Soome muusiku kiri Soome presidendile: kuidas minust sai rassist

Ma ei saa aru, kuhu ja miks me niiviisi liigume. Millist lõpptulemust taotletakse? Miks tahetakse Soomest vägisi teha ebaturvaline maa? Pean tunnistama, et mul on häbi olla soomlane. – Niisuguseid mõtteid avaldab üks anonüümseks jäänud Soome muusik, kelle kirja tema mõttekaaslased levitavad.

Ma olen sündinud aastal 1978, olen seega 1980-ndate–1990-ndate aastate laps. Elukäsitluse vundamendi olen saanud suuremalt osalt sellest ajast. Isa õpetas mind minu arvates hästi. Olen teinud vigu. Olen neist õppinud ja selgeks saanud ka selle, mida tähendab andestada. Isegi iseendale. Mind on õpetatud nõnda, et oleksin oma sõnade ja tegude taga. Ma ei olnud koolis just see, kes oleks noppinud parimad hinded, kuigi annet oleks matemaatika ja mõne muugi aine jaoks jagunud. Olin paras marakratt. Võrukael heas mõttes. Kaitsesin neid, keda kiusati. Tegin seda, sest mind oli õpetatud seisma väiksemate ja nõrgemate eest. Tegin, sest suutsin seista ka enda eest. Ma ei ole kunagi olnud huvitatud poliitikast, olen pidanud seda teiste tegelaste pärusmaaks. Olen suunanud pea kõik oma tunded – kogu vihagi – muusikasse. Olen oma arvamust kõigest avaldanud otse, keerutamata, nagu mind on õpetatud. Olen armastanud Soomet mitmel põhjusel. Olen armastanud tunnet olla soomlane.
Nüüd on aga ilmselt aeg vahetada miljööd. See ei ole enam see Soome, mida ma armastan.
Soome, mida ma armastasin, oli selline, kus oli sõnavabadus.
Soome, mida ma armastasin, hoolis oma kodanikest.
Soome, mida ma armastasin, oli maa, kus oli hea elada.
Soome, mida ma armastasin, oli enamat kui maa hokikoondis.
Nüüd on sellest jäänud vaid hokimeeskond ja muu on kadunud.
Olen mõelnud võimaluse üle kolida Eestisse ja kui on võimalus, siis kuhugi mujale. Euroopast kaugemale.
Kui Soomes on sõnavabadus, siis miks peetakse mind rassistiks? Ma ei ole varem eriti süvenenud ühiskonnaküsimustesse, ent olen olnud teadlik kvoodipõgenikest jms ning olen pidanud seda vajalikuks ja nutikaks lahenduseks. Põgenikelaagritesse on varemalt saadetud põhiliselt peresid.
Viimase aasta põgenikemassid on pannud on mind mõtlema, lugema ja uurima, sest ma ei taha kujundada oma seisukohta teadmatusest. Ma ei taha ajada suust välja möga. Kas ei ole täiesti arulage lasta sellisel massilisel sisserändel sündida? Ja see, kuidas lammutatakse kõik see, mida ühiskond on aastakümneid ehitanud?
Olin väikese poisina kord isaga kaasas, kui ta tuli Helsingisse. Seda juhtus harva. Mäletan, et isa sai parkimistrahvi, sest oli jätnud auto valesse paika. Mäletan, kuidas isa vandus kurja selle pärast. Aga ta selgitas mulle, et elus ja maailmas on reeglid, millel elu püsib. Kui neid rikutakse, järgneb karistus.
Nüüd, kui kogu Euroopa rikub enda seatud reegleid, on võimalik see, et Soome-Rootsi põhjapiirile ilmuvad paberiteta Iraagi mehed. Isegi ELi kodanikena ei pääse me ilma paberiteta kaugele. Kui kogu EL rikub enda seadusi ilma mingisuguste tagajärgedeta, miks peaksime meiegi neid seadusi järgima, kui isegi nende loojad seda ei tee?
Kas siin ei ole vasturääkivus? Abivajajatele mõeldud ressursid lähevad valesse kohta. Kas esmalt ei peaks aitama hädas olevaid? Nõrgemaid ja väiksemaid? Ma ei mõista seda, sest esmalt peaks aitama naisi ja lapsi… Kas reeglid on muutunud? Nüüd hoolitsetakse esmalt läbi kogu Euroopa Soome ja Rootsi saabunud 20–35-aastaste meeste eest? Ma väga vabandan, et selliste mõtete pärast on minust saanud rassist.
