Ajaloo kuulsaimad maffiabossid (galerii)

11 minutit lugemist

„Mida muud on riigid kui suured bandiidibanded ja bandiidibanded kui väikesed riigid?“

                                                 Augustinus

 

Organiseeritut kuritegevus paelub alati paljusid inimesi. Lindpriide salapära leidub kogu maailma folklooris. Kuuldused Garduńa – Hispaania kriminaalse salaühingu – tegemistest olid keskaegsete jutuvestjate tähtsaimaks teemaks. Kombinatsioon salajasusest, võimust ja vägivallast meie igapäevaelu varjus – organiseeritud kuritegevus – on täna lugematute ajalehepealkirjade teemaks. Miks? Võib-olla seetõttu, et me tahame rohkem teada sellest, mis on meie eest peidetud, isegi kui tegu on allilmaga. Või hoopis seetõttu, et meile meeldib hirmu tunda.

Ükski teine organiseeritud kuritegevuse rühmitus ei ole salapärasem kui Itaalia maffia. Ometi ei ole Itaalia maffiat kuritegeliku üksusena tegelikult olemas. Sellest on saanud väljend, millega kirjeldatakse suurt hulka olemasolevaid itaallaste kuritegelikke gruppe. Müüdid maffiast on Itaalia kultuuri nii sügavale kaevunud, et on saanud peaaegu rahvusliku pärandi osaks. Maffia raha ja vägivalla kõrval on folkloor võimsaks vahendiks, mis sisendab hirmu ja soodustab vaikimist. Võib öelda, et organiseeritud kuritegevus on saavutanud Itaalias tõelise võimu, kuna ainuüksi sõna „maffia“ võib sinu vestluskaaslased vaikima sundida. Üheks oluliseks jooneks, mis iseloomustab viimase 4000 aasta jooksul esile kerkinud organiseeritud kuritegevuse gruppe kogu maailmas, on nende väljakutse riigile vägivalla monopolina, nad kasutavad hirmu nii liikmete kui ka ohvrite kontrollimise meetodina ning neil on hierarhiline süsteem ja sisemine seadustik. Tänaseks on paljud organiseeritud kuritegevuse grupid investeerinud nii suure osa oma tuludest seaduslikesse ettevõtetesse, et praegu tuleb pool nende kasumist mittekuritegelikust tegevusest. Vahetegemine illegaalsete ja legaalsete äriettevõtete vahel muutub võimudele üha raskemaks ja raskemaks.

Kassi- ja hiiremäng

Kogu elu oli põgenemine: 86-aastane kriminaalkurjategija James „Whitey“ Bulger varjas ennast 16 aastat politsei eest. 22. juunil 2011 leiti ta lõpuks üles ja nabiti kinni. Oli lihtsalt ime, et teda ja tema elukaaslast Catherine Greigi juba varem FBI-le üles ei antud. Bulgeri eest oli välja pandud kaks miljonit dollarit pearaha, igasugust tema kohta käivat informatsiooni hinnati 100 000 dollariga. Lõpuks sai politsei Bulgeri jälile ühe ilusalongi kaudu, mida tema elukaaslane regulaarselt külastas. James Bulgerit süüdistati 19 mõrvas, peale selle olevat ta olnud ühe kurjategijate jõugu ninamees.

Kõigi maffiabosside prototüüp Al Capone

Suhe Al „Arminägu“ Capone (s 1899) ja Chicago linna vahel oli nagu täiuslik abielu ja võib-olla on see parim näide õigest ajast, õigest kohast ja õigest näost kuritegevuse ajaloos.

USA kuiva seaduse ajal tegi Al Capone allmaailmas lausa peadpööritavat karjääri ja tõusis kiiresti absoluutse võimu tippu. Koos kaaslase Torrioga alustas ta tapetud konkurendi Colosimo impeeriumi ümberkujundamist kõige võimsamaks salaviina ja organiseeritud kuritegevuse rühmaks Chicagos. Capone korraldas neile, kes ei tahtnud koostööd teha, verise lõpu.

Aastatel 1925 kuni 1931 rajas ta Chicagos sõjaväelaslikult organiseeritud impeeriumi. Al Caponel õnnestus arendada oma ärisid nii kaugele, et ta heldekäeliste altkäemaksude abil kontrollis pea kogu linna, selle poliitikuid, kohtuid ja isegi politseid. Tema kombineeritud viina, seksi ja hasartmängude impeerium tõi aastas sisse rohkem kui 105 miljonit dollarit ja tal õnnestus ikka ja jälle pääseda nii seaduse kui ka püstolimeeste kuulide eest.

