Sm A. N. Šelepini kõne NLKP XXII kongressil 26. okt. 1961

17 minutit lugemist

Aleksandr Nikolajevitš Šelepin (1918–1994) oli Nõukogude riigitegelane, NSVL Julgeolekukomitee (KGB) esimees (1958–1961). Šelepin oli see mees, kes 1964. aastal algatas Hruštšovi tagandamist. Paraku sattus ta Brežnevi valituses ise põlu alla ja tagandati Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu tähtsusetule ametikohale (1967–1975).
Tema „avameelne“ kõne pakub huvi isegi tänapäeval.

A. N. Šelepin.

[—] Kõike seda arvestades keskendavad Riikliku Julgeoleku Komitee organid oma peamised jõupingutused vaenuliku salaluure tegevuse paljastamisele ja resoluutsele tõkestamisele. See võitlus on seda edukam, mida suurem on nõukogude inimeste valvsus, mida aktiivsemalt nad abistavad julgeolekuorganeid ning mida otsustavamalt ja halastamatumalt kogu meie üldsus astub välja poliitilise muretuse, malbuse ja tölpluse vastu. Kahjuks esineb meil selliseid nähteid veel küllaltki palju.
Nõukogude inimeste püha kohus on hoida kindlalt partei-, riiklikku ja sõjasaladust. Seltsimehed, muidugi mõista ei või me sallida oma ridades spionaažimaaniat, mis külvab inimeste hulgas usaldamatust.
Ameerika Ühendriikides on praegu väga moes termin „luurepotentsiaal“. See seatakse peaaegu ühele pulgale riigi majandusliku ja sõjalise potentsiaaliga. Kuid see „Ameerika salajane relv“ puruneb piltlikult öelduna pihuks ja põrmuks vastu meie maa moraalset potentsiaali, nõukogude rahva monoliitset ühtsust, palavat kodumaa-armastust ja kõrget revolutsioonilist valvsust! (Kiiduavaldused.)
Seltsimehed! Tohutud edusammud, mis nõukogude rahvas on teinud viimaseil aastail majanduse, teaduse ja kultuuri arendamisel, näitavad veenvalt, et meie partei ja tema Keskkomitee talitasid ajalooliselt õigesti ja targasti, paljastades ning kõrvaldades õigeaegselt fraktsioonilise parteivastase grupi.
Parteivastase grupi purustamine on meie partei ja tema leninliku Keskkomitee suur võit, mille tähtsust kogu kommunistlikus ülesehitustöös on raske üle hinnata.
Täna kujutame me kõik endale selgesti ette, millisest õnnetusest pääses partei, rahvas ja maa tänu resoluutsele tegevusele, mida arendasid Keskkomitee ja isiklikult seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšov, kes etendas tähtsat osa fraktsionääride paljastamises ja purustamises. Seltsimees Hruštšov tegi seda meisterlikult, leninlikult. Nikita Sergejevitš ilmutas keerulises olukorras mehisust ja meelekindlust, ta näitas end ustava ja kindlameelse leninlasena, kellel ei ole muid huve kui ainult rahva huvid, kellele on kõige tähtsam meie suure partei leninlik ühtsus ja monoliitsus. (Kestvad kiiduavaldused.)
Võib-olla mõnele seltsimehele näib, et parteivastase grupi paljastamine oli lihtne ja kerge asi. Ei, seltsimehed, see ei ole nii. Võitlus, mida peeti parteile vaenuliku grupi vastu, oli äge, printsipiaalne ja raske. See oli uue võitlus vana vastu, eesrindliku, progressiivse poliitilise suuna võitlus iganenud, konservatiivsete ja kahjulike vaadete ning juhtimismeetodite vastu, see oli tõeliselt leninlik võitlus meie partei peajoone puhtuse eest.
