Pol Pot – 20. sajandi kõige ogaram diktaator

15. aprillil 1998. suri kurikuulsate punaste khmeeride pealik Pol Pot (ka Pol Poth), kes olles vaimustatud Hiina kultuurirevolutsioonist, viis Kambodžas läbi õõvastavaid ja täiesti absurdseid reforme.

Punaste khmeeride liider Pol Pot kuulutas võimule tulles 1975. aasta „nullaastaks“, mis tähistas täielikku lahtiütlemist minevikust. Kambodža rahvas pidi looma täiusliku revolutsioonilise talupoegade ühiskonna. Raha, haridus, eraomand ja religioon olid keelatud.
Mitte kedagi oma kätega tapmata, sai Pol Potist 2 746 000 inimese surma (see arv ei pruugi olla täpne) põhjustaja (25% Kambodža elanikkonnast). Ogara diktaatori 3 aastat, 8 kuud ja 20 päeva kestnud hirmuvalitsuse ajal kaotas peavarju 568 000 inimest, tapeti kõik arstid ja õpetajad. Aga 1997. aastal Pol Poti üle peetud kohus sarnanes pigem farsile – süüdistatavat koheldi nagu kuninglikku kõrgust.
Paljude poliitikategelaste sünni- ja surmakuupäevade vaheline kriips kannab eneses mõndagi väärikat, mõnikord traagilist, vahel häbiväärset. Pol Poti puhul, kes läks ajalukku vormiliselt Demokraatliku Kambodža esimese ja viimase peaministrina aastatel 1976–1979, on see kriips märgiks sellest, et tema elus oli rohkem saladusi kui tuntud fakte. Pikki aastaid kujundas Pol Pot enese ümber range salastatuse atmosfääri.

Ta varjas oma tegelikku nime, sünniasjaolusid, sugulussidemeid, hoidis saladuses teavet oma naistest ja lastest. Ent tema elu „kübemetest“ võib siiski midagi välja lugeda. Mõistatuseks jääb isegi nime Pol Pot päritolu lugu. Räägitakse, et see tekkis möödunud 1960-ndatel aastatel. Toona veel küllalt väikesearvuliste punaste khmeeride liider varjas end mõne aja Põhja-Vietnami kommunistide laagris „Kontor 100“. Koos temaga olid seal tema lähikondlased: Yeng Sari, Song Seng ja nende naised. Mõned Vietnami seltsimehed nimetasid neid „kuue bandeks“ (viidates kambodža seltsimeeste sidemele Hiinas „kultuurirevolutsiooni“ läbi viinud „nelikbandele“), nende juhti Pol Potiks, lühendina prantsuse sõnaühendist politique potentielle – „potentsiaalne poliitik“. Kuigi selles hüüdnimeski oli vietnami seltsimeeste irooniat, meeldis see kogu „bandele“ väga.

Iroonia seisnes selles, et esiteks pidasid seda silmapaistmatut kambodžalast „potentsiaalseks poliitikuks“ ainult hiina seltsimehed – nemad aitasid tal luua punaste khmeeride salku; teiseks – hüüdnimes oli vihje prantsuse jäljele kolonialismi vastu võitleja elus. Kuigi selles osas võinuksid vietnami seltsimehed mitte ironiseerida – nende liider Ho Shi Minh sai poliitikuks samuti Prantsusmaal.
Prantsusmaale sattus Pol Pot, parteiliste dokumentide põhjal 1925., prantsuse koloniaaladministratsiooni raamatute põhjal 25. mail 1928 – sündinud ja neisse kirja pandud nagu Saloth Sar, jõuka talupoja poeg, tänu sellele, et tema suguvõsal olid vägagi tihedad sidemed kuningapaleega Phnom Penhis. 1920-ndatel, mil Kambodža troonil oli kuningas Sisowath, sai Saloth Sari täditütar Meak kuningliku balleti tantsijannaks, siis kuninga vanima poja Sisowath Monivongi liignaiseks, ja sünnitas talle poja. See juhtus veidi enne seda, kui Monivong 1927. aastal kuningaks sai. Pärast seda pidas Meak õukonnas iidset ja auväärset „naiste eest vastutaja“ ametit ja võis monarhile liignaisi valida.
