Seks antiikajal

Kõike seda, mida me tänapäeval oleme harjunud perverssuseks pidama, võtsid vanad kreeklased ja roomlased kui vaheldust. Veelgi enam: kehaline armastus oli väga tihedalt seotud religiooniga. Kõike seda, mida inimesed tegid, olid nende jumalad juba enne neid teinud.

See lõbumaja ei erinenud millegagi teistest taolistest majadest Rooma lõbustuskvartalis, kuid selle maja tagasihoidlikult sisustatud ruumides töötas 47. aastal pKr. Rooma impeeriumi kõige ebatavalisem lõbunaine. Ta nimetas end Liciscaks, kandis blondi parukat ja oli tugevasti mingitud. Külaskäik Licisca juurde oli kallis lõbu, sest ta nõudis lausa kuninglikku tasu. Igal öösel võttis ta vastu kuni 20 kundet, kelle hulgas oli noori ülikuid, purjus meremehi, paksukõhulisi kaupmehi, sõdureid ja perversseid vanamehi. Paljud neist olid selleks, et veeta tunnike Liciscaga, kaua aega raha kogunud. Teised võtsid nagu muuseas peoga sestertse ja viskasid neid lõbunaise jalge ette. Rahast ei paistnud keegi hoolivat, sest lõppude lõpuks oli ju tegemist keiserliku hooraga. Licisca polnud keegi muu kui Valeria Messalina, keiser Claudiuse naine.

Hommikuhämaruses muundus lõbunaine taas keisrinnaks. Ta riietus tumedatesse rõivastesse ja hiilis ühe oma orjatari saatel kõrvalukse kaudu valitseja paleesse. Kogu Rooma rääkis keisrinna kaksikelust, ainult peaaegu 60-aastane Claudius ei teadnud midagi oma abikaasa öistest seiklustest. Keiser oli hõivatud riigiasjadega ja tal oli perekonna jaoks vähe aega. Kuid ka Claudius ei rahuldanud oma seksuaalseid vajadusi mitte abikaasaga, vaid teenijannade ja orjataridega. Messalina sai veel sellega hakkama, et Claudiuse äraolekul abiellus oma soosiku Gaius Siliusega. Keisrivastasest vandenõust osavõtu pärast laskis Claudius Messalina 48. aastal hukata.

Oma kaksikeluga tegi Messalina kahtlemata ajalugu, kuid vaevalt ta tolleaegsetest ülikutest millegi poolest erines. Kui ehk selle poolest, et ühendas keisrinna ja hoora ameti ühes isikus. Kombelõtvus polnud Rooma impeeriumi õitsengu ajal mingi patt.

Gaius Caligula Caesar (valitses 37–41 pKr) magas oma kolme õega. Kaks õde töötasid koguni keiserlikus lõbumajas, mis asus palee ühes kõrvaltiivas. Kundedelt võeti väga kõrget tasu, sest saadud tulu läks riigikassasse. Caligula kutsus reeglipäraselt senaatoreid koos abikaasadega einele. Hindavalt silmitses ta söögilauas senaatorite naisi ja kui keegi neist hakkas talle meeldima, siis kutsus ta külalise kõrvalruumidesse. Hiljem kirjeldas keiser kõigile üksikasjalikult, mida ta daamiga tegi. Ükski senaator ei julgenud protesteerida. Esiteks olid nad ise parajad liiderdajad, teiseks oli ohtlik Caligulale vastu vaielda.

Keiser Caligula oli mitmekülgne maniakk, kes lisaks perverssuste harrastamisele mõtles ajaviiteks välja üha julmemaid hukkamisviise.

Esimesel sajandil eKr hakkas Rooma ülikkonna seas levima emantsipatsioon. Naised väljusid koduseinte vahelt, võtsid osa pidusöökidest ja ilmusid sageli seltskonda ilma oma meesteta. Naised õppisid, lugesid, tegelesid spordiga ja töötasid. Mõned naised sekkusid isegi poliitikasse ja sõjandusse. Eelkõige võtsid nad aga endale seksuaalse vabaduse (ja sellega kaasnenud kombelõtvuse), mis seni oli olnud meeste prioriteediks.

Luuletaja ja moraaliapostel Juvenalis (u. 60–127) kurtis: „Naine arvab, et talle on kõik lubatud ja et miski pole enam ebasünnis.”

Ühtäkki haarasid naised ise initsiatiivi ja seda nii meeste kui osa naiste üldiseks meelepahaks.