Maskeerides end ilusate sõnadega ustavusest parteile, pettis parteivastane grupp parteid ja rahvast, moonutas ja võltsis riigis valitsevat tegelikku olukorda ning tahtis tõugata parteid kõrvale NLKP XX kongressi poolt kavandatud kursist. Parteivastane grupp ning esmajoones Molotov, Kaganovitš, Malenkov ja Vorošilov olid vastu meie maal sotsialistliku seaduslikkuse taastamiseks tehtavale otsustavale pöördele. On ka arusaadav, mispärast. Ei ole raske ära arvata, milline oli nende taktika. Nad ei ole poliitikas algajad ega naiivsed lihtsameelsed. Nad said vaga hästi aru, et sotsialistliku seaduslikkuse taastamise teele asudes astuksid nad välja iseenda vastu ning aitaksid paljastada omaenda kuritegelikku talitusviisi rahva suhtes.
Olemasolevad arvukad dokumendid tõestavad ümberlükkamatult, et parteivastase grupi liikmed on süüdi ebaseaduslikes massilistes repressioonides paljude partei-, nõukogude, sõjaväe- ja komsomoli- töötajate vastu ning kannavad otsest isiklikku vastutust nende füüsilise hävitamise eest.

Ajaleheteade Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsusega 18 rahvavaenlasele surmanuhtluse määramise kohta.

Sergei Mironovitš Kirovi tapmist [1934] Kasutasid Stalin ning talle lähedal seisnud Molotov ja Kaganovitš ettekäändena selleks, et korraldada arveteõiendamist inimestega, kes ei olnud neile meele järele, meie riigi väljapaistvate tegelastega.
Sel ajal võeti vastu erakorralised kriminaalseadused, mis võimaldasid kompromiteerida ja hävitada ausaid ning parteile rahvale ustavaid juhtivaid töötajaid. Sel perioodil tekkis terve rida kohtuväliseid organeid. On kindlaks tehtud, et ettepaneku nende organiseerimise kohta töötas välja Kaganovitš isiklikult. Arhiivis on olemas selle dokumendi projekt, mis on kirjutatud tema enda käega.
Kuritarvitades jõhkralt oma kõrget positsiooni parteis ja riigis, otsustasid Molotov, Kaganovitš ja Malenkov üheainsa suletõmbega paljude inimeste saatuse. Paneb lihtsalt imestama, millise kuritegeliku kergusega seda kõike tehti.
Lisaks sellele, millest on juba kongressil räägitud, tahaksin jutustada delegaatidele veel mõningatest faktidest. 1937. aasta novembris sanktsioneerisid Stalin, Molotov ja Kaganovitš suure grupi seltsimeeste – silmapaistvate partei-, riigi- ja sõjaväetegelaste andmise sõjakohtu alla (on säilinud vastav dokument nende allkirjadega). Enamik neist lasti maha. Süütult mahalastute ja pärast surma rehabiliteeritute hulgas olid niisugused meie partei ja riigi väljapaistvad tegelased nagu seltsimehed Postõšev, Kossior, Eihhe, Rudzutak, Tšubar, kohtu rahvakomissar Krõlenko, NSV Liidu Kesktäitevkomitee sekretär Unšliht, hariduse rahvakomissar Bubnov ja teised.
Eeluurimisel viibinud inimeste, juhtivate seltsimeeste julmast kohtlemisest annavad tunnistust mitmed Stalini, Kaganovitši, Molotovi, Malenkovi ja Vorošilovi küünilised resolutsioonid vangistatute kirjadel ja avaldustel. Näiteks pöördus Jakir, endine sõjaväeringkonna ülem, omal ajal Stalini poole kirjaga, milles ta veenis teda oma täielikus süütuses.