Ent kuningas Monivong ei tundnud sümpaatiat mitte üksi punaste khmeeride tulevase juhi täditütre, vaid ka tema õe Saloth Roeungi vastu. 1920-ndatel astus Saloth Sari vanem vend Loth Suong õukonna teenistusse. Tema juurde asus elama ka Saloth Roeung, läbis konkursi, hakkas tantsima kuninglikus balletis, ja sai 1930-ndate keskel (ilmselt Meaki soovitusel) veel üheks kuninga liignaiseks. Loth Suong ise töötas õukonnas 1975. aastani, st praktiliselt ajani, mil tulid võimule punased khmeerid.

Raske öelda, milliste lapsepõlves läbi tehtud alanduste eest püüdis Saloth Sar oma edasises elus kätte maksta neile, keda võib nimetada „valitsevaks klassiks“. Lubas ju tema õdede ja venna lähedus kuningaga mitte tegelda raske talupojatööga. 9-aastasena võeti ta Meaki ja vanema venna eestkoste alla ning ta elas Phnom Penhis täielikus heaolus ja külluses.
Raske öelda, miks Pol Pot asus vaenujalale buddha munkadega, keda pärast võimuletulekut laskis hukata üle 25 000. Tõsi, varsti pärast ümberasumist Phnom Penhi suundus Saloth Sar, nagu temaealistele noormeestele kohane, noviitsiks budistlikku kloostrisse, ja kõik, kes noil aastail Pol Poti tundsid, märkisid, et temas polnud vähimatki mässulisust. Üldse oli ta mitte millegagi silma paistev nooruk.
12-aastasena astus Saloth Sar katoliiklikku algkooli, kus sai klassikalise alghariduse ja õppis ära prantsuse keele. Pärast algkooli lõpetamist 1942. aastal astus kolledžisse, mis kandis uue kuninga Norodom Sihanouki nime. Õppis hästi, ent ei ilmutanud mingeid erilisi andeid. 1948. aastal ei õnnestunud katse jätkata haridusteed prestiižikas, kuningas Sisowathi nimelises lütseumis. Ta põrus eksamitel läbi ja olnuks sunnitud jätkama õpinguid kolmandajärgulises tehnilises koolis maa põhjaosas, aga sugulased aitasid, ja 1949. aastal sai ta kuningliku stipendiumi, jätkamaks kõrgemas õppeasutuses Prantsusmaal. Aurikul „Jamaica“ jõudis ta koos samasuguste stipendiaatidega – kahe kuberneripoja ja kahe kuninglikku verd printsiga Marseille’sse, sealt 1. oktoobril 1949 rongiga Pariisi.
Pariisis astus Saloth Sar Prantsuse raadioelektroonikakooli, milles õppis prints Sisowath, ja elas printsiga ühes korteris, Pantheoni naabruses. Ta kohtas paljusid teisi kaasmaalasi, nende seas Khieu Samphani, „agraarrevolutsiooni“ plaanidest haaratud inimest. Samphan rääkis, et inimesed peavad elama põldudel, teenima raha lihtsa tööga, kõik kaasaegse lääneliku tsivilisatsiooni ahvatlused tuleb hävitada. Linnad on kurjuse sigitamise sümbol, neisse on koondunud kapital, õitseb vabakaubandus, aga kõik see on vastunäidustatud olemuslikult talupoeglikule kommunismile. Ühiselamusse Samphani juures kogunesid ka teised tulevased punased khmeerid: Yeng Sari, Song Seng, Nuon Chea – kõik haaratud pahempoolsetest ideedest. Millel polnud tegelikult mingit tähtsust, sest olla tollal tudengite keskkonnas „mittepahempoolne“ võrdus alasti tänavaleminekuga – sind lihtsalt vilistati välja. Pahempoolsed andsid tooni kultuuris ja poliitikas, Pariis oli üldse „pahempoolne linn“.
Nende kinnitusel, kes Saloth Sari Pariisi perioodil tundsid, ei võtnud ta peaaegu osa üldistest lärmakatest diskussioonidest, ei puistanud tsitaate, vaid lihtsalt kuulas, ja jättis meelde, kuis suutis, sest ta mälu polnud just kiita.

Raha oli napilt, toitus ta kasinalt, riides käis vaeselt. Külmetunuks ta mõnel sügisõhtul, saanuks kopsupõletiku (Pariis näis khmeeridest tudengitele äärmiselt ebasõbraliku ja külma linnana), oleks surnud, ja põhjalike ümberkorralduste järjekordne teooria oleks sumbunud Amieux´ tänava kandis. Aga ta elas Pariisi üle, asus ümber Jugoslaaviasse, luges läbi Stalini artikli „Marksism ja rahvusküsimus“. Astus Prantsuse Kommunistlikku Parteisse, avaldas üliõpilasajalehes esimese artikli – „Monarhia või demokraatia?“ Ja visati sooritamata jäetud eksamite pärast ülikoolist välja.
