Thomas Neill Cream: „Mina olen Rappija…”
Dr Thomas Neill Cream seisis Newgate’i vangla hukkamisplatsil, kapuuts peas ja silmus ümber kaela, ning kuulutas: „Mina olen Rappija…” Kaugemale ta ei jõudnud, sest tema jalge all olev luuk avanes ja kurjategija suri silmuses.
Lambethi Mürgitajaks nimetatud Cream oli tõepoolest olnud üks kahtlusalune, kui politsei otsis meeleheitlikult taga 1888. aastal Londonis viis naist tapnud Rappija Jacki. Oma meditsiiniliste teadmiste poolest oleks Cream võinudki olla Rappija Jack, kes oma ohvreid metsikult lõhki lõikas. Siiski oli kindlalt teada, et Cream istus ajal, kui Rappija Jack tegutses, teisel pool Atlandi ookeani vanglas. On olemas üliväike võimalus, et Cream pani ühe tapmise toime Rappija Jackiga koos. Vahest lootis Cream ennast Rappija Jackiks tunnistades hukkamise edasilükkamist saavutada? Tõenäolisemalt olid aga Creami hämmastavad viimased sõnad vaid reaalsusest üha enam kaugenenud mehe viimane fantaasiavälgatus.
Seitse inimest tapnud Thomas Neill Cream sündis 27. mail 1850 Šotimaal Glasgow’s ühena William ja Mary Creami kaheksast lapsest. Kuuendat sünnipäeva pidas ta juba Kanadas, kus tema isa oli läinud tööle ühte Québeci laevatehasesse.
Thomas töötas algul laevaehitaja õpipoisina, kuid südames ihkas ta arstiks saada. Noormees pääseski õppima McGilli ülikooli ja nii sai temast arst. Andekas ja ontlik noorsand kihlus Flora Eliza Brooksiga, kuid enne, kui nad jõudsid abielluda, jäi Flora rasedaks. Vastutulelik Cream tegi kallimale ebaseadusliku abordi, mille tagajärjel neiu tervis sai tõsiselt kahjustada.
Kui Creami vanemad juhtunust teada said, olid nad raevus. Isa nõudis, et Thomas abielluks Floraga või kannaks oma teo eest vastutust. See sundabielu sai teoks 1876. aasta septembris. Järgmisel päeval lahkus Cream küüniliselt riigist. Ta läks Inglismaale, kus õppis Londonis Püha Thomase haiglas ja hiljem Edinburghis kuninglikus meditsiinikolledžis.
Cream elas vaikset elu, kui mitte arvestada kummalist juhtumit, mida hiljem meenutas tollane menukas advokaat Marshall Hall. Hallil oli palutud kaitsta meest, keda süüdistati mitmekordses abiellumises. Advokaat soovitas mehel süü üles tunnistada ja oli väga üllatunud, kui kaitsealune kohtus siiski kõike eitas. Vähe sellest, et kohtualune süüd omaks ei võtnud, tal oli ka alibi: väidetava abiellumise ajal oli ta olnud Austraalias vangis. Telegramm sealsest vanglast kinnitas, et nii see oli. Kui Marshall Hall aastaid hiljem dr Creami protsessile läks, tundis ta rändmeedikus ära sama mehe, keda oli süüdistatud mitmenaisepidamises. Hall järeldas, et tegu pidi olema väga sarnase mehega, kuid keegi ei tea täpselt, kas see oli tõesti teisik või Hall ise.
Oma uue diplomiga läks Cream Kanadasse. Kuna ta oli vahepeal leseks jäänud, ei pidanud ta enam abikaasa viha kartma. Cream seadis sisse arstipraksise Ontario provintsis Londonis. Mõne aja pärast leiti tema eluruumide juurest väljakäigust toatüdruk Kate Gardeneri surnukeha. Naine oli tapetud kloroformiga. Ehkki oli teada, et tapetu oli palunud Creamil talle abort teha, ei võetud tohtri vastu midagi ette.
Cream kolis USA-sse Chicagosse, kus 1880. aasta augustis suri teine aborti teha soovinud naine – Julia Faulkener. Seekord doktor vahistati, kuid lasti peagi jälle vabaks. Varsti tappis ta veel ühe naispatsienti. Siis pööras õnn talle selja.
Veetlev abielus naine Julia Stott tuli ostma ravimit, mida Cream reklaamis kui vahendit langetõve vastu. Naine lootis, et see aitab tema haiget meest. Pärast Creami rohu võtmist suri Daniel Stott aga piineldes. See surm oleks jäänud tähelepanuta, kui Cream poleks ise kirjutanud anonüümkirja koronerile ja prokurörile, süüdistades apteekrit rohu valesti segamises. Stotti laip lahati ja tema maost leiti strühniini jälgi. Cream püüdis põgeneda, kuid võeti kinni ja mõisteti 1891. aasta novembris tapmise eest eluks ajaks vangi.
Armuandmise korras lasti Cream natuke vähem kui kümme aastat hiljem vabaks. Ta naasis Kanadasse, et saada kätte isa pärandatud raha, ja kolis siis Inglismaale. Nagu tuttavad märkasid, oli ta vaimselt ilmselgelt tasakaalutu ja võib-olla ka sõltuvuses morfiinist. Muust ta suurt ei rääkinud kui mürkidest, pornograafiast ja rahast.
