Rudolf Nurejev – hüpe vabadusse
Teda nimetati balleti Tšingis-khaaniks. Rudolf Nurejev murdis kunsti sisse nagu nomaadist sõdalane – metsik, ohtlik ja täitmatu. Pole olnud edukamat, rikkamat, kuulsamat ja andekamat tantsijat kui Nurejev. Tema populaarsus välismaal on võrreldav vaid popstaari omaga, niisamuti ka tema isemeelsus, isikupära ja ekstravagantsus. Nurejev pidas ennast ülal nagu lõvi, kes, hoolimata teadmisest, et on teistest üle, ikka lakkamatult võitleb. Tema andekus, elegantsus, pikad hüpped ja piruetid ja tema kirgastunud nägu ainult rõhutasid tema kuningarolli…
Enne Rudolf Nurejevi esilekerkimist täitsid mehed balletis teisejärgulisi rolle, esinedes keerulisi pas’sid sooritavate baleriinide toetajatena. Vaclav Nižinski järel hakkas Nurejev tantsima soolopartiisid, sundides vaatama ainult ennast. Kõrged põsesarnad, raevukalt puhevil sõõrmetega lame nina, lühikesed jalad – ta meenutas pigem stepiratsanikku kui õhulist printsi.
Talent ja mats, tatari kerjuspoiss ja ameerika miljonär, naiste lemmik ja homoseksualist, kellest sai aidsi üks esimesi ohvreid – temas olid ideaalses ühenduses geenius ja kurjategija. Peamine ta elus oli vabadusejanu – vabadus kõigest: riigipiiridest, ühiskondlikust moraalist, kiindumustest, kommetest. Üleannetu poisikesena pürgis ta kõrgeima vabaduse poole iga hinna eest, ületades kõik keelud ja piirangud. Tundus, nagu puuduks tal enesealalhoiuinstinkt absoluutselt. Lõpptulemusena sai Nurejevi keevalisest elust suitsev ahervare. Ta oli metslane, kes pepsi läänemaailma osavalt šokeeris. Ent ta oli ka olemuselt metslane – kirglik, halastamatu, ohtlik, ja ometi kaitsetu tsivilisatsiooni ees. Väga raske oli kellelgi tungida tema hinge, sest see oli tal kergesti haavatav. Kes üritas talle liiga lähedale minna, riskis saada tunda selle metslooma käpalööki. Sõbrad teadsid rääkida Nurejevi piiritust töötahtest ja tema võimetusest kedagi andunult armastada.
Rudolf Gametovitš Nurejev sündis 17. märtsil 1938. aastal rongis, mis oli teel läbi Siberi. Ta ema Farida sõitis koos kolme tütrega oma Nõukogude armee politrukist mehe Hameti uude teenistuskohta. Sünnituse võttis vastu sõjaväearst, peatuses romantilise nimetusega Razdolje (tlk muretus, kerglus). Hiljem pidas Rudolf oma sünnilugu tähenduslikuks. „See oli mu saatus – olla kosmopoliit. Mul pole ei isamaad, ei kodu, mida võiksin omaks pidada.“
Tee teema muutus Nurejevi elus üheks peamiseks. Lapsepõlves armastas ta istuda künkal, kust paistis Ufa raudtee. Ta kujutas ette kaugeid maid, kuhu rongid ruttavad. Hiljem, olles Pariisis, ostis ta kõigepealt enesele mänguraudtee. Veel varem tabas üks sõpradest ta Bachi muusika saatel mänguvedurit ringi ajamast.
Maja, kus Nurejevid 1939. aastal Moskvas elama hakkasid, asus samuti raudtee ääres. Aga kui isa Hamet pärast sõja puhkemist rindele kutsuti, sõitis Farida lastega Uuralitesse, tillukesse baškiiria külla. Seal elasid nad ühes tares vene taluperega, kes püüdis Rudolfit kristlusse kallutada. Tüki juustu eest kordas poiss valesid palvesõnu.
Lapsepõlves nälgis Nurejev pidevalt – võimalik, et nimelt sellepärast armastas ta küpses eas nii väga luksust. „Peamine mälestus nendest aastatest on pidevalt pitsitav nälg,“ meenutas ta.
1942. aastal kolisid Nurejevid Ufasse, aga kergemaks nende elu ei läinud. Raha nappis pidevalt, ja Rudolfil tuli kanda õdede riideid. Hoovis naerdi tema üle. Aga kui asi läks kakluseni, kukkus Rudolf maha ja nuttis valjul häälel, kuni ta rahule jäeti.