1953. aastal naasis kodumaale diplomeerimata raadioinsenerina, ent paadunud kommunistina, üdini läbi imbunud konspiratsioonilistest teooriatest. Mõne aja elas oma venna Loth Suongi juures, kes täheldas, et Sar oli muutunud mõtlikuks, ilmutas huvi poliitika vastu, aga Kambodža konkreetse olukorra teemal eelistas mitte sõna võtta. Oma mõtlikkust õigustas Sar sellega, et „mõtleb rahvast“, rääkis palju Nõukogude Liidu edusammudest ja jutustas vaimustusega sõidust Jugoslaaviasse, kus ehitas teed koos teiste noorte kommunistidega eri riikidest – tasuta, ainult toidu ja peavarju eest. Varsti lahkus Sar venna majast ja püüdis sisse seada kontakti mässuliste antifašistlike grupeeringutega. Esmalt kohtus ta nendega, kes toetasid kolonisaatorite vastu võidelnud kuninglikku perekonda, siis mittekommunistlike antimonarhistidega ja lõpuks jõudis välja kontaktini Indo-Hiina Kommunistliku Partei esindajatega. Sellesse parteisse astuda oli kambodžalasel keeruline, pealegi sellisel nagu Saloth Sar – oma sidemetega kuningakojas ja õpingutega Prantsusmaal. Ent abi tõusis kuulumisest Prantsusmaa Kommunistlikku Parteisse.

Astunud Indo-Hiina Komparteisse, sai temast käsutäitja „mutrike“ parteimasinas, milles peaosa mängisid vietnamlased. Ta varjas osavalt oma ebasümpaatiat nende vastu ja oma kavatsusi võidelda võimu eest selles parteis. Saavutas autoriteedi, ei öelnud ära ühestki tööst, sõnnikuvedamise ja väetamiseni välja riisipõldudel, partisanisalkade tegevuspiirkonnas. Vietnami kommunistid hindasid teda sidemete pärast pealinna eliidiga, prantsuse keele valdamise (vietnami keelt Saloth ei osanud) ja ülima tagasihoidlikkuse eest.
Pärast Kambodža iseseisvumist langes vajadus partisanivõitluse järele ära. Saloth Saril tuli tagasi pöörduda Phnom Penhi ja otsida tööd. Seda, et tal õnnestus ilma igasuguse õpetamiskogemuse ja teadusliku kraadita saada töökoht hiljuti asutatud Chamraon Vichea kolledžis, võib põhjendada vaid sugulussidemetega. Õpilastele, kellele ta, muide, meeldis, jäi ta mällu sellega, et oli alati hoolikalt triigitud valges särgis ja kõneles väljapeetud, nagu sissetreenitud fraasidega. Ta luges prantsuse keelt, ajalugu, geograafiat ja õigusteadust, tähendab – oli laia profiiliga spetsialist.
Umbes samal ajal, 1950-ndate keskel, tutvus Saloth Sar enesest kaheksa aastat vanema Khieu Ponnaryga. Salothi kolleegina oli too esimene bakalauruse kraadi saanud kambodža naine, luges prestiižikas Sisowathi Lütseumis kambodža kirjandust. Väikest kasvu, elegantne, ei kandnud Ponnary iialgi ehteid ega tarvitanud kosmeetikat, vanamoodsa soenguga, eelistas tumedat tooni rõivaid ja sai tudengitelt hüüdnime Vanapreili.

Mis Sari ja Ponnaryt teineteise poole tõmbas, jääb teadmata. Vaevalt piisas kattuvatest poliitilistest vaadetest selleks, et perekonda luua. Abielu endast vanema naisega oli Kambodžas suur haruldus. Niisuguse staatuse, reputatsiooni ja sissetulekuga naised läksid harva mehele sellistele nagu Saloth Sar. Aga tema oskas olla võluv, ja Ponnary ihkas armastust. Mõni kuu enne pulmi hakkas Vanapreili huuli värvima, ehteid kandma, tegi soengu, uuendas garderoobi. Tagasihoidlik pulmatseremoonia peeti 1956. aasta juulis. Lähimate sõprade hulgas oli pulmas äsja Prantsusmaalt naasnud Yeng Sari koos naise Khieu Tiriti, Ponnary lihase õega.
1959. aastani elasid Saloth Sar ja Ponnary linna prestiižisikas lõunaosas, nende väikese maja tubades valitses laitmatu puhtus. Minimaalselt mööblit, vähe raamatuid, mõned pildid.
