani väina Gröönimaa-poolsest osast oli kaetud paakjääga, mis vähendas vaenlase rünnakuohtu selles piirkonnas.

Ootamatult ilm selgines, päike lõi särama ja suured sõjalaevad olid täies hiilguses nähtavad kümnete miilide kaugusele. Samal ajal ekslesid vaenlast otsivad Inglise ristlejad „Norfolk“ ja „Suffolk“ Islandi lähedal udus. „Bismarcki“ komandöril Lindemannil ja admiral Lütjensil polnud vähimatki põhjust päikesepaistelisest ilmast rõõmu tunda. Aga laeva meeskonna, 2200 noore meremehe tuju ei rikkunud esialgu miski. Nad ootasid kärsitult, millal saab ükskord Tommydele vastu nina anda. Operatsiooni „Rheinübung“ läbiviimise ajal olid USA-st Inglismaale teel 11 suurt konvoid, mida kaitsesid ainult kergeristlejad ja hävitajad. Neid kaubalaevu „Bismarck“ nüüd kimbutama kippuski.
Kell 19 jõudsid laevad Taani väina ning siin nad ka tabati. Kell 19.22 märkas „Suffolki“ vaatlusmadrus mõlema Saksa sõjalaeva siluetti. Ristleja komandör andis teate vaenlase avastamisest viivitamatult raadio teel edasi ja põgenes siis täiskäigul Islandi lähedal lasuva udu varju. Mõlemad Inglise ristlejad hoidusid vastavalt käsule lahingust – nende ülesanne oli ainult kontakti hoidmine vastasega. Kui „Norfolk“ kogemata oma nina udust välja pistis, kostitas „Bismarck“ teda kohe oma peakaliibri kogupauguga. Õnneks jõudis „Norfolk“ õigel ajal teha täispöörde ja uttu kaduda. Mõlemad avastatud Saksa sõjalaevad tõstsid auru ja kihutasid 31-sõlmese kiirusega edasi, et jälitajaid kannult maha raputada. Öö möödus rahulikult, kui mitte arvestada ühe Inglise luurelennuki ootamatut ilmumist. Aga suures kõrguses lendav lennuk ilmselt laevu ei märganud. Kell 5.00 tegi „Prinz Eugeni“ hüdrofonioperaator kindlaks laevakruvide müra (Inglise laevad olid sel hetkel alles 20 miili kaugusel!). Kell 5.30 märgati ees sõitva „Prinz Eugeni“ mastikorvist silmapiiri taga tõusvaid suitsusambaid. Peagi ilmusid horisondile kahe sõjalaeva siluetid, kuid kaugus oli veel liiga suur, et kindlaks teha, kellega on tegemist. Vahemaa vähenes aga kiiresti ja peagi tunti ühes laevas ära Inglise võimsaim ristleja „Hood“. Teises laevas arvati ära tundvat „King George V“. Tegelikult oli see viimase tuliuus sõsarlaev „Prince of Wales“ (Jaapani lennukid uputasid selle laeva 10. detsembril 1941 Malaisia vetes Kuantani lähedal). Olukord oli äärmiselt tõsine. Polnud vähimatki kahtlust, et nüüd kiirustavad kohale ka ristlejad „Norfolk“ ja „Suffolk“.
Kell 5.45 sähvatavad „Hoodi“ pardal pikad tulekeeled. Hetk hiljem avab tule ka „Prince of Wales“. Kell 5.53 saadab Lütjens merejõudude juhatusse raadiogrammi, milles ütleb, et ta on Inglise sõjalaevadega tulevahetuses. 24,1 kilomeetri kauguselt avab „Bismarck“ tule „Hoodi“ pihta, laev saab esimese tabamuse. Kärgatab järjekordne „Bismarcki“ peakaliibri kogupauk. Otse „Hoodi“ parda ääres tõusevad õhku veesambad. Kas ülejäänud mürsud tabasid? Teadmatus kestab vaid 2–3 sekundit. Siis tõuseb „Bismarckist“ 12,8 km kaugusel asuva „Hoodi“ ahtrist tohutu tule- ja suitsusammas, mis kiiresti laieneb laeva keskosa suunas. Üks „Bismarcki“ 38 cm mürsk on puhtalt soomusest läbi löönud ja plahvatanud „Hoodi“ mürsukeldris. Inglise ristleja vöörisuurtükid annavad viimase kogupaugu. „Hoodi“ vöör kerkib kiiresti õhku, samal ajal kui ahter vajub lainetesse. Kell on 6.06. Täpselt 21 minutit pärast lahingu algust on Inglise suurim lahingulaev veepinnalt kadunud. Ristleja „Norfolk“ saadab Briti laevastiku staapi lakoonilise raadiogrammi: „Hood blows up.“ „Hoodi“ 1324 madrusest ja 95 ohvitserist pääses ainult kolm.