Oma järgmiseks ohvriks valis Cream 19-aastase prostituudi Ellen Donworthi. 13. oktoobril 1891 leiti tüdruk tänavalt tugevates krampides. Enne surma jõudis ta oma korteriperenaisele rääkida, et keegi kõõrdsilmne, tiheda põskhabeme ja siidkaabuga võõras oli talle mingit jooki andnud. Kirjeldus viis uurijate mõtted Creamile, kes kandis kuritegusid toime pannes peale võltsvuntside ka valehabet. Ellen Donworthi surma põhjusena tuvastati strühniinimürgitus.
Koroneri kätte jõudis Creami kirjutatud kiri, milles tohutu rahasumma eest lubati abi mõrtsuka otsimisel. Kirjale oli alla kirjutatud „A. O’Brien, eradetektiiv”. Teine kiri läks Frederick Smithile kantseleitarvete firmast W. H. Smith, milles Cream teatas, et tundis Ellen Donworthi, ja nõudis raha. Cream trükkis ka 500 lendlehte, milles väitis, et Elleni tapja töötas Metropole’i hotellis ja kõik hotelli elanikud on surmaohus. Need kirjad hämmastasid politseid ja hiljem ka ajaloolasi, sest seni pole keegi suutnud välja mõelda põhjust, miks Cream need kirjutas.
Nädal aega hiljem suri prostituut Matilda Clover samasugust piinarikast surma, kuid selle põhjuseks peeti alkoholimürgitust. Ilma edasise uurimiseta maeti Clover vaestesurnuaiale. Cream kirjutas järgmise jampskirja, püüdes seekord ühelt arstilt prostituudi surmaga seoses raha välja pressida. Kirjast teatati politseile, kuid kuna väljapressimiskatse nurjus, ei hakatud asja edasi uurima.
Londoni päästis hullu mehe edasistest kuritöödest Creami armumine Laura Sabbatinisse. Nad kihlusid, kuid abiellumine venis ärireisi tõttu, mille Cream tegi USA-sse. 12. aprillil 1892, üheksa päeva pärast tema naasmist, leiti kaks prostituuti, 21-aastane Alice Marsh ja 18-aastane Emma Shrivell, oma üüritubades surnult. Lõbutüdrukud olid veetnud õhtu turske vuntsidega mehe seltsis, kes kandis kõõrdsilmsust korrigeerivaid prille. See oli muidugi Cream, kes veel ei teadnud, et tema lahkumist lõbutüdrukute juurest oli varastel hommikutundidel märganud terava pilguga politseinik George Cumley.
Cream püüdis nüüd raha välja pressida majanaabrilt Joseph Harperilt, saates talle kirja, milles väitis, et prostituutide tapmises on süüdi Harperi poeg Walter. Kirjas mainis ta ka Matilda Cloverit, kelle surma põhjuseks siis veel alkoholimürgitust peeti.
Seni polnud politsei Londoni kehvikute linnaosas asetleidnud kahtlastest surmajuhtumitest väga palju hoolinud. Nüüd hakati nendega viimaks tõsiselt tegelema. Läbimurre saavutati siis, kui konstaabel Cumley nägi Creami uuesti ja jälitas meest tema koduni. Asjaga pandi tegelema kaks politseinuhki: seersant Patrick McIntyre ja salaagent John Haynes. Need kaks võitsid Creami usalduse ja leidsid, et ta teadis tapmistest rohkem üksikasju, kui ajalehtedes kirjutatud oli. Samuti ilmus välja üks prostituut, kes oli mürgitamisest napilt pääsenud. Nüüd suutis politsei suutis dr Harperit veenda, et ta oma naabrile väljapressimissüüdistuse esitaks.
3. juunil 1892 võeti Cream Londonis Lambeth Palace’i tänaval kinni. Ta kuulutas politseinikule ülbelt: „Te olete vale mehe kallal, aga laske käia.”
Matilda Cloveri laip kaevati välja, surnu maost leiti strühniini jälgi. Eksperdid leidsid, et Clover oli surnud strühniinimürgitusse.
Creami süüdistati mitmes tapmises ja kahes väljapressimises. Ta ei tunnistanud ennast üheski kuriteos süüdi. Viimaks piirdus prokurör tema süüdistamisega Matilda Cloveri tapmises.
Cream oli veendunud, et ta lastakse vabaks. See olekski juhtunud, kui kohtunik Hawkins poleks teinud korraldust vaadata läbi ka teistes kriminaalasjades kogutud tõendid, mitte ainult Cloveri surmaga seotud. Creami advokaat kaitses meest nii sõnaosavalt ja liigutavalt, et Cream laulis ja tantsis oma kongis, olles veendunud, et tema õigeksmõistmine on vaid tundide küsimus. Kohtunik oli teisel arvamusel. Tema kokkuvõte kaasuse asjaoludest oli hävitav ja vandemeestel läks vaid 10 minutit aega, jõudmaks otsusele, et Cream on süüdi. See juhtus 28. oktoobril 1892.
Eeluurimisvanglast väljudes pomises Cream trotslikult: „Mind ei pooda kunagi üles!” Vähem kui kuu aja pärast – 16. novembril 1892 – suri ta Newgate’i vangla võllas.
©Peter Hagen
