Piinakambrist tapalavale (3. osa)

Vangistamise ja aheldamismeetodite mitmesugused vormid
Vangistamine ja kettidega aheldamise meetodid, nagu juba mainitud, tähendasid ükskõik millise kuriteo eest vangisviibimist kui iseseisvat karistust vaid harvadel juhtudel. Küll võis näiteks Saksi õiguse põhjal varast või tühist hulkurit juba põhimõtteliselt pokri pista, kui iseloomulikku terminit kasutada. Mõnikord oli türmipistmine nagu järgnev surmaotsuski lihtsalt üks viis armuandmist välja kuulutada, ent hoopis enamikel juhtudel järgnes armuandmine ilma kahjutasuta, eelkõige juhul, kui armuandmistõenduse maahärra välja kuulutas. Kuningas pooldas kas täielikku armuandmist või viidi kohtuotsus täide selle täies karmuses. Positsiooniga persoonidele võis armuandmistõendus väljenduda pagendamises või kahju hüvitamises.
Siiski jäägem esmajoones vangistamiste juurde. Kes külmi kivimüüre, hirmuäratavaid võlvialuseid, raskeid rauduksi, nagu piiskopipaleede inkvisitsioonivanglates, või mõnede linnavanglate läppunud, valgustuseta koopaid oma õudsete, seina külge neetimiste või aheldamismeetoditega iganes näinud on, ei suuda ilma võbinateta kujutleda, et viibimine nendes ebatervislikes, kõikvõimalikest kahjurputukatest ja närilistest kubisevates, väljaheidete jubedast lehast eemalepeletavates urgastes virelemine oli enamikel juhtudel iseenesest nagu õudne, aeglane surm.

Tegelikult oli vangistamist küllalt sageli vaja selleks, et aidata ebapopulaarsetel isikutel end silmatorkamatult ja ilma kohtuotsuseta varjata. Bastille’is näiteks tõmmati mõnedele seal kohtuotsuseta piinlejatele pähe nn raudmaskid, omamoodi kiivrid, mis ainult silmad, suu ja nina vabaks jätsid, vältimaks seda, et valvurid või nendega juhuslikult kokkujuhtujad nende kandjaid, enamasti avalikkusele tuntud persoone, ära ei tunneks. Isikute juures, kes olid kas kirikliku või ilmaliku kohtu poolt „igavesele vaikimisele“ mõistetud, kasutati rauast või nahast suusulgurit, kui nad selle keelu vastu eksisid, aga vahel ka selleks, et sellist eksimust vältida. See vastik ese kujutas enesest laia raudrõngast, mis suu täielikult sulges, jättes avatuks vaid väikese õhuaugu. Sulguri siseküljel oli raudblokk, mis suhu suruti. Suutropp kui piinariist tõmmati kuklal pandlaga kinni. Eelkõige Hispaania inkvisitsiooni perioodil oli tavaline, et autodafeel tulesurma mõistetutel sel viisil suud kinni topiti – et nende valukarjed usklike pidulikest patukahetsuslauludest üle ei kostaks. Paljudel juhtudel teenis piinarikas vangishoidmine seda eesmärki, et vangistatuile selgeks teha nende olukorra väljapääsmatus ja õhutada neid ilma tegeliku piinamiseta ülestunnistusi andma. Eelkõige Inglismaal ja Šotimaal oli laialt kasutusel instrument, mida „toonekurena“ tunti. Selle näol oli tegemist lahasteseadisega koos kaela-, käte- ja jalaraudadega. Neisse suruti vang nii, et põlved olid teravalt kokku ja reied vastu kõhtu surutud. Sellesse riista pressituna oli vangil võimatu isegi hetkeks oma asendit muuta või pingutatud lihaseid lõdvestada. Tagajärjeks olid piinarikkad krambid. Sellele väga sarnane instrument oli nahkmatt, millele kuningale atentaadi teinud Damiens piinamiste vaheajal rihmadega kinni seoti. Kuulus prantsuse timukas Samson (senior) kirjeldab seda seadeldist järgmiselt:
„Päits oli suunatud ukse poole, seljatugi tõusis ja langes konksu abil. Pind, millel vang asus, oli punutis Ungari nahast, mis oli rõngastega paksu laua külge kinnitatud. Nendega fikseeriti vangi õlad. Ta käsivartele jäi nii vähe liigutamisvabadust, et ta ei küündinud isegi toitu suhu panema.“
Enamikel juhtudel polnud vangidel ka oma kongides mingit liikumisvabadust, kuna nad olid kaela-, käsi- ja jalgupidi ketis. Sageli oli kaelaraua külge kinnitatud veel kuulikujuline raske kivi. Õudsed oli ka ogadega kaelaäärised, tänu sellele, et nende siseküljel oli terav ogaderõngas. Kui need ohvri turjal pingule tõmmati, tähendas see hirmuäratav riist pikaldast, piinarikast surma, mida enamasti põhjustasid haavamädanikud ja veremürgitused. Sugugi kergemini talutav, ohvrile samuti väga piinarikas, oli okaskrae teine variant, mille astlaid nürid metallkühmud asendasid.
