Lugu mehest, kes haihtus ööpimedusse ehk reisi NW 305 müsteerium

12 minutit lugemist

Nii mõnigi kuritegu jääbki avastamata. Üheks selliseks on reisi NW 305 müsteerium. 1971. aastal ärandati USA lennukompanii Northwest Orient reisilennuk Boeing 727-051. Seda juhtumit peetakse 20. sajandi üheks kõmulisemaks ja mõistatuslikumaks kuriteoks. Tundmatuks jäänud mees kasseeris 200 000 dollarit lunaraha, hüppas lennukist langevarjuga alla ja kadus jäljetult. Mis temast sai, kas ta pääses eluga või hukkus? Juhtum FBI koodnimega NORJAK 102-844 on tänini lahendamata.

24. novembril 1971 asusid 36 reisijat ja kuus meeskonnaliiget Portlandi lennuväljal lennuki Boeing 727 pardale. Lennuk pidi lendama Seattle’sse. Portland-Seattle oli üks lühemaid lennuliine ja lend kestis napilt pool tundi.

Boeing 727-51, registreerimisnumbriga N467US.

Tollal oli turvakontroll peaaegu olematu ja relva või pommi lennukisse toimetamine polnud mingi probleem. Seda teadis ja kasutas ära välimuse järgi 40-ndates D. Cooper (see polnud tema õige nimi, kuid sellest edaspidi). Ta oli riietatud nagu tüüpiline ärimees: kandis lumivalget särki, musta lipsu koos lipsunõelaga, tumedat soliidset ülikonda, selle peal musta vihmamantlit ja peegelklaasidega päikseprille. Cooper võtab istet salongi kõige tagumises reas akna kõrval asuval istmel.

Stjuardess Florence Schaffner (23) küsib Cooperilt, mida ta juua soovib. Cooper tellib klaasikese viskit jääga.

Vaevalt oli lennuk õhku tõusnud, kui Cooper ulatab otse tema selja taga istunud Schaffnerile ümbriku. Pahaaimamatu stjuardess mõtleb, et flirtimishimuline reisija tahab talle anda oma telefoninumbrit, kuid mehe läbitungiv pilk nõuab ümbriku kohest avamist. Ümbrikus olevale paberilehele on viltpliiatsiga kirjutatud: „Miss, I have a bomb here and I would like you to sit by me.“ (Miss, mul on pomm ja ma tahan, et te istuksite minu kõrvale.) Teistel andmetel seisis kirjas aga: „I have a bomb in my briefcase. I will use it if necessary. I want you to sit next to me. You are being hijacked.“ ( Mul on portfellis pomm, mille lasen vajaduse korral käiku. Ma tahan, et te istuksite minu kõrvale. See on ärandamine.)

Stjuardess ehmub, tõuseb oma kohalt, istub Cooperi kõrvale teises istmereas olevale istmele ja küsib, kas see on nali või.

Boeing 727 vahemaandumise ajakl Portlandi lennuväljal.

„Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt,“ vastab Cooper. Schaffner kutsub oma kolleegi Tina Mucklow. Mees avab oma diplomaadikohvri ja näitab seal olevat seadeldist, mis näeb välja nagu pomm. Ta võtab kummasegi kätte paljaste otstega traadid ja lubab lennuki õhku lasta, kui tema nõudeid ei peaks täidetama. Schaffner helistab piloodile ja teatab: „Lennuki tagaosas istub keegi mees, kellel on pomm.“

Lennuki kapten William Scott võtab ühendust Seattle-Tacoma rahvusvahelise lennuvälja kontrolltorniga, kes omakorda alarmeerib FBI-d. See omakorda informeerib juhtunust agente, kes peavad kohe Portlandi lennuväljale kiirustama. Samal ajal esitab Cooper stjuardessidele oma nõudmised: 200 000 dollarit lunaraha, pakituna seljakotti. Peale selle nõuab ta nelja langevarju – kahte pealangevarju ja kahte tagavaralangevarju. Hirmunud stjuardess läheb kokpitti, et väljapressija nõudmised kaptenile üle anda. Hiljem nõuab Cooper nii esimese sedeli kui ka stjuardesside kirjutatud nõudmise tagasi. FBI on veendunud, et mehel on tõsi taga ja tema nõudmised tuleks täita. FBI agent kutsub lennukompaniid üles koostööle, sest lõppude lõpuks on lennukis 36 reisijat ja kuus meeskonnaliiget. Reisijad on pantvangidena suures hädaohus. Agendid võtavad ühendust pangaga, kes on valmis nõutava summa välja andma. Osa kupüüre pildistatakse, et jäädvustada nende seerianumbrid. Cooper lubab pilootidel maanduda alles siis, kui tema tingimused on täidetud. Ükski reisija ei aima, mis pardal tegelikult toimub.