Koolis hakkas ta tegelema rahvatantsuga. Samal ajal sattus ta esmakordselt teatrisse. „Alates sellest hetkest, mil astusin üle selle võlupaiga läve, ma nagu lahkusin reaalsest maailmast.“ 1946. aastal tuli isa rindelt tagasi. Lapsed olid ilma temata suureks kasvanud. Rudolf ei õigustanud isa lootusi, kes oli unistanud kasvatada poisist tõeline mees. Too kasvas aga õrnukese ja kapriisse lapsena, kes end pidevalt peeglis imetles. Isa püüdis poissi meelitada meeste tegemistesse – jahile ja kalale –, aga kõik oli asjatu. Vaatamata keeldudele ja karistustele huvitas Rudolfit ainult tants. Harjutustele põgenes ta salaja, öeldes isale, et läheb poodi, ja tuli tagasi alles sügava öö ajal, olles leivapätsi teel ära kaotanud…
11-aastasena hakkas Rudolf tegelema balletiga küüditatud baleriini Anna Udaltsova käe all, kes kunagi tantsis Djagilevi trupis. Treeningute ajal tagus Udaltsova Nurejevit vastu käsi, korrutades: „Vabamalt! Veel vabamalt!“ See õppetund jäi Rudolfile meelde kogu eluks.
Kooli lõpetanud, sõitis Nurejev Leningradi, kus astus Kirovi teatri (praegu taas vana nimega Maria teater) balletikooli. Juba sisseastumiseksamite ajal ütles talle üks pedagoogidest: „Teist saab kas hiilgav tantsija või täielik läbikukkuja. Täie tõenäosusega see viimane.“
Hakata balletti õppima 16-aastaselt on küllalt hilja. Rudolf sattus ühte klassi poisikestega, kes olid temast nooremad, aga oskasid palju enam. Ta treenis päevade kaupa nagu hullumeelne. Ometi oskas ta siingi tuntuks saada teisitimõtleja ja huligaanina. Ükskord kihutas ta kõik klassist välja, et üksinda Bachi kuulata. Õpetajanna, keda hakkas huvitama grupp suletud ukse juures, piilus sisse, ja kohe tabas teda saabas. Kord proovi ajal heitis Rudolf kohmaka partneri põrandale, teatades: „Mind pole palgatud teda tassima!“
Õpilastele oli rangelt keelatud öösel tänavale minna, aga Rudolf põgenes kord, et minna õhtusele etendusele. Selle eest oleks ta äärepealt koolist välja visatud, aga siis võttis ta oma tiiva alla vanemate klasside pedagoog Aleksandr Puškin, kes oli selles „tahumatus napakas“ ära tundnud tulevase tähe. Ei rikkunud nende suhteid ka see, et Rudolfist sai kuulu järgi Puškini naise Ksenia armuke. Teistel andmetel oli Nurejevil romaan ka Puškini endaga.
Rudolf hakkas balletis kiiresti edusamme tegema. Talle siginesid esimesed austajad, kuigi ta naistele mingit tähelepanu ei pööranud. Üks solvunu viskas talle kord lavale saunaviha. Nurejev korjas selle graatsiliselt üles ja kummardas nagu lillekimbuga.
1958. aastal sai Nurejevist Kirovi-nimelise teatri solist – teatri priimabaleriin, 49-aastane Maria Dudinskaja, kutsus ta enesele partneriks. Rudolf Nurejevile ennustati staari tulevikku.
Suurema väljenduslikkuse saavutamiseks lühendas Nurejev oma esinemiskostüümi, et mitte eriti pikki jalgu visuaalselt pikemaks „venitada“. Teatris tõusis sellepärast skandaal, aga Nurejev pääses taas. Pärast läks ta lavale ainult trikoos ja tantsubandaažis – ja seda nõukoguliku aseksuaalsuse epohhil!
Vaatamata Nurejevi kõikidele vempudele lubati ta siiski piiritagustele külalisetendustele. 1961. aastal sõitis ta koos Kirovi teatri trupiga Pariisi. Ja pääses justkui ketist lahti, joobunud vabaduseõhust ja ajastu meeletusest. Koos prantsuse sõpradega külastas ta öösiti klubi Crazy Horse, kus talle eriti meeldis striptiis. KGB juht Šelepin teatas NLKP Keskkomiteele: „Pariisist tuli andmeid selle kohta, et Nurejev rikub nõukogude inimese välismaal käitumise reegleid: läheb üksi linna ja naaseb hotelli hilisööl. Peale selle lõi ta sidemed prantsuse artistidega, kelle seas on homoseksualiste. Vaatamata temaga läbi viidud profülaktilistele vestlustele pole Nurejev oma käitumist muutnud…“
Midagi aimamata jätkas Nurejev elu nautimist. Teda ootas ees ka loominguline triumf – Pariisis oli ta tegev ainult balleti viimases vaatuses, aga publik tuli vaatama ainult teda.
