Seks, kino ja tsensuur

Kui 20. sajandi algusaastatel tekkisid esimesed kinod, muutus filmiäri kõigest kümne aastaga palju kõneainet tekitavaks tulutoovaks tööstusharuks, sest filmid kütsid üles inimeste fantaasiat. Üsna varsti filmitootjad spetsialiseerusid, tekkisid erinevad žanrid.

Vändati romantilisi armastus- ja seiklusfilme, komöödiaid, aga ka erootilisi ja pornograafilisi filme. Filmitööstus spetsialiseerus veel teiselgi viisil. Ühed väntasid legaalseid filme, teised töötasid illegaalselt ja näitasid põranda all pornofilme. Kuid näiteks Prantsusmaal suhtuti pornofilmidesse (kiriku ja mõnede ametnike protest välja arvatud) küllaltki tolerantselt. Nii hakkas mõnigi nimekas ärimees, nagu Pathé, tegutsema ka erootika ja pornograafia alal. Hoopis teine olukord oli USA-s, kus naisliikumised avaldasid pornograafia vastu valjuhäälselt protesti. Piiramatute võimaluste maal äri pornofilmidega lausa õitses ning pole siis ime, et  peagi hakati nõudma tsensuuri ja sündsusetute filmide keelamist. Küsimus ei olnud ainult pornograafias.
Kui 1896. aastal näitlejad May Irwin ja John Rice vahetasid ühes Edisoni firma elavas pildis esimese tagasihoidliku suudluse, kutsus see Ühendriikide moraalitsevate puritaanide hulgas esile teravalt eitava reageeringu: kuidas küll tohib nii intiimset toimingut varjamatult laiale publikule näidata? Vastavalt 20. sajandi alguse avalikule arvamusele piirdus tummfilmides armastus põhiliselt palavate pilkude, käte ringutamise ning äärmisel juhul rinna vastu surumisega. Kõik pidi olema korralikult kaetud, põlvini paljastatud jala näitamist peeti kergemeelsuse tipuks.
1907. aastal asutati Chicagos esimene tsensuurikomitee ning üsna pea langes tsensuuri ja naisliikumise ohvriks ka esimene film – ülipopulaarse „Fatima maotantsu” mitmel koopial pintseldati siivutud kaadrid musta tindiga üle. Kuid sellest ei olnud veel küllalt ja varsti hakkas vooruslik ja pipravitulik politsei kinosid sulgema, alguses küll vaid ajutiselt. Ülikombekad ameerika naised tahtsid oma mehi erootilisest silmarõõmust üldse ilma jätta. Paljudel meestel ei jäänudki muud üle kui hakata ennast jälle Prantsuse postkaartidega lõbustama.

