Plahvatused ammooniumnitraadi läbi

Ammooniumnitraati kasutatakse laialdaselt sõjanduses, näiteks brisant-lõhkeainete valmistamisel. Ammoniidid (peamiselt ammooniumnitraadist ja nitroühenditest valmistatud lõhkesegu) olid tuntud juba 1860.–1870. aastatel.

Algselt leidsid ammoniidid peamiselt rahuotstarbelist kasutamist, näiteks lõhkamistöödel söekaevandustes. Esimese maailmasõja ajal kasutati ammoniite suurtükimürskude ja lennukipommide lõhkeaine valmistamisel. Üldreeglina on ammoniidi detonatsioonivõime väiksem kui trotüülil. Erandi moodustavad ammotoolid, mille lõhketugevus ei jää alla trotüülile.

Kuigi juba 19. sajandil pandi tähele, et ammooniumnitraadil on halb omadus iseeneslikult plahvatada, hakati tema lõhkeomadustega tõsiselt arvestama alles pärast kahte kohutavat katastroofi.
Esimene katastroof leidis aset 21. septembril 1921 Saksamaal Ludwigshafeni lähedal firma I. G. Farben Oppau lämmastikutehases. Tol päeval oli tehases umbes 4500 tonni ammooniumnitraati. Peenestamisprotsessi ajal plahvatas äkki kogu ammooniumnitraadimass. Selle katastroofi tagajärjel hukkus 535 inimest, sajad said vigastada, hävis enam kui 2000 hoonet.
Kui 25 aastat hiljem lendasid USA-s õhku kaks laeva, mis oli üks suuremaid katastroofe 20. sajandil, mõisteti lõpuks, kui plahvatusohtlik on ammooniumnitraat. Katastroof toimus Texas City sadamas, kus asuvad põhiliselt keemia- ja naftatöötlemise ettevõtted.
16. aprilli hommikul 1947 seisis Prantsuse laev Grandcamp (1942, 7176 brt) kai nr. 0 ääres Monsanto-Chemical-Company vastas. Mitte kaugel, Main Slipi ääres, seisis Ameerika transpordilaev Highflyer (1944, 6214 brt). Tema vastas seisis ankrus teine USA transpordilaev, Wilson B. Keene (1944, 7176 brt). Kõik kolm laeva olid suhteliselt väikese tonnaažiga ning ehitatud sõja ajal. Grandcamp, mis seisis juba mitu päeva sadamas, võttis peale ammooniumnitraati 40-kilostes kottides. Laevale oli juba lastitud üle kahe tuhande tonni lõhkeainet, millest 1400 tonni asus trümmis nr. 2 ja 800 tonni trümmis nr. 4. Trümmide vahetekkidele olid laotud kastid maapähklite, aparaatide ja masinatega. Grandcamp polnud ankru hiivamiseks valmis, sest üks laeva jõuseade vajas remonti.

Kell 8 hommikul saabusid laevale laadijad laadimistööde jätkamiseks. Pärast neljanda trümmiluugi avamist ei hakanud silma midagi, mis oleks võinud põhjustada tulekahju. Kõik paistis korras olevat. Umbes veerand tundi hiljem märgati avatud luugist suitsu tõusvat. Otsekohe püüti tulekollet tulekustutite ja joogiveega kustutada. Kuid paraku levis tuli sellise kiirusega, et trümmis viibivad laadijad ja meeskonnaliikmed olid sunnitud sealt lahkuma. Vahepeal oli tuletõrjevoolik ühendatud mereveepumbaga. Esimene ohvitser keelas suure hulga merevee kasutamise kustutamiseks, kuna ta kartis rikkuda laadungit. Selle asemel käskis ta otsekohe luugid sulgeda, et panna tööle aurupump. Kiiruga suleti luugid, kusjuures osa luugikaantest kukkus trümmi. Selle tagajärjel hakkas tulija suits pooleldi suletud luugist veelgi intensiivsemalt välja tungima. Lõpuks alarmeeriti linna tuletõrjet, kes aega viitmata appi tõttas. Enne tuletõrjujate saabumist lahkus meeskond põlevalt laevalt ja segunes kail vahtiva uudishimulike massiga. Veel enne, kui kohalesaabunud tuletõrjujad jõudsid midagi ette võtta, lendas Grandcamp kohutava mürinaga õhku. Plahvatus rebis laeva tükkideks. See juhtus kell 9.12, vaevalt pool tundi pärast tulekahju avastamist. Kõik kail viibinud inimesed said kohapeal surma. Laialipaiskunud põlevad laevatükid põhjustasid sadamas palju uusi tulekahjusid. Sadama territooriumil hävis suurem osa hooneid. Lööklaine rebis Highflyer’ ankruplatsilt lahti ja paiskas ta suure jõuga vastu Wilson B. Keene’i, nii et mõlemad laevad said tõsiselt vigastada. Saja meetri kaugusel kaldast asunud 150 meetri pikkune praam paisati kaldale. Kõige suuremad purustused olid Monsanto-Chemicali tehases, mille hooned süttisid üksteise järel ja põlesid maani maha. Samuti hävis tules palju nafta- ja bensiinitanke. Üksikute kaide äärde tõkestasid teed rusuhunnikud ja tulekolded. Sadama veevärgisüsteem langes rivist välja.