16. juunil pidi trupp lendama Pariisist Londonisse. Juba hotellis hakati tantsijatelt lennukipileteid ära korjama, lubades need tagasi anda vahetult enne lennukisse istumist. Rudolf aimas otsekohe halba. Aga hotelli baaris tuli tema juurde trupi juht ja ütles, et sai just praegu telegrammi – Nurejev peab viivitamatult koju naasma, justnagu selleks, et tantsida Kremlis.
Rudolf oli sellest teatest vapustatud. Ta ei kahelnud selles, mis teda Nõukogude Liidus ootab. „Mind küüditatakse ära. Ma ei saa enam kunagi tantsida. Päästke mind! Ma lõpetan Siberis!“ karjus ta kolleegidele. „Kui te mind ei aita, tapan end ära!“
Järgnev meenutas odavat kriminaalfilmi. Tantsija Pierre Lacotte kutsus kiiresti välja Clara Centi, noore miljonäri, kellega Nurejev oli Pariisis sõbrunenud. Samal ajal käisid kaks KGB ohvitseri Nurejevil juba kannul. Astunud lennuvälja ooteruumis Nurejevile ligi, pani Clara valjul häälel ette hüvasti jätta, aga emmates sosistas talle kõrva: „Sa pead minema nende kahe politseiniku juurde ja ütlema neile, et tahad Prantsusmaale jääda. Nad ootavad sind.“ Midagi aimates hakkasid julgeolekumehed Nurejevit eemale nügima, ent ta rabeles lahti ja tegi oma kuulsaima hüppe, maandudes otse politseinike käte vahele, teatades: „Tahan vaba olla!“ Reporterid nimetasid seda „hüppeks vabadusse“.
Nendeks politseinikeks olid diviisikomissar Jagaud-Lachaume ja vene päritolu ülemkomissar Gregori Alexinski. Politseinikud seletasid Nurejevile, et tal tuleb anda allkiri ametlikule asüülitaotlusele, eelnevalt peab ta aga reeglite kohaselt veetma vähemalt viis minutit üksinda, et ilma surveta oma otsuse üle järele mõelda. Nad osutasid kahele uksele selles ruumis. Kui ta otsustab minna Venemaale, saab ta ühe ukse kaudu diskreetselt naasta ootesaali ja sealt edasi minna Aerofloti lennuki peale. Kui ta otsustab jääda Prantsusmaale, tuleb tal valida teine uks, mis viib ühtlasi nende büroodesse. Kui teda viiakse sellesse ruumi, proovib Mihhail Klemenev N. Liidu saatkonna sekretär, samuti sinna rutata.
„Nurejev on Nõukogude Liidu kodanik, te peate ta meile üle andma!”
„Härra, me oleme Prantsusmaal ning Nurejev ei taha hetkel mitte kellegagi rääkida.” Nurejev kuuleb Klemenevi häält, kes nüüd karjub: „Te arreteerisite ta! Te rikute seadust…”
Nurejev mõtles veel 25 minutit ja astus siis sisse uksest, mille taga polnud venelastest julgeolekutöötajaid…
Terve päeva oli tema nimi maailma uudisteagentuuride uudistes esikohal. Nurejevile poliitilise varjupaiga andmine jättis varju koguni USA keeldumise alustada läbirääkimisi desarmeerimise ja tuumaktsetuste vallas, vastusena N. Liidu memorandumile.
See hüpe vabadusse teeb Rudolf Nurejevist legendi. Valides vaba inimese elu, näeb ta Lääne maailma avamas talle kuulsuse väravaid.
Nurejevil oli taskus 36 franki. Tema pagas läks lennukiga teele Nõukogude Liidu poole – koos mänguraudteega, mille ta oli Pariisis ostnud.
Nurejevi prantsuse debüüt leidis aset 1961. aasta 23. juulil, päeval, mil ta koos Kirovi teatri trupiga pidanuks esinema Londonis. Ta tantsis „Uinuvas kaunitaris“ – ühel õhtul Printsi, teisel Sinilindu. „Ma tantsisin lindu, keda valdas salapärane kiusatus lennata ära kaugetele maadele,“ rääkis ta hiljem. Enne esinemist sai Nurejev korraga kolm kirja: pedagoog Puškin ütles temast lahti, isa nimetas poega kodumaa reeturiks, aga ema palus koju tagasi tulla…
Ja ikkagi läks Nurejev lavale. Esinemise ajal loopisid prantsuse kommunistid teda tomatitega, karjudes: „Reetur!“ Isegi dirigent katkestas hetkeks dirigeerimise, kuid Rudolf jätkas tantsimist. Etenduse lõpus aplodeeris publik püstiseistes. See oli Rudolfi tähetunni algus. Juba paari kuu pärast värbas teda mitu balletitruppi. Või veel – ärajooksnu! Talent! Metslane!
