Svetlana Allilujeva – elukutselt Stalini tütar

Teha teoks põgenemise Nõukogude Liidust aitas… armastatud mehe surm. Aga õnnelikuks Svetlana Läänes ei saanud kunagi, jäädes kogu eluks oma isa nime varju…

6. märtsi õhtul 1967 astus Svetlana Allilujeva India pealinnas Dehlis üle USA saatkonna läve, ja 22. aprillil laskus mööda lennukitrappi New Yorgi Kennedy lennuväljale. Kui Ameerika diplomaadid saatsid ta Indiast Šveitsi (transiidi korras läbi Itaalia), kordas Allilujeva hääletult: „Aitäh, Brajesh! Näe, mida sa tegid, näe, mis sa mulle andsid! Millega tasun sulle sellise armastuse eest?“ Hindu Brajesh Singh suri pärast järjekordset kopsuhaiguseatakki 31. oktoobril 1966 Allilujeva Moskva korteris. See oli teine surm, mida Svetlana nii lähedalt nägi. Esimest korda juhtus see 1953. aasta kevadel, kui suri rahvaste isa – tema lihane isa Jossif Stalin (toosama Koba).
Väikese urni abil, milles armastatu tuhk, püüdis Svetlana saada lahti suure juhi nime pitserist ja vihatud nõukogude reaalsusest. Allilujeva kirjutas Nõukogude Liidu toonastele juhtidele Leonid Brežnevile ja Aleksei Kossõginile kirju, milles palus anda talle luba matta Singh tema kodumaale, Gangese jõe pühadesse vetesse, nagu mees oli soovinud. Populaarse telesaatejuhi Jelena Hanga jutu järgi oli talle sellist käiku soovitanud tema ema, kes tutvus Allilujevaga üliõpilasaastatel Leningradis, külas helilooja Tolstoi juures. Oli see nii ka tegelikult? Niisugustel puhkudel osutab elutarkus: ärge kinnitage ega lükake ümber midagi, mida te ise ei näinud!
Sestap ärgem hakakem mõistatama, kes andis otsustava soovituse, tähtis on muu. Nõukogude valitsejad jäid vallutamatuks „patriootiliseks“ tsitadelliks, kui Svetlana ja Brajesh tahtsid 1965. aastal ametlikult abielluda: „Leidke enesele tubli meie mees, milleks teile see vana hindu?“ Aga seekord andsid Liidu olümpose võimukandjad nõusoleku välisreisiks, tõsi küll – ühel kindlal tingimusel: mitte mingeid kohtumisi piiritaguste ajakirjanikega! Ja 11. novembril anti Allilujevale välja pass, milles seisis India viisa. Ärasõidu viimase minutini 20. detsembril ei lahkunud Svetlana urnist hetkeksi.
Tegelikult polnud tal siis veel kavatsust põgeneda. Otsuse mitte tagasi pöörduda tegi ta alles Indias. Suplemine Gangese jões, Singhi kodupaigas Kalankaris, uhtis maha viimased kahtluseraasud – kas lahkuda Nõukogude Liidust või mitte.
„Ma olin mina ise, ma hingasin vabalt, ja inimesed mu ümber polnud osakesed mehhanismist. Nad olid puruvaesed, näljased, igaühel oma tuhat muret, aga igaüks oli vaba rääkima sellest, millest mõtleb, vaba valima seda, mida tahab. India vabastas mind mingist sisemisest painest, siin lakkasin end tundmast osakesena riiklikust omandist, kes olin Nõukogude Liidus olnud kogu elu,“ kirjutas ta oma raamatus „Ainult üks aasta“.
Ja siiski jäi Svetlana Allilujeva kõikide jaoks Stalini tütreks, kõigele vaatamata… 1967. aastal ilmus tema esimene raamat – „Kakskümmend kirja sõbrale“, millest sai bestseller. Selles, nagu tundus autorile, oli kirja pandud kõik, mis puutus Stalinisse ja tema kaaskonda. Aga sellisest vabadusest kujunes loominguline sõltuvus. Kirjastajad nõudsid, et Allilujeva kirjutaks ikka ja jälle isast.
„Mul oli vastik pöörduda taas tagasi minevikku, oma elu juurde Nõukogude Liidus, Kremlis. Ma sundisin end kirjutama Nõukogude Venemaast, Stalini poliitikast – kõigile oli seda nii väga vaja! Ja tegelikult suhtus kriitika sellesse positiivselt. Aga mida mina enam tähtsaks pidasin – üksikasju tähtsusetute inimeste elust –, seda kriitika ära ei märkinud,“ avaldas ta kahetsust  „Teekonnas kodumaale“, milles jutustas Nõukogude Liitu tagasipöördumise asjaoludest 1984. aastal ja sellele 1986. aastal järgnenud „reemigratsioonist“.

