Rahuotstarbeline tuumaplahvatus Urtabulaki gaasimaardlas (1966)

30. septembril 1966 värises maa Lõuna-Urtabulaki gaasimaardlas – paigas, mis sai kuulsaks sündmuste tõttu, millest allpool juttu tuleb. Mõned operatsioonis osalenud, ka need, kes viibisid ohutus kauguses, paiskusid seismilise lööklaine jõul pikali. Ja õigusega võib seda nimetada kunstlikult tekitaud maavärinaks – 1,5 kilomeetri sügavusel, lõhati 30-kilotonnine tuumalaeng – võimsam kui Hiroshima pomm. Kui tohutu peab olema energia, mis suudab 1,5 kilomeetri paksuse kivimipaketi niimoodi läbi raputada, et inimesed pikali kukuvad? Raske öelda, kas läbi raputati kümneid tuhandeid või miljoneid tonne kivimit – kuid see oli vaid kõrvalnähtus, mitte operatsiooni eesmärk…

Plahvatus kui „tuumapitskruvi“
Tuumaplahvatuse tegelik ülesanne oli suruda kivimikihid horisontaalselt kokku, et sulgeda kontrolli alt väljunud gaasipuurauk – justkui suruda kinni lekkivat voolikut klambriga, ainult et hiiglaslikus mõõtkavas. See oli omamoodi „tuumaline gaasijuhtme žgutt“. Polnud vaja hävitavat tulekeerist ega radioaktiivset sõjalist efekti.

Võidujooks maa seest väljatunginud gaasiga
Nii nagu praegusel Venemaal, oli ka 20. sajandi keskel gaas NSV Liidu üks olulisimaid eksporditulu allikaid. Majandus toetus „torudele“ – gaasi- ja naftatorustikele – midagi muud polnud sotsialistlikul suurriigil eksportida.
Ent gaasitootmise tehnoloogia poolest jäädi Lääne riikidest maha. Seda näitas kasvõi erialaspetsialistide osakaal:
NSV Liidus – alla 10%
USA-s – üle 60%
Prantsusmaal – ligi 50%
Gaasitööstuse küpsuse tunnuseks peeti võimalusi sooritada süvapuurimisi. Selles vallas õnnestus NSV Liidul mahajäämust isegi mõnevõrra kompenseerida – meenutagem kasvõi 12,3 km sügavust Koola superpuurauku, mis on tänini maailma sügavaim (olgu et teaduslikel eesmärkidel).
Aga mida sügavamale puur liigub, seda suurem on kontrollimatute avariide risk. Ning just sellisteks avariideks puudusid 1960. aastate tehnoloogilised lahendused. Samas süvapuurimise ärajätmine tähendanuks loobumist toorainest ja eksporditulust. Nõiaring: rohkem sügavust → rohkem gaasi → rohkem raha → rohkem õnnetusi.

Katastroof, mis algas 1. detsembril 1963

Öine vahetus möödus esialgu nagu tavaliselt. Võimas puur sööstis läbi Kõzõlkumi kõrbe mustjas-halli liiva, läbides liivakivi, soolakihid ja savid. Jõuti juba kilomeetri sügavusele, kuid puur pidi tungima veelgi sügavamale.
Puurkaevu nr 11 puurimistööde käigus kaotati kontroll 2 450 meetri sügavusel, kui jõuti ebanormaalselt kõrge rõhuga maagaasi tsooni, kus rõhk ületas 300 atmosfääri (4 409 psi), ning esines oodatust suurem vesiniksulfiidi kontsentratsioon. Kaevu suudme rike oli tingitud mitme teguri koosmõjust: kaevu suue ei olnud varustatud purskevastase seadmega ning kasutatud terasel puudusid keemilised omadused, mis võimaldanuksid tal vastu pidada korrosiivsele keskkonnale.
Seni oli gaas kindlalt kivimikihtide all, kuid Nõukogude turbopuur torkas just sinna, kuhu ei oleks tohtinud. Rõhk oli normist kuus korda suurem.
Rohkem kui 2000 meetri pikkune ja kümneid tonne kaaluv puurimiskomplekt paiskus maa seest välja nagu šampusepudeli kork.
Seejärel puhkes gaasivulkaan – ja juhuslik säde (?) muutis selle hetkega hiiglaslikuks 120  meetri kõrguseks leegitsevaks fontääniks. (Teistel andmetel süüdati väljatunginud gaas tahtlikult, et vältida ümbruskonna mürgistamist.) Leek oli nähtav 200 km kauguselt.