Kaelarauad ja jalarõngad on muuseas väga vana leiutis, mis ulatub tagasi Idamaade ajalukku. Kaldealaste sõjavangidest orjad rakendati raske ikkerakendi ette, mida nood, käed selle külge aheldatud, pidid enese järel lohistama. Ka Aafrika orjakaubitsemise piirkondades kasutati selliseid rakendeid, mille ikkepulgad enamasti veelgi pikemad olid. Korduvalt oli ka kaks isikut sellise ikke kummassegi otsa aheldatud, mis nende liikumisvabadust veel omakorda raskendas. Kui õudne vangistatute elu üldiselt oli, kirjeldab üksikasjalikult Jean Reider:
„Tavaliselt paigutati vangistatud tugevatesse ja massiivsetesse türmidesse maa all, koobastesse ja sügavatesse haudadesse, kohutavalt kitsastesse ja pimedatesse aukudesse. Neis olid suured puupalgid, kaks või kolm tükki üksteise küljes, mida vaid kruvimisega avada sai. Leidus urge, millesse vangi käed-jalad vaevu ära mahtusid. Kui kruvid seejärel kinni keerati, polnud tal enam mingit liigutamisvõimalust. Ta istus, võimetu käsi või jalgu kuidagi rakendama või oma asendit vähimalgi määral muutma, mingil plokil, kivil või suisa paljal muldpõrandal. Teised olid sunnitud, nii kael, vöökoht kui käed ja jalad mingil moel puust või rauast risti külge kinnitatud, lamavas või püsti-, ikka muutumatult samas ristipoosis püsima. Mõnel keerati käed ja jalad kruustangidega kinni, või olid nad nii lühikese ketiga müüri külge aheldatud, et puudus võimalus end vähimalgi määral liigutada. Oli neid, kes olid kitsastesse koerakuutidesse topitud, kus polnud võimalik ei püsti ega pikali olla. Mõned lamasid kuni 30 jala sügavustes šahtitaolistes aukudes, kuhu nad köite abil lasti. Talvel külmusid ära nende jalad, tekkisid liigesepõletikud, ja need õnnetud, kes lõpuks siiski veel vabaks said, jäid eluks ajaks santideks. Võimetud end liigutama, elasid need vangid teadmata, kas oli päev või öö, keset omaenese väljaheiteid ja kõikvõimalikke kahjurputukaid.“
Veel 19. sajandil kehtis Itaalias vangistuse kõige karmim vorm, mille kohta kirjutas juba eelpool tsiteeritud Fernand Nicolay:
„Kui keegi oli eluks ajaks vangi mõistetud, jäi ta vähemalt kümneks pikaks aastaks täiesti üksinda ainult väga napilt valgustatud kongi, nägemata ei iseennast ega isegi oma valvurit, kes talle läbi avause toidu pistis. Sellest piisas parasjagu sedavõrd, et mitte nälga surra. Selle aja jooksul ei tohtinud keegi teda külastada, ta ei tohtinud kordagi preestrilt tröösti saada, talle oli keelatud lugeda ja kirjutada või tegelda millise iganes tööga. Ka ei tohtinud ta omaette valjul häälel rääkida, sest see karistus võttis talt lisaks ka õiguse üldse häält teha. Kui vang mõnda nendest reeglitest rikkus, heideti ta täielikult pimedasse auku või topiti hullusärki…“
Niigi iseenesest kurva vangipõlve julm süvendamise viis oli juba mainitud puur, millesse vangid sageli nii suruti, et nad end ei püsti välja sirutada ega pikali heita ei saanud. Sellistesse puuridesse jäeti nad tihti kas ergava päikese või rajuse ilma kätte. Paljudel juhtudel kujutasid need puurid enesest midagi vangimaja ja häbiposti vahepealset – pandi need ju sageli välja avalikele väljakutele nii, et möödakäijad võisid neid kivide ja poriga loopida.