Jakir kirjutas: „… ma olen aus ning parteile, riigile ja rahvale ustav võitleja, ma olen olnud seda palju aastaid. Kogu minu teadlik elu on kulgenud ennastsalgavas, ausas töös partei ja tema juhtide silmade all… Ma olen aus igas oma sõnas, ma suren, huultel sõnad armastusest Teie, partei ja kodumaa vastu, ma suren piiritu usuga kommunismi võidusse.“
Sellele kirjale märkis Stalin: „Lurjus ja prostituut.“ Vorošilov lisas: „Täiesti täpne formuleering.“ Sellele kirjutas alla Molotov. Kaganovitš kirjutas omalt poolt: „Reeturi, kaabaka ja … (järgneb huligaanlik, ebatsensuurne sõna) jaoks on ainult üks karistus – surmanuhtlus.“
Mahalaskmise eel pöördus Jakir Vorošilovi poole järgmise kirjaga: „K. J. Vorošilovile. Arvestades minu kunagist ausat ja pikaajalist tööd Punaarmees, palun Teid lasta hoolitseda minu perekonna eest, kes on abitu ega ole milleski süüdi. Samasuguse palvega pöördusin N. I. Ježovi poole. Jakir, 9. juunil 1937.“
Ja kirjale, mille oli kirjutanud inimene, kellega ta oli palju aastaid koos töötanud, kellest ta hästi teadis, et ta on nõukogude võimu kaitstes korduvalt surmale silma vaadanud, pani Vorošilov resolutsiooni: „Kahtlen autu inimese aususes üldse. K. Vorošilov. 10. juunil 1937.“
On hea, et seltsimees Vorošilov tunnistas õigeaegselt oma vigu!
1937. aasta juunis saatis üks NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee töötajaist Stalinile kirja, milles ta märkis, et NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Nõukogude Kontrollkomisjoni büroo liikmel G. I. Lomovil olevat olnud sõbralikud suhted Rõkovi ja Buhhariniga. Stalin kirjutas sellele kirjale resolutsiooni: „Sm. Molotovile. Mis ette võtta?“ Molotov kirjutas: „Arreteerida see kaabakas Lomov viivitamatult. V. Molotov.“ Mõne päeva pärast Lomov arreteeriti. Teda süüdistati kuulumises parempoolsesse oportunistlike organisatsiooni ja ta lasti maha. Nüüd on ta rehabiliteeritud. Aga kes Lomov oli? Lomov oli 1903. aastast alates partei liige; ta valiti Rahvakomissaride Nõukogu esimesse koosseisu kohtu rahvakomissarina; seejärel töötas ta Kõrgema Rahvamajanduse Nõukogu esimehe asetäitjana ja Riikliku Plaanikomitee esimehe asetäitjana; ta valiti ÜK(b)P VI, VII, XIV, XV ja XVI kongressi partei Keskkomitee koosseisu.
Molotov andis sanktsiooni partei Uraali oblastikomitee esimese sekretäri Kabakovi, kergetööstuse rahvakomissari Uhhanovi, Kaug-Ida krai täitevkomitee esimehe Krutovi ja paljude teiste seltsimeeste arreteerimiseks.
Ja pärast kõike seda nimetab Molotov end leninlaseks! See on Lenini nime ja mälestuse rüvetamine! Lenin ei õpetanud meile seda ega käitunud kunagi nii oma seltsimeestega, kes kuulusid temaga ühte ja samasse klassi ja võitlesid koos temaga. (Kestvad kiiduavaldused.)
Dokumentide alusel on kindlaks tehtud, et enne mitmesugustes süüasjades peetud kohtuistungite lõppemist redigeeris Kaganovitš isiklikult kohtuotsuste projekte ja tegi neis oma suva järgi endale meelepäraseid muudatusi, märkides näiteks, et tema isiku vastu olevat valmistatud ette terroriakte.
Nagu siin juba räägiti, lasub Malenkovi südametunnistusel nn. „Leningradi asi“, mis tõi kaasa raske kurbmängu paljudele selle kuulsusrikka ja meile kõigile kalli linna kommunistide perest. Karjeristlikel eesmärkidel kompromiteeris Malenkov intriigide abil endist partei Keskkomitee sekretäri sm. Kuznetsovi, Poliitbüroo liiget sm. Voznessenskit ja teisi silmapaistvaid parteitöötajaid.