Üldiselt võib 1959. aastani pidada enamvähem tõesteks meenutusi Saloth Sari isiksusest, välimusest ja maneeridest. 1950.–1960ndate piiril läks ta koos naisega põranda alla, keskendus revolutsioonilisele võitlusele, muutus varsti Pol Potiks, ja 1975. aastani on teavet nii tema kui ta naise kohta peaaegu võimatu leida. On vaid andmeid partei tegevusest, punaste khmeeride võitlusest valitsusvägede ja ameeriklaste vastu, ametlikke andmeid Pol Poti kontaktidest Vietnami, Põhja-Korea ja Hiina kommunistidega.

Aga 1959. aastal elas Saloth Sar veel Phnom Penhis ja võttis isegi külalisi vastu. Üks neist märkis hiljem, et Saloth ise oli sõbralik, kiirgas südamlikkust, tema sile nägu, madal hääl ja mõõdukad žestid lummasid. Rääkida võis ta ainult maailmas valitsevast ebaõiglusest, riiki õgivast korruptsioonist. Mitte midagi isiklikust elust, mitte midagi lastest (perre sündis juba poeg ja järelkasvu oli veelgi oodata). Mitte midagi isiklikest asjadest.
Õppejõuna oli Sar heas kirjas. Teda hindasid juhtkond ja võimud, jumaldasid õpilased. Nood meenutasid, et ta tsiteeris mängeldes prantsuse poeete – Rimbaud´d ja Verlaine´i, võis rääkida terve tunni, märkmeid kasutamata, alati poolsuletud silmi, nagu kuulataks iseennast. Kõik kaasaegsed osutasid samuti, et Sari kuulumine kommunistlikku parteisse polnud kellelegi saladuseks, ka tema õpilastele.
Tollal nimetati Kambodžas kommunistideks sageli neid inimesi, kel oli korralik haridus, kes käitusid tagasihoidlikult, vihkasid korruptsiooni, hoolitsesid vaeste eest. Igati väärikad inimesed…
Tõsi küll, umbes sel ajal juhtus kommunistidega ebameeldiv lugu, mis avalikuks sai. Pealinna kompartei linnakomitee sekretäri ja Kambodža kommunistide juhi vahel tekkid konflikt. Võimalik, et viimane tunnetas, et sekretär veab parteid põrandaaluste gruppide poole, keeldub partei osalemisest demokraatlikes institutsioonides. Konflikt süvenes, kuni kommunistide juht leiti kägistatuna. Langes kuidagi kokku, et kohe pärast seda läks Saloth Sar koos Yeng Sariga džunglisse, kus moskiitovõrgu all valiti Saloth hukkunu asemele partei peasekretäriks. Vaevalt tarvitseb lisada, et Saloth Sar oligi see linnakomitee sekretär… Aga Sar ei tapnud kunagi mitte kedagi oma kätega, ei kutsunud kedagi üles kedagi tapma. Inimesed pidid ise mõistma, et on olemas probleem, ja tuleb leida lahendus.
Sar kadus, maailma ilmus Pol Pot. Kuidas see moondumine toimus, pole teada. Lihtsalt sellepärast, et pole kedagi, kes sellest jutustaks. Džunglis poliitilisi vastaseid polnud ja ei võinudki olla. Rasketes metsikutes tingimustes jäid ellu ainult mõttekaaslased. Seda mõistsid kõik, kes täiendasid Pol Poti punaste khmeeride ridu. Mitte kellelegi neist ei võinud pähegi tulla, et võitlus nendega, kes külvavad nende ridadesse lahkhelisid, võib olla näiteks kõige lihtsam paranoia – džunglis olid kõik vennad. „Vend number üks“ – nõnda nimetati Pol Poti, punaste khmeeride ideoloogi Nuon Chead „vennaks number kaks“, „vend number kolm“ oli Yeng Sari, number neli Khieu Samphan. Rahva vajadustest kõnelevatele „vendadele“ ei omanud mingit väärtust need, kes ei kuulunud „vennaskonda“. Kõik inimesed pidid sobituma teoreetilisse baasi, mille „vennad“ džunglis välja töötasid. Poliitika elluviimiseks kohtadel olid loodud võitlussalgad – noored, halastamatud, fanaatilised.