„Bismarck“ viib nüüd tule kiiresti üle teisele ristlejale. Pärast mitut rasket tabamust on „Prince of Wales“ sunnitud eemalduma. Selle lahingu on sakslased puhtalt võitnud. „Prinz Eugen“ on saanud ühe tabamuse, „Bismarck“ kolm. Viimasel on viis haavatut, „Eugenil“ ei saanud keegi isegi mitte haavata. „Bismarcki“ ülevaatusel selgus, et üks vööritank oli vigastatud. Väljavoolav õli jättis kiiluvette kaugele nähtava jälje. See oli ülimalt ebameeldiv avastus, kuid vigastust kõrvaldada ei olnud niisama lihtne. Tanki voolav vesi muutis vööri raskemaks ning vähendas laeva kiirust. Kriitilises situatsioonis võis sellel olla aga määrav tähtsus. Mida teha? Baasi tagasi pöörduda? Ei, admiral Lütjensil oli oma kaval plaan vaenlase lõksu meelitamiseks. Et nüüd ei olnud enam niikuinii võimalik jälitajatest lahti saada, nõudis admiral raadio teel mereväejuhatuselt „West“ tema poolt nimetatud piirkonda kuue allveelaeva saatmist. „Bismarck“ meelitab siis vaenlase Saksa allveelaevade rünnakukaugusesse, „Prinz Eugen“ aga tegutseks üksinda kaubalaevade vastu. 24. mail kell 18 lähevadki laevad lahku. „Prinz Eugeni“ meremehed jälgivad uttu kaduvat „Bismarcki“, kuid keegi ei oska aimata, nad ei näe seda laeva enam kunagi…
„Hoodi“ hukkumine põhjustas Inglismaal suure segaduse. Briti Admiraliteet asus palavikuliselt tegutsema. „Bismarck“ tuleb uputada, maksku mis maksab! Merele sõidavad lahingulaevad „Renown“, kergeristleja „Sheffield“, kuus hävitajat ja kaks lennukikandjat. „Bismarcki“ jahtima saadetakse ka Kesk-Atlandil viibivad raskeristlejad „London“ ja „Edinburgh“. Hiljem liituvad jälitajatega veel kümme muud sõjalaeva. Tunnid kuluvad, kuid „Bismarckist“ pole jälgegi. 25. mai õhtul stardivad lennukikandja „Victorious“ pardalt torpeedolennukid. Vahetult enne südaööd avastavad nende radarid läbi paksu pilveteki suure laeva. „Bismarck“?! Lennukid sööstavad läbi pilvede madalamale. Eksitus! Äärepealt oleks rünnatud oma ristlejat „Norfolk“.