Üsna varsti järgnes Ameerika eeskujule Inglismaa, kus võeti vastu First Cinematograph Act – esimene kinotsensuuri seadus. Edaspidi vaatas range komisjon läbi iga avalikus kinos näitamiseks tehtud filmi. Komisjon ei lubanud ekraanile ühtegi teost, kus näidati midagi rohkemat kui katmata põlv. Kõik see ei häirinud pornofilmitegijaid aga sugugi, sest nende toodang oli ka ilma karmide seadusteta mõeldud ainult illegaalseks demonstreerimiseks. Pornofilme valmistati luksuslõbumajade, eraklubide ja -tellijate jaoks. Näiteks väntas ameeriklane Gavin Delano 1908. aastal pornofilmi „Wrong Play”, kus oli kujutatud anaalseksi, ja müüs selle 35 koopiat suure kasuga maha. Kõigest kakskümmend minutit kestev film maksis tollal 90 dollarit, mis vastab tänapäeval rohkem kui 8000 Eesti kroonile. Filmi valmistamine läks Delanole aga maksma kõigest 400 dollarit. Põrandaaluseid meesteklubisid hakati asutama ka Saksamaal. Pornofilme näidati seal isegi laatadel kinotelkides.
Kuid ka Saksamaal oli neid, keda pornofilmide levik häiris ja nii loodi keisririigis kinotsensuur. Tsensorite ülesanne oli ebasündsad stseenid filmidest välja lõigata. Tööd jätkus, sest ainuüksi Berliini siseministeeriumis oli ametis tubli tosin kääridega varustatud ametnikku. Loomulikult tahtsid mehed näha filme tsenseerimata kujul ning tagahoovidesse peidetud kinodes näidatigi hilistel õhtutundidel tsenseerimata filme. Küll oli aga nii mõnigi mees pettunud, sest see, mida tsensor pidas vajalikuks filmist välja lõigata, oli sageli kõike muud kui pornograafiline, vahel isegi mitte erootiline.
Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud revolutsioonilaine vapustas alusteni kodanlikku moraali. Püüdes rahvamasside tähelepanu kodanlusele ebameeldivatelt probleemidelt kõrvale juhtida ning kinnitada kanda välisturgudel, hakkasid Saksamaa filmistuudiod ikka suuremal hulgal valmistama „seksuaalhariduslikke ning kommetefilme”. Pahede paljastamise ning nende vastu võitlemise lipu all ilmusid üksteise järel ekraanidele üksnes täiskasvanutele määratud filmid, nagu: „Kire akordid”, „Saagu valgus”, „Lõbu hüäänid”, „Need, kes armastavad raha eest” jt., mille aine oli avalik ning varjatud prostitutsioon, restoranide kabinettides toimuvad orgiad, noorte neidude võrgutamine, kuid ka suguhaigustest hoidumine. Sellised teemad, millest „korralikus seltskonnas avalikult ei räägita”, tõmbasid publikut ligi, eelkõige noorsugu.
Filmitoodangu kõrge „moraalsuse” tagamiseks, kuid ka filmitähtedega seotud skandaalidest häiritud avalikkuse rahustamiseks viisid USA suured kinostuudiod sisse sisemise eeltsensuuri. Tsensoriks kutsuti vabariikliku partei energiline ja kindlakäeline tegelane, endine postiminister William Hays. Tema juhtimisel koostati nn. Haysi koodeks, mille ülesandeks sai filmis esinevate delikaatsete teemade kujutamise kooskõlastamine „vaba ettevõtlikkuse, moraali ja korra ideaalidega”. Näiteks nõudis koodeks, et salajasi armuvahekordi ning abielurikkumist ei tohi näidata liiga avalikult ega õigustavast aspektist, kuna kinokülastaja võiks siiski äkki hakata selliseid vahekordi lubatuks pidama. Detailselt fikseeriti voodistseenide lubatavuse aste. Voodis võis näidata abielupaari, kuid tingimusel, et vähemalt ühe asjaosalise jalg puudutaks põrandat. Täieliku keelu all oli seksuaalsete hälvete kujutamine või isegi nendele viitamine. Alasti inimkeha tohtis näidata üksnes dokumentaalfilmides ja ka siis tingimusel, et rõivaste puudumine on loomupäraselt omane antud maa elanikkonnale.

