Venemaa ja vodka

Vein ja õlu pole Venemaal kuigi populaarsed olnud. Tõsi, Krimmis ja Lõuna-Kaukaasias kasvatati viinamarju, ja alates 1930. aastast suurenenud õlletootmine ületas 1937. aastal toodetud 8750 hektoliitriga 1913. aasta taseme. Samuti olid bolševikud tugevasti forsseerinud šampanja tootmist (1937. aastal üle viie miljoni pudeli). Kui aga arvestada neid tootmisnäitajaid ühe elaniku kohta, siis näeme, et kogused olid tühised. Ühe inimese kohta tuli aastas kuus liitrilt õlut, millest vaid mõne sordi alkoholisisaldus on kuni 13%. Ja see aeg, mil vein mängis vene majanduses suurt rolli, oli samuti möödas…

 ( NB! See lugu on kirjutatud 1941. aastal)

Seal, kus töölised peavad elama kõige viletsamates tingimustes, leitakse vaevalt mahti tegelda asjadega, mis ületavad kõige esmasemaid vajadusi. Napsiga on teine lugu, tal on võrreldamatult suurem tähtsus. Viina on vene inimene pidanud alati esmatähtsaks ja kuni tänase päevani pole ükski Venemaa valitseja saanud viinaprobleemist ei üle ega ümber. Bolševikud pole mingiks erandiks. Siin, nagu paljudes teisteski küsimustes on nad aga haledalt jänni jäänud. Kui bolševikud omal ajal juhtisid välismaalt võitlust tsaarirežiimi vastu ja rahvast üles ässitasid, oli tsaristlik; viinamonopol neile oivaliseks propagandistlikuks kapitaliks. Tõesti võis arvata, et nad selle probleemi kord ise paremini lahendavad. Bolševikud on seda ka proovinud – olid nad ju lubanud selle küsimuse lahendada –, kuid ei möödunud kaheksat aastatki, kui nad olid omadega sama kaugel, kui oli tsaargi siis, kui bolševikud tegid talle alkoholipoliitika pärast ägedaid etteheiteid. Kuid enamlased ei andnud alla, vaid asusid rahvast häbitult välja kurnama ja suurendasid teadlikult alkoholi tootmist lausa enneolematutes kogustes. Ja seda kõike ilusate lubadustega, et kord nad vabastavad rahva alkoholist, kui aeg selleks küps on – „isegi siis, kui selleks peaks kuluma kümme aastat,” nagu ütles Stalin.

Vahepeal on kümme aastat juba kaks korda möödunud, kuid bolševistliku kodaniku joomakirg on ainult tugevamaks muutunud. Nii on kogu see küsimus üksainuke süüdistus Nõukogude Vene võimukandjate vastu ja järjekordne toend kogu süsteemi printsiibituse ja ebasiiruse kohta. Ametlikud allikad, mis laseksid heita pilgu tegelikule olukorrale, on väga kasinad. 1927. aasta statistika aastaraamat andis üsna hea ettekujutuse nõukogude valitsuse esimese kümne aasta tegevusest. Hiljem kuivasid Moskva ametlikud allikad kokku. Üksikasjalikku kokkuvõtlikku statistikat, nii nagu seda antakse igal aastal välja kõigis kultuurriikides, enam Nõukogude Liidus ei ilmu. Avaldatakse ainult osalist statistikat – ja nii pole sellega midagi peale hakata. Pisut vabam on olukord massiteabevahendites. Kuigi ajalehed avaldavad ainult tellitud lugusid, ilmub aeg-ajalt siin ja seal kerget kriitikat, et jätta objektiivsuse muljet. Ajalehed „Pravda” ja „Izvestija” teevad mõnikord sotsiaalset kriitikat ja peegeldavad mõningal määral tegelikku olukorda – vähemalt nii palju, kui nõukogud seda lubavad. Teatud pidepunkte pakuvad ka vastutavate funktsionääride kõned ja nn. ametlikud seisukohad. Kõige arvestatavamad on muidugi nende inimeste kirjeldused, kes on viimastel aastatel seda maad külastanud ja tegelikku olukorda oma silmaga näinud.

TSARISTLIK VIINAMONOPOL
Kuni 1895. aastani võis Venemaal igaüks valmistada ükskõik milliseid alkohoolseid jooke. Igasuguste seaduslike piirangute puudumine viis aga selleni, et talupojad ajasid puskarit, mis ei vastanud mingisugustelegi tervishoiuorganite nõuetele. See oli ikka ametlik põhjus, miks majandusminister krahv Sergei Witte (1849–1915) viis sisse riikliku viinamonopoli. Pärast monopoliseaduse vastuvõtmist loodeti viina tarvitamist vähendada ning rahvale selgitada viina kahjulikkust.
Kuid jäägu lahtiseks küsimus, kuidas saadi sellist poliitikat ellu viia, kui samal ajal loodeti viinamüügiga suurendada riigitulu.
Vastavalt tsaar Aleksander III poolt 6. juulil 1894 allakirjutatud Riiginõukogu otsusele kehtestati viinamonopol. Ja nagu see Venemaal kombeks oli – algul ainult üksikutes kubermangudes, et siis hiljem laiendada monopoliseadust kogu riigile. Kui mõned kõrvalised piirkonnad välja arvata, siis oli 1904. aastaks uuendus (kõikjal sisse viidud. Oli tegemist sealjuures riikliku müügi-, aga mitte tootmismonopoliga. Toorpiiritust valmistati eraviinavabrikutes, kes olid aga kohustatud müüma oma toodangu riigile või väljaspool monopoli, s. t. välismaale. Ostetud toorpiirituse laskis riik rektifitseerida eraettevõtetes, kuna riiklikke piiritusetöötlemise vabrikuid oli vähe. Seega oli toorpiirituse tootmine ja peaaegu kogu rektititseerimine erakätes.

1916. aasta suvel võttis Riigiduuma vastu otsuse, mis pidi jätma viinakeelu jõusse ka pärast sõda, ning pani keelu alla ka õlle.
See tähendas nii moraalselt kui riigimajanduslikult võrdväärset ettevõtmist – sundida rahvast käsu korras kainusele, sulgedes samas sõjapidamiseks nii vajaliku tuluallika. Kuid Vene valitsus teadis, mis mängus oli. Kui seekord, erinevalt Vene-Jaapani sõjast, sujus mobilisatsioon küllaltki korralikult ja marss läänerindele lõpetati isegi kiiremini kui seda sõjaväe staapides loota osati. Siis sai see eelkõige võimalikuks tänu alkoholikeelule.
Et rahvas, vaimselt ja poliitiliselt ebaküps, suhtus sellesse keeldu kui ebaõiglasesse ja rõhuvasse, ei ole imekspandav, küll aga hämmastab, et rahvas võttis selle teadmiseks ilma vastupanuta.
Siin ja seal tekkisid kohalikud rahutused, kuid üldiselt, valitses suurel maal täielik rahu. Valitsus laskis tuhandeid liitreid monopoliviina jõgedesse, ilma et rahvas oleks mingit protesti avaldanud. Tsaar Nikolai II kindel tahe, mis väljendus ka uuele majandusministrile saadetud läkituses, söandas purustada igivanu harjumusi ja püüdis heastada seda, mille vastu riigikassa oli patustanud pea kakskümmend aastat. Tsarismi vaenlased olid sellest hulljulgest ettevõtmisest rabatud ja nägid alkoholikeelus uut vaenlast, tsaari ja tema valitsuse uut liitlast.
Viinamüügi keelu tulemused arvudes olid rabavad. Kui 1913. aastal müüdi viina 936 miljoni rubla eest, siis 1914. aastal oli viinast saadav tulu 503,9 miljonit rubla ja 1916. aastal ainult 49,8 miljonit rubla. Alkohoolikud moodustasid vaimuhaiglates ravil viibinutest 1913. aastal 20% (10210 juhtumit), 1914. aastal ainult 12,9% (6357 juhtumit) ja 1915. aastal langes nende hulk 2,1 protsendini (911 juhtumit).
Uurimus alkoholikeelu mõjust töödistsipliinile näitas, et 1913. aastal tuli 100 töötunni kohta 3,44 tundi tööluuse (streigid ja muud töölt puudumise põhjused välja arvatud). 1914. aasta viimastel kuudel langes tööluuside hulk 2,79 tunnini. Ka vähenesid tööluusid pärast pühi ja palgapäevi. Kui 1913. aastal moodustasid „sinised esmaspäevad” 23% tööluuside põhjustest, siis 1914. aastal ainult 14%. Nende statistiliste andmete puhul tuleb muidugi arvestada, et sõda muutis tunduvalt sotsiaalseid tingimusi.