Nii erinevad ajalehed

Millega seletada hinge heitlemist? Lihtsa inimliku sooviga – leida armastust, aga see võeti Svetlanalt pidevalt ära. Esimeseks korvamatuks kaotuseks sai ema Nadežda, staažika bolševiku Sergei Jakovlevitš Allilujevi tütar. Nimelt temaga on seotud lapsepõlve kõige päikselisemad mälestused, aga seda oli ainult kuus ja pool aastat…
Väikesele Svetale jäi ema meelde kaunina. Ja kuigi mälu ei suutnud täpselt esile manada ta nägu, figuuri, liigutusi, jäi südamesse tema elegantsuse, kerguse, tabamatu sooja tulukese maagia, kuigi ema, erinevalt isast, ei hellitanud ei tütart ega poega. Nadežda Sergejevna nõudis sageli „suurelt tüdrukult, kes oskab mõtelda“, et ta ei müraks, muutuks tõsisemaks, käituks täiskasvanulikult. Ja seda nõuti inimesehakatiselt, kel seisis paari kuu pärast ees selline „elupööre“ nagu kuueaastaseks saamine. Alles hiljem, aastatega, mõistis Svetlana, et kogu see õdus õhkkond kodus seisis ainult ema õlul.
Väga tähenduslikuks osutus just see kuues sünnipäev, viimane Nadežda Sergejevna ajal. 1932. aasta veebruaris korraldati Kremlis lastekontsert, milles osalesid praktiliselt kõik külalised. Poisid ja tüdrukud lugesid üksteise võidu luuletusi vene ja saksa keeles, esitasid koomilisi kupleesid löökfilmidest, tantsisid ukraina hopakki marlist ja värvilistest paberitest tehtud rahvuskostüümides, mis olid oma kätega tehtud. Seinad kirendasid naljakate joonistuste ja fotodega seinalehtedest. Need jutustasid seiklustest riiklikus suvilas Moskva-lähedases Zubalovos, kus Stalini perekond elas. Oli reportaaže spordiväljakult ja „Robinsoni majast“, mis kujutas endast laudadest katusealust kolme männi vahel ja millesse võis pääseda ainult mööda nöörredelit…
Varsti tõmbas peole hirmsa kriipsu alla juba mitte enam laste seinaleht. 10. novembril 1932 kirjutab „Pravda“: „Ööl vastu 9. novembrit suri partei aktiivne ja ustav liige, seltsimees Nadežda Sergejevna Allilujeva. NLK(b)P KK.“

Nende kasinate ridade taga peitus terve draama, mille finaal, nagu kinnitatakse, etendus Suure Oktoobrirevolutsiooni 15. aastapäevale pühendatud banketil. Selleni viis esmapilgul täiesti tühine tüli Staliniga. Too ütles naisele: „Hei, sina, joo!“ Mille peale Nadežda Sergejevna nähvas: „Ma pole sulle Hei!“ Tõusis lauast ja lahkus saalist. Aga see, nagu teadsid lähedased, oli vaid jäämäe tipp. Nägelemisi mehega tuli ette aina sagedamini. Nende üheks peamiseks põhjuseks olid Lavrenti Beria sagedased visiidid. „Ta on lurjus – kas sa tõesti seda ei näe?“ rõhutas naine. „Sa too mulle tõendused!“ vastas mees. „Milliseid tõendusi sulle veel vaja on?!“ hämmeldus Nadežda.
Ja saabus 9. novembri hommik… Majapidajanna läks perenaist äratama, nagu ette nähtud, aga tema magas juba igavest und. Üleni veres, käes väike Walteri püstol, mille vend Pavel oli talle kunagi Berliinist toonud. Edastada kurba teadet esimesena Jossif Vissarionovitšile enesele kõheldi. Kutsuti juhi lähimad võitluskaaslased – Vjatšeslav Molotov, Kliment Vorošilov ja Abel Jenukidze. Nemad ütlesidki Stalinile, kui too ärkas: „Nadjat pole enam meiega.“ Tuppa astudes oli Stalin vapustatud, suutis vaid lausuda: „Nii väike püstolike, ja nii palju verd…“