Selle mõtles välja Pol Pot, pärast Hiina külastamist ja tutvumist sealsete seltsimeeste kogemustega. Ta oli vapustatud „kultuurirevolutsiooni“ tulemustest, kuigi tema arvates ei viinud hiinlased alustatud üritust lõpuni. Aga ka Pol Potil endal polnud kaadritega laiata. Ja pärast seda, kui USA pommitajad 1969–1973 heitsid Kambodžale nii palju pomme kui Saksamaale II maailmasõja kahel viimasel aastal, valgus tema laagritesse tuhandeid inimesi. Linnadest ja küladest põgeneti tervete peredena, Pol Potini jõudsid reeglina ainult noored, teismelised.
Laste ristikäigust saati polnud maailma ajaloos ette tulnud, et terve sõjaväe moodustanuksid teismelised. Ent nimelt teismelised, peaaegu lapsed moodustasid punaste khmeeride peamise löögijõu. Relvastatud hiina päritolu automaatidega, laiades mustades pükstes ja mustades lohmakates särkides, jalanõudeks autokummidest tehtud sandaalid, ajasid nad läbi tassitäie riisiga päevas, püüdsid ahve ja küpsetasid neid lõkkes palmilehtedel.

See armee oli piiritult andunud „vendadele“, kes elasid maa-alustes blindaažides ja liikusid punktist punkti ainult sügavas ööpimeduses. „Poisikesed“ tegutsesidki Pol Poti põhiliste ideede elluviijatena. Kambodža troonijärgsele printsile Samdech Norodan Sihanoukile (1922–2012), sübariidile ja läänekummardajale truud inimesed kadusid jäljetult, nagu ka „kõrgemate isikute“ endised liitlased.
17. aprillil 1975 saabus Pol Pot 30 000 armee eesotsas võidukalt Phnom Penhi. Mitte keegi ei suutnud teismelistele vastupanu osutada: Sihanouk oli järjekordselt siirdunud emigratsiooni, ameeriklased ja nende liitlased kiirustasid helikopteritele…
Nii tõusis võimule unikaalne valitsus, mis eitas kõiki riigi põhjapanevaid printsiipe. Pol Poti ja tema võitluskaaslaste verised teod kutsusid kogu maailmas, kaasa arvatud Nõukogude Liit, mis oma ideoloogiliselt solidaarsuselt pidanuks ju tervitama Kambodža Kuningriigi asemel välja kuulutatud Demokraatlikku Kambodžat, esile pigem nördimuse kui imetluse. Esimene asi oli Rahvuspanga lõhkamine – sellega sai Pol Pot võimaluse radikaalseks rahavahetuseks. Tolleaegsetes käsiraamatutes seisab Kambodža „rahaühikut“ puudutavates artiklites kirjas „no“ (st pole olemas, ei eksisteeri).
Pealinna jt linnade elanikke hakati kihutama küladesse – sellega sai lahendatud ka kõikide kodanluse mõjust nakatatud linnade saatus. Prille kandvad inimesed tapeti kohapeal. Kaubandus ja tööstus pandi keelu alla. Ühe perekonna liikmetel keelati koos elada: lapsed tuli vabastada vanemate „kodanliku mõju“ alt – ei mingeid raamatuid, ajalehti, ajakirju. 18-tunnine tööpäev. Religiooni ei kiusatud taga, vaid lihtsalt hävitati. Mungad lasti maha, kui nad keeldusid „maailma minemast“, templid rüüstati – neist tehti kasarmud või tapamajad. Teisitimõtlemise, vähimagi mittenõustumise eest juhtkonnaga karistati surmaga, kusjuures lahingumoona kokkuhoiu nimel tapeti kirkahoopidega või maeti elusalt. Ühiskondlik transport oli keelatud, jalgrattad kuulutati kodanlikuks luksuseks; sünnipäevade, pulmade, juubelite, pühade pidamine tähendas veevalamist vananenud traditsioonide veskile, mille eest karistati samuti kirkahoopidega.
Kõige selle juures oli Pol Pot imetlusväärselt järjekindel ja… askeetlik. Oma isiklikus elus eitas ta igasuguseid sugulussidemeid. Tema vennapoeg suri spetsiaalses poliitilises türmis S-21, kus vange elajalikult mõnitati. Vanem vend, kes aitas noort Sari veel kuningakojas, suri teel ümberkasvatamispaika, pärast läbipeksmist viidi onu ja tädi kolkakülla.