BOLŠEVISTLIK ALKOHOLIPOLIITIKA 1924. AASTANI
Esimesel sõja-aastal ei teinud vene inimene veel viinakaotusest probleemi, on ju pikad pausid kuulunud alati vene joodiku elu juurde. Kuid mida pikemaks venis sõda, seda sagedamini astuti keelust üle.
Suurtes kogustes alkoholi tootmine ei olnud muidugi mõeldav, kuid väiksemaid koguseid valmistati suure eduga. Ka edasi joodi ainult väikestes kogustes. Selline äri ei raugenud õigupoolest kunagi, aja jooksul sai aina hoogu juurde. Lihtrahva soovi oma viinakest edasi juua nagu vanastigi teostasid rahateenimisest huvitatud kaupmehed ja kõrtsmikud. Rahulolematutega ühinesid kõik need, kes olid meelestatud tsarismi vastu. Vabaduse all mõisteti kõikjal õige pea ka õigust viinale ja seoses loodetavate poliitiliste muudatustega oodati ka keeluseaduse leevendumist.

1917. aasta veebruari demokraatlik revolutsioon, millega riigitüüri said Kerenski ja menševikud, pettis kõiki lootusi: keeluseadust ei tühistatud, rindeväeosade jaoks muutus see aga veelgi rangemaks. Kui 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga tulid võimule bolševikud, keelas rahvakomissaride valitsus kohe täielikult igasuguste jookide valmistamise ja müügi, trumbates selle sammuga üle ka endise tsaarivalitsuse. Alkoholikeeld oligi ainuke tsaariaja seadus, mille kehtivust uued võimukandjad ei tühistanud. 1918/19. aastal oli alkoholi omamine ükskõik mis kujul lausa eluohtlik. Et hädaohtu vältida, tühjendati loendamatute veinikeldrite sisu otse tänavarentslisse. Sama hirm valitses ka sõjaväes ja partisanisalkades. Vastavalt 26. jaanuaril 1918 väljaantud otsusele, millele Trotski kui sõjakomissar alla kirjutas, oli purjutamise eest nii sõjaväes kui väljaspool seda nähtud ette karmid karistused, üheaegselt toimuval revolutsioonil ja teravdatud alkoholipoliitikal olid kohati väga erinevad tagajärjed. Sageli tuli ette kaupluste rüüstamisi ja teisi ekstsesse, kuid paraku ei langenud ründajate kätte nimetamisväärseid alkoholikoguseid, kuna laod olid võrdlemisi tühjad. Radikaalne poliitiline areng lükkas lõpuks kõrvale need, kes ei näinud toimuvas kaoses muud kui ainult teed viina juurde ja kes sellepärast rüüstasid ja orgiaid korraldasid. Kuid seoses Nõukogude riigi loomisega ja totaalse keeluseaduse kehtestamisena ei olnud alkoholiprobleem siit ilmast veel kadunud. Nüüd oli siis lootust näha, kas endised illegaalsed propagandistid on suutelised oma kunagisi suurejoonelisi loosungeid ka ellu viima. Lõpuks avanes võimalus tegelikkuses tõestada marksistlike teooriate paikapidavust. Isegi kui nõustuda sellega, et nõukogud vajasid uue riikliku korralduse stabiliseerimiseks mõned aastad aega, oleks alkoholitarbimine pidanud hiljem vähenema, kuna tööliste ja talupoegade olukord paradiisis aasta-aastalt paraneb, siis oleks marksism leidnud lausa dokumentaalse kinnituse oma teaduslikkuse kohta, mida selle teooria apologeedid on alati ülistanud. Kuid ei midagi sellist!
Esiteks kukkusid bolševikud läbi oma totaalse viinakeeluga. Talupojad ajasid puskarit rohkem kui kunagi varem ning ka kaubanduses võis alkoholi kätte saada, kuigi see oli seotud suurema riskiga kui varem. Sama kehtis ka sõdurite kohta. Nii Budjonnõi kui ka Trotski on oma revolutsioonimemuaarides korduvalt kirjeldanud bolševistlikke väeosi, kes oma jõult olid vastasest üle, kuid notiti sellest hoolimata viimse meheni maha, kuna pärast viinalao rüüstamist ei olnud enam ka vahipostil ühtki kainet meest.

Iga aastaga suurenes salaviinaajamine ja mõnedes kohtades tehti seda juba lausa avalikult. Pärast kodusõda pidi Nõukogude valitsus tunnistama, et nende keeld oli muutunud tühipaljas fiktsiooniks ja kuna puudus igasugune kontroll ebaseaduslikult toodetud alkoholi üle, otsustati keeluseadus tasapisi tühistada. Esialgu püüti põletatud jooke asendada veini ja õllega. Alates 1921. aastast lubati ametlikult valmistada ja müüa lahjasid alkohoolseid jooke ning kuna nõukogude võim oli juba tollal erakapitali peaaegu täielikult välja lülitanud, anti tootmine omavalitsuste kätte.
See ettevõtmine ebaõnnestus, sest salaviinaajamine kestis peatumatult edasi. Bolševikud, kes tahtsid uut ühiskonda luua, polnud suutelised alkoholiprobleemi lahendust läbi suruma rahvaga arvestamata. Aasta jooksul tabatud puskariajajate arv ulatus varsti sadadesse tuhandetesse. Nende faktide ees tuli valitsusel kapituleeruda. Kui valitsus veel 1922. aasta suvel kuulutas oma häälekandjas „Izvestija” avaldatud artiklis riikliku viinamüügi „kuritahtlikuks leiutiseks” ning loo lõpus selgitas, et igasugune viinamüük jääb ka edaspidi keelatuks, alustati õige pea viina tootmist uuesti. Aegamööda muutusid müügile tulnud liköörid ja napsid üha kangemaks: algul 14%, siis 20%, 24% ja 30%.
1925. aastal ilmus poeletile 40-protsendiline viin, mida oli toodetud ka tsaariajal. Samal ajal kehtestati uuesti riiklik viinamonopol, hoolimata varasemast propagandast, mille järgi viinamonopol võimaldavat rahva tervise arvel saada riigil hiiglaslikke sissetulekuid.
Juba 1922. aasta novembris kurtis ajaleht „Pravda”, et rahvas on jälle puskari võimuses, avalikkuse ette jõudvat ainult üks kümnendik alkoholismijuhtumitest ja sedagi eelkõige linnades, kus miilits ja kohtuorganid suutsid avalikul korral silma peal hoida. Aga külades, kus miilitsat ei olnud, rääkimata kohtust, käis massiline puskariäri. Samas tsiteerib „Pravda” talupoegade kirju, milles teatatakse joomatõve üha laienevast levikust maal. Joomapidusid korraldati nii pärast lõikust, kui ka siis, kui komisjonid tulid põllutöid kontrollima. Purupurjus komisjoniliikmed tuli sageli kaenla alt toetades läbi põldude lohistada, sama kordus ka heinaniitmise aegu. Isegi maksude vähendamist saavutati viinapudeli abil.
„Ma kardan,” kurdeti ühes kirjas, „et talupojad joovad nõukogude võimu maha ja müüvad revolutsiooni viimasegi võidu.” Salaviinaajamine oli nii nende kui ka järgnevate aastate suur nuhtlus. Puskariajamine on muutunud nõukogude alkoholismi nii oluliseks koostisosaks, et sellest ei ole võimalik mööda minna.

