Saksa vedelkütusrakett V2, kõigi kaasaegsete kosmoserakettide „isa“

Tööst A-4 projekti kallal võtsid osa paljud väljapaistvad raketispetsialistid. Vahetult Wernher von Brauni juhtimisel töötasid Peenemündes Klaus Riedel, tuntud raketimootorite spetsialist Walter Thiel jt. Töösse tõmmati kaasa Saksamaa teaduslike uurimisasutuste kõige väljapaistvamad teadlased. Peenemünde jaoks teostasid uurimusi mitu Keiser Wilhelmi Seltsi instituuti, Saksa Raketitehnika Uurimisinstituut, Hermann Göringi Instituut, Viini Tehnikaülikool, kus töötas Hermann Oberth ja teised teaduskeskused. Ent vaatamata uurimis- ja eksperimentaaltööde ulatusele ning paljude kõrgesti kvalifitseeritud spetsialistide jõupingutustele edenes A-4 projekt väga aeglaselt.

Raketi konstrueerimisel põrkasid tema loojad suurtele raskustele. Hulk aega ei õnnestunud luua töökindlat ja kompaktset raketimootori põlemiskambrit, mille kallal töötas Thieli grupp Kümmerdorfis. Raketi katsetamiseks tuli ehitada heli ületava kiiruse jaoks arvestatud eriline aerodünaamiline toru. Selle ehitamine õnnestus lõpule viia alles 1939. aastal.

Kaua aega takerdus töö ebaõnnestumiste taha eksperimentaalraketiga A-3. Katsetused ei andnud positiivset tulemust. Viimaks otsustati loobuda raketist A-3, mille projekteerimisele ja ehitamisele oli raisatud ligi kaks aastat, kuid enne lahinguraketi A-4 projekteerimise alustamist otsustati ehitada veel üks lihtsustatud katsemudel A-5. Nimetatud katsemürsu konstrueerimise põhiülesanne oli valmistada rakett, mis maapinnale või vette kukkumisel ei puruneks, et temale monteeritud aparatuur jääks vigastamata. See pidi aitama välja selgitada katsetamistel tekkinud avariide põhjusi. Töö A-5 kallal võttis aega veel kaks aastat.
Lõpuks, 1939. aasta oktoobris õnnestus rakett A-5 pärast üleslaskmist õnnelikult maandada ja selle aparatuur andis konstruktoritele informatsiooni. „Nüüd olen ma kindel,“ kirjutas Walter Dornberger, „et meil õnnestub konstrueerida relv, mis oma tegevuskauguselt ületab tunduvalt suurtüki väge.“
Kuid veel oli vara rõõmustada. A-4 konstrueerimisel tekkisid üha uued raskused, rakett nõudis üha uusi kulutusi.
Ainuüksi aastatel 1937–1940 kulutati raketikeskuse täiustamisele Peenemündes ja rakettrelva konstrueerimisele 550 miljonit marka. „Vedelkütusel töötava reaktiivraketi väärtus seisneb selles, et ta võib ületada suuri vahemaid, see aga kompenseerib suure töö tema valmistamisel,“ õigustas end Braun.
Aeglaselt edenes ka tiibraketi (lennuk-mürsu) valmistamine, mille kallal polügoonil Peenemünde-West töötas konstruktorite grupp. Algul koostati siin raadio teel juhitava kolbmootoriga piloodita lennuki – õhufotosid tegeva luurelennuki projekt. Seda lennukit, mis oli ette nähtud luuretegevuseks Maginot’ liinil, demonstreeriti hitlerlikule väejuhatusele 1939. aasta juulis, ent relvastusse teda ei võetud ebaõnnestunud juhtimissüsteemi tõttu. 1939. aasta sügisel tegi Lennundusministeerium firmale Argus ettepaneku konstrueerida Inglismaa territooriumil paiknevate sihtmärkide ründamiseks raadio teel juhitav lennukmürsk lennukaugusega 560 km. Ent tolleaegsed tehnilised võimalused ei kindlustanud küllaldast tulistamistäpsust nii pika vahemaa taha. Sellest hoolimata töö tiibraketi konstrueerimisel jätkus.
Kolmanda riigi eksisteerimise esimestest päevadest peale tundis Saksamaa juhtkond huvi rakettrelva vastu. Uue relva veendunud pooldajad olid Hermann Göring, maavägede ülemjuhataja Walther Brauchitsch ja teised Wehrmachti kõrged esindajad. Ent erinevatel perioodidel, olenevalt sõjalisest ja poliitilisest olukorrast ning rakettide konstrueerimistöö käigust, muutus korduvalt Reichi juhtkonna suhtumine rakettrelvasse, selle kasutamise sõjalistesse võimalustesse ja rolli sõjas.

9. märtsil 1939 külastas Peenemündet Hitler, kes soovis isiklikult tutvuda „eriotstarbe relvaga“. Talle näidati raketti A-3, demonstreeriti selle mootorite tööd katsestendil, esitati ettekandeid konstrueeritava relva kasutamise tohututest sõjalistest võimalustest. Ent füürer kuulas spetsialistide seletusi hajameelselt, oli tema kohta ebaharilikult sõnaaher ja sünge. Ta huvitus ainult raketi A-4 tegevuskaugusest ja selle relvastussevõtmise võimalikust tähtajast. Oma külaskäigu lõpul ütles Hitler: „See on kohutav relv.“ Ta ei unustanud nähtut. Varsti pärast Teise maailmasõja algust, esinedes rahvakoosolekul Danzigis 1939. aasta septembris, ütles Hitler, et võib-olla saabub üsna varsti aeg, mil Saksamaa võtab kasutusele sellise relva, mida tema enda vastu kasutada ei saa.
Ent sõjasündmuste arenedes, mil sõjatehnika tootmiseks, mida kasutati otseselt rindel, läks vaja üha suuremal hulgal vahendeid, hakkas rakettrelva ehitamine venima. Tohutud kulutused, mida tuli teha töö jätkamiseks, hakkasid ärritama riigi juhtkonda ja ka Hitlerit ennast, kes üha enam kaldus arvama, et vaevalt raketid lähematel aastatel efektiivseks relvaks muutuvad.
Seepärast vähendas Wehrmachti kõrgem ülemjuhatus juba 1939. aasta novembris, mil Poola üle saavutatud kergest võidust joovastunud ning Inglismaa ja Prantsusmaa tegevusetusest tiivustunud sõjaväeline juhtkond arvas, et nad suudavad sõja võita märksa varem kui rakettrelv rivisse astub, poole võrra assigneeringuid A-4 jaoks. 1940. aasta suvel aga, pärast võitu Prantsusmaa üle, kui kõik ressursid olid suunatud kallaletungi ettevalmistamiseks N. Liidule, ei lülitatud projekti A-4 relvaliikide nimistusse, millel oli „kõrgeim prioriteet“.
Edaspidi hakkasid assigneeringud A-4 konstrueerimiseks sõltuma olukorrast. Näiteks pärast Briti saartele sissetungimisest (operatsioon „Merelõvi“) loobumist, mil põhiliseks aktsiooniks Inglismaa vastu jäid õhurünnakud, taastas Hitler 1940. aasta novembris töö jätkamiseks A-4 projekti kallal assigneeringud endises ulatuses, 1941. aasta märtsis aga lülitati see projekt „kõrgeima prioriteedi“ nimistusse. Ent kohe pärast kallaletungi N. Liidule, lootes „välksõja“ edule, vähendas ta uuesti Peenemünde raketikeskuse eelarvet poole võrra.
Assigneeringute vähendamine, materjalide nappus, mis läksid „kõrgeima prioriteedi“ projektide elluviimiseks ning tehnilist laadi raskused ei võimaldanud alustada raketi A-4 katsetusi kuni 1942. aasta suvekuudeni. Raketi esimene katsetamine toimus 13. juunil relvastusministri Albert Speeri ja õhujõudude kindralinspektori Erhard Milchi juuresolekul. Ent efektse vaatemänguna kavandatud raketi väljalaskmine, mis pidi kõrgetele külalistele mõju avaldama, lõppes ebaõnnestumisega: poolteist minutit pärast väljalaskmist kukkus rakett alla ühe kilomeetri kaugusel stardipaigast (üles ütles juhtimissüsteem). Samal põhjusel ebaõnnestus ka raketi teine katsetamine kaks kuud hiljem. Viimaks, 3. oktoobril 1942 saavutati edu: rakett lendas 190 km, saavutas 96-kilomeetrise kõrguse ja lõhkes 4 km kaugusel sihtmärgist.