1971. aastaks oli nii mõnigi lennuki ärandamine toimunud, kuid see oli esimene kord, kus pommiga ähvardaja nõudis raha. Ennast Cooperiks nimetav mees käitub rahulikult, joob oma kokteili ja suitsetab sigaretti. Stjuardess Schaffner ütles hiljem, et mees paistis isegi päris kena olema.

Lennuki tagaosas asuv trapp tegi hüppe võimalikuks.

Kell 17.24 tuuakse lunaraha ja nõutud langevarjud lennuväljale, kell 17.45 maandub Boeing. Cooper nõuab, et lennuk peatuks lennuvälja kõrvalisemas kohas. Ta ei olnud maininud, millistes kupüürides ta nõutud summat soovib ja nii saab ta selle 20-dollaristes kupüürides, mis kaaluvad ühtekokku 10 kilogrammi. Cooperile ulatatakse ka neli langevarju koos kasutusjuhenditega. Cooper ütleb stjuardessile, et ta ei vaja juhendeid.

Reisijad, kellel pole neid ähvardavast hädaohust ikka veel õrna aimugi, võivad nüüd lennukist lahkuda, samuti kaks stjuardessi, ka Florence Schaffner. Ülejäänud meeskonnaliikmed peavad pardale jääma. Lennuk tangitakse ja valmistatakse ette õhkutõusmiseks.

Kell 19.36, kui lennuk rattad maast lahti saab, ei tea FBI ega lennukompanii, mis edasi saab. Cooper nõuab, et lennuk jätaks teliku ja tagatiivad välja (Cooper ei saanud olla lennunduses võhik, sest sellist tingimust seades pidi ta teadma, et ainult nii saab lennuk lennata väiksema kiirusega). Boeingu kiirus on nüüd kõigest 320 miili tunnis. Cooper käsib lennata Mexico City suunas. Piloot teatab, et nii pikaks lennuks ei jätku kütust ja pakub sihtkohaks kas Reno või Phoenixi. Cooper nõustub lendama Renosse. Autopiloot seadistatakse nii, et lennukõrguseks jääb 10 000 jalga (u 3000 meetrit). Samal ajal hakkavad lennukit saatma kaks hävituslennukit F-106, kuid nad ei saa lennata nii väikese kiirusega ja on sunnitud Boeingu ümber ringe tegema.

Kell 19.42 käsib Cooper stjuardessil minna kokpitti. Läbi uksesilma piiluv Tina Mucklow näeb, et Cooper seob midagi keha ümber. Ta oletab, et mees kinnitab rahakotti keha külge.

Kell 20.02 süttib kokpitis punane hoiatustuli AFT STAIRWAY DOOR, mis tähendas seda, et lennuki tagaosas asunud trapp on alla lastud. Boeing 727 oli tollal ainuke reisilennuk, millel oli tagaosas trapp. Tollal oli võimalik trapp alla lasta ka lennu ajal. (Pärast kolme sarnast, aga vähem edukat ärandamisjuhtumit nõudis Federal Aviation Administration, et kõik Boeing 727 tüüpi lennukid varustataks mehhaanilise kiiluga, mis takistaks trapi väljalaskmist lennu ajal. Ka installeeriti lennuväljadele metalliotsijad ja täiendati oluliselt lennuohutuseeskirju, et takistada reisijatel relvade või pommidega lennukisse pääsemist.)

Meeskond kartis, et Cooper hüppab alla ja paneb seejärel pommi plahvatama.

Kell 20.10 näitasid näidikud kokpitis, et reisisalongis on õhurõhk langenud. Õhtupimedusega seotud halva nähtavuse tõttu ei näinud allahüppavat Cooperit ka mõlema hävituslennuki piloodid.

Mis edasi juhtus, selle üle spekuleeritakse juba rohkem kui 40 aastat.

FBI küsitles ühte meest, kelle nimeks oli D. B. Cooper ja laskis ta jälle vabaks. Seda meest pole kunagi ärandamises kahtlustatud, kuid tänu sellele, et ühes ajalehes nimetati ärandajat D. B. Cooperiks, lasksid ka teised selle nime käiku ja nii ongi too salapärane lennukiärandaja ajalukku läinud D. B. Cooperi nime all.