Alates 17. sajandist püüdsid mitmed kuulsad juristid õudse olukorra vangimajades likvideerida, kuna vabadusest ilmajätmise osas lisandus üks spetsiaalne variant, mis niisama hea kui kõiki võis puudutada – nn võlavangistus.
Võlgnik, kes oma võlausaldajale võlga tagasi maksta ei suutnud, võidi viimase nõudmisel sulgeda nn võlavanglasse, kus tal vaevalt paremini läks kui kriminaalprotsessi segatuna.
Armetud urud majutuseks, mädanevad õled ja vilets toit olid sealgi igapäevane asi. Päeviti võis võlavang küll seespool vangla piire suhteliselt vabalt ringi liikuda, kuivõrd lubasid jalaketid, mida ta kandis. Rahaahned vangivalvurid olid valmis õnnetutelt välja pressima kogu vallasvara, mis nende valduses veel oli. Igal soodustusel oli oma hind, ja vangivalvurite ning nende abiliste saamahimule polnud kehtestatud mingeid piire.
Umbes 16. sajandi lõpul tekkisid Inglismaal ja Madalmaades nn kudumismajad, mis olid esmajoones mõeldud kerjuste ja alalise elukohata inimeste vastuvõtmiseks, kes seal kasulikule tööle pandi. 17. sajandil mindi üle sellele, et noori vargaid, aga ka prostituute suunati nendesse majadesse ainult kindlalt piiritletud tähtajani, mille kestel neid rangelt kasvatati. Vastavalt järelevaataja mentaliteedile rakendati peamise kasvatusvahendina piitsa ja bambuskeppi. Ülalpidamine oli sageli vilets ning majutamine jättis ka muus osas suuresti soovida. Sotsiaalse rehabiliteerimise idee, mis nende „kasvatusmajade“ asutajaid oli ajendanud, muutus kiiresti lihtsalt omakasu saamiseks. Pärast seda, kui need institutsioonid küllalt kiiresti üle kogu Euroopa levisid, võttis varsti võimust puhas kasuahnus. Vahistatud pidid võimatult tühise isikliku tulu eest tegema kõige raskemaid töid.
Avalikkusele kasutut surma asendas nüüd virelemine, mille käigus süüaluste kurnatud kehadest viimnegi elusäde välja pressiti. Kindluste ehitamine ja galeeride aerud, nagu ka raske ja tervistkahjustav töö kivimurdudes ja mäenduses, ei jätnud pikale sunnitööle määratuid kuigi kauaks ellu.
Juba klassikalisel antiikajal oli nn parandusliku töö laagreid, milles eelkõige sõjavangid ja orjad minimaalse ülalpidamise ja majutustingimuste eest pidid tegema kõige raskemaid töid.
