Sai Baba – sidemees vaeste patuste ja taevaste jõudude vahel

Paljud poisid on nooruses tahtnud saada traktoristiks, vedurijuhiks või ka lihtsalt jõukaks, et ei peaks kunagi sõrmede vahel münte veeretama. Pole midagi öelda, normaalsed poisid, normaalsed unistused. Kuid on veel üks liik inimesi, kes leiavad ühtäkki, et nad on siia maailma sündinud kellegi teisena, et nad on siin „juba olnud“. Et neil on erilised võimed ja vägi näha meile nähtamatut ja mõista meile mõistetamatut…

Maailma ajaloost võib tuua kümneid „jumalamehi“, kes küll merd põlema ei pannud, kuid suutsid enda ümber koguda märkimisväärse kogukonna. Pole siinkohal vist vaja rõhutada, et kolm maailma suurreligiooni on kolme mehe Jeesuse Muhamedi ja Buddha toodang. Kõik need gurud, meediumid, prohvetid, uuestisündinud ja inglite läkitatud pühakud on eranditult mehed, küll on aga kummalisel kombel sellesse seltskonda ära eksinud venelanna Jelena Blavatskaja, kelle loodud teosoofiaühing õitseb ja õilmitseb tänini, isegi veel nüüd, valgustatud 21. sajandil antakse välja Blavatskaja raamatuid. Tõsi, spiritiste leidub ohtralt nii meeste kui naiste hulgas.

India on igipõline gurude maa, ja arvestades selle suure riigi rahvaharvu ja tohutut vaesust, pole üllatav, et ikka ja jälle laskub taevastest kõrgustest Maale keegi rahvamasse hullutav guru. Selles loos teeme juttu Sai Babast, kellel õnnestus isegi mitmel psühhiaatril pea segamini ajada.
Sai Baba sündis 23. novembril 1926 Lõuna-Indias Puttaparthis külas ja talle anti nimeks Sathyanarayana Rajir. Nii perekond kui ka külaelanikud jutustavad imedest, mis toimusid veidi aega enne tema sündi. Näiteks hakkasid tema sünnikodus iseenesest mängima muusikariistad. Teine ebatavaline juhtum olevat leidnud aset varsti pärast poisi sündi. Keegi märkas lapse voodiaseme all liigutamas mingit looma, kelleks osutus mürgine kobra, kes aga mingil põhjusel ei teinud lapsele viga. (Kas on siin tegemist kokkulangevusega või mitte, kuid kobra sümboliseerib Šivat, ühte jumalat hinduismi kolmikjumalusest.)
Juba varajases lapsepõlves ilmnes, et noor Sathya erines paljus oma mängukaaslastest. Kuigi perekond sõi liha, oli tema taimetoitlane, kes ei talunud mõtetki loomade tapmisest. Ta oli väga abivalmis kõigi külaelanike suhtes ja töötas omakasupüüdmatult. Sageli tõi ta koju kerjuseid, et vanemad neile süüa annaksid, hoolimata viimaste noomimisest, kellele see tundus õigustamatu pillamisena. Mängukaaslased kutsusid teda „guruks“, ta oli eeslauljaks palvelaulude laulmisel enne koolipäeva ja ta võlus ning lõbustas teisi sellega, et võttis tühjast kotist komme ja mänguasju.
Kui Sathyanarayana oli 13-aaastane, leidis aset salapärane sündmus. Ühel õhtul õues mängides hüppas poiss järsku karjatades õhku, haarates oma paljast jalast. Vanemad kartsid, et teda hammustas skorpion ja et ta ei jää ellu. Kuid poiss magas sel ööl valu või nähtavat haigust ilmutamata. Ent ööpäev hiljem kaotas ta teadvuse ja oli selles seisundis terve päeva. Teadvusele tulles oli ta käitumine imelik ning selles vaheldusid teadvusetuse ja transitaoliste seisundite perioodid. Ta hakkas laulma ja tsiteerima pikki lõike sanskriti poeesiast ning filosoofiast, mis ületas kaugelt tema koolihariduse.
Vahel ta otsekui kangestus ja näis ümbritsevatele inimestele lahkuvat oma kehast, kirjeldades seejärel kaugeid paiku, mida ta oma vanemate jutu järgi polnud kunagi külastanud ja inimesi, keda ta polnud kunagi tundnud. Ta naeris ja nuttis, selgitas keerukaid vaimseid õpetusi. Kas polnud teda äkki vallanud kurjad vaimud?