Kirjanik Petronius kirjeldab lesbilise armumängu algust nii: „Vahepeal hakkasid naised, kes olid juba pisut vindised, naeru kihistama ja purjus inimestele omase kirglikkusega üksteist suudlema. Siis tõusis Abinna aeglaselt üles, haaras Fortunata jalgadest kinni ja paiskas viimase voodisse selili. „Oh, oh!” hüüdis viimane, kui ta tundis, kuidas tuunika üle põlvede libiseb…”

Juvenalise silmad nägid hullematki. Ühel jumalanna auks peetud naistepeol kasutasid lõbujanulised naised seksuaalset vägivalda nii meeste kui ka loomade kallal. Luuletaja pahandas, et oma täitumatus lõbujanus ründasid naised teenreid ja veekandjaid. Kui aga ühtegi meest polnud momendil silmapiiril, siis laskusid nad kummargile eesli alla.

Oli nende naistega kuidas oli, kuid Rooma orgiate algatajateks olid mehed. Vanas Kreekas nimetati aga seda laadi üritust sümpoosioniks (kr. pidusöök), millest osavõtjad lahutasid meelt vaimukate vestluste, mängude ja lauludega. Naistel, välja arvatud hetääridel, oli sellistest koosviibimistest osavõtmine keelatud. Tõenäoliselt peeti sellistel sümpoosionidel ka filosoofilisi diskussioone, kuid arheoloogilistel väljakaevamistel leitud sajad maalitud vaasid ja liuad tõendavad, et need sümpoosionid olid pigem eelmänguks grupiseksile.

Mõned sajandid hiljem ei maskeeritud Roomas orgiaid enam intellektuaalsete vestlustega, vaid asuti kohe asja juurde. Olengule kutsuti nii abielunaisi kui ka prostituute. Juba eine ajal algas „lähenemine”. Klinedel lebavad külalised pistsid häbenematult käe lauanaabri rõivaste alla. Ühed armatsesid toiduga täidetud vaagnate vahel, teised tõmbusid peenetundeliselt kõrvalruumidesse. Osa seltskonnast aga pühendus grupiseksile. Partnerid vaheldusid kuniks võhma jätkus. Et pidu võiks kauem kesta, tõid orjad oma peremeestele stimuleerivaid pulbreid.

Messalina osutus veel enne oma ööelu alustamist andekaks orgiate korraldajaks. Ka tundis ta kõiki tavalisi poose nagu „kiik” või „koera moodi”, samuti tollal moodi läinud kolmikasendit. See nägi välja nii: üks mees laskus neljakäpuli, naine heitis ta peale selili ja teine mees „võttis teda” püsti seistes.

Mõnikord veeti kihla orgasmide arvu peale. Plinius vanem kirjutas, et ühe sellise kihlveo ajal saavutas Messalina 14 orgasmi ja ületas selle saavutusega Rooma tuntuima prostituudi. Võidupärg kuulus Messalinale. Veel korraldati „missivõistlusi”, mille ajal naised demonstreerisid oma alasti keha.

Tänapäeva psühholoogid on arvamusel, et need seksmängud polnud mitte rõõmu ja lõbu väljendus, vaid pigem avaldus nendes sügav sotsiaalne depressioon. Messalina puhul oli tegemist naisega, kes oli alatisel armastuse otsingul. Caligula juhtum ei jäta aga mingit kahtlust, et tegemist oli klassikalise patoloogilise sadistiga.

Üksikud maniakid ei muuda üldpilti. Igal juhul oli seksil antiikajal hoopis teine tähendus kui tänapäeval. Seks oli tihedalt seotud igivanade religioossete ettekujutustega. Kreeka jumalad olid inimeste arusaamade järgi seksuaalselt äärmiselt aktiivsed ega põlanud ära ka seda, mida tänapäeval peetakse perverssuseks.

Zeus oli alati löögivalmis: tal oli otsatu hulk abieluväliseid lapsi. Armastus- ja ilujumalannal Aphroditel oli loendamatu hulk armukesi. Europe andus härjaks moondunud Zeusile (sellest ühendusest sündis koletis Minos). Leda aga oli vahekorras luige kuju võtnud Zeusiga. Alles lõbuvaenulik kristlus lahutas seksi religioonist.

Antiikses Kreekas ja Roomas olid lõbu ja kirg jumalale meelepärased tundeavaldused ning tolle aja inimesed olid veendunud, et seks kuulub nii jumalikku kui ka inimlikku argiellu. Kreeklased, kes armastasid elu tähtsamate asjade üle põhjalikult juurelda, arendasid hinge, vaimu ja keha terviklikkuse teooria. Kreeklased ei andunud mitte ainult filosoofiale ja teadustele. Harmoonilise ja kauni elu kujundamisel pidasid nad keha vajadusi samuti tähtsaks. Sellepärast sportisid nad alasti ja muutsid häbenematult filosoofilised sümpoosionid seksorgiateks. Abielunaiste ülesandeks oli hoolitseda kodu ja järelkasvu eest. Kui naised ei olnud parasjagu rasedad, siis magasid mehed nendega – tavaliselt kolm korda kuus. See oli kõik. Kõrvalehüpped olid naistele karistuse ähvardusel keelatud. Pole siis ka ime, et dildomeistrid, kes valmistasid puust või õlitatud nahast kunstpeeniseid, tegid head äri.