Hoolimata oma arvukatest kuritegudest ei õnnestunud prokuröridel Al Caponet kunagi mõrvasüüdistusega kohtu ette toimetada. Kuigi ta oli aastaid ajanud suurt äri alkoholi ja relvadega, õnnestus teda alles maksudest kõrvalehoidmise eest trellide taha saata. Al Capone suri 1947. aastal oma perekonna keskel.

1920. aastate Berliini maffia

Pärast Esimese maailmasõja lõppu valitses Saksmaal majanduslik kaos, mis oli ideaalne pinnas musta äri ajamiseks. Nii nagu New York Ameerikas, muutus Berliin kuritegevuse pealinnaks Euroopas. Kuritegelikud banded töötasid mitmesuguste spordiseltside nime all ning sarnanesid oma meetodite poolest maffiaga. Üks selline bande tegutses „Sõudeklubi” nime all Wannsee järve ääres. Vahipostid andsid igakord häiret, kui mõni politseipaat lähenes. Lõpuks võtsid seadusekaitsjad kavaluse appi. Nad maskeerisid end veesportlasteks, aerutasid kaheksalistes paatides klubi juurde ja vahistasid kümneid kurjategijaid. Kuritegelikele bandedele siiski lõppu teha ei suudetud. Endiselt valitsesid Berliini tänavaid kuritegelike ühenduste bossid nagu Muskel-Adolf, Juwelen-Maxe või Pistolen-Manne. Seadustele vilistati, politseist ei tehtud väljagi. Arvutud banded pakkusid katust, varastasid ja tegelesid prostitutsiooni vahendamisega.

Lojaalsed seaduserikkujad – kes suu kinni peab, teeb karjääri

Ainult see, kes oli vähemalt kaks aastat kinni istunud, võeti vastu organiseeritud sündikaati. Sellegipoolest hinnati „korralikke“ pätte. Mõrvarid ja seksuaalkurjategijad olid ebasoovitavad isikud. Kõige tähtsam reegel oli: suu pidada. Maffia liikmed hoolitsesid alibi eest. Lojaalsus oli väga tähtis, võtmefiguuride julgeoleku eest hoolitseti. Isegi siis, kui „töötajad“ mõneks päevaks kinni pandi, vabastati enamik neist puudulike asitõendite tõttu. Isegi suurim massikaklus Berliinis ei toonud rivaalitsevatele bandedele mingeid ebameeldivusi kaela, sest paljud sündmust pealtnäinud inimesed ei suutnud ühtäkki enam midagi meenutada. See ustavusele ja vägivallale rajatud süsteem lagunes alles pärast natside võimuletulekut. Ja peab ütlema, et Hitler suutis korra majja lüüa. Juba tema võimuloleku esimese paari aasta jooksul vähenes Berliinis raskete kuritegude ja tapmiste arv drastiliselt.

Ameerika narkoparun

Pablo Escobari juhtum on kriminalistika ajaloos ainulaadne. Organiseerides narkootikumide tööstusliku tootmise, sai temast maailma üks rikkamaid mehi. Rahvusvahelise narkoäri keskse juhina varustas ta kokaiiniga tervet USAd. Tema varandust hinnati viiele miljardile dollarile. Tohutute summadega organiseeris ta endale poliitilist kapitali ja kogus populaarsust kogu maailmas. Teisalt oli ta kõigi aegade kõige võimsam, ohtlikum ja julmem narkoparun. Ta laskis tappa otsatu hulga inimesi, et võimalikke konkurente eemale peletada – oma vaenlasi laskis ta isegi mootorsaega tappa. USA president George H. W Busch nimetas Pablo Escobari riigi esimeseks vaenlaseks.

Mister Šarmantne

John Gotti oli Al Capone järel USA kuulsamaid mafioososid. 1940. aastal sündinud Gotti sai kiiresti halastamatuks gangsteriks. Arvukate sissemurdmistega New Yorgi Kennedy lennuvälja ladudesse õnnestus tal tõusta ühe mõjukaima maffiaklanni Gambino perekonna peaks. Oma laitmatute maneeride tõttu avalikkuses sai ta hüüdnimeks „Dapper Don“, mis tähendaks tõlkes umbes „elegantselt riietatud Doni“. John Gottile mõisteti eluaegne vanglakaristus, kuid jäi siiski Gambino perekonna formaalseks peaks. Gotti suri 2002. aastal vanglas.