Nõukogude Liidus peeti Nurejevi üle kohut tagaselja. Tõkkepuu tema ees lasti alla, ja paistis, et igaveseks… Rudolf oli kindel, et oma ema ei näe ta enam iialgi.
Läänes Nurejev äkki armus – Eric Bruhni (1928–86), taani esinduslikku biseksuaalist tantsijasse. Kahe kuulsuse vahel algas raske, kurnav romaan, üheaegselt nii armastus kui konkurents. Rudolf – tahumatu, kirglik esiletükkija, Eric – aristokraatlike maneeridega kõrk blondiin lihvitud balletitehnikaga. „Ta oli absoluutselt jäine,“ rääkis Rudolf. „Puuduta teda – kõrvetab ära.“ Peale selle oli Eric juba langev täht, aga Nurejevit ootas ees karjääri ja kuulsuse koidik.
Varsti hakkas Rudolf teenima oma esimesi suuri honorare. Ta sai kiiresti maitse suhu boheemlaste lemmiku magusast elust. Aga sestpeale hakkas teda jälitama ka paranoia, millest ta ei vabanenud oma elupäevade lõpuni: talle tundus kogu aeg, et KGB tahab ta tagasi varastada. 1962. aastal tuli Nurejevi ellu uus sõber – Margot Fonteyn (1919–91), briti legendaarne priimabaleriin. Fonteyn palus tal sõita kolmeks päevaks Londonisse. Nurejev, keda ta polnud kunagi tantsimas näinud, kelle talendist ta oli ainult kuulnud, pidi lihtsalt turistina mõned päevad Londonis viibima. Galaetenduste organiseerija Colette Clark kirjeldas Fonteynle Nurejevit kui geeniust. „Tal on suured ninasõõrmed. Geniaalsetel inimestel on alati suured ninasõõrmed,” ütles Clark.
Kui Nurejev Londonisse saabus ja taksost välja astus, oli Fonteyn üllatunud: „Ta tundus mulle väiksemana, kui ma olin teda ette kujutanud. Tal oli kummaliselt viril nägu ja tema nahk oli silmatorkavalt kahvatu nagu enamikul vene tantsijatel. Kuid ninasõõrmed hakkasid mulle kohe silma.”
Kui nad kohtusid, oli Fonteyn juba üle neljakümne, Nurejev vaid 24-aastane. Teda tõmbasid alati küpses eas naised – mingil määral asendasid need talle ema. Margot ja Rudolf tantsisid koos „Giselle’is“. See esinemine tõi mõlemale kuulsust ja pani aluse aastate pikkusele lavapartnerlusele. Oma impulsiivsuse, raevuka seksuaalsuse ja fauni ilmega jättis Nurejev varju Margot’ hapra intelligentsuse ja graatsia.
Ühel „Giselle’i“ etendusel kinkis Margot Rudolfile kummardama minnes punase roosi oma buketist, mispeale liigutatud Rudolf ta käe kohale langes. Etendusel viibinud Eric Bruhn tormas armukadedusest hulluna teatrist välja. Rudolf ruttas talle järele mööda pimedaid põiktänavaid, Rudolfi järel tema austajate jõugud. Ta ei häbenenud kunagi skandaalseid situatsioone – kuulsus meeldis talle igal moel.
Arusaamatused armastajate vahel üha sagenesid. Karistusena keeldus Eric regulaarselt seksist. Peale selle ei kannatanud Ericu ema miskipärast Rudolfit ja keelas teda nende kodus viibimast. Kui ema suri, katkestas Eric kahetsusest suhted Nurejeviga.
Nagu elektripatarei, mis kunagi tühjaks ei saa, tantsis Nurejev raugematu energiaga nii proovidel kui ka etendustel. Tantsis grandioosselt! Albrechti osa balletis „Giselle” oli tema senise karjääri tipuks. Oma partneri Fonteyniga muutusid nad lausa unelmatepaariks. Järgnevatel aastatel polnud publik kitsi kiiduavaldustega, ükskõik, kus nad ka üles ei astunud.