Pisarad ja süsteem
Laste eest surma asjaolusid mõistagi varjati. Sellest, kuidas ema lahkus, sai Svetlana teada alles 1942. aastal, kui luges inglise keele süvendamiseks välismaiseid ajakirju. Seal sattus ta artiklile, milles teatati Nadežda Allilujeva enesetapust kui ammu teada olevast faktist.
1932. aasta sügisest hakati eirama kõike, mis oli kuidagi seotud Svetlana emaga. Juba 1933. aastal tehti Zubalovos maatasa nii spordiväljak kiikede ja rõngastega kui „Robinsoni majake“… Järkjärgult vabaneti majapidajannadest ja õpetajatest, kes olid majja ilmunud Nadežda Sergejevna mahitusel. Siis läksid käiku repressioonid sugulaste ja sõprade kallal. Taheti ära võtta imetilluke raasuke soojust ka Svetlanalt. 1939. aastal, kui „rahvavaenlastega“ võitlemise hooratas käis juba täie hooga, nuuskis kaadriülem välja, et juhi tütre hoidja Aleksandra Andrejevna esimene mees oli tsaarirežiimi ajal politseis kirjutajana teeninud. Stalinile kanti „vihatud elemendist“ ette ja see andis kohe korralduse tema vallandamiseks. Saanud kuulda, et vanamemmeke (nii kutsus teda Svetlana) välja kihutati, tormas tütar nuttes isa juurde. Pisarad sulatasid jää, ja Aleksandra Andrejevna jäi perekonda oma surmani 1956. aastal.

Aga see oli ainult väike võit. Kõiges muus muutus Stalini tütar halastamatult võõrandamatuks osakeseks riigiomandist. Talle määrati „sabarakk“, kes saatis teda kõikjal: kooli, suvilasse, teatrisse, jalutuskäikudel värskes õhus.
„Ma olin juba ülikooli esimesel kursusel,“ meenutab Svetlana Jossifovna, „ja anusin isa: mul on häbi kõrgkoolis „sabaga“ käia. Isa ütles: „No kurat sinuga, las siis tapavad su maha – mina ei vastuta!“ Alles 17 ja poole aastaselt sain võimaluse üksinda käia.“ Aga siiski ei saanud süsteem teda enam lahti lasta. Parteikasti liikmed olid alati kontrolli all. Klann oli iga hetk valmis end võõra elemendi eest kaitsma. Õnnetuseks arvati selle hulka ka kinorežissöör ja stsenarist Aleksei Kapler. Svetlana tutvus temaga 1942. aasta oktoobris, kui Vassili Stalin ta Zubalovosse tõi. Kapler töötas lenduritest jutustava filmi kallal, ja juhi poeg, sõjaõhujõudude ohvitser, võttis ise filmi konsulteerida.
Nende vahel tekkis kohe säde, nad hakkasid kohtamas käima. Ljusja, nagu Alekseid kutsuti, näitas Svetlanale NSVL kinokunsti vaatesaalis välismaiseid filme – „Noor Lincoln“, „Lumivalguke ja seitse pöialpoissi“…  Kapler tutvustas neiut maailmakirjanduse šedöövritega: Ernest Hemingway „Kellel on ja kellel pole“ ja „Kellele lüüakse hingekella“, Richard Aldingtoni „Kõik inimesed on vaenlased“.
„Ta andis mulle „täiskasvanute“ raamatuid armastusest, täiesti veendunud, et saan kõigest aru. Ei tea, kas ma just kõigest aru sain, aga mäletan neid raamatuid, justkui oleksin neid eile lugenud,“ jutustas Allilujeva. 1943. aasta jaanuaris armastus lausa leegitses neis kahes inimeses – 40-ndates aastases mehes ja 17-aastases tütarlapses. Nad võisid tunde telefoniga rääkida, lihtsalt tänavail jalutada, meeletuseni suudelda, isegi vaatamata sellele, et nuhk asus vaid mõne meetri kaugusel.
Kaplerile püüti heaga „aru pähe panna“. Polkovnik Rumjantsev, üks Stalini isiklikest ihukaitsjatest, pani Alekseile ette Moskvast komandeeringusse sõita. Ljusjal jätkus ettevaatamatust keelduda. Ja tänu sellele on tema filmograafias oluline valge laik. Pärast 1943. aastal Kapleri stsenaariumide järgi linale tulnud filme „Ta kaitses kodumaad“ ja „Novgorodlased“ dateeritakse tema järgmine töö – „Universaalkaupluse vitriini taga“ –, alles aastaga 1955.