Sathya elas üle piinarikka aja, kui vanemad käisid temaga mitmete posijate juures üle kogu India. Üks kuulus ja kardetud vaimuvannutaja, kes võttis poisi deemonit isikliku väljakutsena, ajas Sathyal pea paljaks ja lõikas sellele kolm risti; seejärel valas ta haavadesse sööbivat ainet, nii et need paistetasid peaaegu kinni. Lõpuks ei pidanud vanemad sellistele katsumustele enam vastu ning nõudsid nende lõpetamist, kuigi poeg polnud veel „terveks ravitud“.
Baba on hiljem öelnud, et ta näitas sel ajal oma üleolekut naudingust ja kannatusest kahesusest. Ta on ka öelnud, et tegelikult polnud kogu loos midagi tegemist skorpioni nõelamisega. Ükski selline piste pole suuteline looma Sathya Sai Babat ja kui oleks, siis vääriksid skorpionid kõrgeimat austust ja kummardamist.
1940. aasta maikuus, kaks kuud pärast väidetavat nõelamist, nägi Sathya isa, et tema poja ümber koguneb rahvahulk. Poiss võttis kompvekke ja puuvilju otse õhust ning paljud inimesed langesid maha ja nimetasid teda Jumala kehastuseks. Olles segaduses ja tundes pahameelt poja veidra käitumise pärast, millele olid nüüd lisandunud veel mingid käisetrikid või, mis veel hullem, must maagia, võttis Sathya isa maast kepi ja lähenes ähvardavalt. „Kes sa oled … kes sa oled?“ küsis ta vihaselt.
Rahuliku ja kindla häälega vastas poiss: „Ma olen Sai Baba.“ Siis rääkis ta sellest, et oli nende perekonna oma kehastumiseks valinud vastuseks ühe nende vaga esivanemast targa palvetele. Ta ütles end olevat vähetuntud, kuid väga austatud islami pühamehe, Širdi Sai Baba taaskehastus. Too pühak oli omapärane selle poolest, et riietus nagu moslem, kuid määris hinduna laupa tuhaga. Esimene Sai Baba olevat surnud kaheksa aastat enne Sathya sündi ja öelnud oma austajatele enne surma, et kehastub uuesti kaheksa aasta pärast.
Loomulikult oli paljudel külaelanikel raske võtta poissi, nii ebatavaline ja võluv kui ta oligi, pühakuks peetava mehe kehastusena. Noor Sathyanarayana oli tõepoolest mõistatus. Ja paar kuud hiljem ühel neljapäeval, mida Indias tähistatakse Guru päevana (Guru Puurnima), tuli tema juurde grupp külaelanikke, kes palusid: „Anna meile märk!“