Seega oli 1942. aasta lõpul tehtud esimesi edusamme ballistilise raketi (V2) ja tiibraketi (V-l) katsetamisel ning nüüd hakati juba täpsemalt välja selgitama nende taktikalisi ja tehnilisi parameetreid ning sõjalise kasutamise võimalusi.
Saksamaa poliitiline juhtkond ja Wehrmachti ülemjuhatus ei suutnud otsustada, kumba raketti eelistada. Õhujõudude juhtkond kaitses kangekaelselt tiibraketti V-l kui ökonoomsemat, seejuures aga mitte vähem efektiivset relva kui V2, mis maksis mitu korda rohkem, mille lõhkelaeng aga oli peaaegu sama suur kui raketil V-l. Maavägede ülemjuhatus oli vastupidisel seisukohal. Ta pidas V2 relvaks, mille vastu õhutõrje on võimetu, tiibraketti V-l aga suhtus skeptiliselt, ei näinud põhimõttelist erinevust selle ja lennuki vahel.
Mõlema raketi lõpliku viimistlemise jälgimiseks, nende lahinguomaduste ja seeriatootmise võimaluste kindlaksmääramiseks moodustati erikomisjon kaugjuhitavate rakettide alal.
1943. aasta mais saabus komisjon Peenemündesse. See pidi viibima V2 ja V-l katsetuste juures ning kindlaks määrama, kumba relva eelistada. Komisjoni liikmete hulgas olid Walter Speer, Erhard Milch, Karl Dönitz, reservvägede ülemjuhataja kindral Friedrich Fromm, spetsialistid Relvastusministeeriumist ja Wehrmachti ülemjuhatuse esindajad. Komisjonile kanti ette mõlema raketi võrdlevad karakteristikud. Seejärel näidati uut relva ka tegutsemas. Kahe raketi A-4 väljalaskmine oli edukas, mõlemad raketid V-l aga plahvatasid mõni sekund pärast starti.
Mõlema raketi võrdleval hindamisel fikseeris komisjon kummagi puudused ja positiivsed omadused. Tiibrakett V-l oli odavam, selle juhtimine ei olnud keeruline, see töötas odaval kütusel. Kõik see võimaldas relva massiliselt kasutada. Ent raketil V-l olid ka olulised puudused. Kiiruse ja lennukõrguse poolest erines ta vähe tolleaegsetest hävitajatest, vaenlase õhukaitserelvad võisid sellega edukalt võidelda. Lisaks nõudis see kohmakaid statsionaarseid lennutamisseadeldisi, mis olid õhust kergesti avastatavad ja mida sai seetõttu rivist välja viia. Tiibraketi kindel väljalaskmise suund, mis käivitusseadeldisega tuli juba varem kindlale sihtmärgile orienteerida, ahendas ründesektorit ja kergendas vastase õhukaitsel võitlust raketiga. Ja lõpuks reetis V-l lähenemist mootori iseloomulik müra, mis hoiatas elanikkonda saabuvast ohust.

Rakett V2 ei nõudnud suuri maapealseid ehitisi, seda võis lihtsalt tulepositsioonilt välja lasta igas suunas. Rakett oli kättesaamatu õhukaitsele ja praktiliselt oli välistatud selle rünnakust ettehoiatamise võimalus. Selle raketi hajuvus oli ligikaudu samasugune kui raketil V-l, ka lõhkelaeng oli samasuguse võimsusega, ent suure kiiruse tõttu löögimomendil oli selle toime tugevam. V2 laskepositsioonid olid hästi maskeeritavad ja neid sai rünnata ainult raketi väljalaskmiseks ettevalmistamise ajal. Positsiooni võis igal momendil vahetada, see ei nõudnud pikka ettevalmistust. V2 puudustena märkis komisjon raketi kõrget maksumust, kütuse tootmis- ja hoidmisraskusi, mis järsult piiras raketi sõjalist kasutamisvõimalust. See nõudis paljuharulise varustamissüsteemi korraldamist, mida vaenlasel oli kerge rivist välja viia. Komisjon märkis ka raketi seadmete ja selle teenindamise keerukust ning juhtimissüsteemi mitteküllaldast töökindlust.
V2 stardid avaldasid komisjoni liikmetele sügavat muljet. Relvastuse ja lahinguvarustuse minister Speer ja suuradmiral Dönitz olid vaimustatud. Tuleb märkida, et V2 katsetused tekitasid alati vaimustust nendest osavõtnud Kolmanda riigi juhtkonna hulgas, õnnestunud väljalaskmiste efekt oli sedavõrd suur, et isegi ebaõnnestumised, rakettide plahvatamised katsepolügooni kohal ei suutnud kõigutada Hitleri lähikondlaste usku uude relva.
Lõpuks tuli komisjon järeldusele, et mõlema rakettrelva võimalused on umbes võrdsed, ja tegi raketikeskuse juhtkonnale ülesandeks maksimaalselt kiirustada nende seeriatootmisse andmist, et raketid võimalikult kiiresti relvastusse võtta. Komisjon soovitas sõjategevuses kasutada mõlemat raketti kompleksselt.
Mõne päeva pärast anti programmile A-4 „kõrgeim prioriteet“ – see asetati ühele tasemele kõige tähtsamate relvaliikide tootmisega. Selline erakordne tähelepanu rakettrelvale hitlerliku valitsuse poolt oli tingitud reast asjaoludest, mis nõuavad eri käsitlust.
Wehrmachti juhtkonna arvestuste kohaselt tuli küllaldase mõju saavutamiseks rünnata Londonit iga 20 minuti järel, ööpäevas oli sel juhul vaja välja lasta 72 raketti, arvestades aga rakettide vähest töökindlust (70–80%), 100 raketti. Raketirünnakute sellise intensiivsuse kindlustamiseks tuli toota vähemalt 3000 V2 kuus.