Kambodžas ei teadnud keegi, kes seisab riigi eesotsas. Polnud isikukultust, ei juhtide biograafiaid, ei neid isikustavaid portreesid. Pol Pot ei lubanud ennast pildistada. Üks kunstnik (hiljem kirkadega surnuks pekstud) visandas tema portree. Kui see paljundatuna avalikes sööklates üles pandi, tundsid Pol Poti vend ja õde, nagu muugi ümberkasvatusele määratud element, oma sugulase ära. „Meid valitseb väike Sar!“ hüüatas diktaatori õde. Siis keelati portreed ära.
Jõudmaks lõpule kogu riigi täieliku isoleerimisega, võeti vastu ukaasid keelest. Keelustati kõikide keelte kasutamine peale khmeeride oma – vietnami-, tai-, hiinakeelsete vestluste eest oli ette nähtud surmanuhtlus. Aga suurimaks kuriteoks oli rääkimine inglise, prantsuse jt euroopa keeltes. Demokraatlikus Kambodžas kuulutati välja puhtalt khmeeri ühiskond: „Kambodža – ainult khmeeridele!“ Tagakiusamisele kuulusid ka need kaaskodanikud, kes tunnustasid Kambodžale „mitteiseloomulikke“ religioone – kristlust ja muhameedlust.
Polpotlased katkestasid diplomaatilised suhted kõikide riikidega, ei töötanud post ega telefoniside, Sissesõit maale ja väljasõit olid keelatud. NLKP keskkomitee korraldusel püüdis KGB „teavet hankida“, aga isegi sellele võimsale organisatsioonil polnud täieliku info hankimine jõukohane. Siis saadeti „vennaliku Kambodža“ juhtidele küllakutse Nõukogude Liitu – puhkama, suplema Mustas meres, vähemalt end ravima. Vastus vapustas isegi paljunäinud „Kremli ätte“: ei saa tulla, oleme väga hõivatud, palju tööd. Edasi täielik vaikus.
Vangilaagrites rakendati kõige rafineeritumaid piinamisviise ja eksekutsioone, vangivahid järgisid „S-21 ülekuulamiste juhist“, milles seisis täpselt kirjas, et „piinamiste rakendamise eesmärgiks on ülekuulatavatelt adekvaatsete reaktsioonide saavutamine“. „Piinamist ei rakendata lõbu pärast,“ märgiti instruktsioonis. „Valu tuleb põhjustada nii, et esile kutsuda kiire reaktsioon. Teiseks sihiks on psühholoogiline lömastamine, tahte murdmine. Piinamise juures ei tule lähtuda isiklikust vihast või eneserahuldamisest. Enne piinamise juurde asumist tuleb uurida ülekuulatava tervislikku seisundit ja üle vaadata piinariistad. Ei maksa püüda ülekuulatavat tingimata tappa. Peamised on poliitilised arusaamad, korduv valutekitamine. Sealjuures ei tohi kunagi unustada, et te teete poliitilist tööd. Samal ajal on hädavajalik vältida otsustamatust ja ebalust piinamiste käigus, kui on võimalik saada vaenlaselt vastused meie küsimustele. Peamine on meeles pidada, et otsusekindlusetus võib meie tööd aeglustada. Teisisõnu: sedalaadi agitatsioonilis-kasvatuslikus töös on hädavajalik ilmutada otsusekindlust, visadust, kategoorilisust. Peame piinamiste kallale asuma selle põhjuste eelnevate selgituste ja motiivideta. Ainult nii saab vaenlane murtud.“
Pol Poti isikliku elu kohta sel perioodil (aprill 1975 kuni jaanuar 1979) pole peaaegu mingeid andmeid. Teda valvati rangelt, ta muutis sageli asupaiku ja ilmus harva publiku ette, kartes paaniliselt atentaati. Enne tema esinemisi parteikoosolekutel, enne temaga kohtumisi otsiti kutsutud põhjalikult läbi. Sealjuures – kui kõigil 20. sajandi diktaatoritel oli oma isikukultus, väljamõeldud ja ära testitud, oli Pol Poti kummardamine (kui imelik see ka pole) siiras. Pol Pot oli punastest khmeeridest ainus, kes äratas usaldust ja armastust. Paljud kambodžalastest, kes olid teda isiklikult näinud, pidasid teda eeskujuliku käitumise (enesevalitsemise, elegantsuse ja heasüdamlikkuse) kehastuseks.
Pol Pot põdes tihti, ja tänu sagedastele seedimisprobleemidele uskus, et kokad tahavad teda mürgitada, sellepärast valmistasid talle toitu eriliselt läbiproovitud inimesed. Suurema osa ajast oli ta ametis S-21 ülekuulamiskeskuse kaustade läbivaatamisega ja vestlustega lähimate võitluskaaslastega. Töötas sügava ööni, tutvudes aruannetelasuga. Need, nagu talle näis, andsid ettekujutuse toimuvast.