Kui lennuk 24. novembri õhtul kell 23. 30 Renos maandus, uurisid kümned agendid lennukit, leidmaks ärandajast mingeidki jälgi. Keegi ei suutnud uskuda, et Cooper oli riskinud lennukist alla hüpata ja Boeing saabus Renosse ilma temata. Lennukist leiti ainult Cooperile kuulunud must lips ja lipsunõel, samuti üks pealangevari, varulangevari ja sigaretikoni, mida oli suitsetanud Cooper. Tema viskiklaas oli aga sattunud teiste klaaside hulka ja seda ei suudetud identifitseerida. Kõik ülejäänu oli Cooper tõenäoliselt kaasa võtnud: nii sedelid ähvardustega kui ka endavalmistatud pommi, lunarahast rääkimata. Tunnistajate kirjelduste järgi valmis fantoompilt. Eksperdid arvutasid välja võimaliku piirkonna, kus Cooper võis maanduda. Kuna lennuk oli autopiloodi peal, suudeti kogu teekond väga täpselt kindlaks teha. Kuid mis kell Cooper hüppas? Tõenäoliselt siis, kui reisisalongis hakkas õhurõhk langema, seega umbes kella 20.10 paiku. Järelikult oleks tulnud otsida Coopri jälgi umbes 270 ruutkilomeetri suuruselt alalt! Sugugi mitte kerge ülesanne. FBI spetsialistid ei teadnud, kas Cooper hukkus hüppel. Esialgu tuli piirduda ainult oletustega.

Eluga riskides hüppas Cooper langevarjuga alla.

Kui koitis 25. novembri hommik, alustati Cooperi oletatavas laskumispiirkonnas USA ajaloo kõige ulatuslikumat otsimisaktsiooni, mis kestis 18 päeva. Paraku ei andnud otsingud mingeid tulemusi – mehest ei leitud vähimatki jälge!

Juhtum jõudis isegi FBI direktori Edgar Hooveri lauale. Hoover eraldas suure summa juhtumi uurimiseks, mille koodnimeks sai NORJAK 102-84404.

Siis aga leidis aset vahejuhtum, millest võis järeldada, et Cooper tegutseb taas.

Neli kuud pärast Cooperi juhtumit, ärandas Richard McCoy 7. aprillil 1972 sama tüüpi lennuki. McCoy asus reisi 855 pardale Denveris. McCoy nõudis pool miljonit dollarit lunarahaks neli langevarju ja hüppas kusagil Utah kohal alla, kasutades tegutsemisel samu võtteid kui Cooper. McCoyl oli kaasas käsigranaadi imitatsioon ja laadimata püstol. Võib-olla olekski mees pääsenud, kui ta poleks eelmisel õhtul ühes baaris juhusliku joomakaaslase ees praalinud.

Ta rääkis, et tegutseks samuti nagu Cooper, aga nõuaks lunarahaks pool miljonit dollarit. Kuna ta oli lennukis ajakirja lugedes sellele oma sõrmejäljed jätnud, suutis FBI tema isiku kiiresti tuvastada.

Ainukesed asitõendid, mis on Cooperist säilinud, on tema lips ja Colombia jõe kaldalt leitud osaliselt lagunenud rahatähed.

Hiljem selgus, et tegemist oli endise Vietnami sõjas osalenud piloodiga, abielumehega, kellel oli kaks last. McCuy maja köögist leidsid agendid koti lunarahaga. McCoy võeti vahi alla ning teda kahtlustati mõlemas lunaraha nõudmise juhtumis. Paraku ei leidnud FBI midagi, mis oleks tõendanud, et McCuy oleks osalenud ka esimeses juhtumis. McCuy pilti näidati reis 305 reisijatele ja stjuardessidele, kes kinnitasid, et tegemist pole õige mehega.

McCuy mõisteti selle tembu eest 45 aastaks vanglasse. Asjaolu, et ta elas üle langevarjuhüppe reisilennukist, lubas oletada, et ka Cooper jäi ellu. Järgnevatel aastatel toimus veel 6–8 taolist ärandamist, kusjuures hüpped toimusid veelgi suuremalt kõrguselt ja suurema kiirusega lendavatest lennukitest ning asjaosalised jäid ellu.

Seega lõi Cooper õhupiraatluses täiesti uue pretsedendi.

* * *

13. veebruaril 1980 hakkas piknikul viibiv perekond Ingram Columbia jõe kaldal, 8 kilomeetri kauguselt Vancouverist (Washingtoni osariik) kirdes lõket tegema. Lõkkeaset kaevates sattus perepoeg kotikesele, milles oli 5880 dollarit. Kolm rahapakki olid kummipaeltega kinni seotud. Kupüürid olid pärit Cooperile üle antud lunarahast. Selles polnud kahtlust, sest enne lunaraha üleandmist pildistas politsei umbes 10 000 kupüüri. Seerianumbrid klappisid. Ülejäänud raha pole tänaseni leitud. Kummaline oli see, et rahatähed leiti 230 kilomeetri kaugusele Cooperi võimalikust laskumiskohast. Ka selgus uurimisel, et rahapakid uhuti kaldale hiljemalt kolm nädalat pärast sündmust, sest vastasel korral oleksid kummipaelad vees lagunenud. Agendid kukkusid nüüd jõekallast kaevama, kuid rohkem rahatähti enam ei leitud.

