Rooma paavstid: „Käige minu sõnade, aga mitte minu tegude järgi!“
2. aprillil 2005 suri issandas pärast pikaajalist rasket haigust paavst Johannes Paulus II (1920–2005, paavst 1978–2005). Kuid mitte iga paavst ei ole olnud vooruse verstapost ega läinud looja karja oma voodis.
Stephanus VI (113. paavst 896–897) oli üks pahausksemaid ja kõlvatumaid paavste, kes sai hakkama erakordselt jõleda teoga. Eriti tige oli ta ühe oma eelkäija peale, kes Stephanuse arvates olevat teda solvanud, kuigi oli juba surnud. Mis oli selle viha põhjuseks, pole teada. Igatahes laskis Stephanus kättemaksuks paavst Formosuse säilmed hauast välja kaevata ja üheksa kuud tagasi surnud mehe poollagunenud laiba riietada paavstirüüsse, et seejärel tema üle sinodil (nn laibasinodil) kohut mõista. Surnukeha pandi kohtupinki istuma ja talle esitati küsimusi, millele vastas ametisolev paavst, tõstatades oma eelkäija vastu üha uusi ja uusi süüdistusi. Lõpuks leiti Formosus olevat süüdi paljudes kuritegudes ja surmapattudes, temalt võeti paavstitiitel ja teda karistati karmilt. Laibal raiuti maha parema käe kolm sõrme, millega ta oli omal ajal õnnistanud usklikke. Seejärel tükeldati surnukeha ja maeti tundmatute võõramaalaste ühishauda, kuid hiljem kaevati veelkord välja ja kehaosad heideti Tiberi jõkke.
Johannes XII (955–964) sai paavstiks noorena (18-aastaselt) ja ka suri noorena (27-aastaselt), kuid ometi on tallegi hulk etteheiteid. Magas oma emaga, tegi väikesest Rooma kirikuriigist bordelli. Püha isa söötis 2000 hobust mandlite, viigimarjade ja veiniga. Oma armukestele kinkis Johannes XII kiriku vara hulgast pärit kuldkarikaid ja jõi altari ees saatana terviseks. Raevunud rahvahulk ajas ta lõpuks Roomast minema. Saksa kuninga Otto I abil tuli ta 962. aastal linna tagasi. Kaks aastat hiljem lõi üks raevunud abielumees paavsti haamriga surnuks, kui ta tabas püha isa oma naisega seksimiselt.Ta oli jõhker ja moraalitu inimene, kes oma valitsemisajal tegeles rohkem naiste kui poliitikaga. Teda süüdistati deemonite väljakutsumises, inimeste piinamises, sandistamises ja tapmises, hoonete süütamises, kirikumaadega parseldamises, valetunnistuste andmises, aga ka kardinali kastreerimises, vägistamistes, verepilastuses. Vaimulike sõnul muutis ta paavstipalee suureks lõbumajaks, kus korraldas seksiorgiaid väga paljude naistega, sealhulgas oma isa leskede, onutütre, õdede ja teiste sugulastega. Aga Püha Peetri katedraalis vägistas ta naispalverändureid. Paljud roomlased pidasid teda saatana kehastuseks, kuna joomapidudel oli paavstil kombeks öelda tooste Saatanale. Paavst suri insuldi tagajärjel, nautides voodis armurõõme abielunaise Stefanettaga. Teise variandi järgi lõi 964. aastal raevunud abielumees paavsti haamriga surnuks, kui ta tabas püha isa oma naisega seksimiselt.
Benedictus V (964) oli hoopis omapärane tegelane. Ta vägistas noore neiu ja põgenes paavstikassaga Konstantinoopolisse, kust tuli välja alles siis, kui raha oli otsa saanud. Paavsti tappis armukade ja vihane abielumees, kelle naisega paavst oli lõbutsenud. Laipa, millel oli sadakond noahaava, tassiti mööda tänavaid, enne kui visati solgiauku.
Leo VIII (963–965, 963–964 koos Johannes XII-ga ja 964 koos Benedictus V-ga. ) suri südameatakki lõbunaisega vallatledes.