Kell 22 „Bismarck“ lõpuks siiski leitakse. Ta võtab ründajad vastu marulise tõkketulega. Kiirustades puistavad lennukid torpeedod vette ja pöörduvad tagasi. Üks torpeedo tabab, kuid selle plahvatus ei suuda purustada laeva külge katvat soomust. Üks meeskonnaliige saab surma – esimene sellel lahinguretkel. Vigastatud tankist voolab endiselt õli välja. Pealegi selgub, et lekib veel üks tank, milles on umbes 1000 tonni kütust Siiani on vastuseta küsimus, miks „Bismarck“ erinevalt „Prinz Eugenist“ ei täiendanud oma kütusevarusid Norra sadamas ja miks hiljem Norra merel ei võetud kütust tanklaevalt „Weissenburg“. Igatahes ei tulnud lahinguülesande täitmisest enam midagi välja. Admiral Lütjens oli sunnitud sõitma lühimat teed mööda okupeeritud Prantsusmaa läänerannikule, et lasta laeva vigastused parandada St. Nazaire’i kuivdokis.
Enesekindlale admiralile oli tema senistest vigadest vähe: „Bismarcki“ järjekordne raadiosideseanss võimaldas inglastel uuesti laeva asukoha välja peilida.
Puhkeb torm, mis 26. mai hommikuks paisub orkaaniks. Inglased ei jäta jonni. Üles-alla õõtsuvalt lennukikandjalt „Ark Royal“ stardib 15 „Swordfish“ tüüpi lennukit. „Bismarcki“ ootamatu kursimuutuse tõttu olid inglased laeva kaotanud silmist peaaegu 24 tunniks. Seetõttu ründavad torpeedolennukid jälle eksikombel oma laeva. Õnneks pääseb ristleja „Sheffieldi“ meeskond ainult ehmatusega – ükski lennukitelt heidetud torpeedo ei taba. Lõpuks saab ristleja kontakti „Bismarckiga“ ja püüab ohutut distantsi hoides viimasest mitte maha jääda. „Bismarck“ rühib aga kiirusega 30 miili tunnis päästva Prantsusmaa ranniku poole. Lennukikandjal „Ark Royal“ tehakse kiirustades ettevalmistusi uueks rünnakuks.
Kella 20 paiku antakse „Bismarckil“ õhuhäire. Inglise torpeedolennukid ründavad raevukalt. Lahingulaev annab kõigist õhutõrjerelvadest tuld. Üks torpeedo teise järel plartsatab lainetesse ja sööstab „Bismarcki“ poole. Selles tohuvabohus ei ole lihtsalt võimalik kõikide torpeedode eest kõrvale põigelda. Mis tulema peab, see tuleb: üks torpeedo tabab laeva keskosa, teine plahvatab ahtris ja purustab rooliseadme. 15-kraadise nurga all kinnikiilunud rool muudab „Bismarcki“ juhitamatuks, laev võib liikuda ainult mööda ringi. Manööverdamine tormisel merel sõukruvide abil ei ole mõeldav. Vigastatud lahingulaeva jälitav „Sheffield“ teatab raadio teel staapi, et Saksa ristleja rool on ilmselt vigastatud. Inglaste rõõmul ei ole piire. Nüüd pole „Bismarckil“ enam pääsu!

Vastu ööd ründavad laeva hävitajad. Puhkeb kirjeldamatu möll. „Bismarck“ külvab ründajad üle lakkamatu mürsurahega. Hävitajad ei suuda õiget hetke tabada ja kõik väljalastavad torpeedod kihutavad märgist mööda. Kell 21.40 saadab admiral Lütjens laevastiku staapi Pariisis raadiogrammi: „Laev on manööverdamisvõimetu. Võitleme viimse mürsuni. Elagu füürer.“ Admiral Saalwächteri vastus on nekroloogihõnguline: „Teiega on kogu Saksamaa. Teie kohusetäitmine annab jõudu meie rahvale tema võitluses oma olemasolu eest.“ Sel ööl antakse „Bismarckil“ veel viis lahinguhäiret. Kogu laeva proviant antakse meeskonna käsutusse. Igaüks võib süüa ja juua nii palju kui tahab.
Aegamööda koidab 27. mai hommik. Enne kella kuut ründab laeva üksik hävitaja, kuid tagajärjetult. Mitte keegi laeva pardal ei kahtle selles, et algav päev jääb „Bismarckile“ viimaseks. Vaenlase eest ei ole enam pääsu. Kohale jõudnud ristlejad „King George V“, „Norfolk“, „Rodney“ ja „Dorsetshire“ juhatavad sisse merelahingu viimase vaatuse. Kell 8.47 kõmatab „Rodney“ 40,6 cm peakaliiber, mõni aeg hiljem avavad tule ka ülejäänud laevad. Aegamööda hakkab „Bismarcki“ tekk muutuma rusuhunnikuks. Üks suurtükk teise järel langeb rivist välja. Ristlejad „Rodney“ ja „Norfolk“ püüavad lõppu kiirendada ja asuvad torpeedorünnakule. Esimene laseb välja kuus, teine neli torpeedot, mis aga kõik märgist puhtalt mööda lähevad. Tulevahetus puhkeb uue jõuga. Õhku lendab „Bismarcki“ vöörisuurtükitorn. Laev mähkub tihedatesse suitsupilvedesse. Arvukaid tulekoldeid pole enam võimalik kustutada.
Õhust ründavad hukkumisele määratud laeva torpeedolennukid. „Bismarck“ aga ei kavatsegi uppuda. Siis saabub vaikus: „Bismarck“ on tulistanud välja viimase mürsu. Kell 10.15 annab esimene ohvitser fregatikapten Oels käsu õhkida kingstonid, et kiirendada laeva uppumist.