Kreeka suurtes marmorimurdudes, nagu olid ka Carraras, arvukates vase- ja tinakaevandustes, kus need õnnetud töötasid, nagu Egiptuse hiiglaslike püramiidide ehituselgi, oli selliste tööorjade katkematu rodu hädavajalik. Suure tähtsusega oli antiikajal galeeriorjade kasutamine. Tööst vabal ajal suruti nood laeva vahetekile ja ainult väga harvadel juhtudel anti neile aeg-ajalt võimalus laevalael veidi värsket õhku hingata. Galeeriorjusse mõistmine kuulus veel 17. ja 18. sajandil üldiselt kõige kardetumate karistuste hulka. Eelkõige Inglismaal, Madalamaades ja Hispaanias, aga ka Veneetsias jt meresõitjatest rahvaste juures tähendas galeeridele saatmine kurjategijale nagu „armuandmist“, aga sageli surid nad seal umbes aastaga pikaldast surma loomuliku surma asemel. Kardetud olid ka sõtkeveskid, milles paljudes Euroopa piirkondades, erinevalt lõunamaadest, rakendati härgade ja eeslite asemel türmi mõistetud kurjategijaid. Fernand kirjeldab oma „Inimkonna verises ajaloos“ seda hirmuäratavat seadeldist järgmisel viisil:
„See veski on spetsiaalne ratas, raadiusega umbes 4 meetrit, jaotatud labadeks, mis sarnanevad kunagiste aurupaatide ratastele. Ülemises osas tõukavad need labad kitsukesi kabiine, kuhu on paigutatud vangid. Labad meenutavad nagu mingeid liikuvaid keerdtreppe.
Vang paigutatakse ühte neist kabiinidest, kus ta peab tema kohal keerlevast rõngast kinni hoidma. Siis peab ta kogu oma keharaskusega labadele vajutama, mis ta jalge alt mööda libisevad. Sealjuures peab ta seda tegema seadeldise liikumise ajal, mis hetkekski seisma ei jää. Kui ta tallamast lakkab, lööb ratas talle katkematu liikumise tõttu tugevasti vastu jalgu. Kui vang koperdab, tekib oht oma küündimatuse eest tugeva hoobi või murtud jalgadega maksta.“

Meretaguste kolooniate kasutusele võtmisega rajati parandusliku töö laagreid, kus sinna mõistetud sageli kõige rängemates tingimustes ja ebatervislikus kliimas kõige raskemaid ja ohtlikumaid töid pidid tegema, et nii veel kasutusele võtmata maakohtade tsiviliseerimisele kaasa aidata. Selle eest said nad teatud aja pärast täieliku armuandmise ja tulevikuperspektiivis isegi maatüki. Küll aga olid tingimused enamjaolt nii ebainimlikud, et ainult vähesed tugevamad, vahel ka südametunnistusetud, selle sihini suutsid jõuda. 18. ja 19. sajandil rajati suured vene töölaagrid Siberis, kus vangidel raske töö kõrval mitte üksi lõputu talve kohutavaid pakaseid, vaid ka viletsa varustuse ja majutamise raskusi tuli taluda.
Absoluutse kõrgpunktini jõudis see inimeste pikaldase hävitamise inimvihkajalik vorm möödunud sajandil. Koonduslaagrid Dachaus ja Buchenwaldis, Treblinkas ja Auschwitzis polnud midagi muud kui tõelised natslikud surmavabrikud, milles julm piinamine oli igapäevane asi ja sihiks mitte ainult miljonite inimeste füüsiline hävitamine ja elude lõpetamine, vaid ka igasuguse inimväärikuse mahatallamine.
„Meid määrati omaenese mustuses kärvama, meid sunniti uppuma roes ja poris, meis püüti hävitada inimväärikus ja vähimgi jälg inimnäolisusest. Meid taheti tagasi suruda metslooma staatusse, sisendada meisse jälkustunnet iseenese suhtes ja vastastikust põlgust,“ kirjutab Pelagia Lewinskaja oma mälestustes „20 kuud Auschwitzis“.
Õnnetul kombel pole see totaalne inimpõlgurluse süsteem bürokraatliku julmuse ilminguna – massihävituslaagrites, kümblusasutusteks moonutatud gaasikambrites, põletusahjudes ja kogu hirmuäratavas surmamasinavärgis sugugi mitte maa alla kadunud. Vastupidi – see elab edasi totaalsete režiimide parandusliku töö laagrites ja surmabarakkides, kõikjal seal, kus inimõigused ja -väärikus jalge alla tallatakse ning humaanse kohtusüsteemi asemel valitseb sadistlik omavoli.