„Venna number 1“ naine juhtis vormiliselt Kambodža naiste komiteed. Publiku ette ilmus üheainsa korra ja teda tervitati kui „revolutsiooni ema“, ent varsti kadus ta silmapiirilt täielikult. Enim levinud versiooni kohaselt läks Khieu Ponnary hulluks. Põhjuseks võis olla armastatud poja surm. Kuidas mõjusid need sündmused Pol Potile, pole teada.
Raske öelda, kuidas arenenuksid sündmused, kui vanemad vennad „üks-kaks-kolm“ jätkanuksid riigi täieliku isoleerimise kurssi. Täpsemini – kui palju oleksid kambodžalased välja kannatanud? Võimalik, et Kagu-Aasias oleks tekkinud uus Põhja-Korea. Aga nende ladina kvartali kooli läbi teinud elu ümberkorraldajate peades küpses idee levitada eesrindlikku kogemust ka väljaspool Kambodža piire. „Vaenlane tugevneb, vaenlane tugevneb pidevalt!“ kinnitasid „vennad“. Ja tühisest piiriäärsest kokkupõrkest algas sõjaline konflikt Vietnamiga. Õigupoolest oli konflikt vana – Vietnam, mis oli suhetes Kambodžaga alati pretendeerinud juhtpositsioonile, dikteeris kambodža kommunistidele, mida ja kuidas nad tegema peaksid. Pealegi oli Vietnam NSV Liidu liitlane, aga Pol Pot ei armastanud Nõukogude Liitu jt kommunistlikke režiime, välja arvatud Hiina ja Rumeenia.
Nõnda põrkusid endised Ameerika-vastase võitluse liitlased kokku, aga Vietnami kogenud armee laup oli kõvem kui khmeeri teismelistel. Tankide toetusel lõid mõned Vietnami motojalaväediviisid Pol Poti nolgid puruks, ja detsembris 1979 tuli revolutsioonilistel absurdistidel Phnom Penh maha jätta. Pol Pot ja tema „vennad“, kes vietnamlaste loodud rahvuslik-revolutsioonilise tribunali poolt tagaselja surma mõisteti, taandusid Taimaa piiri äärde ja naasid partisanisõja juurde, kuna vahenditest polnud neil puudust. Nimelt asus nende uues paiknemiskohas üks nende „kuldse kolmnurga“ nurkadest – piirkond, kus kasvatati toona parimat, kvaliteetseimat ja kõige odavamat oopiumimooni.
Nõukogude Liidus tembeldati Pol Pot häbiks. Publikatsioone tema punaste khmeeride toime pandud õudustest ilmus „Pravdas“ ülikülluses. Lääneriigid sulgesid aga silmad võitnud vietnamlaste avalikustatud faktide suhtes Pol Poti režiimi enneolematust elajalikkusest. Mitte punastes khmeerides, vaid just Vietnamis nägi Lääs toona peamist ohtu selles regioonis. Kuigi vietnamlased tribunali ajal osutasid, et augustis 1965, esinedes Hiina Kompartei KK poliitbüroo salajasel istungil, kuulutas Mao Zedong „me peame tingimata saama oma valdusse Kagu-Aasia“, olid tribunali valduses olevates dokumentides otsesed tõendused sellele, et Pol Poti–Yeng Sari kliki selja taga seisid Pekingi sõjalised nõustajad ja hiina relvad.
Kambodžas eneses suhtuti tribunali esitatud faktidesse mitmeti. Paljude arvates tõusid Pol Pot ja tema seltsimehed üles korruptsiooni vastu. Ametnikud röövisid rahvast, varjasid röövitut välismaal ja kolisid üle USAsse. Pol Pot sai päranduseks laostunud maa. Inimesed pagesid ameeriklaste purustatud küladest, miljonid põgenikud ujutasid üle linnad. Neid oli vaja toita, aga pommitamise pärast ei külvanud riisi enam keegi. Pol Pot viis talupojad tagasi põldudele, üksiti puhastas linnad neist, kes aitasid ameeriklastel röövida nende rahvast.