SALAVIINAAJAMINE VENEMAAL
Puskariajamine, millest juba eespool juttu oli, on Venemaal tuntud igivanast ajast saadik. Kuni tsaristliku viinamonopoli kehtestamiseni, mida teatavasti põhjendati kodupuskari kahjulikkusega, ajas igaüks puskarit oma tahtmist mööda. Alates monopoli kehtestamisest oli valitsus sunnitud juba ainuüksi finants-tehnilistel põhjustel pöörama puskariajamisele suuremat tähelepanu. Iga kodune viinaköök vähendas riigi sissetulekuid, kuna puskariajajast polnud ju monopoliviina ostjat.
Seoses 1914. aastal kehtestatud alkoholikeeluga arenes joomarlus edasi kahes suunas. Esiteks suurenes denatureeritud piirituse (palderjan, eeter, kölni vesi, metüülalkohol, tärpentini, mööblilakk jne.) tarbimine, mis sageli lõppes raskete tervisekahjustustega, isegi pimedaksjäämisega või koguni surmava mürgistusega. Valitsus pakkus välja suure rahalise preemia sellele, kes leiutab meetodi, kuidas saaks denatureeritud piiritust muuta mittejoodavaks. Teiseks suurenes tunduvalt illegaalne puskariajamine. Teatavasti sisaldab aga puskar hulga kahjulikke lisandeid.
Suure poliitilise pöörde aastatel, kui bolševistlikul keskvalitsusel polnud maa kaugetes piirkondades veel mingit autoriteeti ja inimestel polnud vaja karta ametivõime, võttis puskariajamine elanikkonna hulgas (eriti külades) sellise hoo, et hakkas omandama pooltööstuslikku iseloomu. Terved külad liitusid, et osta vajalikke katlaid. Lisaks määratule tagasiulatuva mõjuga kahjule rahva tervisele, oli samagonni arutu tarvitamise tagajärjeks küla elu kõigi avaldusvormide demoraliseerumine. Asi polnud ainult selles, et puskari kahjulikud lisandid mürgitasid süstemaatiliselt inimorganismi. Salapuskariajamise tagajärjeks oli, et mürgi j öögi mõju alla sattusid nii või teisiti kõik talupoja pereliikmed. Ja kuna iga talupoeg võis alati valmistada puskarit nii palju kui tahtis, langesid inimesed viinakatku ohvriks kiiremini, kui see oleks juhtunud poest ostmise korral.

Salaviina januse majanduslik kahju seisnes leivavilja raiskamises. Samal ajal kui Nõukogude Liidu riiklikus viinatootmises kasutati 80% ulatuses toorainena kartuleid, siis „kodutöönduses” aeti puskariks kas nisu või rukist. Loomulikult võis ainult umbkaudu arvutada, kui suured kogused läksid puskari valmistamiseks. Bolševikud arvutasid 1929. aastal välja, et nende rahvamajandus kaotas igal aastal vähemalt miljon tonni teravilja. Kodusõja aastatel ja järgnenud näljahäda ajal ei õrnud see kogus hoolimata kohutavast viljapuudusest ilmselt väiksem.
Mõned järgnevad arvud peaksid üsna ilmekalt näitama salaviinaajamise üha suurenevat ulatust. 1922. aastal jäi vahele 94 000 puskariajajat, 1923. aastal 191 000 ja 1924. aastal koguni 255 000. Puskarit konfiskeeriti järgmistes kogustes: 1924/25 – 128 000 liitrit, 1925/26 – 147 000 liitrit, 1926/27 üle 170 000 liitri.
Elanikkonna poolt igal aastal napsisurrogaatide peale väljaantud rahasumma hinnati 500 miljonile rublale. 1930. aastate algul Nõukogude Liidus 30 000 korrespondendi abiga maarajoonides läbiviidud „loendus” näitas, et aastas toodetava puskari kogus võis olla umbes 4 miljonit hektoliitrit. Plaanikomisjon, kes muu hulgas tegeles ka viisaastakuplaanide väljatöötamisega, arvas, et salaviinaajamine võib tegelikult olla veelgi ulatuslikum ning pole võimalik kindlaks teha, kui suur see tegelikult on.
Kriminaalõiguslik hinnang puskariajamisele oli ajuti väga erinev. Nõukogude võimu algaastatel olid karistused väga ranged: kuni 10 aastat vabadusekaotust ühes varanduse konfiskeerimisega, kui aga samagonni aeti suuremates kogustes müügiks, siis ähvardas asjaosalist isegi asumisele saatmine. Seejärel piirduti teatud aja vältel ainult puskarimüüjate trahvimisega. Neid aga, kes valmistasid puskarit ainult enda tarbeks, karistati harva ning enamasti pääsesid nad kergelt – konfiskeeriti ainult puskariajamise aparaat.

1928. aastal muudeti seadusandlus jällegi rangemaks. Nüüd ähvardasid puskariajajaid suured rahatrahvid, pikaajalised vanglakaristused ning isegi sunnitööle saatmine. Eriti edukalt tegutsevatele kompetentsete organite töötajatele oli aga ette nähtud rahaline preemia. Nagu „Pravda” 20. jaanuaril 1928 teatas, karistati 1926. aasta esimesel poolel maarajoonides 28 942 puskariajajat, teisel poolaastal oli see arv juba 67 202 ja 1927. aasta esimesel poolaastal karistati 76 762 salaviinaajajat. Ainuüksi 1928. aasta jaanuaris määrati 48 005 inimesele rahatrahv üldsummas 704 110 rubla ja 1320 puskariajajat saadeti sunnitööle.
Talupoegade hulgas levinud puskariajamine ja sellega seotud ohud võtsid sellise ulatuse, et valitsus oli sunnitud isegi raadio appi võtma. 1928. aasta kevadel andis Moskva saatja mitme päeva vältel eetrisse maarahvale määratud üleskutset lõpetada puskariajamine. Kõikvõimalikes variatsioonides korrati seda pöördumist mitu korda päevas. Samas tehti teatavaks, et nii külades kui provintsides ajavad sajad. tuhanded inimesed aastas puskariks kuni 10 miljonit puuda teravilja (l puud = 16,380 kg). Tähelepanuväärne ametlik ülestunnistus!
1929. aasta suvel teatas parteifunktsionäär Larin avalikult, et võrreldes sõjaeelsete andmetega, on alkoholi tarbimine Venemaal suurenenud 25% Ja maal koguni 150%. See oli 12 aastat kestnud nõukogude diktatuuri tagajärg. Nii olid siis lood uue sotsiaalse korra elluviimisega, nii nägi siis tegelikkuses välja talupoegade ja töölisklassi kultuuritaseme tõstmine. Sellest ajast pole puskariajamine vaibunud. Ajapikku pidid ametivõimud tunnistama oma võimetust võitluses selle hukutava pahe vastu. Kuid seda kangekaelsemalt püüti ümbritsevale maailmale tõestada, et Nõukogude Liidus on kõik kõige paremas korras. Järgnevatel aastatel välditi puskariajamisest rääkides igasuguseid arvandmeid. Niigi oli küllalt tegemist, et selgitada riikliku viinamonopoli kehtestamise vajalikkust, hoolitsedes samal ajal selle eest, et andmed toodetud hiiglaslike alkoholikoguste kohta ei pääseks avalikkuse ette.