Nõutava psühholoogilise efekti saavutamiseks peeti vajalikuks raketirünnakut alustada 5000 raketi ootamatu ja välkkiire löögiga Londoni pihta. Hiljem pidi Briti pealinnale antama massilisi lööke pikema aja vältel. Inglismaa teisi linnu kavatseti rünnata üksikute rakettidega ebaühtlaste ajavahemike tagant, hoidmaks Inglismaa elanikkonda alalise pinge all.
25. juulil 1943 kirjutati alla järgmine käskkiri: „Sõja edukas jätkamine Inglismaa vastu nõuab forsseeritult rakettide A-4 tootmise maksimaalset suurendamist. Tuleb võtta kõik meetmed A-4 väljalaske viivitamatuks suurendamiseks. A-4 ja selle üksikuid osi tootvad tehased tuleb võimalikult suures ulatuses komplekteerida saksa spetsialistide ja töölistega, varustada tooraine, seadmete ja vajaliku energiaga. Relvastuse ja lahinguvarustuse riigiministrile antakse õigus kasutada selleks Saksamaa sõjatööstuse kogu võimsust pärast eelnevat kooskõlastamist minuga. Relvastuse ja lahinguvarustuse riigiminister määrab A-4 programmi ulatuse.“
Ent Speeri ametkond ei olnud suuteline kindlustama rakettide valmistamise sellist tempot, mida nõudis Reichi juhtkond. Spetsialistide arvestuste järgi lubasid Saksamaa majanduslikud võimalused toota kuus mitte üle 900 V2 ja kuni 5000 V-l. Nendest arvestustest lähtudes koostati rakettrelva konkreetne tootmisprogramm. А-4 komitee poolt 1943. aasta aprillis ettevalmistatud ballistiliste rakettide tootmisprogramm, mille täitmisele tõmmati kaasa kolm raketimontaažitehast (Peenemündes, Wiener-Neustadtis ja Friedrichshafenis), nägi 1943. aastal ette V2 tootmise alljärgnevas ulatuses: mai – 40, juuli – 70, september – 350, november – 900, detsember – 950 raketti ja edaspidi 900 raketti kuus.
Tiibrakettide tootmisprogramm nägi ette ajavahemikus august 1943 kuni juuli 1944 toota 24 500 raketti V-1, viies nende toodangu 1944. aasta mais kuni 5000 kuus.

Ent nagu järgnevad sündmused näitasid, olid need arvestused ebareaalsed. Seeriatootmise korraldamisel seisid ees tõsised takistused. Peamine oli asjaolu, et rakettide V-l ja V2 projektid, mis olid seeriatootmiseks antud, ei olnud veel lõplikult viimistletud. Vaatamata von Brauni optimistlikele avaldustele, kes kinnitas juba 1943. aasta septembris, et A-4 on praktiliselt valmis, ebaõnnestus enamik V2 katsetusi: raketid purunesid õhus.
Osa rakette lõhkes kohe pärast starti või siis lennujoone tõusval lõigul, teised purunesid õhus sihtmärgi piirkonnas. Ainult 10–20% katsetustest lõppes edukalt. Konstruktorid ei osanud kaua aega leida ebaõnnestumiste põhjusi. Alles 1944. aasta märtsis õnnestus rikked raketi lennujoone tõusval lõigul kõrvaldada. Nagu selgus, nõrgendas mootori töötamisel tekkiv tugev vibratsioon torude keerdühendusi kütuse etteandmise torustikus. Selle tagajärjel tungis pihustunud piiritus raketi sabaossa, moodustas õhuga ühinedes põleva segu ja rakett süttis. Kuid ka pärast selle puuduse kõrvaldamist lõhkes kuni 70% väljalennutatud rakettidest enne sihtmärgini jõudmist. Üks põhjusi oli sütiku ebatäiuslikkus.
Asi seisnes selles, et algul oli V2-le monteeritud ülitundlik lööktoimega elektriline sütik. Sellega varustatud raketipea pidi lõhkema maapinnal enne maasse tungimist ja tekitama suure purustusjõu. Ent tundlik sütik hakkas põrutuste tõttu tööle juba lennu ajal ja põhjustas raketipea enneaegse lõhkemise õhus. See avastati alles 1944. aasta suvel. Aega selle puuduse kõrvaldamiseks ei olnud. Visalt edasitungivad Nõukogude väed, vabastanud Valgevene, jõudsid juba Ida-Poolasse ja lähenesid raketipolügoonile Bliznas (tinglik nimetus Heidelager), kus katsetati V2. „1944. aasta juuli viimastel päevadel,“ kirjutas Dornberger oma memuaarides, „muutus olukord polügoonil Heidelager kriitiliseks. Venelaste edasitungi tõttu ei saanud seal enam viibida ja me rajasime uue katsetamiskeskuse 15 km kaugusel Tuchelist (nn. positsioon Heidekraut). Evakueerimine Bliznast ja uue polügooni seadmestamine muutis töö raketi defektide kõrvaldamisel veelgi keerulisemaks.“

Samal ajal nõudis hitlerlik väejuhatus V2 rünnakute alustamist hiljemalt septembris. Et antud tähtajast kinni pidada, panid konstruktorid, kel pärast Blizna loovutamist puudus võimalus raketi edasiseks viimistlemiseks, V2-le vähemtundliku sütiku, mis aga märksa vähendas lõhkepea purustus jõudu. „Oli vaja kiirustada,“ kirjutas Dornberger. „Kõrgemad instantsid kaotasid kannatuse. Meil polnud teist väljapääsu. Olime sunnitud enne rakettide sõjalist tehaste, konstruktoribüroode ja polügoonide vahel takistas rakettide seeriatootmise korraldamist.
Jätkus ja teravnes ka ametkondadevaheline võitlus A-4 tootmise kontrollimise õiguse üle. „Komitee A-4 alal“, mis oli loodud Relvastusministeeriumis, vastutas rakettide seeriatootmise eest. Samal ajal aga oli vastutus tootmis- valmis A-4 mudeli tööstusele üleandmise eest pandud maavägede relvastusvalitsusele. Kuna projekti konstruktoreid jälitas ebaõnn, ei tulnud relvastusvalitsus kuidagi toime A-4 seeriamudeli lõpliku viimistlemisega. Komitee, kel oli suuri raskusi kvalifitseeritud kaadri, materjali ja seadmetega, süüdistas Peenemünde juhtkonda venitamises ja tahte puudumises rakettide viimistlustöid forsseerida.
Komitee esimees Degenkolb nõudis, et juhtkond, kellele allusid A-4 konstrueerimistööd, oleks allutatud temale. Ta tegi isegi ettepaneku luua spetsiaalne Relvastusministeeriumile alluv firma, kes täielikult vastutaks nii raketi projekti viimistluse kui ka tootmise eest. Maavägede ülemjuhatus oli sellele risti vastu, kuna soovis jätta endale kontrolli õiguse „imerelva“ üle ning kavatses hoida relva enda käsutuses, kui see valmis saab. Maavägede juhtkond kartis, et vastasel korral antakse V2 üle õhujõududele. 1943. aasta sügisel muutus olukord veelgi keerulisemaks.
SS-Reichsführer Heinrich Himmler, kes 1943. aasta kevadest alates jälgis teraselt rakettrelva konstrueerimist, kavatses võtta kogu rakettide tootmise ja kasutamise enda kontrolli alla. Tänu tema püüdlustele pandi 1943. aasta septembris raketitehaste ehituse juhtimine SS-Brigadenführer Hans Kammlerile. Viimane asus kohe rünnakule nii Dornbergeri kui ka Gerhard Degenkolbi vastu. Ta süüdistas neid rakettide konstrueerimistööde ebakompetentses juhtimises ja isegi sabotaažis. Rünnaku eesmärk oli allutada Himmleri ametkonnale kõik, mis puutus rakettrelva konstrueerimisse, tootmisse ja kasutamisse. Omakorda määras maavägede relvastusvalitsuse ülem ja reservarmee ülemjuhataja kindral Fromm samal kuul Dornbergeri vastutavaks (peale V2 projekti koostamise) raketi allüksuste formeerimise ja väljaõppe eest. Ühtse juhtimise puudumine, intriigide, salakaebuste ja konkurentsivõitluse õhkkond häiris rakettrelva konstrueerimise ja seeriatootmise kulgu.