Kiire ja ootamatu liigutusega heitis Sathya põrandale talle antud kimbu jasmiiniõisi. Nagu räägitakse, moodustasid need seal selgesti loetava telugukeelse nime – Sai Baba (telugu oli külaelanike emakeel).
Varsti pärast seda teatas noor Sathya Sai Baba oma vanematele, et ei kuulu enam neile, sest teda kutsuvad tema austajad ja ta peab lahkuma. Baba lahkus koolist 1940. aasta oktoobris ja kohe hakkasid tema ümber kogunema järgijad.
Ta väitis, et on tulnud maailma selleks, et kutsuda inimesi vaimsele ärkamisele. Hiljem on Sai Baba nimetanud end Šiva ja Šakti taaskehastuseks.1944. aastal ehitasid järgijad Sathya Sai Baba auks tema koduküla Puttaparthi lähedale templi, mille ümber nüüdseks on tekkinud ulatuslik rahvusvahelise tuntusega vaimne keskus Prasanthi Nilayam.
1950. aastal asutas Sai Baba Putaparthis oma pea-aašrami Prashanti Nilayam (Kõrge rahu paik), millest arenes aja jooksul välja palverännaku koht tuhandetele inimestele. Sai Baba elas peamiselt oma aašramites. (Aašram on hinduistlikus traditsioonis erakla, mis tavaliselt on tekkinud mingi pühamehe ümber ja kus tegeldakse saadhanaga. Läänemaades nimetatakse aašramideks ka kommuunilaadseid meditatsioonikeskusi.) Indiast lahkus Sai Baba vaid ühel korral, 29. juunil 1968, reisiks Keeniasse ja Ugandasse. Kuigi teda kutsuti korduvalt ka Ameerika Ühendriikidesse, leidis ta alati põhjuse äraütlemiseks.
Aastal 1958 hakkas ilmuma tema järgijate kuukiri „Sanathana Sarathi“, mida võiks tõlkida „Igavikuline (kaariku)juht“ (s.o. Krišna). Alates 1960. aastate lõpust on Sathya Sai Baba missioonis oluliseks lääneriikidest tulnud vaimsete otsijate abistamine. Iga päev võttis ta vastu arvukalt külastajaid, kellele vahel tegi „tunnustähti“, nagu püha tuha vibhuuti ning erinevate esemete materialiseerumist, millest lääne naised lausa pöördesse läksid.
Dr Samuel Sandweiss meenutab: „Ta kutsus mu venna enda juurde ja palus tal istuda  oma paremale käele. Siis liigutas Baba oma paremat kätt ja materialiseeris ilusa väärismetallist sõrmuse, mille plaadil oli Baba kuldne portree ning mida ääristasid tema lemmikelevandi Giita väikesed kuldfiguurid.“ Seejärel hakkas Baba materialiseerima teisi esemeid, rääkima inimestele neist endist ja andma nõu Ühele silmahaiguse all kannatavale naisele materialiseeris ta medaljoni, käskis kasta seda vette ja panna mõned tilgad iga päev silma.

Kord pärast ühislaulmist, kui kõik hakkasid juba lahkuma, kutsus Baba kõrvale ühe vabatahtliku abilise, kes oli temaga koos töötanud palju aastaid. Nende ümber kogunes kiiresti grupp noori India poisse. Kõigi silmad pöördusid Baba iseloomlikule ringikujulise käeliigutusele, nagu oleks selle poolt tekitatud õhupööris pilgud endasse imenud. Baba käes välkus midagi hõbedast. See oli kaunis käekell. Kingituse saanud mees oli seda vastu võttes väga liigutatud. Kord materialiseeris ta ühe naise jaoks vibhuutiga täidetud nõu, teisele naisele tekitas ta kuldse pildiraami, mille mõõtmed olid umbes 5×8 cm. Raamis oli kaks fotot: üks Shirdi Si Bbast ja teine temast endast.
Arusaadavalt keeldus Sai Baba kategooriliselt sooritamast neid imesid kontrollitud katsetingimustes. Ta ütles, et need imed on vaid tema tõelise olemuse pealispind. Tegelikult kordas Sai Baba igivanu trikke, mis on lummanud lihtsameelseid inimesi juba Vana-Egiptuses.
Psühhiaater Samuel H. Sandweiss meenutab: „Mõnikord näis ta midagi materialiseeruvat, kuid olin toimuva nägemiseks liiga kaugel. Milline terve mõistusega inimene õigupoolest usuks, et teine inimene on võimeline looma midagi mitte millestki, võttes selle otse õhust? Tsirkustrikid ja hookus-pookus, ei enamat.“
Sai Baba tunnistas, et on võimeline püha tuhka tekitama ja väiksemaid objekte nagu sõrmuseid, vilju, amulette ja kette materialiseerima. Paljudel videoklippidel on siiski näha, et need esemed ei materialiseerunud, vaid ta tõmbas nad märkamatult välja peidikust ja hoidis neid juba peos, kui ta hakkas käega materialiseerivaid liigutusi tegema. Kui Sai Baba 2010. aastal oma sünnipäeva tähistas, andis üks telesaatja India Ratsionalistide Ühingu esimehele Sanal Edamarukule võimaluse pühamehe trikke hiljem kodus järele teha ja neid „imesid“ selgitada.
Samuel H. Sandweiss: „Minu enda otsingud elu sügavamaks mõistmiseks tõid mind meditsiini ja seejärel psühhiaatria juurde. Kuid kahjuks andsid üheksa aastat õpinguid ja praktilist psühhiaatritööd ning aktiivset osalemist nn inimpotentsiaali uurimises minu küsimustele vähe vastuseid. Viimane kujutab endast uurimissuunda, mille eesmärgiks on uurida võimalusi jõuda sügava intuitsioonini ja saavutada inimteadvuse avaradumine. Kuid sellele suunale rajatud lootused osutusid pinnapealseiks ja põhjendamatuiks. Kas on olemas selline asi nagu piiritu inimpotentsiaal – võime saavutada inimese teadvuses selline muutus, et see jõuaks eksistentsi piiritu, igavese ja jumaliku olemuseni? Mul hakkas sugenema veendumus, et säärane otsing on viljatu ettevõtmine. Sellises meeleolus pöörasin ma pilgu itta … ja kuulsin Sai Babast.