BOLŠEVISTLIK VIINAMONOPOL
Hämmastus ja segadus valitses delegaatide hulgas, kui Rahvakomissaride Nõukogu esimees Aleksei Rõkov (1881, hukatud 1938) tegi õpetajate kongressil 1925. aasta jaanuaris Moskvas teatavaks: Nõukogude valitsus on aru saanud, et võitlus talupoegade seas levinud puskariajamise vastu ei ole piisav ning sellepärast proovitakse ametlikus korras 30%-lise viina müügilelaskmisega piirata puskariajamist. Selle avaldusega valmistati ette viinamonopoli sisseseadmist, mis mõne kuu pärast ka teoks sai. Kesktäidesaatva Komitee otsusega 28. augustist 1925 anti riikliku ettevõtte Tsentrospirt keskvalitsusele alkoholimüügiõigus kogu Nõukogude Liidus. Viina tohtis valmistada ainult rafineeritud piiritusest. Müük pidi toimuma riiklikes kauplustes, kus töötas riigi palgatud personal. Viina ja likööri kangus võis olla kuni 40%, konjakil kuni 60%.
Seadus pidi jõustuma 1. oktoobrist 1925, kuid lükati edasi 5. oktoobrile, kuna kuu algul toimus 1903. aastal sündinud noormeeste sõjaväeteenistusse kutsumine ja täiesti põhjendatult kardeti, et noored mehed võivad enne teeleasumist ülemäära napsitada. Kuid siis ühel päeval oli lõpuks viin jälle saadaval! Seda võis taas avalikult osta! Seoses järjekindlalt väljendatud mõttega, et viinamüügi ülesandeks on välja tõrjuda keelatud puskariäri, käskis valitsus teha viinakauplustele energilist propagandat.

Provintsiametnikud said sellest omamoodi aru. Tveris varustas kohalik nõukogu äsjaavatud monopolikaupluse sildiga „Lenini mälestuseks”. Bodaibos maksis administratsioon Leena kaevuritele nädalatasu seoses sularaha vähesusega natuuras ja nimelt vii. naga. Sereda linnas müüs kohalik riiklik monopoliühistu viina 15-kopikalise juurdehindlusega pudeli kohta, et saadud täiendava summa eest püstitada Leninile pühendatud töölistemaja. Taolisi juhtumeid oli palju.
Teatud osa linnaelanikest oli ülirõõmus. Esimestel päevadel joodi lausa ohjeldamatult. Ajalehed avaldasid, haaravaid kirjutisi. Mõnel pool tehti koguni ettepanek nimetada vana hea viina tagasitulekupäev rahvuspühaks. Kuidas seda esimest „rahvuspüha” tähistati, nähtub ajakirjanduses avaldatud andmetest. Viina vabamüügi esimesel päeval toimetati Moskvas miilitsajaoskondadesse ja haiglatesse enam kui 45 000 purupurjus linnakodanikku. Ka järgmisel päeval polnud olukord parem, terve nädala elas Moskva alalises joobes.
Ka maal tervitati seda valitsuse kingitust. Puskariajamine aga oluliselt ei vähenenud, sest tal oli riigiviina ees üks eelis: kodune samagonn oli tunduvalt odavam. Viina hinna kujundamine osutus algusest peale õige problemaatiliseks. Kui taheti tõesti konkureerida puskariga, oleks tulnud talupoegade nõrka ostuvõimet arvestades viina hinda tublisti alandada, mis omakorda oleks viina tarbimist tunduvalt suurendanud. Sellel oleks aga olnud ebasoovitavad sotsiaalpoliitilised tagajärjed. Lõpuks lepiti sellega, et nii ei ole võimalik puskariajamisest jagu saada, ning otsustati viinahindu hoida suhteliselt kõrgel. Sellel katsel kuradit peltsebuliga välja ajada oli aga halb tagajärg: need, kes varem napsitamisest lugu ei pidanud, kuna puskar oli neile vastik, hakkasid nüüd kvaliteetset monopoliviina pruukima ja täiendama niigi suurenevat alkohoolikute hulka.
Tegelikult ei olnud valitsuse eesmärgiks monopoli kehtestamisega vähendada puskariajamist. Monopol teenis teisi sihte. Rõkov valetas teadlikult, kui ta 1925. aastal selgitas: „Viina tootmise alustamist tuleb vaadata kui ajutist abinõu võitluses salaviina-ajamisega. Seepärast ei ole Nõukogude Liidul, kui ta võttis vastu viinamonopoli seaduse, mingil juhul kavatsust saavutada seeläbi riigitulude suurendamist.”

Valitsus levitas tollal tõele mittevastavaid selgitusi, väites, et monopoli sisseseadmist ei määranud majanduslikud kaalutlused, kuna monopoliviina müügist saadav tulu on tühine. Tegelikult viis rahamure nõukogude võimu üha suurenevasse vastuollu oma põhiprintsiipidega. Pärast tsaaririigi poliitilise ja majandusliku struktuuri purustanust ei olnud bolševikud suutelised korraldama rahvamajandust. Viinamonopoli abil loodeti saada suurem osa nii vajalikest käibesummadest.
Isegi Stalin oli sunnitud 1925. aastal toimunud 14. parteikongressil avameelselt tunnistama: „Meil tuli valida orjuse ja joomise vahel. Kui meil ei ole laene, kui me oleme vaesed kapitali poolest, kui me ei saa võtta vastu Lääne-Euroopa kapitalistide orjastavaid tingimusi, siis peame oma sissetulekute suurendamiseks otsima teisi allikaid. Eksivad rängalt need, kes arvavad, et sotsialismi saab ehitada valgete kinnastega.”
5. novembril 1927 kohtus Stalin välismaiste töölisdelegatsioonidega. Küsimusele, kuidas saab ühendada viinamonopoli ja võitlust alkoholismi vastu, vastas Stalin: „Arvan, et neid on üldse raske ühendada. Siin on kahtlemata vastuolu. Partei teab sellest vastuolust, ja ta asus sellele teele teadlikult, teades, et käesoleval momendil on sellise vastuolu sallimine väiksem pahe. Kui me panime kehtima viinamonopoli, seisis meie ees alternatiiv: kas minna kapitalistide võlaorjusse, andes neile terve rea tähtsamaid tehaseid ja vabrikuid ning saada selle eest teatavaid summasid, mis on vajalikud selleks, et toime tulla; või kehtima panna viinamonopol, et saada vajalikke käibesummasid meie tööstuse arendamiseks omal jõul ja vältida seega välismaa võlaorjusse sattumist. Üldiselt oleks muidugi ilma viinata parem, sest viin on pahe. Kuid siis oleks tulnud ajutiselt sattuda kapitalistide võlaorjusse, mis on veel suurem pahe. Praegu annab viin üle 500 miljoni rubla tulu. Loobuda praegu viinast tähendab loobuda sellest tulust, kusjuures pole mingit alust väita, et alkoholism jääb vähemaks, sest talupoeg hakkab ise viina ajama, mürgitades ennast puskariga. Siin etendavad nähtavasti teatavat osa tõsised puudujäägid küla kultuurilises arengus. Kas see tähendab, et viinamonopol peab meile jääma ka tulevikus? Ei, ei tähenda. Viinamonopoli me panime kehtima kui ajutise abinõu. Seepärast tuleb viinamonopol hävitada, niipea kui meie rahvamajanduses leidub uusi tuluallikaid meie tööstuse edasiarendamiseks. Et aga selliseid allikaid leidub, selles ei saa olla mingit kahtlust. Praegu seisab meie poliitika selles, et viina tootmist järk-järgult vähendada. Ma arvan, et tulevikus läheb meil korda viinamonopol üldse kaotada, vähendada piirituse tootmist tehniliseks otstarbeks vajaliku miinimumini ja hiljem viina müük üldse likvideerida.”

