Vaimudel on alibi

Nagu väidavad seletavad sõnaraamatud, on vaim kaugelviibiva või surnud inimese fantoom, keda näevad haiglaselt tundlikukujutlusvõimega inimesed; või et ta on midagi, mis tundub reaalsusena. Auväärsetes entsüklopeedilistes sõnaraamatutes ei seletata vaimu selletähenduslikku sisu üldse. Samal ajal on dokumentaalselt fikseeritud tuhandete inimeste kinnitusi kokkupuutumistest vaimudega.

See juhtus Suurbritannia õhujõudude muuseumi angaaris, kus seisis restaureeritud pommitaja Aero Lincoln, mis osales Teises Maailmasõjas. Oma viimase lahinguülesande täitmisel sattus  lennuk seniitkahurite turmtulle, peaaegu kogu meeskond hukkus, aga lausa ime läbi õnnestus haavatud piloodil lennuk baasi tagasi tuua. Ja nüüd korraga…
Aerol Lincolnist hakkas kostma hääli: koputusi, kriipimisi, oigeid, ohkeid – viimased tundusid kuuluvat naistele. Edasi nägid muuseumitöötajad aga midagi kohutavat – ilmusid välja meeskonnaliikmete vaimud. Nad vajutasid agaralt juhtimispuldi nuppudele, kusjuures juhikabiinis täheldati järsku temperatuuri langust.
1989. aastal otsustas nähtuse põhjusi hakata uurima Peter Torneycraft. Saabunud muuseumi koos õhujõudude tehnilise komandoga, jäädvustas ta makilindile lennukist kostvad helid, mida oli kuulda kogu angaaris. Lisaks nägi Torncycraft veel lennukis välkumas punaseid tulukesi, mille tekitajat ei suudetud välja selgitada. Kui õhujõudude eksperdid lindi hiljem üle kuulasid, ilmnes, et näiteks laksatustele, mis meenutasid pommiluukide avanemise ja sulgumise heli, eelnes selgelt eristatav ragin, mis tundus nagu tugeva elektrilühisena. Helitehnikud leidsid, et see on üsna sarnane inimese surmaeelsele korinale, aga juhul, kui seda tekitas mingi mehhanism, siis võinuks seda võrrelda pommiplahvatuse helina – nii, nagu kuuleb seda kiivris lendur.
Oma uurimistöö kokkuvõtteks pidi Torneycraft nentima, et Aero Lincolnis on vaieldamatult tegemist nn akustiliste vaimudega, või akustilise anomaaliaga, nagu väljenduvad teadlased. Väärib märkimist, et nendega puututi Inglismaal kokku ka mujal kui selles muuseumis. Mitmel novembriööl1986 täitus ühe Someresti krahvkonna farmeri maja selle eelmiste elanike häältega. Kõik juuresviibinud kinnitasid, et enne ja pärast, kui hakkasid kostma raskestimõistetavad vestlused endistest aegadest, käis alati iseloomulik klõpsatus – nagu oleks raadiot sisse ja välja lülitatud. Kusjuures olgu märgitud, et selles farmis polnud üldse ei raadiot, telerit ega isegi telefoni.
Metallikrigin ja klõpsatused eelnesid ka kõrvulukustavale kakofooniale, mida kuuldi Point-Loolouti elumajas, mis oli kunagi olnud majakas – Marylandi osariigis (USA) jaanuaris 1973. Lisaks ärkas maja omanik Gerald J. Swore pidevalt uste paukumise, kiirele sammude ja ärritatud karjete peale. Kartes omaenese psüühilise tervise pärast, lülitas Swore sisse magnetofoni. Hommikul võis sellest üldise kära taustal eristada fraase, milles käis jutt justkui mingite haiguste ravist. Kohalik arst ei saanud sellest peaaegu midagi aru, raamatukoguhoidja aga leidis arhiivimaterjalidest, et kodusõja päevil oli selles majas sõjaväehospidal.
See, et lindile jäädvustuvad helid pole võltsing, et nad sinna lausa kellegi kuulmata tekivad, tuli ilmsiks 1978. aastal inglanna Joyce MacCrathy kodus Whitehatis (Inglismaa). Tema armastatud popplaulja albumist kostis korraga segane kära, vee loksumine, nagu oleks midagi hiigelsuurt korraga vette langenud. Joyce kuulas seda korda kümme ja läks siis ülikooli laboratooriumisse nõu küsima. Akustikud ei suutnud mõista, kuis said plaadile tekkida uued helid, kui endised polnud sealt päriselt kustutatud – see pole ilma spetsiaalse aparatuurita teostatav. Asja uurimisse lülitusid ajaloolased, kes tegid kindlaks, et Joyce’i maja asub endise kaevanduse kohal. Üks neist, kes oli asjatundja spiritismi alal, oietas sidet plaadile tekkinud helide ja sada aastat tagasi kaevanduses asetleidnud katastroofi vahel. Kui keeruliste manipulatsioonide abil õnnestus täiesti kustutada plaadil olnud muusika ja muud kõrvalised helid, võis sellelt kuulda saada isegi paljude kaevurite nimesid, kes toona üleujutatud kaevanduses hukkusid.
On uurijaid, kes väidavad, et akustilistel vaimudel pole midagi ühist tavaliste traditsioonilistega, et nad on globaalse energoinformatsioonilise välja ilmingud, mis ümbritseb kogu meie planeeti. Võib-olla, aga lähtuvalt siin äratoodust ja kõikidest teistest registreeritud juhtumitest, tuleb järeldada, et nii ühed kui teised on siiski olemas. Viimased veel eriti, kui arvestada, et nad edastavad meile informatsiooni kunagi tõepoolest toimunud ekstreemsetest sündmustest.

MAAJA