Malenkovi südametunnistusel lasub ka paljude Armeenia partei- ja nõukogude aparaadi töötajate elu, kes areteeriti vastavalt tema juhtnööridele seoses Armeenia partei Keskkomitee esimese sekretäri sm. Handžiani mõrvamisega, kelle tappis, nagu hiljem selgus. Beria isiklikult oma kabinetis. Nii aitas Malenkov mitte milleski süüdi olevate inimeste hävitamisega oma kaasosalisel Berial varjata nimetatud kuritegu.
Jah, seltsimehed, väga julmalt käisid parteivastase grupi liikmed ümber süütute inimeste saatusega, ja seda palju aastaid, kuni paljastati paadunud vaenlane Beria. Vahel tuleb mõte: kuidas küll need inimesed võivad rahulikult kõndida maa peal ja rahulikult magada? Neid peaks laga kiusama painaja, nende kõrvus peaks kostma süütult hukkunud seltsimeeste emade, naiste ja laste nutt ja needmine.
Ma tahan jutustada veel ühest faktist. 1957. aasta juunipäevil, kui fraktsionäärid asusid avalikule rünnakule Keskkomitee vastu, paigutas Bulganin oma teenistusalast seisundit kuritarvitades Kremlis laiali oma kaitsemeeskonna ja pani välja täiendavad valvepostid, kes ei lasknud ilma tema korralduseta kedagi valitsuse hoonesse, kus toimus NLKP Keskkomitee Presiidiumi istung. See räägib sellest, et vandenõulased olid valmis rakendama oma räpaste eesmärkide saavutamiseks äärmisi abinõusid.
See on meie õnn, et Keskkomitee sai õigel ajal teada hädaohust, millega ähvardas parteivastane grupp, ning tegi ta kahjutuks. (Kestvad kiiduavaldused.)
Täie vastutustundega pean ma kongressil teatama, et mõned parteivastase grupi liikmed, eelkõige Molotov, pole seniajani teinud karmist õppetunnist vajalikke järeldusi, nad käituvad vääralt, silmakirjatsevad partei ees ning seisavad endiselt vanadel positsioonidel.
Seepärast oleks NLKP Keskkomitee juures asuval Parteikontrolli Komiteel paras aeg kaaluda parteivastase grupi liikmete võtmist kõige rangemale vastutusele. Ma toetan selles suhtes täiesti enne mind sõna võtnud delegaatide ettepanekut. (Kiiduavaldused.)
Seltsimehed! Parteivastase grupi üksmeelne hukkamõistmine meie kongressil on kutsunud esile Nõukogude-vastase kära Läänes, eelkõige Lääne ajakirjanduses. Püüdes viia avalikku arvamust eksiteele ja juhtida maailma üldsuse tähelepanu kõrvale peamisest, otsustavast ja põhilisest meie kongressi töös – meie partei suurejoonelisest programmist, kirjutavad kodanlikud ajalehed praegu mingisugusest „varjatud sisemisest ohust“, „sisemistest raskustest“, „mõrast punaste monoliitses struktuuris“, mingisugusest „opositsioonilisest grupist juhtkonna praeguses koosseisus“, sellest, et „parteivastase grupi äsjase hukkamõistmise eesmärgiks on jahutada ülemäära kuumi päid“ jne., jne.
Iga masti ja igasuguse kallakuga kodanlikud kommentaatorid ning ringkonnad, keda nad esindavad, tahavad kangesti esitada soovitavat tegelikkusena. Näeb ju näljane rebane tõesti unes aina kanu! Kuid me peame kodanlikele propagandistidele pettumuse valmistama.