Proovide ajal, nagu kirjutas Margot Fonteyn oma autobiograafias „Katkitantsitud kingad” (1975), lendasid suled, tülitseti, öeldi teineteisele teravusi, kuid õhtul valitses „Luikede järve” või „Romeo ja Julia” etendusel nende vahel täielik harmoonia. Fonteyn armastas Nurejevis kunstnikku, ta jumaldas teda. Kuid oli ka teistsugune Nurejev. „Kui me pärast neli tundi kestnud proovi istusime lõunalauda, oli ta ära kulutanud rohkem energiat kui mõni mees nelja nädalaga. Ta oli kahvatu, kurnatud ja küüniline,” meenutas Fonteyn. „Kui kelner tuli supiga kasvõi kaks minutit hiljem, turtsatas Nurejev eht venelaslikult: „Nad kõik tuleks maha tappa!”“
Skandaalse kuulsusega tantsijat kutsutakse üha sagedamini seltskondlikele vastuvõttudele. Ta hakkab kõrgemas seltskonnas kohanema, ent ei loobu siingi oma ninaka tähepoisi harjumustest. Nurejev tõrjub kasvatamatult tagasi Marlene Dietrichi enese, aga kui teda esitletakse USA presidendile John Kennedyle, ei suuda Rudolf kiusatusest hoiduda ja istub ovaalkabinetis presidenditoolile.
„Jaa, meie väike Tšinghis-khaan kasvas üles nagu väike lõvi ja ma sain ajapikku aru, et kui ta urises, tuli teda naerma ajada,” meenutab Margot Fonteyn. Fonteyn soojendas end Nurejevi edu ja kuulsuse paistel. Nurejev ei jätnud primadonnale märkusi tegemata, kui too ei pidanud end ülal nii nagu ta seda koreograafina ette kujutas. Kui Fonteyn tõstis oma käed liiga kõrgele, mida Nurejev leidis olevat „mõrvarliku”, hüüdis ta „Nekrofiilia! Nekrofiilia!” Ja seda keset etendust!
„Sõpru ei eksisteeri,“ arutleb Nurejev, „kõige tähtsam on armastada iseennast.“ Ta pikib oma kõnesse vene ja inglise rõvedusi, karjudes Fonteynile: „Sinu tants on pask!“ Pidulikul õhtusöögil virutab ta veinipokaali vastu seina, kui tal palutakse enesele veel spagettit tõsta: „Nurejev ei teeninda ennast ise! Kõik teenindavad teda!“ Baleriinid teatris kartsid teda – ta võis vabalt partnerit lüüa, kui talle midagi ei meeldinud. Kohtumisel kirjaniku ja näitleja Noel Cowardiga, kes kord mainis, et Nurejev on ettearvamatu kiskja, õigustas Nurejev neid sõnu, hammustades kirjaniku näppu.
Pärast kerjuslikku lapsepõlve tormitses Nurejevis mõistetamatu rahakirg. Ta nõudis oma honorare alati sularahas (Nõukogude Liidus ju pangakaarte ei tuntud!) ja reisis suurte, rahast pungil kohvritega. Ema ja õed ei teadnud, mida peale hakata tervete pakkide dollaritega, mantoode ja õhtukleitidega, mis Rudolf neile saatis. Ta ostis saare ja villa, toppis maja täis kunstiesemeid, või vähemalt – mida nendeks pidas. Teda tõmbas alati barbaarne šikk – vaibad, siid, alasti noorukite skulptuurid…
Noil aastail oli Nurejev alati ümbritsetud eakatest daamidest ja noortest poistest, kes täitsid kõiki tema tujusid. Mida aeg edasi, seda enam kasvasid tema seksuaalsed isud – ta läks üle eranditult homoseksuaalsetele suhetele. „Võib-olla olen ma šovinist, aga ma pean mehi enam arenenud intellektiga olenditeks. Nemad on juhtpositsioonidel kõigis plastilistes kunstides ja arhitektuuris. Nemad suudavad sõdida, nad teevad paremini süüa – nad teevad kõike paremini. Pole vaja meest naise ette põlvitama panna, naist tuleb jälestada!“
Nurejev seksis laadijate ja autojuhtidega, ka geiprostituutidega – igal ööl uue partneriga. Kord armatses ta ööklubis üheaegselt nelja neegriga, publikut häbenemata. Teda ei hirmutanud isegi ajalehtedes ilmuma hakanud artiklid „geide vähist“ – aidsist.
Rudolf Nurejevile on külge poogitud romaane näitleja Anthony Perkinsiga ja popstaar Mick Jaggeriga, dirigent Leonid Bernšteini ja disainer Yves Saint-Loraine’iga. Ajakiri „Vogue“ tegi Nurejeviga fotosessiooni ja paigutas kaanele tema aktifoto. Sel päeval, kui ajakiri ilmus, sai Rudolf telegrammi isa surmast.
