Kõrvakiil hukutas Saksa kiirauriku „Bremen“ (1941)
„Tuli laevas, tuli laevas!” andis sadamas seisva reisilaeva Bremen teine tüürimees Ammermann alarmi. See juhtus pühapäeval 16. märtsil 1941 pisut peale kella viit õhtul. Laevas vahti pidav Ammermann tegi oma tavalist kontrollkäiku, kui märkas ühe Jahitoaks kutsutud söögiruumi lähedal suitsu. Tüürimees rebis ukse lahti ja talle paiskus vastu lämmatav suitsupilv…
Ammermann jooksis lähima alarmilüliti juurde ja vajutas nupule. Paraku oli valves viibivate tuletõrjujate arvu tublisti vähendatud ning ka enamus meeskonnaliikmetest, nende hulgas kapten Lorenz, viibis maal nädalalõpupuhkusel. Kui abijõud viimaks kohale jõudsid, oli Bremen – Saksa reisilaevastiku uhkus – mähkunud tihedatesse suitsupilvedesse. Alles hulk aega hiljem selgus, et laeva oli pannud põlema 17-aastane laevapoiss Gustav Schmidt kättemaksuks ühelt ohvitserilt saadud kõrvakiilu eest. Sõjakohus mõistis süütaja surma.
Bremeni elukäik oli järgmine. 1926. aastal andis Norddeutsche Lloyd tellimuse kahe suure reisiauriku ehitamiseks. 18. juunil 1927 pandi Bremeni kiil maha ja 16. augustil 1928 lasti laev vette. 16. kuupäev näis olevat Bremenile saatuslikuks daatumiks, sest ka oma esimesele reisile New Yorki asus laev 16. kuupäeval juulis 1929.
Bremeni tähtsamad tehnilised andmed olid järgmised: pikkus 286 m, laius 31,1 m, veeväljasurve 51 656 t. Neli auruturbiini koguvõimsusega 135 000 hj (99 MWw) andsid laevale kiiruseks 27–29 sõlme. Aurik võis pardale võtta 2228 reisijat ja 966–1000 meeskonnaliiget.
Bremenil oli tehtud mitmeid uuendusi. Esmakordselt laevaehituse ajaloos projekteeriti kõik tekiehitised voolujoonelistena. Bremen ja tema sõsarlaev Europa olid esimesed pulbvööriga reisilaevad (eeskuju võeti USA sõjalaevadelt). Mõlemal laeval olid topeltpõhjad ja neli üle kogu laeva ulatuvat tekki. Laeva keres oli 14 veetihedat vaheseina. Ja veel üks märkimisväärne uuendus: päästepaadid olid varustatud mootoritega. Interjööri kujundanud kunstnikud leidsid, et laeva ruumid peavad olema moodsalt asjalikud ning nii loobuti senisest toretsevast ja lossiruume matkivast interjöörist.
Bremeni pardal oli ka postilennuk, mis startis suruõhukatapuldi abil umbes 400 miili kaugusel New Yorgist või tagasiteel sama kaugelt enne Cherbourgi. Nii õnnestus postisaadetiste üle ookeani toimetamiseks kuluvat aega olulisel määral vähendada. Kuigi algselt oli kavas anda mõlemad aurikud käiku 1929. aasta suvel. Paraku juhtus, et kai ääres seisval, peaaegu valmisehitatud Europal puhkes tulekahju, mis laastas laeva nii põhjalikult, et Europa üleandmine tellijale hilines tervelt kümne kuu võrra.
Oma esimesel reisil ületas uus kiiraurik Bremen Atlandi ookeani 4 päeva, 17 tunni ja 42 minutiga, saavutades keskmiseks kiiruseks 27,83 sõlme (51,54 km/h), millega võitis „Sinise lindi” Saksamaale tagasi. New Yorgis korraldati uuele kiiraurikule juubeldav vastuvõtt. Õnnitlejate hulgas oli ka „Sinise lindi” senise omaniku Cunard Line’i kompanii Mauretania kapten McNeil. Tagasisõit läks tänu Golfi hoovusele ja taganttuulele isegi kiiremini: laev saavutas keskmiseks kiiruseks 27,91 sõlme (51,69 km/h) ning sõiduaeg oli 4 päeva, 14 tundi ja 30 minutit.
1930. aasta märtsis tuli trofee loovutada sõsarlaevale Europa. 1933. aastal sai Bremen lühikeseks ajaks „Sinise lindi” tagasi, kuid pidi selle sama aasta augustis loovutama Itaalia uuele kiiraurikule Rex. 1935. aastal tuli aga Bremenil kiirusrekord lõplikult loovutada uuele Prantsuse reisilaevale Normandie. Kümne aasta jooksul ületas Bremen Atlandi ookeani umbes 190 korda.
28. augustil 1939 saabus Bremen viimast korda New Yorki. Äärmiselt pinevaks muutunud rahvusvahelise olukorra tõttu pidi laev juba järgmisel päeval ilma reisijateta koduteele asuma, kuid Ameerika võimud takistasid Inglismaa palvel laeva väljumist, nii et Bremen ei saanud New Yorgist lahkuda enne 30. augustit. Pärast seda, kui Inglismaa kuulutas 3. septembril Saksamaale sõja, viis kapten Adolf Ahrens laeva Islandist mööda ning võttis kursi neutraalsele Murmanski sadamale. 6. septembril jõudis laev õnnelikult Murmanskisse, olles läbinud 4045 miili.
Alles 10. detsembril jätkati teekonda kodusadamasse. Tänu halvale ilmale õnnestus vaenlasele märkamatult jõuda Bremerhaveni sadamasse, kuhu saabuti 13. detsembril. Plaan ehitada Bremen ümber transpordilaevaks operatsiooni „Seelöwe” tarbeks jäi realiseerimata, kuna dessant Inglismaale jäi ära.
Nagu juba eespool öeldud, leidis Bremen 16. märtsil 1941 Wesermünde sadamakai ääres oma otsa. Tuli muutis laeva kõlbmatuks vrakiks, mille lammutamine kestis aastaid. Legendaarse Bremeni topeltpõhja viimased osad õhiti alles 1956. aastal.
Huvitav teada!
Aastatel 1947–1962 ehitasid Günter Bos und Günter Bremeni mudeli, mis on 12 m pikk, 1,78 m lai, 3,53 m kõrge ja kaalub 10 tonni. Jõuallikaks kasutatakse 38 hobujõulist (28 kW) Mercedes-Benzi diiselmootorit. 1997. aastal kanti Bremeni mudel Guinnessi rekorditeraamatusse kui maailma suurim merekõlbulik laevamudel.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Reisilaevad sõjakeerises
Prantsuse kuulsaima reisilaeva „Normandie” saatus (galerii)
Reisilaev „Queen Elizabeth” hävib tulekahjus (1972)
