Sarimõrvar Vladimir Bratõlov
1979. aastal sündinud Vladimir Bratõlov tegutses oma kodulinnas, Uuralites asuvas Lõsva väikelinnas. Oma esimese mõrva pani noorsand toime 1997. aastal, kui ta elajalikult tappis ühe noore naise. Järgmine ohver oli 21-aastane Nataša Klementjeva.
1980. juunil 1998 rääkis Bratõlov ülekuulamisel, et oli tahtnud Natašat vägistada, kuid too hakkas karjuma ja püüdis lahti rabeleda. Maniakk hakkas tüdrukut kägistama, too kaotas teadvuse ja jõhkard üritas teda vägistada. Vahepeal aga tuli ohver teadvusele. Siis võttis Bratõlov vöö ja kägistas neiu. Seejärel lohistas ta laiba järve kaldale ja mattis maha, vöö aga peitis ühte teise kohta maasse löödud toru sisse. Pärast arreteerimist näitas osavõtmatu häälega tunnistusi andnud Bratõlov, kuhu ta vöö oli peitnud.
„Ei, ma ei tundnud mingit kaastunnet,” kinnitas Bratõlov hiljem teleintervjuus. „See kõik käis nii kähku.”
Järgmist ohvrit ründas maniakk linnapargis, kus restoranist väljunud Jelena tahtis minna õues asuvasse tualetti. Bratõlov haaras neiul kõrist, lohistas ta põõsastesse ja kägistas senikaua, kuni tüdruk kaotas teadvuse. Seejärel vägistas ta ohvri. Kui neiu toibus, hakkas Bratõlov teda rusikatega peksma. Ta lõi nii kaua, kuni Jelena jälle teadvuse kaotas. Seejärel võttis ta puutüki ja üritas minestanul silmi välja torgata. „See oli vajalik selleks, et ohver teda hiljem ära ei tunneks. „Ma torkasin alati oma ohvritel silmad välja. See on ju ikkagi väikelinn,” selgitas Bratõlov intervjuus. „Mõtlesin, et kui ei ole tunnistajaid, siis mind ka ei leita.” Jelenal õnnestus siiski maniaki käest eluga pääseda.
Bratõlovi tapmiskirg kasvas, samas muutus ta üha ettevaatamatumaks. Ühel ohvril õnnestus veel põgeneda ja lõpuks jõhkard tabati.
Vladimir Bratõlov kasvas üles tavalises perekonnas. Vanemad töötasid hommikust õhtuni, et võimaldada lastele lahedat äraelamist. Kuid just seda heitis Bratõlov oma vanematele ette. „Lapsepõlves olin ma kogu aeg üksinda,” väitis noormees. „Ema ja isa olid kogu aeg tööl ja minuga ei tegelenud keegi. Veetsin suurema osa ajast tänaval.” Tema viha hoolimatute vanemate ja kogu maailma vastu kasvas ning viis hiljem traagiliste tagajärgedeni. Pole teada, kui palju inimesi ta tappis, uurimisel suudeti tõestada 8 mõrva. 1998. aastal mõistis kohus Bratõlovile eluaegse vanglakaristuse. Vanglas pole tal mitte mingisuguseid õigusi – peale õiguse elada.