Soojuse otsinguil
Romaan Svetlana ja Aleksei Kapleri vahel lõppes draamaga. Kapler arreteeriti 2. märtsil 1943 ja Stalin organiseeris järgmisel päeval vastandamise oma tütrega. Stalin nõudis, et Kapler annaks talle tagasi tütre poolt kirjutatud kirjad ja karjus ta Svetlana peale: „Ma tean teie loo kõiki üksikasju, ma kuulasin pealt teie telefonikõnesid ningsinu Kapler on Inglise spioon.“ Pisaraid valades suutis Svetlana siiski öelda: „Aga ma armastan teda!“ Ta saab kõrvakiilu, Kapler aga 5 aastat asumist Vorkutas, seejärel sama normi laagrit Inta lähistel Komis. Nad kohtusid alles 11 aastat hiljem… Staliniga ei rääkinud Svetlana kõigest neli kuud, ent neistki sai põhjatu kuristik, mis isa ja tütre lahutas. Isa käskis sulgeda suvila, millest oli saanud hukatuse ja prassingute pesa tema pojale. Tema raev on selline, et Vassili sai kümme päeva aresti, kuigi ta oli äsja õhulahingus alla lasknud ühe Focke-Wulf 190.
Svetlana helistas isale juulis, mil tuli otsustada, millisesse instituuti astuda. Svetlana tahtis saada filoloogiks, aga isa oli kategooriliselt vastu: „Astud ajaloofakulteeti.“ Tuli alla heita lapsevanema tahtele, kellelt inimlikku soojust polnud enam oodata. Aga tütar vajas meest, kes suutnuks talle seda tunnet kinkida.