1980-ndatel levis Pol Potist erinevaid kuuldusi. Et ta suri, või et elab Hiinas, või et lahkus täielikult poliitikast ja enam ümberkorraldamise püha asjaga ei tegele. Teda ennast säästeti ebameeldivatest uudistest muutuste kohta, mis haarasid maailma 1980-ndatel. Aastal 1980 abiellus Pol Poth teist korda, saanud selleks Ponnarylt loa. Tema teine naine, Mea Son, oli sellal peaaegu 30-aastane. 1986. aastal sünnitas ta Pol Pothile tütre Sitha. Pärast Pol Poti surma rääkis Mea Son, et „ta oli väga hea mees… Ajast, mil temaga abiellusin, ei näinud ma kordagi, et ta oleks midagi halba teinud…“

Pol Pot jätkas võitlust „Vietnami okupatsiooniga“, ent kaasvõitlejaid jäi tal paraku üha vähemaks. Viimasena püüdis temast eemale pääseda vana sõber Song Seng, kes valmistus Pol Poti amnestia eest välja andma. Ei õnnestunud. Tema ja ta pereliikmed „paljastati“, seejärel vahistas ühe jalaga „džunglikomandör“ (hüüdnimega Lihunik) Pol Poti, kuulutades, et annab ta üle kohtule.
Taimaa piiri ääres asuvasse Lihuniku laagrisse olid kutsutud Reuteri Singapuri agentuuris töötanud teleoperaator ja „Far Eastern Economic Review“ ajakirjanik Nate Thayer. „Kogu see kohus toimus spetsiaalselt meie jaoks, et me teataksime kohtumõistmisest Pol Poti üle…“ meenutas Thayer. „Nad kuulutasid raadios, et Pol Poti üle mõistetakse kohut, aga pärast viit aastat valetamist ei uskunud neid mitte keegi. Oli selge, et selles kohtus olnuks vaja sõltumatuid tunnistajaid.“
Kohtuistungil ei poetanud Pol Pot ainsatki sõna, püüdis kõigest väest väärikust säilitada. Jõudu oli vähe järele jäänud, pärast kohut ta kanti välja sõna otseses mõttes – ta ei suutnud kõndida… „Osa rahvamassist kummardas talle… nagu kuninglikule kõrgusele,“ kirjutas Thayer. Song Seng ja tema sugulased mõisteti surma, Pol Pot eluaegsesse vangistusse, mida kandis laagris samas hurtsikus, kus elas. Teda valvasid võitlejad, kes olid enne kohut olnud ta ihukaitsjad. 10 kuud hiljem, 15. aprillil 1998, lahkus Pol Poth vaikselt siitilmast. Et maailm seda usuks, toodi laagrisse taas Nate Thayer – tema viiski oma pikapis lahkunu krematsioonipaika. Verisel diktaatoril polnud mingit omandit. Mõned pudelikesed traditsiooniliste ravimtaimedest rohtudega ja sääsevõrk – kogu pärandus, mis tütrele jäi.

Mõned olulised daatumid Kambodža lähiajaloos
* 1953 Kambdoža iseseisvub.
* 1954 Prantsusmaa ja Vietnam viivad oma väed Kambodžast välja.
* 1955 Kuningas Norodom Shianouk (1922–2012) astub tagasi, et alustada poliitilist karjääri, võttes endale printsi tiitli.
* 1970 Riigipööre. Peaminister Lon Nol kukutab kuningas Shianouki, kes moodustab eksiilis Kambodža Rahvusliku Liidu kuningliku valitsuse, mida toetavad kommunistlikud punased khmeerid.
* 1975, 1. aprill. President Lon Nol astub tagasi ja põgeneb Kambodžast.
* 1975, 17. aprill. Punased khmeerid vallutavad pealinna Phnom Penhi ja alustavad kättemaksu oma vastastele. Riigipeaks määratakse prints Norodom Shianouk.
*1976 5. jaanuar. Riik nimetatakse ümber Demokraatlikuks Kambodžaks. Shianouk astub tagasi. Pol Pot saab peaministriks.
* 1978, 25. detsember. Vietnami vägede sissetung, mida toetavad Pol Poti vastased kommunistid.
* 1979, 7. jaanuaril vallutavad Vietnami väed Phnom Penhi. Kambodža Revolutsiooniline Rahvapartei kukutab punased khmeerid, kes alustavad partisanisõda. Pol Pot põgeneb, kadudes aegamisi poliitiliselt areenilt.
* 1982 ÜRO tunnustab Norodom Shianouki eksiilvalitsust.
* 1989 Vietnami vägede väljaviimine.
* 1991 Norodom Shianouk saab uuesti riigipeaks ja 1993. aastal võtab endale kuningatiitli.
* 1997 Riigipööre peaminister Hun Seni juhtimisel.
* 1998 Punased khmeerid panevad relvad maha.

©Peter Hagen