Häbipost (kaak)
Häbipost seisis nn aukaristuste seas kõrgeimal kohal. See võidi määrata lihtsalt ühiskondlike süütegude eest, nagu joomakirg või tülitsemine, naiste ehtimishimu või öine rahurikkumine, aga ka ametivõimude solvamine, klatšihimu või alatu laim. Ka tööpõlgurluse või alalise elukoha puudumise eest võidi häbiposti panna. Igal sellisel puhul polnud karistuse täideviijaks mitte timukas, vaid nn kohtuteener, omamoodi politseiametnik.
Raskemate eksimuste puhul, nagu vargused, seksuaal- ja religioossed kuriteod, nagu vahel jumalateotamine purjuspäi, võidi samuti häbipost määrata. Kui neil puhkudel asus aktsiooni timukas, mis karistusel sotsiaalses mõttes palju raskemana paista laskis, siis seda, kes korra timukaga kokku puutus, käsitati autuna.
Alates 7. sajandi lõpust, mil häbipost moodi tuli, sai sellest kiiresti laialt levinud karistusvorm, mis süüalusele üleüldise naeruväärsuse ja häbi ning pealtvaatajatele suurepärase etenduse kindlustas ja täieliku rahvapeo meeleolu tagas.
Et võimalikult palju rahvast ligi meelitada, korraldati häbiposti paigutamine enamasti pühapäevadel pärast kirikuskäimist või turupäevadel. Häbipost asus alati suurel väljakul, kus käis palju rahvast, nagu turuplats või kiriku peaväljak. Mõnedes linnades oli neid ka rohkem, väljanäituspaiku mitmesuguseks erinevaks otstarbeks.
Häbiposti lihtsaim variant koosnes kaelarauast, mis oli mõne samba või ühiskondliku hoone külge kinnitatud. Post ise, tavaline eelkõige väiksemates kogukondades, oli tugirauaga maasse kinnitatud puuteivas. Mõnikord olid need teibad, sarnaselt võllale, paigutatud lavatsile, et kurjategijale avaneks võimalikult parem vaade. Suuremad linnad lubasid endale kunstipäraselt kujundatud häbipostisammast, mida ehtis linnavapp. Laialt levinud oli ka nn lavahäbipost, mis nagu kaev kõrgendatud platvormil seisis ja milleni viisid kivist astmed. Platvormil asuv sammas oli enamasti figuuride ja raidkirjadega kaunistatud. Veel suurejoonelisem oli nn häbilava, mis sellel seisja või ka istuja nagu lavale vaatamiseks välja pani. Kõrvuti tavalise seisuhäbipostiga, millele süüalune kaelaraua ja jalaahelatega seisvana kinnitati, olid ka istehäbipostid või häbitoolid, aga ka puurid istumiseks ja seismiseks, nagu Rothenburgeri hullumajas. Vahel kasutati ka sirget lauda, avaustega pea ja jalgade ning ahelatega käte jaoks.

Prantsusmaal olid tavaks mitmesugused väikesed, tornitaolised ehitised, millest ainult süüdimõistetu pea ja õlad välja ulatusid. Üks kirjutis 18. sajandist jutustab selle kohta:
„Häbipost on väike, täisnurkne ehitis, mis on oma poole kõrguseni müüritis. Ülejäänud osa koosneb puuplankudest, mis sellele toetuvad. Selle keskel on vähemalt Pariisis püstine post, mis on kinnitatud pööratavasse põrandasse ja ümbritsetud omamoodi palkoniga. Sellesse asjandusse on tehtud kolm avaust, keskel süüaluse pea ja mõlemal küljel käte läbipistmiseks. Häbipost pannakse aegajalt pöörlema. Sellesse pressitud pea ja kätega vang pöörleb sellega kaasa ning näitab oma nägu igas suunas.“
Veel 19. sajandi algusaastatel sunniti vange seda piinlikku spektaaklit läbi tegema. Nii võib lugeda Henry Poulmani memuaaridest, kes sellise teotamise levimise vastu võitlemise eest mõneks ajaks vahistati:
„Pärast 12-ndat kellalööki aeti meid väikesele väljakule, mis asus kohtumaja ees. Mehed, naised ja lapsed moodustasid kompaktse jõugu, mis kujutas enesest nagu sipelgapesa. Kõigi selle väljaku äärsete majade aknaavad olid inimestest täidetud.