Nurejevil oli romaan ka ansambel Queen solisti Freddie Mercuryga, kellega ta sõbrutses kuni oma surmani. Nende aktiivne suhe kestis mitu aastat. Mõlemad miljonäridest staarid võisid maakera teise otsa lennata vaid selleks, et kasvõi paar tundi teineteise seltskonda nautida. Ühest Nurejevi kirjast selgub, et kord palunud ta mänedžerilt nädalast puhkust, mida põhjendas ülepinge ja väsimusega. „Puhkuse” tegelikuks põhjuseks oli aga Mercury, kellega ta nädal aega müras. Nurejev rääkis oma kirjades ka sellest, kuidas Freddie tavatsenud ette hoiatamata ilmuda tema magamistuppa Londoni Kew Gardenis. „Ühes käes oli tal pudel konjakit Camus. Teel minu magamistuppa kiskus ta endal riided seljast. Jumaldasin neid varahommikusi üllatusi,” kirjutas Nurejev.
Nurejevi hiilgerolliks 1960. aastatel kujunes „Korsaar”. Mereröövli osa tantsis ta sellise ekspansiivsusega, et teda polnud võimalik võrrelda mitte ühegi teise tantsijaga. Ainuüksi New Yorgis aplodeeris publik püsti seistes talle tervelt 20 minutit. Tema isiksus pääses nüüd täiel määral maksvusele.
Koreograafina hakkas Nurejev tööle juba 1964. aastal, lavastades korraga kaks balletti – „Raimonda“ ja „Luikede järve“. 1966. aastal tulid lavale „Don Quijote“ ja „Uinuv kaunitar“, aasta hiljem „Pähklipureja“. Ta hakkas tegutsema ka filmi alal – 1972. aastal tuli ekraanile „Mina – tantsija“. 1977. aastal mängis ta tummfilmi ajastu suurt tähte Rudolph Valentinot Ken Russelli samanimelises filmis. Alasti, sitke ja soonelisena näitas balletijumal end Valentino elu käsitlevas filmis. See peaosa oli midagi enamat kui ilus muinasjutt. Mängis ju Nurejev iseennast, sest pidi ta ju paljudes stseenides ennast tundma samamoodi, kui tema kuulus kolleeg 1920. aastatest. Ka Valentino oli publiku lemmik, kelle karjääri tema homoseksuaalsus ei kahjustanud. Nurejev tundis heameelt, et ta võis Venemaalt väljarännanuna vajutada oma templi sellele Hollywoodi müüdile. Eriti meeldis talle alastistseen kõrbetelgis. Nurejevi tuttavad teadsid rääkida, et tantsija ei ole mitte ainult nartsissistlik eneseimetleja, vaid ka ekshibitsionist, kes on saatusele tänulik selle eest, et ta võis nii palju oma keha näidata.
Nurejevi palvel kohtusid prantsuse kolleegid ühe gastrolli ajal Nõukogude Liitu tema emaga. Nad näitasid Faridale poja fotosid – piiritagustes kostüümides, piiritaguste vaadete taustal. Ema reageeris nii, nagu olnuksid need võõra inimese pildid. Naastes tõid kolleegid Nurejevile filmivõtteid tema perekonnast. Vahetult enne Farida ekraanile ilmumist filmilint katkes. Rudolf võttis seda kui millegi halva ettekuulutust.
1980-ndate alguseks oli Nurejev kuulsuse haripunkti juba saavutanud. 1983. aastal sai ta Pariisi Grand Opera balletitrupi direktoriks. Samal ajal hakkas tal tekkima kummalisi terviseprobleeme. Ühe sooloetteaste ajal tabas teda hingemattev köhahoog ja ta minestas laval. Kord „Romeo ja Julia“ etenduse ajal leiti Nurejev kulisside taga, higisena tekki mähitud. „Oleksin ma kodus, raviks ema mind terveks,“ rääkis ta. „Ema hõõruks mu rinda hanerasvaga…“
1984. aastal pöördus Rudolf siiski arsti poole, ja sai kohe teada kohutava diagnoosi – AIDS. Tol ajal polnud sellest haigusest teada peaaegu mitte midagi. Arst ja tema tuttav viroloog otsustasid tantsijat tohterdada uue ravimiga, mida tuli iga päev veeni viia. Sellist rütmi Nurejev ei talunud – nelja kuu pärast keeldus ta süstidest.
Selleks ajaks oli tal miljoneid austajaid, veel rohkem austajannasid. Naised käisid tänavatel kostüümides à la Nurejev, teda tundis terve maailm, ajalehed kirjutasid „rudymaania“ algusest. Ent ometi hakkas balletijumala täht juba jahtuma. 1986. aastal vilistatakse ta esmakordselt välja. Samal aastal toimub tragöödia – 1. aprillil sureb AIDSi Eric Bruhn.
