Tom of Finland ja tema mehiste meeste maailm (galerii)
Tom of Finland on pseudonüüm. Kunstniku õige nimi oli Touko Laaksonen. Tom of Finlandi nime all homoerootilise kunstnikuna kuulsaks saanud Touko sündis 8. mail 1920 Soome lõunarannikul Kaarinas. Mai on soome keeles toukokuu ja nii pandigi lapsele nimeks Touko. Soome oli olnud kõigest kolm aastat iseseisev, kui Touko ilmale tuli. Kui mõned linnad välja arvata, oli Soome veel üpris mahajäänud maa. Põldudel ja metsades töötavad mehed olid ehtsad looduslapsed — niisama ürgsed ja karmid kui neid ümbritsev loodus. Selliste meeste keskel kasvas Touko üles. Tema vanemad olid mõlemad õpetajad, nii et polegi ehk üllatav, et viieaastane Touko mängis juba klaverit ja joonistas koomikseid. Ta armastas kunsti, kirjandust ja muusikat. Kuid suurimat huvi tundis ta vabas looduses töötavate meeste vastu. Juba viieaastase jõmpsikana heitis ta silma musklilisele naabripoisile Urhole. Urho oli esimene nende meeste pikas reas, kes äratasid Tomi tähelepanu. Iga muskliliigutuse, iga meelate huulte naeratuse surus ta oma mällu.
1939. aastal astus Touko Helsingi Kunstiülikooli reklaami-erialale. Erootiliselt mõjuvad suurlinnatüübid, keda ta kosmopoliitilises sadamalinnas kohtas, avaldasid talle tugevat muljet. Siiski ei söandanud ta neile läheneda. Alles siis, kui Vene hordid tungisid Soomele kallale, hakkas ta Teise maailmasõja keerises oma kirgi välja elama. Lõpuks võis ta linna pimendatud tänavatel nautida seksi, millest ta alati oli unistanud. Nüüd oli tal lõpuks võimalus kohata mundris mehi, keda ta nii meeletult oli himustanud. Pärast sõda jätkas leitnandi aukraadi väljateeninud Touko oma kunstiõpinguid ja võttis lisaks ka klaveritunde kuulsas Sibeliuse Akadeemias. Univormid, mis teda nii tugevasti erutasid, kadusid ajapikku linnapildist. Touko hakkas oma kirgi välja elama joonistustes.
Päeval töötas Touko vabakutselise vaateakende dekoreerijana ja moekunstnikuna. Õhtuti mängis aga kohvikutes ja pidudel klaverit. Õige pea muutus ta sõjajärgse Helsingi boheemlaste ringkonna tuntuimaks tegelaseks. Igal juhul vältis ta homode ringkondi, sest nn. „kunstnikebaarides” liikusid ainult põhiliselt tööga ülekoormatud passiivsed lillad.
Touko armastas reisida ja nii õppis ta tundma gayelu, mis pulbitses igas suurlinnas. Oli siiski naljakas juhus, et meest, kellega ta elas hiljem koos 28 aastat, kohtas ta kodulinnas Helsingis ühel tänavanurgal, kõigest mõne kvartali kaugusel oma majast. See juhtus 1953. aastal.
1956. aasta lõpus saatis Touko ühe sõbra pealekäimisel, kellele ta oma homoerootilisi pilte näidanud oli, mõned joonistused ühele ameerika populaarsele geisuunitlusega kutlurismiajakirjale. Repressioonide kartuses signeeris ta oma tööd pseudonüümiga Tom. Seda ka sellepärast, et nime Touko Laaksonen väljaütlemine oleks ameeriklastel keele sõlme väänanud. Ajakirja väljaandjale hakkasid Tom of Finlandi tööd kohe meeldima. 1957. aastal kaunistas naeratav puulangetaja ajakirja „Physique Pictorial” tiitellehte (ajakiri ilmus aastatel 1951–1990). Pildi avaldamine kujunes omamoodi sensatsiooniks. Nii oligi Toukost saanud Tom ja kõik järgnev on juba ajalugu, homoerootilise kunsti klassika.
Tema tööd, mida Tom ise ikka ja jälle „räpasteks joonistusteks” nimetas, muutusid kiiresti populaarseteks. Kuid ei erootilise ega ka homoseksuaalse kunsti eest ei makstud 1950-ndatel aastatel kuigi hästi.