Stalini sõnadest selgub, et rahavajadus oli monopoli kehtestamisel määrava tähtsusega. Kui Stalin arvas, et viina tootmise lõpetamiseks on väljavaateid juba kümne aasta pärast, siis teised võimukandjad olid oma väljendustes märksa ettevaatlikumad ja rääkisid ainult üldsõnaliselt, nagu võiks seoses kultuuritaseme tõusuga alkoholist loobuda. Kuid kõik olid ühel meelel selles, et võitluses alkoholismi vastu on esmatähtis rahva kultuuritaseme tõstmine.
See oli muidugi väga mugav poliitika, anti välja tulevikuveksel, mille lunastamist võis lõpmatuseni edasi lükata. Kuid Stalini teguviis kohtas ka vastupanu. Teiste hulgas võttis sõna tervishoiu rahvakomissar Semaško, kelle juhitud instantsi monopoli tegevuse tagajärjed kõige otsesemalt ja valusamalt puudutasid! 1925. aasta detsembri algul kirjutas Semaško „Pravdas”, et viinamonopoli kehtestamises avalduvad kõik kultuuri taandarengu tundemärgid. Tuleb nii kiiresti kui võimalik asuda võitlusse alkoholismi vastu ja panna nii seadusandlus kui ka miilits seda üritust teenima. Veel aasta hiljem rääkis tervishoiu rahvakomissar vestluses ühe välismaa ajalehe korrespondendiga riigi kultuuri madalseisust, üha suurenevast joomarlusest linnades, ning pidas oma tegevuse eesmärgiks alkoholi peatset lõpetamist. Stalin pani sellist vastutegutsemist väga pahaks ja ta karistas Semaškot talle omase brutaalsusega – mõni aeg hiljem Semaško represseeriti.
Alkoholi tootmine ja tarvitamine kasvas aga pidevalt. Tsentrospirt arendas vilgast tegevust: kõikjal kerkisid monopolipoed ja muud müügikohad. Autodega veeti pidupäevadel viina töölisasulatesse ja küladesse ning kaubandusühistuid kohustati kauplustesse varuma viina vähemalt kaheks nädalaks. Samas tempos suurenesid ka viinamüügist saadud riigisissetulekud Tuginedes nõukogude allikatele, toome alljärgnevalt ära andmed viina tarbimise kasvu kohta aastatel 1923–31, 1928–31. Andmed tuginevad nõukogude poole prognoosidele. Alates 1929. aastast lõpetati igasuguse statistika avaldamine alkoholi tootmise ja selle tarbimise kohta siseturul. Ka toodud arve ei maksa võtta vaga tõsiselt, sest tegelikud kogused võisid olla märksa suuremad.

Vastukaaluks sellele tõusukõverale seadsid bolševikud fakti, et 1913. aastal joodi Venemaal ära 1 267 000 liitrit viina. Sellesse arvu tuleb siiski suhtuda teatud reservatsiooniga, kuna pärast 1917. aastat mitmed Venemaa endised piirkonnad eraldusid, pealegi on väheusutav, et Soomes, Poolas ja Balti riikides tarvitati tsaariajal alkoholi niisama ohtralt kui Venemaal.
Pealegi on sellise arvutusliku võrdluse viga selles, et üldse ei võetud arvesse puskariajamist. Nõukogude valitsuse ametlik häälekandja „Izvestija” hindas juba 1928. aastal töödeldud puskarikogust 300 000 liitrile. Täpseid andmeid salapiirituse ajamise kohta ei olnud loomulikult võimalik saada, kuid on ütlematagi selge, et selliste arvude esitamisel eelistati väiksemaid arve suurematele. Võrdlus 1913. aastaga ei kannata kriitikat. Pole kahtlust, et juba 1931. aastaks mitte ainult ei saavutatud sõjaeelne alkoholitarbimise tase, vaid see ka ületati. Nii ametlikes kui eraviisilistes hinnangutes valitseb aga üksmeel selles, et kuigi puskarit pruugiti ka tsaariajal, saavutas salaviinaajamine tohutu ulatuse alles pärast bolševike võimuhaaramist. See ametlikust statistikast väljajäänud illegaalne toodang on ka üheks põhjuseks, miks rahvusvahelises statistikas (alkoholi tarbimine ühe inimese kohta) ei saa Nõukogude Liidu esitatud andmeid arvestada. Võrdleva materjalina oleks nendel andmetel alles siis mingit väärtust, kui poliitilis-propagandistlikel põhjustel ei vähendataks andmeid legaalse viinamüügi kohta ja lisataks üldisele statistikale juurde ka illegaalne alkoholitarbimine.

NÕUKOGUDE ALKOHOLIPOLIITIKA TAGAJÄRJED
Vahetult pärast viinamonopoli kehtestamist kasvas kõikjal järsult korravalveorganite töötajate poolt kinnipeetud joobnud inimeste hulk.
Seega peeti 1927. aastal Leningradis avalikus kohas purjus olekus viibimise eest kinni linna iga viieteistkümnes elanik. 1928. aasta 15. veebruari Moskva „Pravdas” kurtis keegi G. Moros: „Joomine vajutab meie elule oma pitseri. Ühtede juures avaldub see kodanliku elulaadi matkimises (fokstrott, kasiino, kerged operetid, varietee), teiste puhul aga seisneb kogu nende isiklik kodune elu naise ja laste süstemaatilises peksmises, ropus sõimus ja muus taolises. Kõige sellega kaasneb igasuguste kultuurihuvide puudumine. On ekslik arvata, nagu kaitseks parteipilet patu eest. Kommunistliku partei kontrollkomisjonide (eriti Moskva komisjonide) materjalidest selgub, et 70% vastutusele võetud kommuniste on karistatud joomarluse eest.”
Üsna kujuka pildi valitsenud olukorrast annab 18. aprillil 1928 Moskvast Associated Pressi poolt saadetud telegramm: „Lihavõttepühade ajal sai Moskvas surma 21 inimest – 15 hukkus viina läbi ja 6 napsitajat suri vägivaldset surma või sai otsa õnnetusjuhtumite läbi.