Meie kongressil räägitakse parteivastasest grupist mitte sellepärast, et ta võiks olla praegu parteile mingil määral ohtlik. Ei. Parteivastase grupi liikmed on poliitilised laibad, kes ei kujuta endast praegu mitte mingisugust ohtu, mitte ohu varjugi! Me räägime nendest fraktsionääridest selleks, et veel kord näidata nende tõelist nägu, et veel kord rõhutada, kui tühised nad on kõige selle suure ees, mis partei ja rahvas on korda saatnud pärast XX kongressi, nende tõesti haaravate horisontide ees, mis on avanud meile Kommunistliku Partei uus grandioosne programm! (Kestvad kiiduavaldused.)
See, et me räägime oma kongressil parteivastase grupi tegevusest, näitab veenvalt partei üha tugevnevat ühtsust ja monoliitsust, kinnitab veel ja veel kord, et partei hoiab kindlalt leninlikku kurssi ning järgib kõrvalekaldumatult leninlikke norme ja printsiipe parteilises ja riiklikus juhtimises.
See suur kõnelus kongressil demonstreerib uue jõuga Kommunistliku Partei küpsust, kogemusi ja jõudu, tugevdab nõukogude inimeste veendumust selles, et rängad kuritarvitused, mis lokkasid isikukultuse perioodil, ei kordu meie maal, meie parteis enam kunagi, mitte iialgi. (Kestvad kiiduavaldused.)
Nüüd, mil parteivastane grupp on purustatud, on tunda eriti selgesti, seltsimehed, kui head ajad on kätte jõudnud, kui puhtaks on muutunud õhk meie parteis ja meie maal, kui kerge on hingata ja kui hea on töötada. Kõikjal meie maal toimub poliitilise aktiivsuse enneolematu tõus, inimesed töötavad loovalt ja innuga. Partei aktiiv, kommunistid, kõik nõukogude inimesed räägivad nüüd avalikult ja julgelt seda, mida nad mõtlevad, toovad kartmatult päevavalgele töös esinevaid puudusi, muretsevad heaperemehelikult partei- ja riigiasjade eest. Sellest annab ilmekalt tunnistust meie XXII kongress, kelle kogu tööd iseloomustab tõeliselt leninlik vaim, leninlik hoolitsus meie kodumaa õitsengu eest. (Kiiduavaldused.)
Seltsimehed! Meil on rõõm kanda täna kongressile ette, et riikliku julgeoleku organites on täielikult likvideeritud moonutused töös ja sotsialistliku seaduslikkuse rikkumised. Tänu NLKP Keskkomitee ja Nõukogude valitsuse poolt rakendatud otsustavatele abinõudele on tehtud sellele igaveseks lõpp. (Kestvad kiiduavaldused.)
Riikliku julgeoleku organid on reorganiseeritud, nende koosseisu on tunduvalt vähendatud, neilt on võetud funktsioonid, mis ei kuulu nende kompetentsi, ning nad on puhastatud karjeristlikest elementidest. Partei on suunanud riikliku julgeoleku organitesse tööle partei-, nõukogude ja komsomolitööta jäte suure väesalga. Riikliku Julgeoleku Komiteel ja selle organitel on nüüd kohtadel olemas hästi ettevalmistatud, haritud ning parteile ja rahvale piiritult ustav kaader, kes on võimeline lahendama edukalt meie maa riikliku julgeoleku kindlustamise ülesandeid. Kogu Riikliku Julgeoleku Komitee organite tegevus toimub nüüd’partei ja valitsuse raugematu kontrolli all ning rajaneb täielikul usaldusel nõukogude inimese vastu, tema õiguste ja väärikuse austamisel.
Nüüd ei saa enam kedagi kuriteo sooritamises süüdi mõista ja karistada teisiti kui kohtuotsusega. Meie maal on mitte ainult sõnades, vaid ka tegelikult rangelt tagatud isikupuutumatus, nii nagu see on ette nähtud NSV Liidu Konstitutsioonis. (Kestvad kiiduavaldused.)