Paljudel naistel olid lesbilised vahekorrad. Sedalaadi suhteid kirjeldas luuletaja Sappho juba VII saj. eKr Sappho juhatas Lesbose saarel üliklikku päritolu tütarlaste internaati, kus ilmselt ei tegeldud ainult õpingutega. Sappho ise oli sensuaalne luuletaja ja kuigi ateenlastel oli raskusi tema dioolia murdes kirjutatud kirgliku armastusluule tõlkimisega, nimetatakse sellest ajast peale naiste homoseksualismi lesbiliseks armastuseks ehk lesbismiks.

Kui lesbid tegutsesid salaja, siis meeste puhul oli teisiti. Nad käsitasid homoseksuaalsust pedagoogilise ülesandena ja ilmusid kõikjale koos oma kasvandikega. Nii kummaline kui see ka ei ole, kuid samal ajal peeti tabuks homoseksuaalseid suhteid täiskasvanud meeste vahel. Poistearmastust peeti aga riigikodanikku austavaks. Auväärsed kodanikud uhkeldasid üksteise ees oma õpilaskonna arvukusega. Päevade kaupa tolknesid kiimalised mehed spordiväljakutel, et nautida noormeeste alastust ning otsida endale välja meelepäraseid „õpilasi”. Ilusa kehaehitusega noormeestele tehti nende enda poole võitmiseks väikesi kingitusi.

Kuulus Sokrates (470–399 eKr) armus Alkibiadese-nimelisse noormehesse ja kannatas sellepärast tugeva stressi all. Alkibiades oli Ateena üks ilusamaid noorukeid ja Sokrates pidi teda alailma kaitsma teiste meeste eest, kes poissi endale himustasid.

Sageli läksid mehed poisikeste pärast omavahel kaklema. Asi oli selles, et nõudmine ületas pakkumise. Liiga palju oli bi- või homoseksuaalseid mehi ja liiga vähe nägusaid poisse. Homoseksuaalsed suhted olid lubatud ainult täiskasvanud mehe ja ja 12–17-aastase poisi vahel. Niipea, kui noorukil hakkas habe kasvama, oli „kasvatusülesanne” lõppenud – „kasvataja” suureks meelehärmiks.

„12-aastase poisi sarm on ihaldusväärne,” kirjutas kreeka filosoof Straton 300. aastal eKr, „kuid 13-aastaselt on poiss veelgi ihaldatavam. Veel magusam on armastuse õis 14-aastaselt ja tema võlu jõuab 15–16-aastaselt jumalikku ikka.”

Paljud mehed ihaldasid lähemaid suhteid noorukitega ja viimased kasutasid seda pahatihti omakasupüüdlikult ära. Timarchose-nimeline poiss vahetas ühe rikka mehe teise vastu ja elas külluses. Ta raiskas oma „kasvatajate” varandust joomingutele ja naistele ning läks lõpuks selle eest kohtu alla. 346. aastal eKr. tunnistas kohus Timarchose homoprostituudiks ja võttis temalt kõik kodanikuõigused. Asi oli selles, et Timarchos oli astunud anaalsesse vahekorda, mis aga oli keelatud.

Luuletajat Agathoni, kes oli nooruses poliitik Pausaniase intiimsõber, selle eest aga ei karistatud. Kuid eluaeg pilkasid kreeklased Agathoni „pakspersseks”, sest ta ei olnud mitte ainult oma taguotsa välja pakkunud, vaid sellisest vahekorrast ka lõbu tundnud. Kreeklaste arvates hoidus õige mees sellisest asjast. Poistearmastuse puhul oli lubatud hellitada genitaale ainult käega. Veel oli lubatud nn. reieühendus, mis seisnes selles, et vanem mees rahuldas end oma liiget tema ees seisva poisi reite vahel hõõrudes.

Poisikeselt nõuti, et ta võtaks sellisest ühendusest passiivselt osa ega erutuks. Sama nõuti ka prostituudilt. Nõuda kehalises kontaktis olevalt inimeselt, et ta „ei erutuks ega tunneks lõbu”, oleks sama tark, kui nõuda vette hüppavalt inimeselt, et ta ei saaks märjaks. Igal juhul avaldus sellises suhtumises kreeklaste kaksikmoraal.

Ateena riigimees Solon (u. 640–560 eKr), olles ise paadunud homo, kritiseeris riigis lokkavaid pahesid ja nõudis homodele surmanuhtlust. Muide, Solonit peeti antiikajal üheks seitsmest targast.