Palju inimesi sai kaklustes vigastada tulirelva või noa läbi. 1500 inimest võeti vahi alla (veini ja viina joodi lihavõttepühade ajal meeletutes kogustes). Esimestel päevadel ei olnud haiglad suutelised olukorda kontrollima. Viinaaurudest häguse teadvusega inimesed kukkusid autode, busside ja trammide alla. Teised lasksid puhkenud tülides käiku rusikad, noad ja muud relvad. Loobiti sisse vaateaknaid, kuid lõpuks pani sõjavägi asjale piiri.”
Ei ole mingi ime, et sellised vahejuhtumid leidsid aset riigis, kus aasta-aastalt suurendati viinatootmist ja kus napsi sai osta praktiliselt igal pool – seda müüdi isegi üsna primitiivsetes kioskites. Faktid kõnelesid sellest, et viina põhiliseks tarbijaks ei ole sugugi proletariaadi kõige vaesem kiht, vaid eelkõige hästi teenivad töölised. 1930. aasta veebruaris viis Tervishoiu Rahvakomissariaat läbi anonüümse küsitluse, selgitamaks välja viina tarvitamise ulatust tööliste hulgas. Kuna küsitluslehele polnud vaja märkida andmeid vastaja kohta, võis oletada, et esitatud küsimustele vastati küllaltki ausalt. Selgus: 39% töölistest jõid ennast täiesti purju vähemalt kord kuus; 40% väitsid, et nad jõid ennast täis kord nädalas, ja paljud tunnistasid, et purjutasid mitu korda nädalas. Välismaalased, kes olid viibinud sellistes suurlinnades nagu Moskvas, Rostovis Doni ääres, Harkovis või mõnes teises linnas, teatasid, et nad on korduvalt näinud rahvast täis kõrtside ees lastega töölisnaisi asjatult ootamas oma mehi, kes kõrtsis järjekordset palka maha jõid. „Pravda” ja teised ajalehed osutasid ikka ja jälle üha suurenevale laastamistööle, mida alkohol tegi linnades ning eriti tööliste hulgas. Seega on õiged Venemaal reisinud välismaalaste tähelepanekud, mille järgi kõnniteedel lebavatele joobnutele ei pööra keegi mingit tähelepanu. Juhtus sedagi, et lõpuks korjas miilitsapatrull joobnud üles. Elanikkonna osavõtmatus taolistel puhkudel näitas, et tegemist polnud üksikjuhtumitega.
Ka 1928. aastal toimunud arstide kongress ei saanud mööda alkoholiküsimusest ja seoses alkoholi kuritarvitamise üha hullemate tagajärgedega soovitas tungivalt võtta kasutusele vastuabinõusid, eriti, viinatootmise piiramist või koguni selle lõpetamist. Suurlinna ööelu ilmingud, mille üle „Pravda” kaebas 15. veebruaril 1928, ei näidanud mingit muutust paremuse poole ka järgnevatel aastatel. 1934. aasta aprillis avaldasid Moskva ajalehed nimekirja 31 isiku kohta. Tegemist oli Gruusia ja Kaukaasia majandusorganisatsioonide, trustide ja ettevõtete esindajatega Moskvas. Nimekirjas oli ka üks gruusia filmirežissöör, mitu advokaati ja mõned „ilma kindla elukutseta” isikud. Koos nimekirjaga avaldati teadaanne selle kohta, et nimetatud isikud korraldasid joomaorgiaid ja avaliku korra rikkumisi Novo Moskovski hotellis ning pealinna teistes võõrastemajades. Asjaosalisi karistati 30-päevase arestiga ja saadeti tagasi oma alalisse elukohta, välja arvatud 13 inimest, kes olid sooritanud veel muidki seaduserikkumisi ja keda ootas kohus.

Moskva ööelu toimus enamasti linna vähestes suurtes hotellides ning mõnes restoranis, mis ei olnud tavalisele nõukogude inimesele taskukohane. Moskva ööelu seltskond koosnes peaasjalikult keskmistest ja kõrgematest ametnikest, vabriku juhtidest, provintsis paiknevate majandusühistute ja ettevõtete esindajatest. Seda seltskonda rikastasid veel parteifunktsionäärid ja ohvitserid. Ettekujutuse bolševistliku eliidi eluviisidest andis KGB ülema Genrihh Jagoda arreteerimine 1937. aastal (s 1891, hukatud 1938). Tema maja keldrist leiti 700 pudelit prantsuse vahuveini – ülejääk Jagoda viimastest prassingutest, mis olid talle läinud maksma üle miljoni rubla.
1923. aastal suri Moskvas alkoholimürgistusse 16 inimest, 1926. aastal juba 144. Leningradis suri alkoholimürgistusse aastatel 1923, 1926, 1928 vastavalt 18, 167 ja 293 inimest.
1930. aasta suvel avaldas Leningradi ajaleht „Krasnaja Gazeta” üksikasju joomarluse ulatuse kohta endises Peterburgis. Nii olevat seal varematel aastatel toimetatud iga päev politseisse 350–400 maani purjus inimest. Päeva kohta tuli 15–20 alkoholimürgistust, neist 3 lõppesid surmaga, mille enamikul juhtumitel põhjustas metüülalkoholi tarvitamine. Nõukogude võimu aastate kohta andmed puuduvad.
1931. aastal kirjutas „Pravda” raudteelaste halvast distsipliinist ja kurtis, et parteiorganisatsioon ei pööra sellele vajalikku tähelepanu. Kord olnud Dno raudteejaamas purjus kogu brigaad. 1934. aasta varakevadel suurenes inimeste poolt alkoholijoobes põhjustatud õnnetuste arv sellisel määral, et see pani isegi valitsuse tõsiselt muretsema. Mõne kuu jooksul toimus terve rida õnnetusi vabrikutes, raudteel, jõe- ja merelaevanduses, samuti lennuliikluses. Ametlik uurimine tuvastas, et enamasti oli peasüüdlane viin. Mõne päeva vältel leidis aset mitu rasket õnnetust. Arukaotamiseni purjus meeskonna süül toimus Volgal laevaõnnetus, mille tagajärjel uppus 30 inimest. Purupurjus vedurijuhi tõttu, kes polnud enam võimeline signaale eristama, põrkasid kokku kaks kaubarongi. Kolmas õnnetus toimus ühes vabrikus, kus purjus inimese hooletus nõudis viis inimelu.
See oli liig isegi bolševistlike olude kohta. Eriotsusega kohustati GPU-d moodustama erikomisjon alkoholijoobest põhjustatud õnnetuste uurimiseks ja süüdlaste – karistamiseks. Nn. „viinakomisjoni” töö osutus vaatamata drakoonilistele abinõudele ja mõnedele mahalaskmistele ebaefektiivseks ega suutnud tuua asja käiku olulist pööret. Seda näitas ka sama aasta lõpul „Izvestijas” avaldatud kirjutis, milles jälle ägedalt rünnati raudteevalitsust. 1934. aasta esimese üheksa kuu jooksul leidis ühelainsal raudteelõigul aset 7728 väiksemat ja suuremat vahejuhtumit, ühel teisel teelõigul aeti samal ajavahemikul hunnikusse 33 vedurit. Sageli tulid raudteelased tööle purjus peaga.

10. veebruaril 1935 põrkas Karian-Stroganova raudteejaamas reisirong kokku kaubarongiga. 18 inimest sai surma, 19 vigastada. Õnnetuse põhjustas purjus raudteelane. Moskvas tehtud statistika oli väga kurb: 80% kõigist raudteel ja vabrikutes toimunud õnnetustest põhjustasid alkoholijoobes olnud inimesed.
Vaimuhaiguste kasv oli üheks massilise joomarluse tagajärjeks ja Nõukogude Liit polnud selles suhtes mingi erand.
Kui 1924. aastal moodustasid alkohoolikud ainult 2,2% vaimuhaiglate patsientidest, siis 1927. aastal oli nende osa ainuüksi Moskva haiglates 25% (1279 juhtumit). Iga neljas vaimuhaige oli viinakatku ohver. Ainult harjumuspäraseks kujunenud napsitamisega saab seletada neid suuri arve, mida pole esitada ühelgi teisel riigil.
Eespool loetletud kontingenti täiendab veel terve armee kroonilisi alkohoolikuid, kellest paljud sattusid vaimuhaiglatesse hiljem.
Tööviljakus Nõukogude Liidus on omaette delikaatne küsimus. 18. parteikongressil (15.–21. veebruarini 1941) loetles NLKP Keskkomitee sekretär Georgi Malenkov (1902–1988) harvaesineva avameelsusega üles nõukogude majandussüsteemi üha süvenevaid puudusi: kõrge omahind madala tööviljakuse juures, jäigast bürokraatiast ja kuritahtlikust hooletusest tingitud halb organiseeritus, tööliste ja teenistujate distsiplineerimatus ning teadmiste ja oskuste madal tase, tootmisvahendite rivist väljalangemine ja seisakutest tingitud alaväärtuslik toodang.
Nõukogude Liidu suurimate ettevõtete toodangust moodustas praak 20–60%. „Komsomolskaja Pravda” teatas, et 1940. aastal tootis Leningradi tehas Elektrosila praaki 4 miljoni rubla eest. Harkovi traktoritehas andis samal aastal praaki 14 miljoni rubla eest. Nende alaliste negatiivsete nähtuste üheks peapõhjuseks oli elanikkonna hulgas massiliselt levinud joomarlus, mis mõjus vahetult tööviljakusele. Hooletus, vastutustundetus ning eriti mahajoodud tööaeg läks riigile kui tööandjale kalliks maksma. Pärast palga- ja pidupäevi puudus mõnes ettevõttes kuni 30% töötajatest. Paremal juhul tuldi tööle pohmellis peaga ja tekitati praagitootmisega veelgi suuremat kahju. Ajavahemiku 1927/28 kohta tuli 18 miljonit kaotatud tööpäeva, mis oli tingitud töölt põhjuseta puudumisest. Selle tagajärjel jäi andmata 225 miljoni rubla eest toodangut. Siis andis valitsus välja määruse, mille järgi haigusraha ei makstud viie esimese päeva eest, kui töövõimetus oli tingitud joomisest või alkohoolses joobes saadud vigastustest (kaklused jne.). Ainuüksi tõik, et sellise määruse väljaandmine vajalikuks osutus, oli tõendiks tööliste hulgas levinud joomatõvest. Vähe sellest, et bolševistlikud võimukandjad riigi sissetulekute huvides mitte ainult ei suurendanud aasta-aastalt viinatootmist – samal ajal arendasid nad ka alkoholivastast propagandat, millest tuleb edaspidi veel juttu. .See vastuolu, nii groteskne kui ta ka ei olnud, oli tingitud bolševike täbarast olukorrast. Joomarluses nähti suurt ohtu majanduslikele ülesehitusplaanidele ning alkoholivastase propaganda abil loodeti kadusid töövõimelise elanikkonna hulgas hoida mingites talutavates piirides. Olgu ette ära öeldud, et ka see katse põrus läbi.