Partei on taastanud riikliku julgeoleku organite tegevuses tõeliselt leninliku tööstiili ja -meetodid. Tšekistid toetuvad rahvale, nad on tihedalt seotud töötajatega, nõukogude üldsusega. Riikliku julgeoleku organid ei kujuta endast enam hirmutist, milleks neid mitte väga ammu püüdsid teha vaenlased – Beria ja tema käealused –, vaid meie partei tõeliselt rahvalikke poliitilisi organeid selle sõna otseses mõttes. Erakordselt tähtsat osa etendavad Riikliku Julgeoleku Komitee organite tegevuses parteiorganisatsioonid, kes on asunud oma tõelisele ja väärikale kohale kogu meie töös. Tšekistid võivad nüüd parteile ja nõukogude rahvale puhta südametunnistusega silma vaadata. (Kiiduavaldused.)
Printsipiaalselt uus on riikliku julgeoleku organite töös see, et vaenulike salaluurete agentuuri vastu peetava võitluse intensiivistamise kõrval on nad hakanud ulatuslikult rakendama kuritegusid ennetavaid abinõusid ja kasvatuslikke vahendeid nende Nõukogude kodanike suhtes, kes sooritavad poliitiliselt ebaõigeid tegusid, mis mõnikord on üsna lähedal kuriteole, kuid seda mitte mingisuguse vaenuliku kavatsuse ajel, vaid lihtsalt poliitilise ebaküpsuse tõttu või kergemeelsusest. Minu arvates on see üks viise, kuidas Riikliku Julgeoleku Komitee organid saavad osa võtta sotsialistliku riigi kasvatuslike funktsioonide täitmisest. (Kiiduavaldused.)
Muidugi mõista karistatakse spioone ja teisi Nõukogude riigi vaenlasi ka edaspidi meie seaduste täie rangusega. (Kestvad kiiduavaldused.)
Nõukogude tšekistid saavad aru oma suurest vastutusest partei ja rahva ees, nende püüdeks on tugevdada partei juhtimisel ka edaspidi igati riikliku julgeoleku organeid, võidelda veelgi aktiivsemalt imperialistlike riikide ja nende luureorganite salasepitsuste vastu. (Kiiduavaldused.)
Seltsimehed! Seaduslikkuse taastamises on etendanud teatud osa meie õigusteadus. Kuid õigusteadlased seisavad ikka veel kaugel tegelikkusest, riigiorganite praktilisest tegevusest. Paljud juristid ilmutavad konservatiivsust, peavad aastate viisi tühiseid diskussioone näiteks selle üle, kas omatehtud pistoda on külmrelv või mitte (elevus saalis), või teistes selletaolistes küsimustes.
Selle asemel et arutada läbi elulisi küsimusi, töötavad paljud meie juristid näiteks selliste teemade kallal nagu riigikord Monacos, San Marinos ja Liechtensteini vürstiriigis, perekonnaõigus feodaalses Gruusias jms.
Samal ajal on meil kehtivas seadusandluses rida norme, mis on juba ammu vananenud, on küsimusi, mis nõuavad tõesti põhjalikku teoreetilist läbitöötamist. Võtkem näiteks kehtiv Venemaa Föderatsiooni Tsiviilkoodeks. Selles on öeldud, et igal Vene NFSV kodanikul on õigus organiseerida tööstus- ja kaubandusettevõtteid, asutada aktsiaseltse ja kontsessioone. Mõned selle koodeksi sätted õnnistavad õigust eraomandile ja õigust kasutada palgalist tööjõudu. Ja seda, seltsimehed, ajal, mil me astume kommunistliku ühiskonna lävele! (Kiiduavaldused.)
Seejuures puuduvad seadusandluses mõningad tähtsad, elust tulenevad küsimused. Minu arvates oleks aeg näha seadusandluses ette karistusmäärad näiteks bürokratismi avaldusvormide eest. Tõepoolest, meil võetakse inimene vastutusele 10 rubla varastamise eest. See on ka õige. Kuid sealsamas ei mõisteta meil kohut bürokraatide üle, kelle süü tõttu marineeritakse aastaid väärtuslikke ratsionaliseerimisettepanekuid ja leiutisi, nende üle, kes segavad ja pidurdavad uue tehnika ja tehnoloogia rakendamist tootmisesse, või siis nende üle, kelle süü tõttu nurjub vahel partei ja valitsuse tähtsate otsuste täitmine.