Kolm aastat põrgut
Töölised olid sunnitud koheselt pagema vähemalt 500 meetri kaugusele: veel 300 meetri kaugusel tulefontäänist kõrvetas tule kuumus näonahka.
Mürin oli meeletu – nagu sadakond reaktiivlennukit täisvõimsusel töötavate mootoritega. Gaasisambast sai 20. sajandi üks võimsamaid rahuaja tööstuslikke katastroofe. Iga päev paiskus õhku hinnanguliselt rohkem kui 10–12 miljonit kuupmeetrit gaasi – samast gaasikogusest oleks piisanud Leningradi varustamiseks ühe ööpäeva jooksul. Tulekahju lõõmas kokku 1 064 päeva tappes hulgaliselt elusloodust.
Kuid NSV Liit ei suutnud leeki kustutada – mitte kuu ega aasta, ega isegi kolme aasta jooksul. Riigil polnud ühtegi teenistust ega tehnikat, mis sellist avariid ohjaks.
Buldooserid kuhjasid ümber kraatri liivavalle, et vähendada kuumust. Ka varjus ei langenud temperatuur alla 50 kraadi. Tulekahju kustutamiseks moodustatud töörühma juht Kamil Mangushev kirjutas oma päevikus: „Öösiti langesid rändlindude parved ja valguse poole tõmbunud putukate pilved sellesse tulisesse surmatantsu ning alla kukkudes põlesid ära nad sageli juba enne, kui maapinnani jõudsid.“ Katsed tulekahju ohjeldada ebaõnnestusid; gaasi suunamist lähedalasuvatesse kaevudesse takistas vesiniksulfiidi kõrge kontsentratsioon, samuti asjaolu, et kaevu alumist 1 000 meetrit osa ei olnud veel tsementeeritud ning kaevu põhja täpne asukoht oli teadmata, kuna seda ei olnud õnnetuse hetkeks logitud.

Tuumalaeng kivimikihtide kinni surumiseks

Pärast enam kui kaheaastast edutut võitlust tohutu leegiga otsustas NSV Liidu valitsus: ainus tõhus võimalus on maa-alune tuumaplahvatus.
Projekti juhtisid: akadeemik Mstislav Keldõš – nõukogude tuumaprogrammi võtmeisik.
Arzamas-16 (suletud tuumalinn) spetsialistid projekteerisid tuumalaengu, süütesüsteemi ja transportimise. Geoloog Kil Mangushev vastutas n-ö tuumakanali rajamise eest. 1966. aasta sügiseks oli Sarovi konstrueerimisbüroos välja töötatud spetsiaalne tuumalõhkeseade võimsusega 30 kilotonni, mis oli mõeldud kaevu sulgemiseks.
NLKP peasekretär L. Brežnev jälgis protsessi isiklikult. Plahvatuse kuupäevaks määrati: 30. september 1966.
Kaldšaht puuriti 1,5 km sügavuseni. Laeng lasti šahti, mis seejärel suleti hermeetiliselt. Juhtimispunkt asus 5 km kaugusel künkal. 30. septembril alustas automaatne süsteem tagasiloendust.

30 kilotonni: ja leek vaibus 23 sekundiga
Plahvatus raputas ka ühte filmikaamerat. Termotuumareaktsioon toimis kui hiiglaslik maa-alune kolb, mis surus kivimikihid hetkega kokku, kirurgilise täpsusega. Gaasikanal sulgus.
Põlesid läbi viimased puurauku jäänud gaasijäägid – 23 sekundi pärast saabus vaikus, leek kustus.
Dosimeetriline kontroll teatas: gamma- ja beetakiirgus on normi piires. Radioaktiivset saastet ei tuvastatud.
Taktikaline võit? Jah.
Strateegiliselt? Palju keerulisem. Radionukliidid võivad koos põhjaveega rännata kes teab kuhu ja kui kaugele. Maa-alused struktuurid muutusid. Radoon, nafta, pinnase nihked – kõike ei saanud ette näha. Meetod oli üüratult kallis. Ometi kasutati seda hiljem veel mitmel korral.
Peaaegu kaks aastat hiljem viidi lähedalasuval Pamuki gaasimardlas edukalt läbi sarnane detoneerimine tuumalaenguga 47 kilotonni, et sulgeda teine lekkiv kaev.

Unikaalne operatsioon maailma tuumatehnika ajaloos
Ka teaduslikus mõttes on Urtabulaki juhtum tänini ainulaadne. USA käivitas 1957. aastal sarnase programmi ja tegi 27 rahuotstarbelist tuumaplahvatust, kuid need polnud radioaktiivsete heitmete osas kaugeltki nii „puhtad“ kui NSV Liidu operatsioon Urtabulakis.

©Peter Hagen

Vt ka YouTube:
Тушение газового факела Урта-Булак ядерным взрывом (советский документальный фильм)

NB! Loe ka:
Aatomivaimustus
Maailma võimsaima vesinikupommi katseplahvatus (30. oktoober 1961)
Kiirgav stepp (N. Liidu tuumakatsetused)
Nõukogude tuumapommi katseplahvatus koodnimega „Snežok“ (1954)
Kui ohtlik on inimesele radioaktiivne kiirgus?