Rakettide tootmine kavandatud ulatuses valmistas suuri raskusi Saksamaa keemiatööstusele. Nii nõudis 3000 V-l tootmine 2000 tonni madala oktaanarvuga kütust ja 4500 tonni lõhkeainet kuus. 900 V2 tootmiseks läks vaja 13 000 tonni vedelat hapnikku, 4000 tonni puhast piiritust, 2000 tonni metüülpiiritust, 500 tonni vesinikperoksiidi ja 1500 tonni lõhkeainet. See ei olnud Saksa keemiatööstusele jõukohane. Kogu 1942. aasta jooksul toodeti ainult 26 000 tonni vedelat hapnikku, nüüd aga nõuti tootmise 6-kordset suurendamist (156 000 tonnini). Palju parem ei olnud olukord ka rakettide jaoks vajalike teiste materjalidega. Tuli ehitada uusi tehaseid.
Suurt kahju tekitas Peenemünde polügoonile ja katsetehasele Inglise lennuväe massrünnak 17. augustil 1943. Tõsi küll, täielikult inglastel katsetamiskeskust rivist välja viia ei õnnestunud. Terveks jäid kõige tähtsamad objektid nagu aerodünaamiline toru, katselaboratoorium ja katsetamisväljakud. Siiski tegi Peenemünde ründamine Wehrmachti ülemjuhatuse ja sõjatööstuse juhtkonna üpris rahutuks. 1943. aasta augustis otsustati raketikeskus hajutada ja rakettrelva tootmise süsteem reorganiseerida. Katselaboratoorium viidi üle Kochelisse (40 km Münchenist lõuna poole), kus ehitati aerodünaamiline toru ja võimas elektrijaam. Teoreetiliste uurimustega tegeldi Garmisch-Partenkirchenis asuvas laboratooriumis. V2 katsepolügoon viidi Blizna (Poola) piirkonda.
1943. aasta septembris otsustati Friedrichshafenis ja Wiener-Neustadtis paiknevad tehased raketiehituse ülesannetest vabastada. Peenemündes otsustati välja lasta ainult katserakette, V2 seeriatootmine aga koondada Harzi mägedes paiknevasse maa-alusesse tehasesse.
Konsteini mägedes, mõned kilomeetrid Nordhausenist, ehitati 70 meetri sügavusse tohutu raketimontaažitehas. Ehitajateks olid sõja- ja poliitvangid ning vägivaldselt Saksamaale aetud okupeeritud maade elanikud. Kui tehas käiku läks, töötas rakettide tootmisel üle 40 000 inimese. Laager Dora-Mittelbau, kuhu olid paigutatud maa-aluse tehase töölised – venelased ja poolakad, tšehhid ja prantslased, jugoslaavlased, itaallased ja sakslased –, oli kohtlemismeetodite ning töötingimuste poolest võrdväärne Buchenwaldi ja teiste natslike „surmavabrikutega“. Vangid, kes olid tööle aetud maa-alusele „salajasele objektile“, ei lahkunud sealt enam iialgi, et nad ei saaks välja anda natside „kättemaksurelva“ saladust…

* * *

1944. aasta 8. septembri õhtul kajas Londoni kohal äikesekõminat meenutav võimas mürin: Chiswicki piirkonda kukkus esimene V2. Sel päeval Briti pealinna kohal kajanud äikesekõmin kuulutas, et sõjatandrile on ilmunud ballistilised raketid. Vaatamata ebatäiuslikkusele ja võrdlemisi tagasihoidlikele sõjalistele võimalustele osutusid need põhimõtteliselt uueks sõjapidamisvahendiks.
Kogu 1943. aasta ja 1944. aasta esimesel poolel võttis Reichi juhtkond palavikuliselt meetmeid selleks, et anda V2 võimalikult kiiresti sõjaväe käsutusse.
Ent Speeri, Dornbergeri, Brauni, Degenkolbi jt. kõigile jõupingutustele vaatamata ei olnud raskused viienda sõja-aasta lõpuks ikkagi veel ületatud. Enam kui 30% V2 purunes endiselt õhus. Polügooni kaotus Poolas pidurdas tööd projekti konstruktsiooniliste puuduste kõrvaldamisel. Hitlerliku ladviku ja Wehrmachti ülemjuhatuse survel võeti rakett septembri alguses ikkagi relvastusse lõpliku viimistluseta.
„Kui rindel hakati lõpuks raketti kasutama….“ kirjutas Dornberger, „ei oldud A-4 täiustamisega veel lõpule jõutud. Hajuvus oli suur ja toime väikese tundlikkusega sütiku kasutamise tõttu väheefektiivne.“
Peale selle ei suutnud lahinguvalmis rakettide varu kindlustada rünnakute massilisust. 1944. aasta juunist alates vähendati Hitleri käsul järsult V2 tootmist. Nagu öeldud. toodeti juunis 132 V2, järgmises kuus aga ainult 86 ballistilist raketti. Samal ajal suurenes juunis V-l väljalase 3000 raketini. Kõigi varem toodetud V2 juures tuli teha täiustusi muudatuste tõttu projektis.