Samal ajal antakse meeskonnale korraldus laevalt lahkuda. „Dorsetshire“ läheneb 3000 m kaugusele ja laseb välja kaks torpeedot. Mõlemad tabavad, kuid surmavalt haavatud „Bismarck“ püsib ikka veel veepinnal. Raskeristleja teeb kaare ja laseb torpeedo „Bismarcki“ teise pardasse. Alles see mõjub.
Aeglaselt vajub „Bismarck“ pakpoordi, läheb lõpuks kummuli ja kell 10.40 kaob veepinnalt. Lahingulaeva 2245 meeskonnaliikmest pääseb ainult 115. Suurema osa pääsenuid võtavad peale Inglise raskeristleja „Dorsetshire“ ja hävitaja „Maori“, 5 meest korjab hiljem üles Saksa allveelaev U 74.
Suur-Saksamaa sõjaväeline juhtkond elas „Bismarcki“ hukkumist raskelt üle. Küsimus polnud ainult ühe laeva kaotuses. NSV Liidu vastu suunatud välksõja läbikukkumine sundis Saksamaad forsseerima idarindele vajaliku sõjatehnika tootmist, suurte sõjalaevade ehitamiseks ei jätkunud enam aega ega vahendeid. Juba sõja esimesel kuul oli kaotatud ristleja „Admiral Graf Spee“, 1940. aasta aprillis Oslo vallutamisel tuliuus ristleja „Blücher“, aasta hiljem „Bismarck“. Need kaotused muutsid Saksa sõjalaevastiku ülemjuhatuse ettevaatlikuks. Suuri sõjalaevu püüti igasugusest lahingutegevusest eemal hoida. 1943. aasta detsembris söandati saata lahinguretkele „Sharnhorst“, kes koos teiste sõjalaevadega pidi operatsiooni „Ostfront“ käigus andma hävitava löögi Murmanskisse suunduvatele konvoidele. Ent ka see operatsioon lõppes täieliku läbikukkumisega. Inglased lasksid „Sharnhorsti“ põhja 26. detsembril 1943, laeva 1968 meeskonnaliikmest pääses ainult 36. See oli ränk kaotus. Nüüd loobus Saksa sõjavägede ülemjuhatus üldse suurte sõjalaevade kasutamisest meresõjas. Forsseeritud allveesõda ei suutnud samuti sõja käiku pööret tuua. Ei päästnud midagi ka totaalse sõja väljakuulutamine. Totalitaarset riiki tabas totaalne kaotus.

©Peter Hagen

Saksa lahingulaev „Bismarck“

vettelaskmine: 14. veebruar 1939
pikkus: 251 m
laius: 36 m
süvis: 10,6 m
veeväljasurve: 53 500 t (täislastis)
12 aurukatelt
3 turbiini
masinate võimsus: 150 170 hj (110 450 kW)
kiirus: 30,6 sõlme (57 km/h)
meeskond: 2092, nende hulgas 128 ohvitseri
relvastus: 8 380 mm suurtükki (kahekaupa neljas tornis, ühe toru eluiga 1004 lasku)
12 150 mm suurtükki (kuues tornis, toru eluiga 1288 lasku)
16 105 mm õhutõrjekahurit (toru eluiga 6825 lasku)
16 37 mm õhutõrjekuulipildujat (toru eluiga 34 100 lasku)
12 20 mm õhutõrjekuulipildujat. Topeltkatapult lennukitele. Kuus vesilennukit „Arado 196“.
Soomusvöö paksus laeva külgedel 170–320 mm, tekil 121 mm ja peakaliibri tornidel 360 mm, keskmise kaliibri tornid 102–37 mm, vööri komandotornil 350 mm, ahtri komandotornil 150 mm, tekil 80–120 mm.
Tegevusulatus sõites kiirusega 19 sõlme 8500 miili (15 750 km)

Inglise lahingulaev „Hood“