Tema puhul oli tegemist vaimse õpetaja, teadvuse teadlasega, kes kuulutas, et inimese tõeline olemus pole aja ja ruumiga piiratud, vaid on tegelikult piiritu, muutumatu ja igavene, et kõikide materiaalsete vormide objektide aluseks on vaim, teadvus ja et kõik loodu rajaneb selle vaimse alge tahtel; et inimese kõige sügavamaks olemuseks on tegelikult kehatu puhta õndsuse ja armastuse seisund. Tema järgijad usuvad, et Sai Baba ise kehastab seda sügavat teadmist ja suurt energiat, mis aitab inimesel jõuda täieliku eneseteostuseni.“
Ent kuidas teha kindlaks, et see India müstik ja pühamees, kes oli oma eluajal inimeste jaoks mõistetamatu, kujutas endast kasvõi murdosa sellest, kelleks teda pidasid tema järgijad? Paljude inimeste jaoks seisis küsimuse tuum selles, kas Sai Baba oli võimeline tegelikult ilmutama väge, mis oleks kindlalt tõestanud nende reaalsust, millest ta õpetas.
Sathya Sai Babat peeti andekaks kõnelejaks. Tema peamiselt veedadel põhineva õpetuse sisuks on vägivallatus, kasinus, ligimesearmastus, iga inimese jumalik loomus ja usuline sallivus. Oma avalikud kõned seostas sageli mõne maailmausundi pühakirja ainesega (Bhagavadgita, Piibel, Koraan jt.). Sathya Sai Baba Organisatsiooni viieks keskseks väärtuseks on Tõde (satja), Harmoonia (dharma), Vägivallatus (ahmisa), Armastus (prema) ja Rahu (šaanti). Soositakse taimetoitlust, mõnuainetest loobumist ja regulaarset meditatsiooni.
Nende arvu kasvades osutus vajalikuks rajada aašram – paik, kus guru ja tema järgijad saaksid koos elada ja kuhu juhatust otsivad inimesed saaksid tulla. Prasanthi Nilayami (Ülima Rahu Asupaiga) ehitus jätkub ka praegu, et oleks võimalik majutada Sai Baba kasvavat austajaskonda. Seal ja Brindavanis, oma suveresidentsis, on Baba vastu võtnud miljoneid inimesi Indiast ja kogu maailmast.
Sai Baba väitis, et ka tema nimi on tähendusrikas. ,,Sai“ tähistab kõiksuse naiselikku aspekti ja ,,Baba“ mehelikku aspekti ning kogu nimi nende kahe liitu. Baba on teatanud, et ta on nii Šiva kui ka Šakti, Jumala mees- ja naisalge kehastus. Mõned ütlevad, et temas on mõlema soo omadused, kuna ta liigutused on üheaegselt nii graatsilised ja sujuvad kui ka kindlad ja käskivad. Baba rääkis sageli Sirdi Sai Baba elust ja on loonud selle pühamehe pilte tema järgijate jaoks.