Seoses sellega, et V2 hakkas ründama Inglismaad, otsustati Wehrmachti ülemjuhatuse peakorteris toimunud nõupidamisel suurendada kiiresti V2 tootmist varem planeeritud ulatuseni (900 raketti kuus) V-l tootmise vähendamise arvel. Nii toodeti juba septembris üle 620 ballistilise raketi, oktoobris ligi 630, novembris 662. Kuna ka uut tüüpi raketid olid veel täiuslikkusest kaugel, käskis Wehrmachti ülemjuhatus rünnakute massilisuse saavutamiseks 12. oktoobrist alates kasutada V2 ainult Londoni vastu.
1944. aasta sügiseks tehti muudatusi ballistiliste rakettide allüksuste organisatsioonis ja juhtimissüsteemis. Pärast atentaati Hitlerile 1944. aasta juulis määras Himmler SS-Gruppenführer Kammleri erikomissariks V2 alal. Kuigi kindral Metz jäi nimeliselt ikka veel ballistiliste rakettide üksuste komandöriks, hakkas tegelikult neid juhtima Kammler. Augusti lõpus paiknesid tema käsul raketiüksused, kuhu kuulus 6000 inimest ja 1600 autot, alalistest baseerumiskohtadest ümber koondamispiirkondadesse Lääne-Saksamaal ja Hollandis. Ühtaegu raketiüksused reorganiseeriti. Formeeriti kaks gruppi (Nord ja Süd), kummagi koosseisus kaks patareid ja 444. üksik õppekatsepatarei, mis operatiivselt allus grupile Süd. Kummagi grupi üks patarei jäi polügoonile õppekatselaskmisteks.
5. septembril, olles valmis Londoni ründamiseks, asus grupp Nord stardipositsioonidele Haagi piirkonnas. Grupp Süd koos 444. üksikpatareiga paiknes Euskircheni piirkonnas (100 km Liege’ist ida pool), kust valmistus ründama Prantsusmaa linnu. Pariisi pidi ründama 444. patarei.
Järgmisel päeval tegi 444. patarei kaks ebaõnnestunud rakettide väljalaskmise katset. Esimest korda ründasid raketid V2 Pariisi 8. septembri hommikul. See rünnak jäi ka ainukeseks, sest liitlasvägede edasiliikumine sundis allüksust positsiooni maha jätma ja ümber paiknema Hollandisse Walchereni saarele, kust patarei hiljem hakkas ründama Inglismaad.
Ballistiliste rakettide rünnakud Inglismaale algasid 8. septembri õhtul. Grupp „Põhi“ lennutas Haagi eeslinnast Wassenaarist kaks raketti Londoni pihta. Esimene tappis 3 ja haavas 17 inimest. Teine kahju ei tekitanud. Nädala pärast alustas Londoni ründamist ka 444. patarei. Sihtmärk oli Londoni kesklinn (umbes 900 m ida pool Waterloo jaamast). Varsti aga tuli saksa raketiväelastel taas positsioone vahetada. Liitlaste õhudessant Amhemi lähistele (nagu järgnevad sündmused näitasid, lõppes see ebaõnnestumisega) sundis Kammlerit, kes kartis, et raketipatareid lõigatakse ära tagalast, gruppi Nord ümber paigutama Burgsteinfurti piirkonda (Münsterist loodes) ja 444. patareid – Zwolle piirkonda. Seoses sellega Inglismaa ründamine ajutiselt katkes.
25. septembril, kohe kui selgus, et Inglise–Ameerika vägede pealetungioperatsioon Arnhemi piirkonnas on läbi kukkunud, nihutati 444. patarei Stavereni piirkonda (Zuiderzee lahe põhjarannik), et rünnata Norwichi ja Ipswichi. Mõne päeva pärast aga pöördus patarei tagasi Haagi piirkonda, kust hakkas 3. oktoobril uuesti Londonit tulistama.
V2 allüksuste 2–3 patarei suuruste jõudude aktiivne tegevus kestis septembris üldse 10 päeva (8.–18. kuupäevani). Sel perioodil lasti välja 34 V2 (kõik Londonile), nendest 16 plahvatas Londoni piirkonnas, 9 – Inglismaa teistes piirkondades ja 2 kukkus merre. Inglise õhukaitse poolt märgati 27 raketti. Järelikult tabas sihtmärki ainult 47% Londonile määratud rakettidest. Ohvrite arv ja rakettide poolt tekitatud kahju ei olnud suur.
Seega kujunes pilt pärast V2 käikulaskmist samasuguseks kui V-l rünnakute algperioodil. Massrünnakust ei tulnud midagi välja. Ei saavutatud ka strateegilist ootamatust, kuna inglased olid juba kursis saksa ballistilise raketi sõjalise efektiga ja rakendasid kaitseabinõusid. Taktikaline ootamatus aga jäi, kuna suure kiiruse ja sellest tulenevalt raketi lühikese lennuaja tõttu ei olnud võimalik elanikkonda õigeaegselt hoiatada (hoiatamiseks jäi aega 1 minut). Pealegi ei võimaldanud rakettide suur hajuvus nende kukkumiskohta ette näha.
Oktoobri alguses rünnati V2-ga Haagi ja Stavereni piirkonnast Londonit, Ida-Inglismaa ja Belgia linnu. 12. oktoobril aga käskis Hitler ballistiliste rakettide rünnakud keskendada ainult Londonile ja Antverpenile. Viimane oli Ameerika–Inglise vägede peavarustusbaas.
Grupp Nord ja 444. üksikpatarei koondati Haagi eeslinna Haagse-Bos, kust rünnati V2-ga Briti pealinna ja Antverpeni (hiljem Brüsselit ja Liege’i) kuni 1945. aasta 27. märtsini.
Raketiallüksuste varustusbaaside loovutamine Põhja- Prantsusmaal sundis Kammlerit ja tema staapi kiiresti organiseerima uusi vaheladusid ja rakettide hoidmise, kontrollimise ning remondipunkte. Sellised laod rajati Haagi lähedal. Rakettide transport toimus suurima saladuskatte all. Nordhauseni või Peenemünde tehasest saabuvad rongid võisid kohale tuua 10–20 V2. Rakette laaditi paarikaupa. Iga raketipaar võttis oma alla kolm hästi maskeeritud ja hoolikalt valvatud platvormvagunit.
Rakettide kohaletoimetamine tehastest ladudesse või Bliznasse (katsetamiseks) nõudis 6–7 päeva.
V2 lasti välja Haagi ümbruses erinevatest kohtadest. Kuna ballistilise raketi väljalaskmiseks, erinevalt V-l-st, ei olnud vaja kogukaid laskeseadeldisi, siis vahetati pidevalt tulepositsioone. Seetõttu olid need praktiliselt tabamatud. Rakett veeti stardipaigale eriplatvormil ja seati betoneeritud (või asfalteeritud) platsile püstasendisse. Siin tangiti kütus ja hapendaja ja siit läkitati rakett sihtmärgi pihta.
Vaatamata vastase 30-kordsele ülekaalule õhus ja intensiivsele pommitamisele Inglise–Ameerika õhujõudude poolt, ei hävitatud poole aasta jooksul laskepositsioonil ühtegi V2.
Ajavahemikus september 1944 kuni märts 1945 said lahinguallüksused ligi 5800 V2. Ent peaaegu 1500 neist ei jõudnud stardialustele mitmesuguste tehniliste rikete ja liitlaste lennuväe tegevuse tõttu. Selle aja jooksul tulistati Inglismaa ja Belgia linnade pihta umbes 4300 raketti. Ent ballistiliste rakettide rünnakutel ei olnud oodatud mõju, need ei õigustanud neile pandud lootusi. Näiteks Inglismaa pihta tulistati 7 kuu jooksul 1402 V2. Seejuures Inglismaa territooriumile (ja eriti Londonile) langenud V2 arv kasvas järjekindlalt (kuigi mõningate kõikumistega) kuni 1945. aasta märtsini välja.

1402-st väljalastud raketist langes Inglismaa territooriumile 1054, s. o. 75% ja Londonile ainult 37%. Vaatamata sellele, et 1944. aasta oktoobrist alates raketiallüksuste baseerumispiirkonnad stabiliseerusid ning oli omandatud vajalikke kogemusi ja kindlaks määratud piiratud ning muutmatu hulk sihtmärke, ei õnnestunud hitlerlastel raketirünnakuid muuta massilisteks.
Tagasihoidlike tulemuste peapõhjus peitus V2 konstruktsioonilistes puudustes. Katse suurendada rakettide töökindlust uue sütiku kasutuselevõtmise teel ei toonud edu. V2 enneaegsete plahvatuste protsent jäi peaaegu endiseks, ent uue sütiku tõttu vähenes järsult laengu toime, kuna raketid kaevusid nüüd allakukkumisel sügavalt maasse ja nende poolt põhjustatud purustuste ala vähenes.
Teine põhjus oli tehnilised häired ja raketitehnika tõrked enne rakettide saabumist väeüksustesse. Kuna statsionaarsed raketilaod langesid vaenlase kätte, rajati laskepositsioonide piirkonnas ajutised laod. Ent need ei kindlustanud vajalikke hoidmis-, kontrollimis- ja remonditingimusi. Niiskuse kõikumise tõttu ladudes muutusid kõlbmatuteks mootorid, mille abil pandi tööle trimmerid. Seepärast otsustati vaheladudest loobuda ja suunata raketid positsioonidele otse tehasest. V2 toimetati rindele kiirešeloniga ja tulistati välja kolme päeva jooksul. See tõstis mõningal määral tehniliselt korras rakettide protsenti ja muutis nende väljalaskmise operatiivsemaks.
Palju rakette oli rivist välja viidud Nordhauseni raketitehases töötavate vangide organiseeritud sabotaažiga.
Wehrmachti ülemjuhatuse katsed kompenseerida V2 tehnilisi puudusi rakettide arvu suurendamisega ei andnud tulemusi. Rakettide toodang ei saavutanud planeeritud taset. 1944. aasta septembriks toodeti plaanis ettenähtud 7200 asemel kõigest 1600 raketti. Ajavahemikus september 1944 kuni veebruar 1945 valmistati igas kuus 600–800 V2, märtsis vähenes nende toodang 350 raketini.
Territooriumi loovutamisega andis üha enam tunda raketikütuse – piirituse ja vedela hapniku nappus. Oma memuaarides kurtis Dornberger: „Tugevasti piiras meie tootmisvõimalusi piirituse nappus. Pärast suurte maa-aluste hapnikutehaste loovutamist Liege’is ja Wittingenis (Saarimaal) ei jätkunud ka hapnikku.“
Samal ajal jätkus ka töö raketi V-2 täiustamisel. Konstruktoreil õnnestus suurendada raketi lennukaugust 350 kilomeetrini, mõningal määral tõusid mürsu tabamistäpsus ja purustusjõud tänu suurendatud tundlikkusega sütiku kasutuselevõtmisele, mis oli varustatud eriseadeldisega, vältimaks raketi enneaegset plahvatamist.
Peenemündes algas uuesti ülikauge raketi A-9 konstrueerimistöö. Selle juba 1943. aastal koostatud projekti elluviimine lükati edasi, kuna tol ajal olid kõik jõud suunatud V-2 viimistlemisele ja tootmisele. Uue kaheastmelise raketi projekteeritud lennukaugus oli kuni 4000 km. 1945. aasta jaanuaris jõudsid sakslased seda tolle aja kohta tohutut 18 meetrist mürsku kahel korral katsetada. Nõukogude vägede lähenemise tõttu töö raketi edasiseks täiustamiseks veebruari algul katkes.
Sõja viimastel kuudel töötati Peenemündes teistegi uute relvaliikide projektide kallal, nagu õhukaitseraketid Wasserfall ja Taifun, püssirohul töötav kaugelaskerakett Rheinbote jt.
Nende projektide koostamisel jätkasid tööd sajad teadlased, konstruktorid ja insenerid. Nii tegeles seisuga 1. jaanuar 1945 üksnes Peenemündes 1940 spetsialisti raketiga A-9, 220 olid ametis mürsuga Wasserfall ja 135 projektiga Taifun.
Omalt poolt rakendas Wehrmachti ülemjuhatus jõupingutusi selleks, et raketiväeosade sõjalist efektiivsust maksimaalselt suurendada ja arendada mõlemat liiki rakettrelva koostööd.
1945. aasta jaanuari lõpus reorganiseeriti 65. armeekorpus rakettrelva 5. armeekorpuseks, mis ühendas mõlema raketivariandi allüksused ja väeosad. Korpuse komandöriks määrati Kammler ja ta allutati vahetult kõrgema ülemjuhatuse staabile.
Kuid ei tehnilised täiustused ega organisatsioonilised abinõud aidanud hitlerlastel sõja tulemust muuta. Ei aidanud rakettrelv ega ükski teine uus relv. Kolmas riik varises Nõukogude armee löökide all kokku.