Tom loobus õige pea klaverimängimisest, et end paremini oma kunstile pühendada. Kuid alles 1973. aastal teenis Tom of Finland niipalju raha, et ta võis loobuda ka oma tööst reklaamikunstnikuna. Nüüd sai ta kogu oma ande rakendada erootiliste piltide joonistamisele ja maalimisele. Oma joonistustes ühendas ta fotoliku detailitäpsuse ohjeldamatumate seksuaalsete fantaasiatega. Nii tekkis terve sari homoerootilisi joonistusi, mis on jäänud tänini ületamatuks. Mainitud 1973. aastal toimus Hamburgis Tomi esimene personaalnäitus, mis kujunes talle kibedaks kogemuseks — peaaegu kõik joonistused varastati otse näitusesaalist. Alles 1978. aastaks oli ta suutnud niipalju uusi pilte joonistada, et võis Los Angeleses oma teise näituse korraldada. Seoses näituse avamisega, sõitis Tom esimest korda Ameerikasse. Hiljem järgnes veel terve rida näitusi nii Los Angeleses, San Franciscos ja New Yorgis. Tagasihoidlik mees Helsingist oli saanud rahvusvaheliselt tuntud kunstnikuks.
1978. aastal Los Angeleses viibides õppis ta tundma kanadalast Durk Dehnerit, kes võttis Tomi kunstnikukarjääri ärilise osa eest hoolitsemise enda peale. Tänu tema oskuslikule tegutsemisele said lõpuks paika ka Tomi rahaasjad. Dehner aitas tal leida galeriisid, kus ta võis oma töid välja panna. Võib ette kujutada, et tollal ei olnud see sugugi kerge ülesanne. Samuti asutas Tom koos Dehneriga Tom of Finland Company, kirjastuse ja postimüügi, mille kaudu huvilised kogu maailmast võisid tellida Tomi töid. 1986. aastal asutati Tom of Finlandi fond, mille algseks eesmärgiks oli koguda ja säilitada kunstniku loomingut. Tomi eestvedamisel laiendas fond aga oma tegevust kogu erootilisele kunstile. Aja jooksul avati alalised arhiivid erootiliste kunstiteostega. Selliste arhiivide abi kasutasid kollektsionäärid ja kunstnikud, kes ei saanud oma töid tavalisel kunstiturul realiseerida. Fond on kogunud informatsiooni kõigi, ka minevikus tegutsenud erootilise kunsti viljelejate kohta, eesmärgil luua täielik biograafia kõigist nendest kunstnikest, kes on erootilises kunstis endale nime teinud. Pärast Tomi surma otsustati luua ka erootilise kunsti muuseum, kuid sotsiaalsete ja moraalsete väärtuste muutumine Ameerikas sundis asjaosalisi selle idee realiseerimisest loobuma ja otsima teisi homoseksualismi keskusi, kus muuseumi rajamine oleks mõeldav. Ühe idee järgi oleks võinud kõne alla tulla Amsterdam. Sellises muuseumis oleks ka galerii, kus võiksid oma töid välja panna ja müüa ka need kunstnikud, kelle töid muidu ükski teine galerii vastu ei võta…
1978. aastal suri Tomi kauaaegne elukaaslane Veli kõrivähki. Tomi sõpruskonda USAs tabas aga aidsi-epideemia. Kõigest hoolimata reisis Tom igal aastal Ameerikasse, kus ta koos Durk Dehneriga veetis kuus kuud Los Angeleses. Aasta teise poole aga elas Tom oma kodulinnas Helsingis. Pärast seda, kui tal 1988. aastal diagnoositi kopsuemfüseem, oli Tom sunnitud oma armastatud reise ikka rohkem ja rohkem piirama. Kui siis lõpuks medikamentide ja haiguse mõjul ta käed hakkasid nii tugevasti värisema, et ta ei saanud enam filigraanselt väljajoonistatud pilte teha, pöördus ta lapsepõlves nii armastatud pastelli juurde tagasi. Selles tehnikas maalis ta kuni oma surmani hulga elurõõmsaid akte. Tom of Finland suri 7. novembril 1991 emfüseemi poolt põhjustatud ataki tagajärjel. Tomi surma-aastal valmis ka tema elu ja loomingut käsitlev dokumentaalfilm, mida Soome TV on mitmel korral näidanud. Film on saanud mitu rahvusvahelist auhinda…
Hoolimata Tomi enda kasutatud hellitlev-põlastavast hinnangust „räpased joonistused”, on nad siiski midagi enamat. Tomi tööd on kindlasti sellele kaasa aidanud, et geide eneseteadvus on totaalselt kasvanud. Kui avaldati Tomi esimesed tööd, arvasid paljud homod, et nad peaksid oma kalduvusi varjatult välja elama. Kuid 35 aastat hiljem oli juba iseenesestmõistetav, et homoseksuaalsed musklilised päikesekummardajad on mingis mõttes siiski osa kultuurist. Tomi mõju sellisele muutusele ei ole tema kunsti juhuslik kõrvalprodukt. Algusest peale üritas ta teadlikult anda oma töödele positiivse optimistliku avatuse.
Kui temalt küsiti, kas teda ennast see natuke segadusse ei vii, et kõik tema tööd kujutavad mehi armumängu ajal, vastas vanameister: „Ma töötan väga palju selle nimel, et näidata, et mehed, keda ma kujutan armumängu ajal, on uhked mehed, kes on seksides õnnelikud.”
MAAJA