FBI arvates hukkus Cooper hüppel. FBI eriagent Larry Carr: „Me mõtlesime alguses, et Cooper on kogenud langevarjur, võib-olla koguni sõjaväe parašütist, kuid mõne aasta pärast jõudsime järeldusele, et seda ta polnud. Mitte ükski kogenud parašütist ei hakkaks tundmatu piirkonna kohal kottpimedas vihmasaju ajal hüppama alla lennukist, mis lendab kiirusega 320 km/h, kandes vaid tavariietust ja tänavajalatseid. See on lihtsalt liiga riskantne. Ka ei pannud ta tähele, et tagavaralangevari oli mõeldud ainult treeningu jaoks ja oli kinni õmmeldud. Asjaolu, mida kogenud langevarjur oleks kindlasti märganud.“

Carri arvamuse kasuks räägib ka asjaolu, et registreeritud pangatähti pole hiljem kusagil välja ilmunud, kui välja arvata need, mis leiti Columbia jõe kaldalt.

On välja pakutud mitu versiooni, mis tegelikult juhtus. Kõige tõenäolisem on siiski see, et Cooper hukkus, maandudes jõkke. Harujõgi kandis tema laiba Columbia jõkke, kus see jäi koos langevarjuga mõne mööduva laeva sõukruvi külge. Laev sõitis vastuvoolu, mingil hetkel avanes Cooperi keha külge seotud rahakott ja vähemalt osa rahapakke pääsesid kotist välja. Kui kaua rahapakid vees triivisid, enne kui need kaldale uhuti? Seda on raske öelda, aga igal juhul olid rahatähed servadest kulunud, mis tähendab, et nad pidi mingi aja millegi vastu hõõrduma, enne kui kaldale uhuti ja liiva alla mattusid. Võimalik, et Cooperil ei õnnestunudki langevarju avada, sellisel juhul kukkus ta vette nagu vastu betooni ja sai kohe surma. Kas ta vajus vee alla kohas, kus ta vette kukkus või triivis tema laip piki harujõge ja sealt edasi Columbia jõkke? Kummaline, et keegi ei märganud vees triivivat laipa! Kuid mitte alati ei tõuse laip veepinnale (eriti külmas vees). Vastuseta jääb küsimus, kus ja millal Cooperi surnukeha jõepõhja vajus. Seni kuni Cooperi maiseid jäänuseid pole leitud, ei saa ka täie kindlusega väita, et ta hüppel hukkus.

Ja nii peab FBI lennukiärandamist 24. novembril 1971 endiselt lahendamata juhtumiks, mille toimik on jätkuvalt avatud.

* * *

Pärast seda hulljulget hüpet on Cooper ameerika Rummu Jüri, rahvakangelane, 20. sajandi Robin Hood.

Väike unine Arieli asula on kujunenud Cooperi fännide Mekaks. Alates 1974. aastast kogunevad kohalikku kõrtsi fännid, et tähistada 20. sajandi Robin Hoodi „kangelasteoga“ seotud sündmust. Kogu maakonnast ja kaugemaltki tulevad kokku fännid, kes ühel või teisel põhjusel Cooperi julgustükist vaimustatud on. Nende meelest pidi Cooper väga vapper mees olema, kui ta söandas pimedas ja vihmasajus lennukist alla hüpata, teadmata, kuhu ta maandub.

Aja jooksul on Cooper muutunud kultusfiguuriks. Ta on inspireerinud kirjanikke, heliloojaid ja filmirežissööre. Kindlasti andis ta aga olulise tõuke lennuohutuseeskirjade täiendamiseks.

Cooper on muutnud lausa müütiliseks tegelaskujuks. Arieli elanikke ja igal aastal sinna kokkutulnuid ei huvitagi enam niivõrd see, kes Cooper oli, vaid neid vaimustab see, keda Cooper sümboliseerib – hulljulget meest, kes sai hakkama hulljulge tembuga. Polegi tähtis, mis Cooperist sai, kas ta hukkus või ei. Inimeste fantaasiates naudib ta kusagil lõunamaal lahedat elu. Aga seda on nii vahva uskuda!

©Peter Hagen