Ta illustreeris oma sidet tolle pühakuga ka vibhuuti ehk püha tuha materialiseerimisega. Sai Baba jaganud oma austajatele samuti püha tuhka, kuid võtnud seda elavast lõkkeasemest, kus pidevalt põles tuli. Puttaparthi Sai Baba lõke põleb praegu ilmselt teises reaalsuse mõõtmes ja selle piirituna näivatest varudest võttis ta püha tuhka lihtsa käeviipega.
Sathya Sai Baba on rajanud mitmeid haiglaid, mis ravivad kõiki patsiente tasuta ning koole, mis õpetavad kõiki õpilasi ilma õppemaksuta. Ta on ehitanud Indias veejuhtmeid maapiirkondadesse, mis kannatasid veepuuduse all. Ta innustas kõiki inimesi abistama ja teenima ligimest, ootamata tasu või tähelepanu.
Tunnistuste kohaselt on Sai Baba teinud samu imesid, mida väidetavalt tegi Jeesus Kristus. Tema järgijad usuvad, et ta ulatub väljapoole aega ja ruumi ning et teda ei piira füüsikaseadused. Pealtnägijate tunnistused, millest paljud on ka Bai elulugu käsitlevates raamatutes üles tähendatud, kinnitavad, et Baba suudab lugeda mõtteid ning teada minevikku ja tulevikku, viia end ainsa hetkega mistahes kohta maailmas ja viibida mitmetes paikades üheaegselt, muuta oma kuju; mõjutada loodust – peatada vihmatorme, tekitada tuult ja hoida ära saabuvad katastroofid. Nii nagu iga teine guru või muidu pühamees – meenutagem kasvõi Rasputinit –, ei olnud ka Sai Baba maiste ihades suhtes ükskõikne. Baba endised austajad teavad rääkida, et „isandale“ meeldis puudutada meessoost austajate suguorganeid, tema enda seletuse järgi „spirituaalseks puhastamiseks“. Üks ahistatutest, rootslane Conny Larsson kirjutas püha mehe „puhastamisest” koguni raamatu „Behind the mask of clown“ (Klouni maski taga). Juba 1970. aastatel süüdistati Baid noorte meeste seksuaalses ahistamises, kuid ühegi kohtuprotsessini ei jõutud. Või oli asi hoopiski selles, et need pühamehe õrnad puudutused olid noorukitele nii meeldivad.

Samuel H. Sandweiss: meenutab: „Baba oli viinud minu venna Donaldi eraldi tuppa ja hakanud rääkima. Kuid mitte vestlus polnud see, mis Babat köitis. Ta embas teda ja küsis siis: „Kas kardad? Donald olevat vastanud, et tunneb end pisut kohmetuna. Baba ütles, et pole vaja ja embas teda jälle. Donald oli segaduses ega teadnud, kuidas Baba tegu tõlgendada või sellele reageerida, tema meeltes valitses segadus…
YouTubes üleval olevatel videoklippidel märgata Baba erilist tõmmet kenade noorukite vastu. Neil ta silitab pead, vahetab mõned banaalsed laused ja liigub edasi, vestlev veel mõnega, jagab püha tuhka ja kutsub paar inimest vestlusele, seejärel kaob ta taas templisse.
Tavaliselt tuli Sa templist teda ootava rahvahulga juurde, jalutades majesteetlikuna ja nagu transis rahvahulga seas, lubades fännidel aeg-ajalt oma rüüpalistust suudelda või võttes vastu ümbrikke. Jääbki saladuseks, kas nendes ümbrikes olid tema fännide kirjad-palved või oli seal ka rahaline annetus.
Guru eluajal loodi Indias üle 3000 Sai Baba keskuse, palju on neid ka mujal maailmas. USAs on umbes 30 keskust.
2011. aasta märtsis toimetati 84-aastane Sai Baba südameprobleemidega oma kodulinna Puttaparthi haiglasse, kus ta suri 24. aprilli hommikul. Sai Baba olevat 9. septembril 1960 väitnud, et ta elab veel 59 aastat. Mõned tema pooldajad ei näe selles mingit vastuolu, sest India spirituaalsetes ringkondades kasutatakse sageli kuukalendrit, ja nii olevat tema ettekuulutus kuuaastates olnud korrektne.
Sai Baba kuulsus oli selleks ajaks kasvanud juba nii suureks, et India liiduvabariigi Andhra Pradeshi valitsus otsustas välja kuulutada neli päeva kestva leina. 27. aprillil 2011 korraldati Sai Babale riiklikud matused.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Grigori Rasputin – hobusevargast pühamees
Jelena Blavatskaja – naine, kellel õnnestus piiluda igavikku