Seoses Nõukogude vägede hoogsa pealetungiga Visla–Oderi operatsiooni käigus sai Peenemünde raketikeskuse ja tehase juhtkond jaanuari lõpus käsu evakueerimiseks Nordhausenisse. Umbes kolmest tuhandest autost ja järelhaagisest koosnev autorong liikus SS-laste kaitse all läbi Pommeri Harzi mägede poole. Kümned raketispetsialistid, tohutu hulk tehnilist dokumentatsiooni, rakettrelva näidised ja hinnaline sisustus, kõik, mis võimalik, veeti „salajaselt saarelt“ välja.
Samal ajal jätkus Nordhausenis täie hooga V-2 ja V-l tootmine. Kuni märtsi lõpuni langesid Londonile ja Antverpenile endiselt raketid ning „lendavad pommid“, põhjustades purustusi ja surmates inimesi.
Kammler, kes oli just lahingutegevuse lõpetanud viimased raketiüksused Haagist Saksamaale toimetanud, sai 3. aprillil Himmlerilt käsu „kättemaksurelva“ juhtiv kaader viivitamatult Nordhausenist „Alpi kindlusse“ evakueerida.
Enne evakuatsiooni lõhkusid SS-lased kogu tehase sisseseade, mida ei saanud ära viia, ja hukkasid ligi 30 000 seal töötanud sõja- ja poliitvangi. Aprilli esimestel päevadel evakueerus 468 raketikonstrueerimisbüroo juhtivat spetsialisti eesotsas Dornbergeri ning Brauniga Austria, Saksamaa ja Šveitsi piiri kokkupuute rajooni. Oberjochi alevis andsid nad end vangi Ameerika vägedele.
„Seal“ (Oberjochis), kirjutas oma memuaarides Wernher von Brauni isa, „pakkusid nad koostööd Ameerikale, kuna nad ei näinud mingit võimalust oma tegevuse jätkamiseks Saksamaal. Endistest vaenlastest aga sobis meile poliitilises ja ärilises suhtes kõige enam Ameerika.“
Raketirünnakutes sai surma ühtekokku 2574 inglast ja 6253 haavata. Mõlema raketitüübi tabamuste tagajärjel hukkus ühtekokku 8938 inimest ja haavata sai 24 234. 28 000 korterit purunes täielikult, ligi miljon purunes osaliselt.
Suuri inimohvreid oli ka Belgias. Raketirünnakutes hukkus 6448 belglast, 22 524 sai haavata, 9230 korterit purunes täielikult, 51 110 raskelt ja 153 540 korterit sai kergemaid kahjustusi. Muide, raketti A4 peetakse Teise maailmasõja kõige geniaalsemaks leiutiseks.
Pärast sõda valmistati V-1 ja A4 baasil rakette N. Liidus, USAs ja Prantsusmaal.

Vedelkütusraketi V2 ehitus

Jätame kõrvale raketi juhtimisseadmete pika, keeruka ja tüütu kirjelduse ja piirdume vaid V2 jõuseadmega.
Raketi keskosas asus kaks kütusepaaki. Selle konstruktsioon oli laenatud lennukiehitusest ning koosnes kahest poolkestast, millel olid ringribid ja pikitalad, ning need olid kaetud needitud ja punktkeevisega terasplekist väliskattega. Õhuke terasplekk oli küll raskem kui alumiinium, kuid talus paremini raketi Maa atmosfääri tihedasse kihti sisenemisel tekkivat suurt hõõrdesoojust (649 °C). Kasutati üksnes kõrgeima kvaliteediga terast, mis tagas raketikere stabiilsuse ja aitas vältida selle lagunemist lennu ajal. Põhjus oli selge: madalama kvaliteediga terase kasutamine oli katsetuste algfaasis sageli põhjustanud väändumisi ja väliskatte läbipõlemist.