1944. aasta kevadel otsustas Svetlana abielluda Moskva Rahvusvaheliste Suhete instituudi tudengi Grigori Morozoviga, kellega koos oli koolis käinud. Traditsiooni kohaselt oli selleks vaja saada isa nõusolek. Aga sellega võis tekkida probleeme – oli ju väljavalitu juut. Nagu teada, ei armastanud Stalin selle rahvuse esindajaid, peljates kõikjal „sionistlikku vandenõu“. Kuulnud tütre kavatsusest, krimpsutas Stalin nägu, ent ütles: „Tahad mehele? Nojah, kevad… käi kuradile ja tee mis tahad, ainult minu majja ärgu ta nägu näidaku.“ Tõsi küll, riigijuht aitas noort peret majanduslikult – eraldas korteri, siis lubas Zubalovosse tulla. Ja ei mingeid sentimente – isegi kui Svetlana 1943. aasta mais sünnitas poja, kellele pani nimeks Jossif. Noorpaar näib olevat õnnelik ning Svetlana ja tema mees soovivad Stalinit kohata nii harva kui võimalik. Nad elavad väikeses korteris väljaspool Kremlit. Stalinile teeb see abielu muret. Ta on veendunud, et ta on langenud sionistide ohvriks, kes püüavad tema lähikonda sokutada juudi agenti.
Kolm aastat, kuni 1947. aastani, oli kestis see abielu, siis mindi lahku. Kui kummaline see ka pole – ilma Stalini sekkumiseta. Lihtsalt isiklikel põhjustel.
23-aastaselt otsustas Svetlana uuesti abielluda ning seekord on tema isa valikuga rahul. Svetlana abiellus Juri Ždanoviga, 1948. aasta augustis surnud Leningradi parteijuhi pojaga. Niipea kui tema mees lõpetab õpingud, saab ta koha partei keskkomitees. See oli tüüpiline mõistuseabielu – Stalin tahtis alati kaasvõitleja perega sugulaseks saada. Svetlanat rõõmustab tütre Katja sünd, kuid tema perekonnaelu ei laabu – ikkagi puhus abikaasade suhetes „kunstlikkuse“ tõmbetuul. Svetlana kurdab, et mehe sugulased sekkuvad pidevalt tema abiellu. Ja üldse oli Ždanovite majas raske koduneda.
Ka on Svetlanal probleeme neerudega ning tal on tõsised depressioonihood. Svetlana mäletab, et isa oli teda Ždanovite juurde elama asumise eest hoiatanud. Ta on mures enneaegsena sündinud Katja tervise pärast. Svetlana kirjutas isale kirja täis meeleheidet. Vastus Stalinilt tuli kiiresti: „Kust sa võtsid, et ma su unustanud olen? Hoolitse enda eest, ma kallistan sind.“ Isa ja tütre suhted on mitmel põhjusel endiselt komplitseeritud.
„Tuli kokku puutuda formaalse, matsliku „parteilisuse“ ja triviaalse, eideliku väikekodanluse seguga – kirstud täis varandust, kõikjal vaasikesed ja linikud, seintel kopikaväärtusega natüürmordid. Seda kõike kehastas lesk Zinaida Aleksandrovna Ždanova, maja keisrinna,“ meenutas Allilujeva.

„Sekretärike“ Stalin
Aga Stalin? Kas rahvaste juht tõesti ei armastanud Svetlanat? Nagu kinnitas Allilujeva ise, oli ta halb tütar, ja Stalin – halb isa. Aga just Jossif Vissarionovitš mõtles välja „mängu kirjades“. Setana (nagu ta end lapsepõlves ise nimetas, kuna „neelas alla“ v-tähe) andis isale „käske“, ja too kandis ette nende täitmisest.
Näiteks: „Käsin sind lubada mul kinno minna, aga sina telli film „Tšapajev“ ja mõni ameerika komöödia. Setanka-perenaine. Allkiri ja pitsat“. Millele isa kirjutas lubava resolutsiooni: „Kuuletun“, „Nõus“, „Annan alla“, „Saab tehtud“. Alla kirjutas ta alati praktiliselt ühtemoodi: „Setanka-perenaise sekretärike, kehvik Stalin“. Tõsi küll, oli ka originaalseid variante: „Minu värvukesele. Lugesin naudinguga. Issi“.
Viimane naljakas kiri oli saadetud 1941. aasta mais, kuu enne fašistliku Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule. „Mu kallis sekretärike, kibelen Teile teada andma, et Teie perenaine kirjutas kirjandi viiele! Seega on esimene eksam antud. Homme teen teise. Sööge ja jooge terviseks. Suudlen issit tugevalt 1000 korda. Terviseid sekretäridele. Perenaine“.
Sõda kujunes neile võõrdumuseperioodiks, mis ei kadunud ka võidupühal, 9. mail 1945. Nad vahetasid ainult õnnesoove. Juhtum Aleksei Kapleri, aga ka Stalini poja Jakoviga esimesest abielust, kes hukkus vangis, mängisid oma osa. Ka Svetlana sai täiskasvanumaks, mängud, mis võisid neid lähendada, jäid lapsepõlve. Ja juba päris täiskasvanulikult hindas Allilujeva 1953. aasta märtsi alguse sündmusi, kui „riiki tabas korvamatu kaotus“. 2. märtsil kutsuti ta ära Ühiskonnateaduste Akadeemia prantsuse keele tunnist ja viidi „lähisuvilasse“ Kuntsevos. Svetlana nägi, kuidas ta lahkus – pikalt ja piinarikkalt. Arstid konstateerisid surma 5. märtsil.