Kui uus film vastas koodeksi nõuetele, lubati ta Ühendriikides ekraanile. Julges aga kinoomanik näidata ilma Haysi koodeksi templita filmi, siis ähvardas teda suur rahatrahv (kuni 250 000 dollarit) või laenutusfirmade boikott. Pärast Teist maailmasõda, kui filmide laenutamine eraldati tootmisest, muutus koodeksist kinnipidamine siiski üha näivamaks.
1950. aastate alguses ilmnes, et seks on kinomeeste käes tõhus relv võitluses televisiooniga. Kogu perekonnale määratud telesaated, mida pealegi rahastasid reklaamivad firmad, pidid tahes-tahtmata loobuma rea pikantsete teemade käsitlemisest. See-eest olid kinod valmis näitama „elu igasuguse võltshäbita, just sellisena, nagu ta tegelikult on”.
Suure seksilaine lähenemist ennustas ameerika naiskirjaniku Grace Metaliousi palju kõmu teinud romaani „Peyton Place” ekraniseerimine. Uus-Inglismaa tegelikkusest võetud materjali alusel kujutas film silmakirjaliku moraalitsemisega kaetud liiderlikkust ning läppunud õhkkonda väikelinnas, kus inimeste peamised huvid on: kes, kellega, millal ja kus? Kirjanik Irwing Wallace kirjutas ameeriklannade seksuaalelu uurinud sotsioloogide materjalide alusel romaani „Chapmani aruanne”. Samanimeline film koosnes neljast novellist, milles dr. Chapmani assistendid kirjeldavad Los Angelese läheduses elava, vaba aja külluse all kannatava nelja naise seksuaalelamusi. Romaani ekraniseerimisõiguse ostnud režissöör Richard Zanuck teatas avameelselt, et kavatseb sellest teha USA kõige erootilisema filmi, millele vajalikul viisil serveeritud seksuaalstseenid kindlustavad suure kassamenu. Tegelikkus näitas, et tal oli õigus.
Õige pea hakkasid USA kinod näitama seksfilmide lisadena nudistide ehk alastikultuuri harrastajate illegaalseid pilte. Need olid odava raha eest tehtud (keskmine maksumus 25 000 dollarit), ent vägagi tulutoovad filmid 16-mm lindil, kus oma katmata keha võlusid demonstreerisid tavaliselt California öölokaalide ning striptiisineiud.
1960. aastatel kujunesid piiramatuid armuvahekordi kujutavad seksfilmid kommertskino peamiseks uudiskaubaks. Filme tutvustav reklaam rõhuta, et mainitud filmi tasub tingimata vaadata, sest seal näidatakse esmakordselt täiesti varjamatult selliseid ja selliseid suguelu üksikasju, USA ja Euroopa kommertsfilmide tootjate vahel puhkes tõeline võidujooks – kes jõuab ja söandab näidata rohkem ning häbitumalt. Tagasihoidliku sotsiaalse kriitikaga drapeeritud seks hakkas vohama eriti Rootsi ja Taani filmides. Rootsi režissöör Vilgot Sjöman tõi oma teostes „Olen uudishimulik – sinine” ja „Olen uudishimulik – kollane” ekraanile täiesti naturalistlikus laadis kujutatud seksuaalakti. Põrandaaluste pornofilmide tegijad, kelle teenistus ähvardas nüüdsest peale hakata voolama suurte firmade kassadesse, olid „asjatundliku publiku” säilitamiseks sunnitud minema veelgi kaugemale. Nende uuemates lintides hüljati kõik „teisejärguline” (sealhulgas ka süžee) ning piirduti peamiselt alasti keskkohtade näitamisega suures plaanis.
1969. aasta juunis kehtestas Taani kuningriigi parlament 147 häälega 25 hääle vastu seaduse, millega kaotati tsensuur pornograafiliste toodete üle.

Läänepoolkera sekskino peamiseks keskuseks kujunes San Francisco, kus igas kolmandas kinos demonstreeriti täiesti avalikult värvilisi ja laiekraanilisi pornofilme. Üldse loetleti USA-s 1960. aastate lõpus umbes pool tuhat seksuaalfilmidele spetsialiseerunud kino ligemale 400 000 vaatajaga nädalas. Seksfilmide tootmisest ja näitamisest saadavat aastatulu hinnati 100 miljonile dollarile. Sellise tulusa toodangu kaitsmiseks kohalike ja föderaalvõimude vahelesegamise eest loodi Kansas Citys Täiskasvanutele Mõeldud Filmide Ameerika Assotsiatsioon, mille programmis on öeldud: „Assotsiatsioon kaitseb täiskasvanutele mõeldud filmide laenutajaid seaduse esindajate koormava tähelepanu, jälitamise ning vananenud konstitutsiooniliste normide eest. Assotsiatsioon annab täiskasvanuile mõeldud filme demonstreerivatele kinodele abi juhul, kui võimud neid taga kiusavad.” Assotsiatsiooni presidendiks valitud Dallase kinoomanik lausus oma troonikõnes: „Seadused lõid müüdi pornograafiast. Meie organisatsiooni ülesanne on see müüt hajutada. Me näitame veel publikule, mis on tõeline pornograafia.”
Pärast tsensuuri kaotamist pornograafiliste toodete üle hakkasid Taanis vändatud pornofilmid muutuma üha agressiivsemaks ja rõvedamaks. Paljusid lääne pornobisnise tegelasi vaimustas see nn. Taani stiil ning kaubamärgiga „ehtsalt skandinaaviapärane” loodeti oma toodangule teha head reklaami. Muidugi on vaieldav, kas taanlaste eeskuju ikka oli järgimist väärt.
Ka Saksamaal oli pornograafia pikka aega illegaalne äri. Polnud harvad juhtumid, mil Taanist või Rootsist saabunud reisija, kelle juurest leiti pornoajakiri, saadeti politseisse ülekuulamisele. Neisse, keda huvitas pornograafia, suhtuti nagu kurjategijatesse. Kuid oli selge, et selline olukord ei kesta kaua.
1975. aastal oli tollane sotsiaal-liberaalne valitsus sunnitud pärast lõputuid diskussioone massiteabevahendites kaotama tsensuuri pornograafiliste toodete üle. See tähendas seda, et kõik täiskasvanud asjahuvilised võisid lugeda ja vaadata seda, mis neile meeldis.
Aeg panigi asjad paika. Keegi ei suutnud tõestada, et pornograafiliste toodete kättesaadavuse ja kuritegevuse suurenemise vahel oleks olnud otsene seos. Skandinaaviamaade kogemused näitasid hoopis, et pärast tsensuuri kaotamist vähenes märgatavalt seksuaalkuritegude arv. Tõepoolest, ka Saksamaal võidi kahe aasta pärast täheldada vägistamiste vähenemist. Kui 1974. aastal registreeris Saksa kriminaalamet 7044 seksuaalkuritegu, siis 1986. aastal vaid 5604. 1990. aastate keskel pandi Saksmaal toime keskmiselt 4000 seksuaalkuritegu aastas. Vägistamiste vähenemist 35% võrra seostatakse 1970. aastate keskel alanud pornobuumiga. Ilmselt on õigus neil, kes väidavad, et pornograafilised tooted mitte ei tekita pingeid, vaid eelkõige aitavad n-ö auru välja lasta.

