Võigas eksperiment: kas pea suudab ilma kehata edasi elada?
Oli aasta 1928. Nõukogude uurijad Sergei Brukhonenko (1890–1960) ja Vladimir Demikhov (1916–1998) alustavad ühes Moskva laboratooriumis võigast eksperimenti, mis tänapäeval kutsuks esile loomakaitsjate ägeda protesti. Nad eraldavad koera pea ja üritavad seda ilma kehata elus hoida. Uurijad panevad pea plekkvanni ja ühendavad selle kummalise aparaadiga. Eksperimendi ajal püüavad nad ikka ja jälle veenduda, et pea veel tõepoolest elab. Nad valgustavad lambiga silmi seni, kuni pupillid ahenema hakkavad. Nad niisutavad koonu äädikaga, mida kehata koera keel kohe ära lakub. Nad raputavad kibedat hiniini lõugade vahele, kuni silmadest hakkab pisaraid tilkuma. Ja nad annavad peale maiustusi, mida too alla neelab, kuid mis kohe läbilõigatud söögitoru kaudu plekkvanni kukuvad. Kolm päeva suudavad teadlased koera pead elus hoida. Mehhaaniline süda, mille Brukhonenko ja Demikhov leiutasid, tegi selle eksperimendi võimalikuks. Kummivoolikute kaudu lastakse veri kaelaveeni kaudu lahtisesse kaussi, kus see hapnikuga rikastub. Sealt voolab veri pudelisse, kus see keemiliselt töödeldakse, et hüübimist takistada. Pudelist pumbatakse veri ühtlase rõhu all kaelaarterisse. Mõlemad uurijad olid loonud primitiivse süda-kopsud-masina, leiutis, mis täiendatud kujul tegi hiljem südameoperatsioonid võimalikuks.
Tänase päevani tiivustab too eksperiment teadlaste fantaasiat: kas see oleks ka inimese puhul võimalik? Võib-olla poleks Supermani mänginud Christopher Reeves pidanud nii vara surema, kui oleks õnnestunud tema pead teisele kehale siirdada? Kuid fantaasiates minnakse veelgi kaugemale: kas pea siirdamisega võiks saavutada igavest elu? Selliste küsimustega tegeleb näiteks tunnustatud ameerika neurokirurg Robert White. Tema auahneks unistuseks on olla esimene kirurg, kes inimese pea võõrale kehale siirdab. Ahvidega tehtud katsed ei ole aga kuigi paljulubavad. Nad jäid pärast operatsiooni halvatuks ja neid tuli kunstliku hingamise aparaadi abile elus hoida ning nad surid juba mõni tund pärast operatsiooni. White aga usub jäärapäiselt oma edusse. Usk on tore asi, aga üks neurokirurg võiks teada, et pea siirdamise teeb võimatuks pea- ja doonori seljaaju ühendamine. Kui taoline operatsioon peaks aga kunagi kauges tulevikus õnnestuma, tuleks esitada paar küsimust: kas siirdatud on pea või keha? Milline identiteet saab opereeritul olema? Milline saab olema tema sünnidaatum? Ja veel: kas selliste eksperimentide tegijad on vastutustundetud närvikõdi otsivad arstikitlis seiklejad või kangelased?
Fotol: Juba Prantsuse revolutsiooni ajal liikusid visalt kuuldused, et langekirvega kehast eraldatud pea veel mõnda aega elab. Nõukogude uurijad Brukhonenko ja Demikhov tahavad seda täpsemalt teada. Nad eraldavad koeralt pea ja hoiavad seda kunstlikult elus. Julmal eksperimendil oli ka plusspool, see tõestas süda-kopsud-masina loomise võimalikkust.
MAAJA