Rooma keiser Tiberius oli eriti rangete moraalinormide eest võitleja. Samas tundis ta suurt huvi nii naiste kui ka poiste vastu. Suure skandaali põhjustas keegi Mallonia, kes keeldus Tiberiusega magamast. Keiser tiris õnnetu naisterahva kohtu ette. Himur moraaliapostel kaotas kontrolli enda üle ja kordas kohtus oma siivutut ettepanekut. Uhke Mallonia eelistas vabasurma.

Ühel ohverdamisel aitasid Tiberiust viiruki suitsuohvriks põletamisel kaks poisikest. Keiser leidis, et nad olid vastupandamatud ja hoolimata sellest, mis mulje ta endast juuresviibijatele jätab, võttis poisikesed kohe koju kaasa. Viimased 11 aastat oma elust elas Tiberius Capri saarel. Lauas laskis keiser end teenindada läbipaistvasse siidi riietatud verinoortel tüdrukutel. Suurde parki laskis Tiberius rajada lehtlaid ja grotte, kus siis keisri enda või tema saatjate poolt valitud paarid demonstreerisid armastuskunsti. Tiberius suri 37. aastal ja võimule tuli kurikuulus Caligula, kellest meil juba eespool juttu oli.

Kuigi kreeka mehed väitsid ühtepuhku, et tõeline armastus saab olla vaid kahe mehe vahel ja naine on vaid soo jätkamiseks, ei takistanud see mehi lõbunaiste teeneid kasutamast. Oma naist peeti vaid „sünnitusmasinaks”. Selline suhtumine oli ka põhjuseks, miks vanas Kreekas oli prostitutsioon nii laialt levinud. Kuna konkurents oli suur, kasutasid tänavatüdrukud kõikvõimalikke reklaamitrikke. Näiteks kandis naine sandaale, mis jätsid sillutamata tänavale reljeefse kirja „Järgne mulle”.

Lõbumajad tegutsesid Kreekas juba 6. sajandil eKr. Eriti palju oli neid sadamalinnas Korintoses. Ainuüksi Aphrodite templis teenisid jumalat ja mehi 1000 naist. Pea igal tänavanurgal oli bordell.

„Kohutav, kohutav! Meie linnas ei tee noored inimesed enam mitte midagi kasulikku,” kurtis neljandal sajandil eKr kreeka filosoof Xenokrates. Olgu märgitud, et tasu sellise armastuse eest oli tühine. Kõige rohkem eelistasid kreeklased siiski hetääre. Need olid hea väljaõppega naised, kes oskasid pilli mängida, tantsida ja laulda. Hetääride hulgas oli ka haritud naisi, kes suutsid isegi sümpoosionidel kaasa rääkida. Nende tähtsaim ülesanne oli siiski mehi lõbustada. Paljudel vaasidel on kujutatud hetääri, kes on mehega oraalses vahekorras. Kreeklased tundsid ka rasestumisvastaseid vahendeid. Kõige kindlamaks vahendiks oli oliivi- ja seedriõlist, tinasalvist ning viirukist koostatud segu.

Ühiskond hetääre ei aktsepteerinud. Juhtus, et kui mees ei olnud hetääriga rahul, haaras ta piitsa. Mõned hetäärid aga tegid karjääri. Näiteks Ateena hoor Thais oli Aleksander Suure armuke. Hiljem sai temast Ptolemaios I armuke ja ta sünnitas viimasele mitu last.

Kuulus hetäär Aspasia pidas 5. sajandil eKr. kirjanduslikku ja poliitilist salongi, kus armastasid käia ka paljud nimekad ja varakad kreeklased. Tema pärast jättis kuulus Ateena riigimees Perikles maha oma naise ja lapsed. Enamik mehi vajas aga hetääre ainult paariks tunniks. Mõned rikkad kreeklased, nagu näiteks Phrynion, ostsid hetääre ka päriseks. Phrynioni lõbutsemine hetäär Neairaga äratas Ateenas suurt tähelepanu, sest ta võttis hetääri kõikjale kaasa, kus lõbutseti ja joodi. Phrynion magas oma hetääriga kus tahtis ja millal tahtis. Vanas Ateenas suhtuti sellistesse „demonstratsioonesinemistesse” mõistvalt. Tähtis mees tohtis oma potentsi avalikult demonstreerida. Sellest hoolimata läks Neaira kohtu alla.

373. aastal eKr. võttis Phrynion koos Neairaga osa ühest sümpoosionist. Alguses läks kõik kenasti. Diskuteeriti vähe, kuid söödi ja joodi palju. Phrynion jäi oma klinel magama. Purjus Neaira andus aga kõigile olengust osavõtnud meestele, ka majaperemehe teenritele. Sealjuures olevat ta isegi lõbu tundnud. See polnud aga tollases Ateenas lubatud ja hetäär läks kohtu alla.

© Peter Hagen