Paljude tuletõrjujate hukkumine vähendas Texas City tuletõrje teovõimet sel määral, et appi tuli kutsuda tuletõrjujaid ka teistest lähedalasuvatest linnadest, kaasa arvatud 50 kilomeetri kaugusel asuvast Houstonist. Kahel puksiiril, mis üritasid appi tõtata seitsme miili kaugusel asuvast Galvestonist, ei õnnestunud paksu suitsuja vees ulpivate arvukate rusude tõttu sisesadamasse sõita. Tohutu lööklaine oli Highflyer ’ trümmiluugid minema pühkinud. Nii jäi trümmis nr. 2 ja nr. 4 asunud 2000 tonni väävlit ja trümmis nr. 3 asunud 300 tonni ammooniumnitraati lahtise taeva alla. Tihedad suitsupilved, mis olid tekkinud sadamas süttinud väävlist, kandusid laevade suunas. Katsed kumbagi alust sadamast välja pukseerida nurjusid, kuna laevad olid teineteisesse kiilunud. Laevade lahutamine lühikese aja jooksul polnud mõeldav ning nii otsustati mõlemad alused sadamast välja pukseerida koos.
Vahepeal oli kesköö kättejõudnud. Üha ohtlikumaks muutuva olukorra tõttu anti kummagi laeva meeskonnale käsk pardalt lahkuda. 17. aprillil kell 01.10, mõni aeg pärast seda, kui viimane mees oli pardalt lahkunud, lendas Highflyer õhku. Plahvatav transpordilaev lagunes tükkideks. Koos temaga vajus põhja ka Wilson B. Keene. Teine plahvatus põhjustas kaldalgi uusi purustusi ja tulekollete arvu kasvu. Vigastamata olid veel ainult betoonist valatud hooned.
Texase osariigi kuberner kehtestas linnas eriolukorra, ühendati politsei-, tuletõrje- ja julgestusjõudusid ning kõiki töid hakati juhtima ning koordineerima tsentraalselt. Sellest hoolimata õnnestus tulest jagu saada alles 18. aprillil.

Ametlikel andmetel hukkus 468 inimest, rohkem kui 100 jäi teadmata kadunuks ning 3000 sai vigastada, paljud inimesed jäid peavarjuta. Nii või teisiti sai katastroofi läbi kannatada 15 000 linnaelanikku. Materiaalset kahju hinnati 65 miljonile dollarile.
Texase katastroofi põhjal järeldati, et ammooniumnitraat võib olla tohutu plahvatusjõuga, et seda on ohtlik transportida nii puistlastina kui ka paberkottidesse pakituna. Edaspidi soovitati ammooniumnitraati vedada ainult metall- või puuvaatides, kusjuures iga vigastatud mahuti tuleb otsekohe laevalt kõrvaldada. Samuti soovitati ammooniumnitraadi laadimise ajaks tuletõrje voolikud lahti rullida ja võimalikuks tulekustutamiseks valmis seada. Veel hoiatati mitte kustutama süttinud ammooniumnitraati auruga, süsihappegaasiga või vahuga, kuna need ainult soodustavad põlengut ning võivad viia plahvatuseni. Soovitati veel muudki, kuid ega vigadest taheta niisama lihtsalt õppust võtta.
28. juulil 1947 oli Norra laev Ocean Liberty (1943, 7176 brt) Bresti sadamas ankrus. Laev võttis muu laadungi hulgas pardale ka 3300 tonni ammooniumnitraati. Kui trümmis puhkes tulekahju, hakati Texase katastroofi kurbadest kogemustest hoolimata tulekollet auruga kustutama. Umbes viis tundi pärast tulekahju algust tekkis plahvatus ja Ocean Liberty uppus. 21 inimest hukkus, rohkem kui 100 sai vigastada. Brestis puhkenud tulekahjude läbi tekkinud ainelist kaotust hinnati kahele miljonile naelale. Kui laeva poleks õigeaegselt eemale pukseeritud tema ankruplatsilt, mille vahetus läheduses viibis hulk sõja- ja kaubalaevu, siis oleks kahju olnud suuremgi.