Aus Meyer

Meyer Lansky, kodanikunimega Maier Suchowljansky, sündis 1902. aastal Valgevenes ja emigreerus 1911. aastal New Yorki. Juudi päritolu mafiooso oli juudi maffia Kosher Nostro tähtsamaid juhtfiguure. Hasartmängude ja alkoholiäriga õnnestus tal roppu raha kokku kühveldada. Gangsterite hulgas oli tal austav hüüdnimi „Honest meyer“, sest kellelgi ei õnnestunud teda kohtupinki saata. 1983. aastal suri ta südameataki tagajärjel.

Sitsiilia „Traktor“

Bernardo Provenzano sündis 1933. aastal ja temast sai Sitsiilia juhtiva maffiaperekonna Corleonesi pea. Ta juhtis Sitsiilia maffiat aastatel 1993–2006 ja teenis oma hüüdnime „Traktor“ tänu julmale käitumisele teiste maffiaklannide liikmete suhtes. Itaalia ühe kurikuulsama maffiajuhi elu on olnud äärmiselt kirju. Ta sündis kurikuulsas Corleone linnas, mis sai kuulsaks „Ristiisa“ filmisaaga tõttu. Provenzano sooritas oma esimese mõrva väidetavalt juba 25-aastaselt tappes siis rivaalitseva maffiabossi. Tema hingel olevat ühtekokku 50 tellimusmõrva. Ohvrite hulgas on ka Michele Cavataio, 1962. aasta maffiasõja üks peasüüdlasi. Provenzanost sai 1980-ndatel suurt maffiasõda juhtinud kuulsa ristiisa Salvatore „Toto“ Riina parem käsi. Pärast Riina arreteerimist 1993. aastal võttis Provenzano Sitsiilia maffia ehk Cosa Nostra juhtimise üle ning temast sai tänu heale majandustaibule kiirelt kuulus maffiapea. 1990-ndatel, kui ta oli võimude poolt tagaotsitav, oli tema pea eest välja pandud isegi 1,5 miljonit eurot. „Polizia di Stato“ arreteeris Provenzano 11. aprillil 2006 Corleone lähedal. Provenzano üritas 2012. aastal ka väidetavalt vanglas enesetappu, aga vangivalvur sattus talle peale, kui maffia eksjuht oli endale plastikaatkoti pähe tõmmanud. Provenzano suri 13. juulil 2016 Milanos asuvas San Paolo haiglas.

„Fat Bastard“

Maffiaboss Carmen Salvatore DiNunzio, tuntud ka kui „Fat Bastard“ või „Big Cheese“, arreteeriti 2006. aastal seoses korruptsiooniga ja organiseeritud hasartmängudega. Tuntuks sai Bostoni gangster seoses oma meetodite ja võlgade sissenõudmistega. 2009. aastal mõisteti talle 6-aastane vanglakaristus.

Bosside boss

Pärast 20 aastat kestnud jälitamist arreteeris Itaalia politsei Calabria Ndranghtea maffiaorganisatsiooni ninamehe Pasquaele Condello. „II Supremo“ nime all tuntud Condello oli jooksus alates 1980. aastate lõpust. Talle pandi pahaks mõrvu, väljapressimisi ja illegaalset relvade omamist. Condello oli enim otsidud 30 mafiooso nimekirjas. Tollal 57-aastane Condello vahistati 2006. aastal Reggio Calabrias ühes eramus ja toimetati trellide taha.

Ristiisa

Carlo Gambino sündis 1902. aastal ja juba oma 19. sünnipäeval kutsuti teda „auväärsesse“ maffia seltskonda. Puhastverd itaallasena sai temast viiest Cosa Nostra maffiaperekonna, nimelt Gambino perekonna pealik. Gambinost sai New Yorgi üks tuntumaid mafioososid. 1976. aastal suri ta loomulikku surma. Carlo Gambino oli prototüübiks Francis Ford Coppola filmile „Ristiisa“. See film kujundas maffia maine aastakümneteks, kuid maffia lobitöö tagas selle, et filmis ei kasutatud sõnu maffia ja Cosa Nostra. Filmi edu näitas veenvalt, et inimestel on kustumatu tõmme allilma poole ja see tähendab, et maffiafilmid teevad raha.