Nurejev pöördus taas arsti poole, vabandades ettekirjutustest mittehoolimise pärast. Doktor imestas: „Kas tõesti härra Nurejev vabandab?!“
Pärast perestroika algust 1987. aastal, sai Nurejev võimaluse külastada sünnimaad – talle anti viisa kaheks päevaks, et ta saaks kohtuda emaga, kes oli suremas. Ent oli juba hilja. Kui Rudolf saabus, ei tulnud ema enam teadvusele ega tundnud poega ära. „Ma leidsin Venemaa eest külmana. Olin ära olnud 29 aastat, olin võõramaalane. Muutunud polnud mitte midagi, ainult ma ise polnud enam endine.“ Nurejev naasis Prantsusmaale. Ema suri kolm kuud hiljem, kui Rudolf sõpradega parajasti ühes Pariisi kohvikus istus.
Rudolf hakkas surma kartma. Ta kartis üksinda olla. Kord pani ta endisele, hiljuti abiellunud sõbrale ette kokku kolida: „Sina, mina, sinu naine, lapsed ja koerad…“ Too keeldus õudusega. Siis puges Nurejev peaga tema raseda naise rüppe: „Väikemees, kas sina hakkad mind mäletama, kui ma vanaks jään ja kui kõik mind unustavad?!“
Nurejev ei rääkinud oma haigusest kellelegi, aga seda hakati tasapisi aimama. Ükskord esinemise ajal kriimustas partneri kostüümi haaknõel Nurejevi põske. Kui ballettmeister masinlikult ta põselt vere maha pühkis, palus Nurejev teda tungivalt käed kohe puhtaks pesta, ja läks koos temaga isegi vanni.
Loomulikult ei suutnud ta haiguse pärast enam tantsida nii nagu enne. Kriitikud nimetasid Nurejevi esinemisi haledaks enesepettuseks. Nurejev hakkas ajakirjanikke kartma ja vihkama. 1996. aastal, trupiga lõplikult tülis (kõik olid juba tüdinenud tema skandaalsest käitumisest), lahkus Nurejev Grand Opera balletijuhi kohalt.
Isegi 52-aastasena, olles AIDSi surmavas haardes, jätkas Nurejev tantsimist. Sealjuures ka balletis „Surm Veneetsias“ – loos mehest, kes armub teismelisse poissi, ja mille finaaliks on surm.
1991. aastal sureb Margot Fonteyn, Rudolfi parim sõbranna ja lavapartner. Nurejev ise läheb oma viimasele turneele. Budapestis tabab teda neeruatakk, talle tehakse vältimatu operatsioon ja paari päeva pärast on ta taas laval. Viimast korda astus ta publiku ette 28. aprillil 1992 – ingli rollis.
Mingi aja töötas Nurejev veel dirigendina, aga samal aastal jõuab haigus lõppfaasi. Nurejev katkestas ravi ja sõitis oma villasse Kariibi mere saarel, kus puhkas üksinduses ja käis alasti ujumas. 20. novembril viiakse ta haiglasse. Nurejev ei suuda enam rääkida, teda toidetakse veeni kaudu. Nurejev sureb 6. jaanuaril 1993 Prantsusmaal Levallois-Perret’s, õigeusklike jõulupühade eelõhtul.
Ta maeti Pariisi Sainte-Geneviève-des-Bois’ vene kalmistule, kus on ka Bunini, Merežkovski, Hippiuse ja Tarkovski hauad. Kirstus lamas Nurejev õhtuülikonnas ja turbanis. Kui kirstu hauda lasti, viskasid sõbrad sinna balletikingad ja valgeid roose, mida Rudolfile meeldis publikult saada.
Mälestustalitus peeti nii islami kui õigeusu kommete kohaselt – veidi enne surma võttis Nurejev vastu ka õigeusu.
Ta pidas end alati maailma kodanikuks, vabaks igasugustest piirangutest. Tal polnud kodumaad – ta pidas end igaveseks ränduriks. Tal polnud perekonda („Aga mis siis, kui mu lapsed tulevad veel hullemad kui mina? Mis ma selliste idiootidega peale hakkaksin?!“) Tal polnud isegi sugu – Nurejev pidas end nii meheks kui naiseks. Ta unistas vabadusest, ent ei suutnud saada vabaks iseendast – oma kirgedest, oma ihadest, oma laastavast vabadusejanust. Keegi ei talunud tema lüürilist tujukust. Iidol, kes tahab olla üksinda? See ei kõla usutavalt! Ta lihtsalt ei leidnud kedagi, kellele ennast pühendada. Oma raske iseloomu tõttu oli ta määratud kannatama väljaelamata kirgede piinades.
Ühe oma triumfi ajal pärast etendust „Marguerite ja Armand”, kui lavale kuhjusid roosisülemid, küsis Margot Fonteyn: „Kas te olete õnnelik?”