1939. aastal toimunud parteikongressil teatas Stalin, et 1938. aastal olevat nõukogude tööstustöölise töötasu olnud keskmiselt 287 rubla kuus. Esimesel pilgul, näib see summa (maksud maha arvestatuna umbes 240 rubla) olevat äraelamiseks piisav. Kuid mida saab selle raha eest osta? Korralik ülikond maksab 700–1000 rubla, kõige odavam 400. Paari säärsaabaste eest tuleb anda 300–550 rubla. Uute rõivaste muretsemine on probleem, kuna alati pole ka sobivaid leida. Tähelepanuta ei tuleks jätta ka asjaolu, et rubla ostujõud siseturul moodustab vaid 1/7 Saksa riigimargast.
Kui palju kulutab aga nõukogude inimene raha alkoholi peale? Tuginedes erinevatele allikatele võib üsna kindlalt väita, et Nõukogude Liidu tööline joob palgast maha vähemalt ühe kümnendiku, mõnedes piirkondades aga 15–17% või isegi rohkem. Kuigi need näitajad rajanevad alkoholimüügi statistikal, ei ole asjast ikkagi selget pilti, kuna puuduvad igasugused andmed selle kohta, kui palju kulutatakse raha puskari ostmiseks.
Miks töölised kulutasid aga suhteliselt palju raha alkoholile, oli eelkõige seletatav sellega, et siseturg polnud suuteline rahuldama tarbija vajadusi. Kõige ostuvõimelisema osa elanikkonnast moodustasid need, kes kuulusid funktsionääride ja teiste privilegeeritud isikute klassi, aga samuti ka haljale oksale jõudnud spekulandid. Rahvamasside saatuseks oli aga armetu virelemine. Mitmesuguste kultuuriliste vajaduste rahuldamisest polnud mõtet rääkidagi!
Seoses Nõukogude Liidu alkoholiprobleemidega ei saa me minna mööda bolševistlikust noorusest. 1930. aastate lõpul teatas Tervishoiu Rahvakomissariaat, et Moskva tööstusrajoonides tarvitas 7- kuni 14-aastastest poistest 72% alkoholi ebakorrapäraselt, 22% reeglipäraselt ja 2,5% olid juba alkohoolikuteks muutunud. Analoogilise pildi olukorrast andis ka Nikolai Buhharin (s 1888, hukatud 1938) „Izvestijas”. Teravate sõnadega kirjeldas ta olusid noorteorganisatsioonides: 25–30% komnoortest olid alkohoolikud. Väga levinud oli ka nn. „linna ja maa koostöö” noorte vastastikuste külaskäikudega, mis sageli kulmineerusid laus joomiseks. Moskvas kahe kuu jooksul 280 lapse hulgas läbiviidud küsitlus näitas, et õlut oli proovinud 73% ja kangemat kraami 20% alaealistest. Alkohoolseid jooke ei olnud üldse pruukinud ainult 11,8% lastest. 10% alaealistest tarvitas alkoholi pea iga päev, 25% pühapäeviti ja 69,3% pidupäevadel. Ühes Moskva tööstusrajoonis noorte meeste hulgas korraldatud küsitlus näitas, et kuni 23-aastaste noormeeste hulgas oli täiskarsklasi ainult 3%.

Moskva nädalaajakiri „Prožektor” (nr. 7/1929) avaldas loo Leningradis toimunud koosolekust, mille korraldasid viinakatku ohvriks langenud tütarlapsed. Koosolekul arutati alkoholismi tekkepõhjusi. Artiklis avaldatud sõnavõtud olid paljuütlevad.
„Ma tulin vabrikusse tööle ja varsti valiti mind komsomolialgorganisatsiooni büroosse. Pärast iga koosolekut mindi sööklasse ja alati kukkus nii välja, et tarvitati ka alkoholi … samuti õhtustel üritustel … jõid kõik. Kuidagi piinlik oli mitte juua, kui ümberringi kõik seda teevad. Ütled ära, siis öeldakse sulle: „Sa käitud nagu väikekodanlane.””
Ja teine lugu: „Elu meie ühiselamus on lihtsalt võimatu – seitseteist tüdrukut ühes toas. Koiku koiku kõrval, nii et vaevalt pääseb liikuma. Vastik elu, kõigil on üksteisest kõrini. Töölt koju minnakse nagu vanglasse.” Tagajärjeks oli, kirjutati artiklis, et lasti end meestel kaasa kiskuda, joodi koos ja tegeldi prostitutsiooniga.
„Naps ruineerib meid nii, et teeb meist lihtsalt sandid, kuid me joome, sest me ei oska midagi muud peale hakata. Pole ühtegi kohta, kus ennast hästi ja mugavalt tunda. Alkoholi tuleks vältida nagu katku, selle eest peaks lausa põgenema, sest viinast algavad kõik muud hädad ja õnnetused, aga kuhu sa põgened?”
Üliõpilasnoorte hulgas polnud olukord parem. „Komsomolskaja Pravda” (nr. 128/1928) andis pildi elust ühes Mendelejevi instituudi ühiselamus Moskvas: joomingud kuust-kuusse, prostituudid, kaardimängud; kaklused, kus lähevad käiku pudelid või kõik, mis pihku juhtub, haiglaautod ühiselamu sissepääsu juures. Teatud tubades on viin laual juba varastel hommikutundidel. Selline skandaalne prassimine oli ka üliõpilaskomitee istungi kokkukutsumise põhjuseks, kuid mingeid abinõusid tarvitusele ei võetud.
1935. aastal teatas Moskva ajakirjandus olukorrast Novosibirsk! kõrgkoolis. Seal oli akadeemiline noorus end nii põhja joonud, et kõrgkooli juhtkond teatas: sellises olukorras pole õppeplaani täitmine võimalik, ja juhtkond on sunnitud rohkem kui 40% üliõpilastest välja heitma. Nõukogude ajakirjandus konstateeris, et väljavisatute hulgas oli nii kontrrevolutsionääre kui ka komnoori – asjaolu, mis heitis halba varju partei mõjule.
Viinaviskamine vene sõjaväes pole kunagi tabu olnud. 1938. aastal alustas armeeajaleht „Krasnaja Zvezda” ägedat propagandarünnakut alkoholi kuritarvitamise vastu sõjaväelaste hulgas. See näitas, et ka sõjaväe kõrgemal juhtkonnal oli viinakatkuga palju muret.
Kõige värvikamaks näiteks oleks juhtum 1938. aasta 1. mai paraadi ajal Punasel väljakul Moskvas, kui üks purupurjus ratsaväeohvitser hobuselt maha prantsatas. Selle peale reageeris Kliment Vorošilov (1881–1969) käskkirjaga: sõjaväelendurid, kes istuvad purjus peaga lahingumasinatesse, lastakse edaspidi ilma kohtuta maha, maaväe ohvitserid ja sõdurid, kes ilmuvad teenistusse ebakaines olekus, antakse sõjakohtu alla.
Bolševike alkoholivastane propaganda mõni aasta pärast viinamonopoli kehtestamist, kui alkoholitootmist oli suurendatud ja kasumid kasvanud, ei saanud bolševistlikud võimukandjad jätta tähele panemata, et nad olid hakanud ajama väga ohtlikku majanduspoliitikat. Kõige tugevamat ja kahjulikumat mõju avaldas alkoholism majandusele. Arvukad joobeseisundis tööõnnetused ning alkoholi kuritarvitamisest tingitud häired töörütmis ähvardasid läbi kukutada kõik plaanid ja eelarvestused. Massiliseks muutunud joomarlus sundis valitsust koos alkoholi tootmise jätkuva suurendamisega alustama alkoholivastast propagandat. Kogu seda kampaaniat saatis eht venelik vastuolulisus, läbimõtlematus ning hetkevaimustus. Alkoholismivastane propaganda ei juhindunud mitte mingisugustest eetilistest põhimõtetest, olid ju bolševikud ka oma varasemaid kinnitusi valedega nuhelnud. Ka nüüd juhinduti ainult hetkevajadusest, nägemata tootmisnäitajate taga inimest ennast. Nõukogude võimu peatähelepanu alkoholivastases propagandas oli pööratud linnadele ning maal asuvatele tööstuspiirkondadele, kus viinakatk ka kõige rohkem ohvreid nõudis. Samal ajal ei saadetud midagi olulist korda alkoholismivastases võitluses põllumajanduspiirkondades.

