Seks hobusega (galerii)
Antiikajast on pärit hulk lugusid naise seksuaalsest vahekorrast täkuga. Neist kõige kuulsam on lugu Assüüria kuningannast Šammuramatist (rohkem tuntud kreekakeelse nimega Semiramis). Kuninganna oli kõrvuni armunud ühte valgesse täkku ja tahtis iga hinna eest looma aukartust äratavate mõõtmetega liiget (tänapäeva mõõtühikutesse ümberarvestatuna 60 cm) oma ihus tunda.
Kuna valitsejanna kartis, et selline vägev riist võib temast lihtsalt läbi puurida, laskis ta valmistada hõbedase vahevagiina, mis oli seestpoolt vooderdatud linnunahkadega.
Semiramis asetas selle abivahendi enda vagiina ette, nii et vahekorra ajal libises suurem osa tubli looma liikmest läbi kunstliku vagiina. Ka laskis nutikas kuninganna meisterdada tugevast nahast rippseadme. Kui Semiramisel tekkis himu oma neljajalgse armukese järele, toodi täkk kohale ja kinnitati ta esijalad nahkrihmade abil, et ta ei saaks oma kõrgest soost austajannat kapjadega vigastada. Siis ronis himur valitsejanna pingile ja laskis ennast täkul tagant võtta. Täkk kargas naist nagu mära, ainult selle vahega, et suurem osa tema kürvast liikus läbi kunsttupe, nii et valitsejanna vagiinasse ulatus ainult liikme ots. Nii oli välistatud, et looma tohutu kürb oleks kuningannale viga teinud, ning lõppkokkuvõttes olid mõlemad ühtimisega rahul.”
Kreeka ajaloolane Diodoros (u 80–29 eKr), kellelt see ülestähendus pärineb, on loo lõppu ettevaatlikult lisanud: „Nii vähemalt räägivad selle kahe jõe maa elanikud oma riivatu kuninganna kohta.”
Halvasti lõppes aga ühe Pärsia kõrgest soost daami katse ühtida armastatud täkuga. Kuna nõudlik naine ei olnud oma mehe suguliikme mõõtmetega rahul, hakkas ta silma heitma täkule, tahtes teha tollest enda armukese. Ka see naine võttis kasutusele ettevaatusabinõu, et hobuse kürb teda ei vigastaks. Ta asetas täku kürva juurele nahast aasa, mille küljes olev ohelik oli tõmmatud läbi laes asuva raudrõnga. Nii sai naine reguleerida täku sugutamisliigutuste ulatust ja vältida, et täkk võiks talle oma tohutu kürvaga viga teha. Mõlemad partnerid olevat asjade käiguga väga rahule jäänud.
Kuid ühel päeval sai naine hakkama rumalusega, öeldes talle läheneda üritanud abikaasale, et eelistab tema asemel täkku, kes on kõigist kõige parem armuke. Mees hakkas naist salaja jälgima ja kui too järgmisel päeval jälle täkuga lõbuühendust nautis, hiilis abikaasa lähemale ja lõikas läbi oheliku, mis takistas loomal oma tohutu kürva kasutamist kogu selle pikkuses. Täkk andis tungile kohe järele ja tegi nii tugeva tõuke, et läbistas naise sisikonna. Naise surm oli silmapilkne.
Ka kreeka mütoloogiast on meile teada lugusid inimese ja hobuse ühtimisest. Tegemist olevat olnud looma kuju võtnud jumalatega. Jumala ja looma ühendusest olevat sündinud kentaurid, kellel oli küll inimese ülakeha, ent hobuse kere ning jalad.
Arvatavasti olid pärsia ratsanikud need, kes levitasid Kreekas lugusid hobuinimestest. Kreeklastele, kes polnud varem näinud ühtki ratsanikku, võis tõesti jääda mulje, et kauguses ratsutav mees on hobusega kokku kasvanud. Kentauride kohta räägiti, et nad ründavad asulaid ja röövivad naisi, kellega sigitavad olendeid, kes meenutavad osalt inimest, osalt hobust.
Lugudesse kiimalistest naistest, kes olid valmis hobusega vahekorda astuma, tuleb muidugi suhtuda kriitiliselt, sest oli ju üsna vaevarikas ettevõtmine reguleerida täku sugutamist, nii et ta naist lõhki ei lükkaks. Pealegi pidi naine olema hobuse all, mis nõudis omakorda looma kinnitamist rihmadega, et ta „armsamale” oma kapjadega häda ei teeks.
Märksa tõenäolisem on see, et oma hobustega olid „armusuhetes” ka paljud ratsanikud. Seda tõestavad mitmed Indias Khajuraho templite seintel asuvad bareljeefid (vt tunnuspilt). Pealegi on mära tagajalgade kinnitamine ja vajaliku platvormi leidmine (või valmistamine) palju lihtsam. Arvatakse, et märale, kes on harjunud hoopis suuremate mõõtmetega liikmega, ei paku selline ühendus mingit rahuldust. Selline hinnang vajaks siiski pisut korrigeerimist. Ühes Nõukogude Liidu vangilaagris hakkasid kaukaaslastest kinnipeetavad kargama leivaveohobust. Ju siis suksule selline tegevus ikkagi meelepärane oli, sest lõpuks harjus mära „lõbustusega” nii ära, et saanud vaevalt laagri väravast sisse, sammus kohe hoone taha, kus mustad mehed teda tavaliselt „võtta” armastasid.
MAAJA