Criminal Mastermind

Lucky Luciano oli 1920. aastate suurimaid ameerika kurjategijaid. 1896. aastal sündinud Lucianost sai pärast arvukaid tellimusmõrvasid ja röövimisi maffiagangsteri Joe Masseria isiklikuks autojuhiks. Tõsi, hiljem laskis ta Masseria ja veel ühe maffiabossi Salvatore Maranzqano mõrvata, et ise tippu pääseda. 1962. aastal suri Luciano Napoli lennuväljal südameinfarkti.

Peaminister

Francesco Castiglia, tuntud Frank Costellona, sündis 1891. aastal Calabrias. New Yorgi maffia pealikuna oli tal nii suur mõju, et teda hakati kutsuma peaministriks. Juba 13-aastaselt sai temast kuulsa Five Points Gangi liige. Samasse bandesse kuulus ka Lucky Luciano. Röövimiste, väljapressimiste ja sutenöörlusega töötas Costello ennast üles. Talle kuulusid ka mõned kasiinod Las Vegases, näiteks Copacabana, kus astus üles ka Frank Sinatra. Pärast seda, kui Costello elas üle tema rivaali Vito Genovese ja veel mõnede teistegi kurikaelte korraldatud atentaadid, suri ta 1973. aastal südameataki tagajärjel.

Ristiisade ristiisa

Vito Genovese sündis 1897. aastal Napolis ja oli tema nime järgi nimetatud klanni ninameheks. Ta ei olnud ainult maffia funktsionäär, vaid alates 1937. aastast ka diktaator Benito Mussolini sõber. Vito Genovese muretses narkootikume välisministrile ja tolle väimehele krahv Cianole. Selleks et saada „bosside bossiks“ tappis Genovese tollal veel tema liitlaseks olnud Luciano perekonna liikme Frank Costello. Seejärel kõrvaldas ta kõik tunnistajad, kes kohtus tunnistajatena tema vastu üles astusid ja ka need, kes talle mingil muul põhjusel teele ette jäid. 1969. aastal, pärast seda, kui Meyer Lansky ja Lucky Luciano olid ta reetnud, Genovese vahistati. Kinnipidamiskohas ta ka suri.

Maffia tänapäeval

Kes arvab, et maffia on ammugi ajalugu, see eksib rängalt. Mõnede ekspertide arvates on ta tänapäeval mõjuka kui kunagi varem. Maffia struktuure paljastab mingil määral itaalia ajakirjanik Roberto Saviano oma palju tähelepanu äratanud dokumentaalses raamatus „Gomorrha“, mille põhjal vändati 2008. aastal ka film (samaks aastaks oli raamatut müüdud kogu maailmas üle 4 miljoni eksemplari). Raamat on tõlgitud 51 keelde. Alates 2014. aastast näitavad paljud telekanalid ka samanimelist teleseriaali. Juba lühikest aega pärast ilmumist sai raamatust bestseller ja paljud inimesed hakkasid taas maffiaga seonduva vastu huvi tundma. Pärast korduvaid tapmisähvardusi on kirjanik sunnitud elama salajases kohas väljaspool Itaaliat. Teda valvatakse nii hoolikalt, et normaalne tavaelu pole tal enam võimalik. Küll aga peab ta sidet oma perekonnaga.

Organiseeritud kuritegevuse ajalugu näitab, et kolm aluspõhjaks olevat ja korduvat kuritegevuse allikat on vaesus, keelud ja inimlik ahnus. Paljude riikide tobe maksusüsteem on organiseeritud kuritegevuse peamisi innustajaid. Näiteks kui Kanada kolmekordistas maksu sigarettidele, tehti tohutuid investeeringuid politseijõudude suurendamiseks, et toime tulla tubaka smugeldajatega, ja kehtestati üliranged trahvid kõigile maksudest kõrvalehiilijatele, siis lõpptulemusena probleem lihtsalt suurenes kooskõlas maksudega. Ainsad maksutõusust kasusaajad olid organiseeritud kuritegevuse jõugud, mis olid seotud salatubakaäriga ja mille kasumid kasvasid. Kuna kuritegevuse võrgustik on saanud ulatuselt tõeliselt rahvusvaheliseks, on võitluses sellega ainsaks loogiliseks teeks jäänud vaesuse käsile võtmine globaalsel tasemel. Ainult siis, kui saavutatakse reaalne muutus kuritegevuse põhjustes, võib tekkida mingisugunegi lootus selle pidevalt kasvava, laastava haarde võitmiseks.

©Peter Hagen