Aga mida muud võib soomlane kõige selle juures mõelda kui „mida põrgut”? Kui loeme ajalehtedest, et vanuritelt, lastega peredelt ja vaestelt lõigatakse vähemaks neile mõeldud toetused? Ja samast lehest saame teada, et 800 miljonit (Euroopa elanike arv – toimetaja märkus) ei ole selle „põgenikega” seotud kriisi jaoks piisav? Kus on nüüd Soome Punane Rist, kes on oma rahasid keerutanud pankades ja seda protsentide eest välja laenanud? Seesama, kellel ei ole raha aidata Soome enda puudustkannatavaid inimesi?
Soomes väheneb sündimus? Kas tõesti? Mul on pooleteiseaastane poeg. Võin öelda, et kuigi olen seitseteist aastat teinud tööd, ega Soome riik seda lapsekasvatust lihtsaks ei tee.
Ent see, et olen usaldanud politseid ja uudiseid. Olen jõudnud seisukohale, et meie meedia ei ole sugugi erapooletu ja politsei varjab kurjategijaid. Miks? Kui tumedanahaline vägivallatseb soomlase kallal, miks saame lugeda vaid soomlase tundemärkidest? Kus on siin loogika?
Eriti olen mures YLE (Soome riigimeedia) tegevuse pärast, sest see tegutseb maksumaksjate raha peal. Miks antakse kõigest meile roosiline ettekujutus? Miks me ei räägi nii, nagu asjad on? Kas Soome maksumaksja ei ole piisavalt oluline selleks, et talle räägitaks ka sellest, mida see massimigratsioon on mujal põhjustanud? Näiteks Rootsis Göteborgis, Saksamaal, Inglismaal? Ka Prantsusmaa linn Calais on hea näide sellest. Kas me ei võiks YLE tegevuse lõpetada ning propaganda arvelt kokkuhoitud raha anda kasvõi vanuritele ja lastele? Või vähemalt palgata erapooletud ajakirjanikud? Kas see ei oleks soomlaste suhtes õiglane?
Olen saanud rääkida Jokkerite (Helsingi hokimeeskond) jäähallis nende fännidega hokist, seljas HIFK (samuti Helsingi hokimeeskond) särk. See on olnud isegi õnnestunud kohtumine. Ent kui ma räägin oma immigratsioonikriitilisest arvamusest, olen ma rassist. Kui avaldan oma seisukohta sotsiaalmeedias, olen rassist ning mind eemaldatakse. Ma ei mõista seda. Kui minule on õpetatud sallivust, siis selles mõttes, et ka teiste arvamust võetakse arvesse. Või mitte? Nii olen alati teinud.
Olen valmis kuulma mõistlike selgitusi vastaspoolelt. Stubb (Soome poliitik, pea- ja välisminister) ütleb, et „seeläbi me rikastume”. Kes meie? Mismoodi? Mulle ei piisa sellest. Ma ei saa sellestki aru, et kui keegi hüüab kusagil „Allahu akbar!”, siis on ta süütu kui imik.
Meile räägitakse, et „ei tohi lasta end hirmul vallata”. Mis mõttes? Kas peaksime laskma end vallata lollusel ja laskma kõigel minna oma teed?
„Sellel ei ole mingit seost islamiga.” Mis mõttes? Kas te olete kunagi midagi kuulnud džihhaadist? Kui ei ole, siis minge ja uurige järgi.
„Üksikjuhtumid.” Rääkides immigrantide sooritatud kuritegudest: kui mitu „üksikjuhtumit” meil juba on? Nii öeldakse ka meile vägistamiste puhul: “üksikjuhtum”. Mis mõttes? Otsigem statistikat. Me ei peakski ise otsima ja avastama, kui meil oleks kas erapooletu meedia.
Ma ei saa aru, kuhu ja miks me niiviisi liigume. Millist lõpptulemust taotletakse? Miks tahetakse Soomest vägisi teha ebaturvaline maa? Aga kui ühel päeval nõuavad Vene piiri taga 30 000 noort meest varjupaika, kas meie riik reageeriks samamoodi? See kõik on üks suur lollus ja muutub üha nõmedamaks. Olen juba nüüd teisitimõtleja. Noh, väljaspool Helsingit veel vast mitte. Aga liigume vaikselt sellise olukorra poole, mille on Hiinas kehtestanud sealne kommunistlik partei, ja teisitimõtlemisest saab kuritegu.
Kas see on Soome, kus peaks kasvama minu poeg? Ei, see ei ole kindlasti see. Kui ma lähen järgmisel korral oma vanaisa hauale, pean talle tunnistama, et mul häbi olla soomlane.

NB! Loe ka:
Noor kurdi põgenik räägib tõtt põgenike kohta