Nurejev vastas: „Teate, minusugused ei saa kunagi õnnelikuks.”
Kes Nurejevi AIDSi nakatas?
See on teadmata, kuna nii arvukalt seksuaalpartnereid olevat olnud vähestel kuulsustel. Nurejev leidis partnereid homobaarides ja -restoranides, pidulikel dineedel ja plaažil, aga ka hoopis väärituimates paikades.
Kui uskuda ikka neidsamu kirju sõbrale, siis polnud Rudolf Nurejevi silmis erilist vahel perekonnal, mille moodustavad mees ja naine, või mees mehega ja naine naisega. Ka kahe mehe perekonnas väitis ta olevat kummalgi omad kohustused: see, kes täidab naise rolli, peab võtma enda peale naistetööd, mees mehe omad; omavahelistes suhetes varitsevad samasugused karid nagu kõikide tavaliste partnerite vahel. Nende illustreerimiseks on ühes Nurejevi kirjas niisugused read:
„Kinkisin talle maale ja gobelääne, nipsasjakesi ja väärisehteid, mis pärinesid Vanast Roomast, iidsest Egiptusest… Aastate kaupa elas ta minu krediitkaartidega – kui palju miljoneid ma tema peale tuulde lasin, teavad üksnes minu kindlustusagendid Pariisis, Londonis ja Barcelonas… Ja nüüd? Laialipillatud sokid, särgid ja aluspesu mu jaapani voodi juures on kõik, mis on mulle temast jäänud!” See TEMA oli Robert Tracy (1955, suri AIDSi 2007), kes lüpsis Nurejevit 14 pikka aastat, 1979–93).
Kas kõik tõepoolest ka nii oli või mitte, on võimatu kinnitada
Vähemalt nii kirjeldab olnut keegi vene päritolu austraallane, kes 49 Nurejevi kirja põhjal, mis too kirjutanud kirjanik Patrick White’ile, andis välja raamatu „Rudy Nurejew ilma maskita”. Veidi enne surma andnud White kirjad üle raamatu autorile, too aga palunud Nurejevilt luba nende avaldamiseks. Nõusoleku ta ka sai, vaid selle eriklausliga, et esitrükk peab ilmuma Venemaal. Nagu nüüdseks ka teoks saanud on. Aga mitmed Sankt-Peterburi elanikud, kes Nurejeviga kunagi lähedases kokkupuutes olid, nimetavad raamatut „täielikuks väljamõeldiseks”, väites, et oma intiimellu puutuvaga ei avameelitsenud Rudolf Nurejev mitte kunagi.
Et aga suure tantsija seksuaalses hoiakus veidrusi ette tuli, seda kinnitavad ka tema teenijad. Kui Nurejev Capri saare naabruses kolm saart omandas ja suure seltskonnga sinna pidutsema sõitis, jalutas ta pidulikult riietatud külaliste seas ihualasti. Teisalt – oma ihukaitsjatele oli ta andnud käsu tulistada hoiatamata igaüht, kes söandab saartele tungida. Aga tollal oli Nurejev juba väga haige – ta kannatas sügavate mälulünkade all – tunnus, mis on iseloomulik AIDSi lõppstaadiumile. Tollal kandis ta alati kõikjal kaasas dirigendi taktikeppi, uskudes, et reeglina elavad dirigendid kaua, ja kunagi tahtis Nurejev just dirigendiks saada.
Suurema osa oma varandusest pärandas Rudolf Nurejev Ameerika AIDSi-haigete abistamise fondile – ka seda võib pidada kaudseks ülestunnistuseks, et just see haigus sai talle saatuslikuks. Ta pole küll kunagi püüdnud otseselt eitada seksuaalsuhteid silmapaistva inglise baleriini Margot Fontaine’iga, kes oli temast 20 aastat vanem, ega ka oma sekretariaadi juhataja Sylviaga, ent on teada, et tarvitses mõnel ammusel meessoost fännil Nurejevile vaid helistada, kui ta hüüatas: „Lendan sinu juurde!” ja unustas kõik naised. Mitmete teatrite dokumentatsiooniarhiivides on säilinud Nurejevi avaldusi, taotlemaks nädalast puhkust „perekondlikel põhjustel”.
Lahkunutest reeglina halba ei räägita, kuid neist peaks räägitama vähemalt tõtt. Kui palju on seda kõnealuses epistolaarses väljaandes, jäägu selle autorite südametunnistusele. Aga lahkunuid ei peaks häbistama, eriti kui on tegemist maailmakultuuri niisuguse suurkujuga, nagu oli seda Rudolf Nurejev.
©Peter Hagen
Tunnuspildil: Rudolf Nurejev ja Margot Fonteyn.