Tänu kahele tugevdatud ühendusrõngale sai raketti valmistada ja monteerida moodulitena. Need rõngad kandsid ka sisemiste komponentide, nagu kütusepaakide ja mootori, raskust ning tagasid stabiilsuse horisontaalse transportimise ajal. Keskosas paiknevad šahtid tasakaalustasid lennu ajal muutuvaid rõhutingimusi. Üksteise kohal paiknevad ja klaasvillaga isoleeritud kütusepaagid mahutasid kumbki 4546 liitrit, mis vastas kogu kütusemassile 8,29 tonni.
Turbopump surus alkoholi läbi kahekordse seinaga toru (B-aine torustik), mille vahekiht oli isoleeritud klaasvillaga, läbi hapnikupaagi põlemiskambrisse, et vältida alkoholi jäätumist. Kütusepaakide paigutus tagas raketi raskuskeskme peaaegu muutumatuna nii täidetud kui tühja oleku korral. Paagid olid paigutatud nii, et temperatuurist tingitud surve- ja tõmbepinged ei mõjutanud väliskesta ning paagid said vabalt paisuda või kokku tõmbuda.
Keevitatud alumiiniumist valmistatud paagid olid nii kerged, et neli meest võisid tühja paaki hõlpsasti kanda. Silindriline alkoholitank (B-aine paak) kitsenes ülaosas kooniliselt, et sobituda raketi kitseneva ninaga; hapnikupaagil (A-aine paak) selleks vajadust polnud. Mõlemal paagil olid kuplikujulised otsad. Alkoholitanki väljalaske juures paiknev servojuhtimisega ventiil pidi vältima alkoholi jäätumist ning avanes sobival ajal enne starti.
Raketti sai tankida ainult püstiasendis. Horisontaalasendis täitmine oleks tõenäoliselt kahjustanud kütusepaake. Täiteavad paiknesid alkoholitankil üleval ja hapnikupaagil all. Alkoholitanki ülaosas asuv lühike kõver toru võimaldas täitmise ajal õhu väljutamist; pärast seda suleti see keeratava korgiga. Hapnikupaagi allosas paiknes õhutusventiil, mis toimis ka ülevooluna. See asus toru otsas, mis kulges paagi sees pikisuunas ja oli ülaosas avatud. Võib eeldada, et vedela hapniku paak täideti alati ääreni, arvestades pidevat aurustumist. Torusid ühendasid painduvad, vasestatud messingist harmoonikaühendused, mis paisusid või tõmbusid kokku vastavalt temperatuurile.
Vedela hapniku paagi täitmiseks vajaliku rõhu tekitamine toimus põlemiskambris paikneva soojusvaheti abil, mis aurustas teatud hulga hapnikku ja suunas selle tagasi paaki. Soojusvaheti heitgaasid juhiti voolikute kaudu keskosa allosas asuva voolujooneliselt kujundatud klapi kaudu väliskeskkonda. Täpselt vastasküljel, sümmeetria huvides, paiknes paagi õhutusklapp.
Alguses kasutati kütusena etüülalkoholi (etanooli), mida väidetavalt proovisid ka paljud raketi juures töötanud inimesed. Kuigi etüülalkohol andis raketile umbes 17 km võrra suurema lennukauguse, asendati see hiljem kergemini kättesaadava, kuid väga mürgise metüülalkoholiga (metanooliga). Vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele sai viimane peagi kurikuulsaks, kuna põhjustas väeosades teeninud sõdurite seas mürgistusi, pimedaks jäämist ja aeg-ajalt ka surmajuhtumeid.
Põlemiskamber tekitas tõukejõu alkoholi ja vedela hapniku (oksüdeerija) põlemisel, mida pihustati sinna suurtes kogustes ja kõrge rõhu all. See rõhk ei pärinenud samal ajal surve all olnud paakidest, mille õhukesed seinad poleks vajalikku kõrget rõhku talunud. Rõhu tekitamiseks kasutati kahte auruturbiini käitatavat suure jõudlusega tsentrifugaalpumpa (A- ja B-aine pump), mis suunasid hapniku ja alkoholi paakidest põlemiskambrisse. Auruturbiin paiknes keskel pumpade vahel, mis olid paigutatud raketi pikiteljega risti.

Vajalikku suurt võimsuse andis suhteliselt väike turbiin vesinikperoksiidi ja kaltsiumpermanganaadi (või ka kaalium- või naatriumpermanganaadi) tugev keemiline reaktsioon; neid nimetati toona vastavalt T-aineks (vesinikperoksiid) ja Z-aineks. T- ja Z-aine juhiti süsteemi eraldi. Suruõhus hoitud lämmastik surus T-aine elliptilisest mahutist välja. Selle kokkusegamine Z-ainega aurusegistis vallandas tugeva reaktsiooni, mille tulemusel tekkis väga kuum aur hapniku ja mangandioksiidi kujul, andes vajaliku energia.
Turbiinil oli 354 liikuvat ja 112 statsionaarset labalaba. Pöörlemiskiirusel 5000 p/min andis see 675 hj. Turbiini mõlemal küljel paiknevate pumpade korpused olid suures osas valmistatud kergalumiiniumist.
B-aine pump (alkohol) oli hammasülekande kaudu otse ühendatud turbiini rootorvõlliga, samas kui A-aine pump (hapnik) töötas liikuva siduri kaudu. Mõlema pumba tootlikkus oli 140 liitrit sekundis. Laagrite määrimiseks kasutati vedelat hapnikku.
Vedelat hapnikku suunas A-aine pump läbi juhtsurveventiilide kuude kolmikjaoturisse, millest igaühel oli kolm haru, nii et hapnik jõudis põlemiskambrisse kokku 18 alumiiniumtoru kaudu. Ventiiliplokis asuv lisavoolutoru varustas soojusvahetit vedela hapnikuga. Alkoholi juurdevoolu reguleeris B-aine pump esmalt vahejaoturi kaudu, mille kaks toru hargnesid allpool kolmikjaoturiteks, nii et põlemiskambrisse viis kokku kuus B-aine torustikku.
Turbiin, pumbad, kemikaalimahutid ja suruõhuga täidetud lämmastikuballoonid paiknesid nn tõukejõuraamil; see oli märkimisväärselt lihtne ja samas vastupidav konstruktsioon, mis ühendas põlemiskambri raketi kere tugevdatud ühendusrõngaga. Kaalu kokkuhoiu huvides oli tõukejõuraam ehitatud väga lihtsana, kuid samas äärmiselt tugevana, sest see kandis põlemiskambri tõukejõu üle kogu raketile ning pidi taluma ka tohutuid koormusi, kui mootor saavutas mõne sekundiga täisvõimsuse.
Põlemiskamber koosnes suurest sfäärilisest keevisterasest kambrist, kuhu olid paigaldatud kütuse sissepritse düüsid. Allosas paiknes kooniline väljavooludüüs (Venturi koonus), millest põlemisgaasid väljusid ligikaudu kiirusega 2000 m/s, tekitades umbes 25-tonnise tõukejõu. Suurem osa kambrist oli kahekordse seinaga – seinte vahel voolas jahutusvedelik, mis takistas läbipõlemist. Väljavooludüüsi alumine osa ei olnud kahekordse seinaga, vaid oli selle asemel kaetud klaasvillast ümbrisega, et vältida soojuse kandumist juhtimismootoritele.
A-aine pumba torustik viis põlemiskambri laes paiknevate 18 vedela hapniku sissepritse düüsini; see osa oli kolmekordse seinaga. Düüsid olid paigutatud kontsentriliselt – väljas 12-se ja sees 6-se ringina. Iga düüs pihustas hapniku läbi pihusti otse põlemiskambrisse, samal ajal kui alkohol juhiti sinna eraldi kanalite kaudu samuti pihustatud kujul. Igal düüsipeal oli kolm rida hapnikupihusteid (kokku kaksteist). Nende all paiknes kaks rida, kummaski kaheksa ava alkoholi jaoks, mis voolas jahutusainena põlemiskambri seinte vahele.