Hindu ja ameeriklane
Valitsuse haiglas Kuntsevos kohtas Allilujeva Brajesh Singhi, India kommunisti, kes NLKP kutsel Moskvasse ravile tuli. „Ma ei suuda seletada, miks tekkis mul absoluutne usaldustunne selle võõra, teisest maailmast pärit inimese suhtes. Ei tea, miks uskus tema iga mu sõna,“ rääkis Allilujeva oma muljetest neist randevuudest.

Teinud läbi ettenähtud protseduurid, naasis hindu oma kodumaale, aga ta süda jäi Svetlanaga. Sestap, kasutades oma sidemeid (ta vennapoeg Dinesh oli siis välisministri asetäitja), sai Singh kutse tõlgi ametisse Moskva kirjastusse „Progress“. Tõsi – bürokraatliku asjaajamise protsess kulges aeglaselt, ja alles 7. aprillil 1965 kohtus Allilujeva Brajeshiga Šeremetjevos. koos poeg Osjaga. Kõik olid õnnelikud, ka Allilujeva lapsed, kellele India „isa“ väga meeldis.
Kõikidel idüllidel on üks ühtemoodi eripära – kiiresti lõppeda. Singhi haigus progresseerus, sellepärast tähistasid nad 9. oktoobril 1966 oma kohtumise kolmandat aastapäeva tolles samas haiglas. Neid õnnitlesid arstid ja medõed. Armastatud inimese kaotuseni jäi aega õige napilt…
Seejärel tuli reis Indiasse, põgenemine USAsse, raamatute „20 kirja sõbrale“ ja „Ainult üks aasta“ ilmumine, hulk intervjuusid ja artikleid Stalini kohta, ja järjekordne abielu. 1970. aastal tutvus Allilujeva Arizonas arhitekt William Wesley Petersiga. Juveelikauplust külastades ostis Peters Svetlanale türkiisiga sõrmuse ja pani talle sõrme. „Kas ma sellele inimesele äkki mehele ei lähe?“ mõtles Allilujeva. Siis oli õhtusöök restoranis, millel Wes (nagu kõik teda kutsusid) jutustas autokatastroofist, milles hukkusid tema kolmanda pojaga rase naine ja kaheaastane poeg… Kolm nädalat hiljem olid pulmad. Naine maksis kinni kõik mehe võlad – umbes pool miljonit dollarit. Toona sai Allilujeva kirjastajatelt tohutuid honorare, sellepärast maksis südamerahuga. Nagu ilmnes – Wesi huvitaski ainult raha. 1972. aastal nõustus ta otsekohe lahutusega, võtmata enesele kohustusi Svetlanale koos tütar Olgaga alimente maksta.
Lääne „vaba“ maailm jäi Allilujevale varsti kitsaks ning ta otsustas tagasi pöörduda, nagu ise kinnitas – pärast poja telefonikõnet. 1984. aastal avas Nõukogude Liit oma embuse Allilujevale ja ta tütrele. Ent ka see „comeback“ ei toonud igatsetud hingerahu. Jossifi ja Jekaterinaga, kelle oli põgenedes Nõukogude Liitu jätnud, ta üksteisemõistmist ei leidnudki. Ja sõitis taas ära. Juba alatiseks.

 Svetlana Allilujeva
„Mina usun intellektisse maailmas, millises tahes riigis, kus iganes elada. Maailm on liiga väike ja inimsugu liiga väeti ses universumis.“

* Sündis 28. veebruaril 1926 Moskvas.
* 1949. aastal lõpetas Moskva Ülikooli „uusima ajaloo“ erialal.
* Suri 22. novembril 2011 USA-s Wisconsinis käärsoole vähki.

©Peter Hagen