Prostitutsiooni eriliigid
HIERODUULIDEKS (kr. k. pühad orjad) nimetati vanasti templiorje ja -orjatare. Kui tempel oli pühendatud armastuse- või viljakusejumalannale (näiteks Aphroditele Korintoses), siis lasusid neil peale kultusepühade puhul täidetavate funktsioonide ka templiprostitutsiooniga seotud kohustused. Hieroduule peeti jumalate omandiks: suguühte kaudu nendega sai inimene osa jumalate võimust, ta „ühines” jumalatega. Aphrodite preestrinnad (hieroduulid kreeklastel, hadešid foiniiklastel) elasid templite territooriumil. Sageli oli nende hulk üsnagi märkimisväärne. Näiteks tegeles Korintosel Aphrodite templi ümbruses ja isegi templis endas prostitutsiooniga üle 1000 hieroduuli.
HETÄÄRID (kr. k. kaaslane; armsam) moodustasid Vana-Kreeka prostituutide kõrgema kihi. Tänu kultuursusele ja haritusele kujutasid nad endast midagi aristokraatide taolist, ületades teisi prostitutsiooniga tegelevaid enam-vähem primitiivseid naisi.
AVALIK TÜDRUK – nõnda tõlgitakse ladina keelest sõnaühendit puella publica. Prostituutide sellist määratlust kohtab tihti vana rooma kirjanduses. Kõige sagedamini kasutati siiski vormi publica s.o. avalik. Sellesse kategooriasse kuulusid kõik naised, kes astusid ilma igasuguse valikuta sugulisse kontakti avalikus majas või kuskil mujal, tundes või ka tundmata seejuures seksuaalset naudingut.
KURTISAANIKS (it. k. cortigiana, pr. k. courtisane) nimetati tegelikult õuedaami. Kergemeelse naise tähenduses hakkas see sõna funktsioneerima alles renessansiajastul. Kurtisaanid olid suurilma elu harrastajad ja oma mõjukate armukeste ülalpidamisel olevad prostituudid.
METRESSID (pr. k. maitresse) – kõrgemalseisvate isikute ja valitsejate armukesed ja sohinaised. Arvestades metresside ja nende partnerite tihedaid sidemeid, oli neil naistel õukonnas suur mõjuvõim.
POSTURE-GIRLS (ingl. k. to posture – poseerima) olid 18. sajandi prostituudid, kes demonstreerisid oma võlusid, kaasa arvatud suguelundid, lõbustusasutustesse kogunenud meestele. Neid võib pidada nüüdisaegsete striptiisitaride eelkäijateks.
KOKOTT – kõrgema seltskonna prostituutide vanamoodne nimetus. Sõna cocotte on laenatud prantsuse 18. sajandi lastekirjandusest ja tähendab tibukest.
CALLGIRL – nõnda nimetatakse naist, kes tegeleb prostitutsiooni kõige nüüdisaegseima liigiga. Tõsi küll, ta on ainult üks komponent professionaalse liiderlikkuse keerulises maailmas. Teised prostituudid ja ka kliendid peavad neid kõrgemat klassi elukutselisteks. Nagu ütleb nende nimetuski (ingl. k. to call – välja kutsuma), luuakse nendega kontakt telefoni teel. Juba 1972. aastal võttis New Yorgi callgirl pooletunnise, orgasmi garanteeriva kohtumise eest vähemalt 50 dollarit.
CALLBOY on prostitueeriv mees. See nimetus käib mitte ainult eliidi kohta, nagu see on naiste puhul, vaid kõigi enda keha müüvate meeste kohta.
GIGOLO on noor tasuline tantsupartner öistes lõbustusasutustes, teenindab peamiselt naisi. Tema põhiline sissetulekuallikas on intiimsuhted elatanud jõukate daamidega. Mõned nendest noormeestest teenindavad ka sama kategooria mehi. Seega on gigolod niisugused mehed, kes tegelevad nii hetero- kui ka homoseksuaalse prostitutsiooniga.
BORDELL – avalik maja, lõbumaja. Etümoloogiliselt pärineb see termin prantsusekeelsest sõnast bordell, mis tähendab väikese katuse all asuvat pesemiskohta. Bordelli sünonüüm on lupaanar.
Bordell on avalik maja, kus võib kokku saada noorte naistega, kes on valmis raha eest rahuldama iga mehe seksuaalseid soove. Nagu kirjutab E. Romie oma raamatus „Avalikud majad” („Maisons closes”), käsitatakse bordelle tihti kui „kadunud paradiisi” või „rahupaika, kus hing vabaneb soole allumisest”.
MAAJA