Kuid asi ei ole üksnes materiaalses kahjus. Bürokratism toob suurt kahju kommunistlikule kasvatustööle, tekitab mõnedel nõukogude inimestel ebaterveid meeleolusid, halvab nende tahtejõudu ja energiat. Seepärast ongi vaja rakendada bürokraatide suhtes kõige rangemat karistust ja mõista nende üle näitlikku kohut. (Kiiduavaldused.)
Meie päevil, mil nõukogude rahvas lahendab praktiliselt kommunismi ehitamise ülesannet, tuleb kõige rängema kuriteona kvalifitseerida huligaanide, varaste, priileivasööjate, altkäemaksuvõtjate ja laimajate süütegusid. (Kestvad kiiduavaldused.)
Nõukogude seadused on kõige humaansemad seadused maailmas, kuid nende humaansus peab puudutama ainult ausaid töötajaid. Kuid parasiitlike elementide suhtes, kõigi nende suhtes, kes elavad rahva arvel, peavad seadused olema karmid, sest nimetatud kategooriasse kuuluvad isikud on meie sisemised vaenlased. (Kiiduavaldused.)
Seltsimehed! Suured puudused õigusteaduses, selle eemaldumine elulistest küsimustest ei ole juhuslik. Asi on selles, et õigusteaduses on välja kujunenud omamoodi Võšinski isiku kultus, kelle „teoreetilised“ uurimused, eriti õiguse mõiste määratlemise osas lähtuvad Stalini tuntud väärast seisukohast, et sedamööda kuidas me läheneme kommunismile, teravneb klassivõitlus ning sellega seoses tekib vajadus rakendada intensiivsemalt repressioone ja teisi sunnivahendeid. Õigus Võšinski käsituses tähendas vaid sunnivahendeid, kusjuures hüljati täielikult õiguse kasvatuslik osa. Võšinski „teooria“, mille kohaselt süü omaksvõtmine oli otsustavaks tõenduseks riiklike kuritegude asjus, õigustas tegelikult omal ajal esinenud massilist omavoli kohtu- ja juurdluspraktikas.
Nagu näha, rõhuvad need „teoreetilised“ uurimused seniajani raske koormana paljusid meie juriste.
Seepärast ongi saanud vajalikuks uurida hoolikalt asjade seisu õigusteaduses, suunata teaduslikud jõud kaasaja tingimustes kõige tähtsamate riigi ja õiguse küsimuste läbitöötamisele. Võib-olla tuleks laialipillatud juriidiliste teadusliku uurimise asutuste baasil luua üks autoriteetne teadusliku uurimise keskus ning viia see kõige lähemasse kontakti elu ja praktikaga. (Kiiduavaldused.)
Seltsimehed! Lubage mul nõukogude tšekistide nimel avaldada südamlikku tänu meie suurele Kommunistlikule Parteile, tema leninlikule Keskkomiteele eesotsas seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšoviga pideva isaliku hoolitsuse eest riikliku julgeoleku organite suhtes ning kinnitada kongressile, kogu meie parteile, et riikliku julgeoleku organite töötajad ja meie kuulsusrikaste piirivalve- vägede võitlejad töötavad partei XXII kongressi otsustest innustatuna edaspidi veelgi paremini, suurendavad väsimatult oma valvsust, järgivad kõrvalekaldumatult Lenini juhtmõtteid ning pühendavad kogu oma jõu rahva ja partei ürituse teenimisele, võitlusele kommunismi võidu eest. (Tormilised, kestvad kiiduavaldused.)

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XXII kongress Stenogramm. Eesti riiklik kirjastus Tallinn 1963