Lucius II (1144–1145) hukkus Rooma kapitooliumi piiramisel.
Johannes XXI (1276–1277) sai surma allakukkunud lae rusude all.
Benedictus IX (1032–1048, vaheaegadega) päris paavstitiitli sugulussidemete tõttu umbes 20-aastasena, olles üks nooremaid paavste ajaloos. Teistel andmetel võis ta kirikupeaks saades olla ka 15- või isegi 12-aastane. Sellele vaatamata oli ta juba alates noorusest julm ja amoraalne valitseja. Teda on süüdistatud simoonias (müüs paavstiameti 680 kilo kulla eest oma ristiisale), homoseksualismis, vägistamistes, sodoomias, tapmistes, röövimistes, aga ka orgiates ja erinevates metsikustes osalemises, mistõttu on teda nimetatud näiteks põrgudeemoniks. Tema seksiorgiates polevat osalenud mitte ainult naised, vaid ka mehed ja isegi loomad.
Paulus II (1464–1471) küttis ennast üles sellega, et vaatas alasti meeste piinamist. Seejärel läks ta lustipoistega seksima. Püha isa olevat surnud mehega seksimisel.
Sixtus VI (1471–1484) oli paadunud pedofiil. Tal oli kuus vallaslast, kellest üks oli sündinud suhtest lihase õega.
Innocentius VIII (1484–1492) jahtis erinevatel põhjustel naisi ja nõidasid. Juba enne vaimulikukarjäärile keskendumist oli ta suur pummeldaja, prassija ja seksija, mille tulemuseks oli suur hulk abieluväliseid lapsi. Troonile saanuna asus ta esijoones tegelema oma perekonnaga: naitis ühe oma poegadest Firenze valitseja Lorenzo il Magnifico tütrega. Vaatamata keeldudele oli paavstil hulgaliselt armusuhteid ning räägiti, et ilusa naisekeha nägemisel olevat tal lausa hing kinni jäänud. Ta andis välja bulla, mis kutsus üles karistama nõidu ja selgeltnägijaid suhtlemise eest saatanaga. Selle tulemuseks olid kuulsad inkvisitsiooniprotsessid kogu Euroopas. Kõige hirmsam kuuldus paavstist kõneleb sellest, et ta püüdis oma surma ära hoida kolme alaealise poisi vere ülekandmisega endasse. Kuna tollal veregruppe ei tuntud, võiski vale grupi vere ülekandmine saatuslikuks saada
Aleksander VI (1492–1503) pilastas oma tütre Lucerezia Borgia, korraldas kirikuriigis seksorgiaid poolesaja hooraga. Tema valitsemisaega iseloomustasid orgiad, verepilastus, liiderlikkus, intriigid, korruptsioon, altkäemaksud, mõrvad, mürgitamised. Teda peetakse kõige amoraalsemaks valitsejaks paavstluse ajaloos.
Julius II (1503–1513) oli samuti andnud tsölibaaditõotuse, kuid kinni sellest ei pidanud, sest teadaolevalt olevat tal olnud mitu armukest ja vähemalt üks vallaslaps – tütar Felicia della Rovere. Mõned allikad märgivad, et tal oli veel kaks tütart, kes surid väga noorelt. Paar aastat enne surma esitati paavstile ametlikud süüdistused sündsusetutes seksuaalsuhetes ja vaimulikud häbistasid teda avalikult. Räägiti, et paavstil oli hulgaliselt pattusid hingel. Nii nimetasid paljud tema vaenlased Juliust avalikult sodomiidiks, kelle keha on kaetud häbiväärsete haavanditega. Sellega vihjati asjaolule, et paavst oli põdenud süüfilist, mille ta oli hankinud lõbunaistelt. Elu lõpuaastatel olid paavsti jalad nii suurtes haavandites, et kummardunud usklikud ei saanud neid suudelda. Liikvel olid veel kuulujutud, et paavst ei põlanud ära ka meesprostituutide seltskonda.
Leo X (1513–1521) oli lõbude paavst, kelle elu täitsid kojanarrid, vein, naised ja laul. Tõenäoliselt suri ta süüfilisse.
Tunnuspildil: Paavst Sixtus VI