Liberaliseerimise raske tee

1961 autasustati Louis Bunuelsi film „Viridiane“ Cannes’is Kuldse Palmioksaga. Samal ajal keelati filmi demonstreerimine peaaegu kogu Euroopas.
1963 valmis Ingmar Bergmani „Vaikimine“. Euroopas sai filmile peaaegu kõikjal osaks kiriku vastuseis, samal ajal kui USA-s boikoteerisid linateost kinoomanikud ise.
1964 Itaalias määrati Gina Lollobrigidale rahatrahv ekshibitsionismi eest.
1965 väntas Russ Meyer USA-s esimese täispika filmi nudistidest. „The immoral Mr. Teas“ oli nii edukas, et taolisi filme tehti veel terve hulk.
1965 kaotati USA-s riiklik filmitsensuur.
1968 näitas Russ Meyer filmis „Vixen“ („Nõiad“) ühes massistseenis seksuaalakti.
1969 kaotati Taanis tsensuur pornograafiliste toodete üle. Samal aastal korraldati Kopenhaagenis palju kõmu tekitanud näitus „Sex 69“.
1971 näidati USA-s avalikult kinodes pornograafilist multifilmi  „Fritz the Cat“.
1972 vändati Miami Beachi eeslinnas kõigest 25 000 dollarit maksma läinud pornofilm „Deep Throat“. See kujunes 1970. algusaastatel seksuaalseks sensatsiooniks ja hiljem tõeliseks kultusfilmiks.
1975 anti lõpuks ka Saksamaal pornograafia vabaks. Sama aasta jaanuaris väntas firma Beate Uhse esimese täispika pornofilmi „22 cm ehk tööd otsiva Gerd M-i elamused“. Film esietendus PAM-kinos Münchenis ja oli nädalaid tõeline kassamagnet – inimesed läksid pidurõivais õhtustele seanssidele. Samal aastal avas Beate Uhse Berliinis, Münchenis ja Saarbrückenis esimesed täiskasvanutele mõeldud kinod. Pornofilmide tootmine Saksamaal sai sisse tõelise hoo.
1989 hakkas Viljandi ärimees Matti Looga andma välja esimest eesti pornolehte „Maarja“ (ajakirjaks ei saanud seda küll nimetada). Kuigi pornograafiliste toodete valmistamine oli endiselt kriminaalkorras karistatav, vaadati lagunevas Nõukogude Liidus paljudele seadustele läbi sõrmede. Kaks korda kuus ilmuva kehva kvaliteediga väljaande tiraaž oli 40 000 ja tal oli hea minek. 1993. aasta veebruarist alates hakkas kiriku survel „Maajaks“ nimetatud väljaanne ilmuma ajakirjana, olles praeguseks jäänud ainukeseks erootilis-poliitilis-populaarteaduslik-ajaloo-pornograafiliseks ajakirjaks Eestis, süües aja jooksul välja 11 konkureerivat väljaannet.

©Peter Hagen