Plahvatus Beirutis

4. augustil 2020 toimus Beiruti sadamas asunud laeval tohutu plahvatus. Suur osa Liibanoni pealinna Beiruti sadamast ja selle ümbrusest hävis plahvatuses. Surma sai vähemalt 100 ja kannatada 4000 inimest. Kodutuks jäi kuni 300 000 inimest. Plahvatuse kahju ulatub hinnanguliselt kolme kuni viie miljardi dollarini, kuid insenerid ja ekspertrühmad pole veel ametlikku kahjude hindamist läbi viinud. Plahvatused leidsid aset  Beiruti sadamapiirkonnas ja koheselt hakkasid igasugustes kanalites levima sellealased videod. Kogu maailm oli korraks segaduses, arutleti erinevate võimaluste üle. Teisest plahvatusest jäädvustatud videos on näha hiiglaslikku tulekera, millele järgnes linna läbistanud võimas lööklaine.
Mõni tund pärast plahvatust hakkasid levima kuuldused, et õhku lendas ilutulestikke tootev tehas. Koheselt tekkis arutelu, et kuna sarnaseid katastroofe on maailmas veel olnud, siis miks toodetakse selliseid asju inimasutuste vahetus läheduses.

Liibanoni julgeolekujuht Abbas Ibrahim ütles, et vahejuhtumi võis põhjustada äärmiselt plahvatusohtlik materjal, mis konfiskeeriti mõni aeg tagasi ühelt laevalt ja ladustati sadamas. Kohaliku telekanali LBC andmetel oli tegemist ammooniumnitraadiga. Liibanoni peaminister Hassan Diab selgitas hiljem, et õhku lendas 2750 tonni ammooniumnitraati, mida hoiti sadama laos.
„On vastuvõetamatu, et 2750 tonni ammooniumnitraati hoiti kuus aastat laos ilma ennetusmeetmeid rakendamata,“ ütles ta riikliku kaitsenõukogu istungil. Liibanoni tolliametnikud üritasid kuus aastat ohtlikust lastist lahti saada, kuid edutult. Süüdlaste otsimine jätkub. Liibanoni ajaleht „L’Orient le Jour“ nimetas toimunut esiküljeloos apokalüpsiseks.
Suurem plahvatus oli nii võimas, et seda oli kuulda ja tunda Beirutist üle Vahemere rohkem kui 200 kilomeetri kaugusel asuval Küprosel. Liibanoni meedias ja sotsiaalmeedia kanalites on näha fotosid plahvatuste järel rusude alla jäänud inimestest. „Me kuulsime plahvatust, siis nägime (suitsusammast),“ ütles üks rõdult plahvatust näinud kohalik elanik. „Plahvatuse jõud paiskas meid selg ees tagasi korterisse,“ lisas ta. Beiruti sadamas olnud ühe sõjaväelase sõnul on olukord seal katastroofiline. „Surnukehad lebavad maas. Kiirabid toovad veel hukkunuid ära.“ Kahjustada kõik Hamra linnaosa poeesised. Paljud aknad ja sõidukid purunesid. Beiruti Clemenceau meditsiinikeskusesse saabus kümneid vigastatud inimesi, sealjuures lapsi.
Tervet Beiruti sadamapiirkonda kattis suitsusammas ning põlengut on kustutamas helikopterid. Plahvatuse piirkonna ümber on rajatud tõkked, läbi lastakse vaid kiirabi ja päästjaid, samuti inimesi, kelle lähedased piirkonnas töötavad. Plahvatuste epitsentriks tundus olevat sadamatsoonis asuv suur hall laohoone.

Tunnuspildil: Ammooniumnitraadi plahvatus Beiruti sadamas 4. augustil 2020.

©Peter Hagen