18. aprillil 1928 asutati Moskvas Alkoholismiga Võitlemise Ühing, mille liikmete arv ühingu hiilgeaegadel ulatus 250 000-ni. Ühing, mis tegutses Buhharini aktiivsel toetusel, andis välja oma ajakirja, propagandamaterjali – eriti plakateid ning populaarses vormis alkoholivaenulikke brošüüre. Korraldati kihutuskoosolekuid ja kongresse, kuid paraku ei kestnud kogu see võitlus viinaga kaua. Teab mis põhjustel hakati ühingut kahtlustama poliitilistes sepitsustes. Võib-olla sellepärast, et liikumise üheks vaimseks juhiks oli Buhharin, kes langes Stalini ebasoosingusse ning 1938. aasta märtsis maha lasti.
Ühingu laialisaatmise põhjuseks võis olla ka asjaolu, et liiga ägedaks läinud selgitustöö polnud valitsuse finantsplaanide huvides; võimalik, et valitsus kartis alkoholimüügist saadava kasumi vähenemist. 1932. aastal ühendati Alkoholismiga Võitlemise ühing Ateistide Liiduga ja ühinguga „Maha Kirjaoskamatus!” Veelgi hiljem muundus AVO Tervisliku Elu Ühinguks, millisena ta ka valitsuse poolt hingusele saadeti, põhjendusega, et sellises riigis nagu Nõukogude Liit on organiseeritud liikumised üleliigsed – küll valitsus juba ise vajalikud meetmed tarvitusele võtab.
Riiklik alkoholivastane propaganda kujutas endast eelkõige vaatemängu, millega taheti välismaa ees kelkida kui „kultuurilise saavutusega”. Nii rajati haiglaid, kus kroonilisi alkohoolikuid raviti pikema aja vältel vannide, süstide ja hüpnoosiga. 1936. aastal tuli 10000 elaniku kohta 80 alkohoolikut, keda raviti vastavates profülaktooriumides. Samal põhimõttel töötasid ka narkodispanserid, mida rahvasuus kutsuti pumbajaamadeks. Narkodispanserite rajamine algas 1924. aastal ja nende arv suurenes pidevalt. Mingit statistikat narkodispanserite tegevuse kohta ei avaldatud – ju siis polnud, millega uhkeldada. Järgnevalt tooksime vael ära mõned alkoholivastased meetmed. Mitme erimäärusega anti kohalikele töölis- ja talupojanõukogudele õigus lõpetada kohapeal alkoholimüük. Ei ole aga midagi kindlat teada selle kohta, et seda õigust oleks eriti laialdaselt kasutatud. Teiseks üritati piirata või koguni keelata alkoholimüüki raudteejaamades, töölisühingutes, kultuuri- ning ametiasutustes, samuti vabrikute läheduses ja veel paljudes teistes kohtades. Pole teada, kui vähe või kui palju neid ettekirjutusi järgiti. Sõjaeelses nõukogude pressis avaldatu põhjal võib oletada, et kõik need keelud, käsud ja soovitused jäid enamjaolt paberile. Teatud ajavahemikul olid eriti populaarsed laste ja koolinoorte demonstratsioonid. Kanti loosungeid, nagu „Me nõuame kaineid vanemaid” või „Purjus isa vastu!”. Nagu „Pravda” teatas, kogunesid lapsed palgapäevadel vabrikuväravate kõrtside ja viinapoodide juurde ning mõned noored püüdsid energiliselt oma isa mõjutada. Loomulikult ei saadud läbi ekstsessideta, mis alati kuuluvad taoliste aktsioonide juurde.

Kokkuvõttes võib öelda, et alkoholismivastane võitlus koos oma poolikute abinõudega, kampaanialikkuse ja läbimõtlematute ettevõtmistega on bolševistliku maailmauuendamise ajaloos üheks narmendavaks ja näruseks leheküljeks.
Selline oli siis asjade seis võitluses viinakatku vastu Nõukogude Liidus 1941. aastal. Tsiteerigem loo lõpetuseks NLKP Poliitbüroo liiget Anastass Mikojani, kes 1936. aastal, paljastades legendi „vene purjutamise” kohta, ütles järgmist: „Mõned inimesed arvavad, ja räägivad, et näe, meil juuakse palju viina, aga vaat välismaal juuakse vähe. See on täiesti väär kujutlus. Järgnevalt on toodud arvud viina, veini ja õlle tarvitamisest ühe inimese kohta. 1931. aastal ümberarvutatult puhtale piiritusele: Prantsusmaal 18,9 liitrit, Belgias 11,2, Inglismaal 3,2, Nõukogude Liidus 1,6 … Kuid miks seni levis kuuldus vene purjutamise kohta? Seepärast, et tsaariajal elas rahvas suures viletsuses ja tollal joodi mitte lõbu, vaid mure ja viletsuse pärast. Joodi nimelt selleks, et purju jääda ja unustada oma neetud elu. Inimene muretseb mõnikord pudeli viina ja joob; söögiks seetõttu raha enam ei jätkunud, süüa polnud midagi ja inimene jõi kuni teadvuse kaotamiseni. Nüüd on elamine muutunud rõõmsamaks. Hea ja küllusliku elu pärast ei jooda. Elamine on rõõmus, tähendab võib ka juua, kuid tuleb juua ilma mõistust kaotamata ja tervist kahjustamata.”

©Peter Hagen