Seda nn „kilejahutuseks“ nimetatud tehnoloogiat kasutati õhukese isoleeriva kihina, et vältida seinte läbipõlemist. Põlemiskambrisse suunatav alkohol jõudis sinna kuue toru kaudu, mis viisid väljavooludüüsi allosas paikneva ringikujulise kollektorini. Sealt liikus see nelja välise toru kaudu ning õõnsate siseseinte kaudu tagasi sissepritse düüsideni. Selline vastuvoolu põhimõttel toimiv lahendus andis täiendava jahutusefekti.
Suurem osa alkoholist jõudis seega põlemiskambri laes oleva õõnsuse kaudu sissepritse düüsideni. Täiendav kogus alkoholi juhiti sisse üheainsa toru kaudu, mis paiknes 18 sissepritse düüsi vahel. Kütuse juurdevoolu ja seeläbi ka tõukejõu reguleerimine toimus põlemiskambri lae keskmes paikneva juhitava liugplaadi abil. Kui see oli suletud, voolas alkohol tagasi B-aine pumba suunas. Avatud asendis sulges see ringluse ning alkohol voolas läbi õõnsate seinte ja torustike põlemiskambrisse. Iga A4 rakett arendas veidi erinevat tõukejõudu, mis tulenes tootmiserinevustest või põlemisprotsessi eripäradest. Kõik toimus siiski kitsastes piirides ning laskemeeskonnad ei pidanud selle pärast muretsema.
Lennu ajal stabiliseerisid raketti neli suurt sabatiiba. Saba sisemises rõngas paiknevad ajamimootorid liigutasid väikeste hüdrauliliste pumpade abil tiibade otstes asuvaid aerodünaamilisi tüüre ning nelja gaasijoas paiknevat jugatüüri, mis olid omakorda seotud õhuroolidega tiibades I ja III. Alumiiniumvalust valmistatud sabarõngas paiknes väljavooludüüsi juures. Hoovastikud ühendasid elektrilised ajamimootorid grafiidist roolidega, mis pidid taluma temperatuuri kuni 2650 °C. Õhuroole liigutati seevastu ketasülekannete abil. Nagu kirjeldatud, oli üks aerodünaamiline tüüripaar seotud vastava jugaroolipaariga, samal ajal kui teine paar töötas omaette elektriliste ajamitega. Tiivad I ja III olid paigutatud paralleelselt turbiini pöörlemistasandiga ja suunatud sihtmärgi poole, samas kui tiivad II ja IV paiknesid lennutrajektoori tasandi suhtes risti. Tiibade vahel asusid heitgaasitorude väljalaskeavad, mille kaudu väljus turbiini aur. Tiiva IV allosas paiknes pistikupesa kaablile, millega sai stardi katkestamisel kütuse juurdevoolu peatada, ning tiib I sisaldas nn stardikontakti lülitit vedrumehhanismiga.
Stardi ajal juhiti kütused põlemiskambrisse kahes etapis. Esimest etappi ehk eelastet juhiti tulejuhtimissõidukist. Selles faasis voolasid pihustatud kütused raskusjõu toimel põlemiskambrisse, kus need süüdati pürotehniliselt. Süüteseade paiknes põlemiskambri ülaosas, oli ristikujuline ning sisaldas iga oma neljas harus papiga kaetud süütelaenguid, mis meenutasid ilutulestikukehi.

Süüte käigus pandi rist kiiresti pöörlema, tekitades tugeva sädemete voo. Esialgne, umbes kaheksatonnine tõukejõud ei olnud siiski piisav, et rakett õhku tõuseks, kuid andis teenindavale meeskonnale mõned sekundid gaasijuga käitumise jälgimiseks stardialusel. Kui kõik toimis korrektselt, vabastati elektritoite kaabli pistik magnetlüliti ja vedrumehhanismi abil, mis aktiveeris nn põhietapi. Pistik langes kahjustuste vältimiseks püüdvõrku ning elektrilised releed tagasid magnetlüliti kaudu nüüd juba täisvõimsusel kütuse etteande auruturbiini abil. Väga lühikese aja jooksul kasvas tõukejõud, väljavoolukiirusega umbes 2000 m/s, kuni 25 tonnini ning rakett tõusis õhku. Sekundaarvoolu kaablid kummist kattega pistikutega tõmmati stardi käigus lihtsalt lahti.
Pärast stardialuselt lahkumist tõusis rakett vertikaalselt üles, pöördus nelja sekundi järel ajarelee abil laskesuunale ning saavutas 43–49 sekundi pärast umbes 47-kraadise nurga vertikaali suhtes. Kõik see toimus ilma täiendavate juhtimiskäskudeta maapinnalt. 65 sekundi möödudes (alates stardihetkest) kas katkestati kütuse juurdevool või vähendati seda mõneks sekundiks tõukejõu alandamiseks – seda nimetati nn 8-tonniseks astmeks.
Algkiirendus vastas 1 g-le ehk Maa raskuskiirendusele, kuid kasvas 25-tonnise tõukejõu, paakide tühjenemisega väheneva massi ning kõrguse kasvades hõreneva õhu tõttu umbes 5 g-ni. Selleks ajaks oli rakett saavutanud umbes 35 km kõrguse ning liikunud juhitud trajektooril. Kütuse lõppemise järel toimus mootori seiskumine umbes 90 sekundi järel kiirusel kuni ligikaudu 5580 km/h. Sellest hetkest alates lendas rakett edasi juhitamatult ning järgis nagu suurtükimürsk puhtalt ballistilist trajektoori. Sihtmärgi tabamiskiirus oli umbes 3960 km/h.
Vaba lennu faas oli märksa pikem kui mootoriga lennu faas ning kulges suuresti õhuvabas või väga hõredas atmosfääris. 300 km laskekauguse korral saavutas rakett maksimaalse kõrguse umbes 88 km.
Saavutatav lennukaugus sõltus kiirusest, mille rakett oli saavutanud mootori seiskumise hetkel. Seiskamine toimus kas maapinnalt saadetud raadiosignaalide abil või pardal eelnevalt seadistatud kiirendusmõõturi kaudu. Lennutrajektoori ja laskekauguse arvutamisel tuli arvesse võtta ka Maa pöörlemist. Raketiüksused kasutasid vastavaid laskekauguse tabeleid, mille abil seati trajektoor vastavalt tulepositsioonile; sihtpunktid sai väheste arvutustega viia lihtsasse matemaatilisse seosesse tulepositsiooniga, mis lihtsustas oluliselt rakettide „programmeerimist“.
Alates 1944. aasta detsembrist oli võimalik lennukaugust suurendada auruturbiini pöörlemiskiiruse tõstmisega, milleks reguleeriti ümber rõhualandusventiil. See andis umbes 18 km lisakaugust. Haagist Inglismaa suunas välja lastud rakettide keskmine laskekaugus oli 330 km; kütuse täielikul ärakasutamisel oli võimalik saavutada ka 360–380 km. Sõja jooksul saavutatud maksimaalne V2 laskekaugus oli 425 km, kuid seda ei rakendatud operatiivselt. Minimaalne laskekaugus oli ajarelee seadistuste tõttu 80 km; see vahemaa oli küll tabelites olemas, kuid seda ei kasutatud kunagi.

Vedelkütusraketi A4/V2 tehnilised andmed

Pikkus: 14,038 m
Läbimõõt: 1,651 m
Tühikaal: 4008 kg
Stardikaal: 12,873 kg
Kütuse kaal: 9 t
Stardi kogukaal: 13,5 (12,8) t
Lõhkelaeng: 1000 kg (60% amatoli, 40% ammooniumnitraati)
Lennukaugus (maks.): 370 km
Lennukõrgus kütuse lõppemisel: 28 km
Maksimaalne lennulagi A4 B: 80 km
Keskmine kütusekulu: 134 kg/s
Kütus ja muud tarbeained:
3710 kg alkoholi-vee segu (75% etüüli, 25% vett) B-aine
4900 kg vedelat hapnikku (A-aine)
129 kg vesinikperoksiidi (T-aine)
15,8 kg naatriumpermanganaati (Z-aine)
13,6 kg lämmastikku
Turbiinpump: läbimõõt 47 cm, arendas 675 hj juures 5000 p/min
Lennukiirus 5706 km/h (1585 m/s)
Maksimaalne kiirus: 5760 km/h (1600 m/s)
Kiirus sihtmärgile lähenemisel: 3960 km/h (1100 m/s)
Starditõuge: 25 t
Kütusekulu: 130 kg/s
Kütuse põlemisaeg: 65 s
Rõhk põlemiskambris: 15 baari
Temperatuur põlemiskambris: 2700 °C
Kiirendus: 09 g tõusvalt 5 g-ni
Raketi välistemperatuur juhitamatul trajektooril lennates: 649 °C

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Natside sala- ja imerelvad