Väljaku keskel kõrgus puuplankudest lavats. Sellel oli 9 tugiposti, kõik üksteisest võrdsele kaugusele püstitatud. Meid seoti nende külge kinni nööridega, mis vikeldati ümber keha põlvedest kuni õlgadeni. Pead kinnitati teivaste külge terasest kaelarihma abil, mida nimetati kurjategijate lipsuks. Mina hoidsin veerand tundi silmi kinni – mu häbi ja hämmeldus oli nii suur, et ma ei söandanud enese ümber vaadata.
Aga suur rahvahulk, mis mind ümbritses, tõi kuuldavale nii palju lärmi ja sellist naeru, et lõpuks asusin trotsija rolli ja heitsin hetkeks enese ümber pilgu täis põlgust. Ma usun ja võin kujutleda, et mulle plaksutati kui näitlejale, kes oma rolli laval hästi mängis…“
Tegelikult kutsusid paljud häbiposti paigutatutest esile publiku sümpaatiaavaldusi, ennekõike sellepärast, et selle edasise levimise hääbumise üle rõõmustati ja rahva üldist hoiakut pigem kaastundeavaldusena võis käsitada.
Üldiselt oleks häbiposti paigutatu üle vähem naerdud, kui teda poleks mitte ainult roppuste ja kõikvõimalike rõvedate naljadega üle külvatud, vaid ka mädanenud juurviljade, munade ja sõnnikuga pillutud. Mõnikord lendasid ka kivid, ja mõned vaesed patused, kellele selline karistus langes, lahkusid häbipostist veritsevate haavade ja purustatud hammastega.
Uus-Inglismaa kolooniates ja Walesi ning Iirimaa piirkonnas viidi häbipostikaristust läbi eriti julmal viisil. Kogu ohvri ülakeha määriti tõrvaga üle ja veeretati siis sulgedes, enne kui ta kõikide lustiks häbiposti kinnitati. Tõrv ja suled oli ka üks madruste armastatum karistusmeetod.
Paljudel juhtudel oli häbipost ainult sissejuhatuseks teistele ja võrratult raskematele kehalistele karistustele. Sageli ei paigutatud prostituute ja näitlejannasid, keda kõlvatuses süüdistati, mitte ainult häbiposti, vaid sellele lisaks pärast ka paljudel tänavaristmikel „läbi vitsutati“, st piitsutati. Teised pidid lisaks häbipostile läbi tegema veel karistuse tulemärgistamisega või muid, sageli väga barbaarseid kehalisi karistusi.

Andestatavate väärtegudega patustajatele oli peale häbiposti ette nähtud veel teisigi karistusviise, mis nad üldisteks naeralusteks tegid. Näiteks nn häbimantlid, mis kujutasid endast nagu suuri, põhjata tünne koos teatud kaelusega, mis õlgadele toetus. Need pandi süüdistatavaile kummuli peale, nii et pead välja ulatusid, ja nendega pidid nad kirikuesisel platsil edasi-tagasi kõndima. Selline tünniga tiirutamine oli ette nähtud veel selliste väärtegude eest nagu näiteks purjutamine ja öine liiderdamine.
Laialt levinud oli ka häbimaski pähepanemine, mida süüalune pidi teatud kindla aja jooksul kandma kas turu- või kirikuplatsil, või siis, kui häbipostis seisis. Sageli talutas timukasulane häbimantlis ja -maskis süüalust keti otsas ringi nagu mingit lojust.
Rahurikkujaid karistati puust või rauast flöödiga, mis oli konstrueeritud nii, et selle üks ots moodustas kaelaraua, mis süüdistatavale ümber kaela pandi. Sageli nagu trompetit, oboed või flööti meenutavale „instrumendile“ olid tehtud sälgud, millesse ohvri sõrmed rohkem või vähem valurikkalt kinni kruviti. Riiakad naised, kes kuidagi ära ei suutnud leppida, suleti tihti teatud ajaks nn kahekordsesse kaelaviiulisse – puust või rauast seadeldisse, mida võis kääridena avada, nii et tekkisid avad kaela ja käerandmete jaoks. Pärast „kääride“ sulgemist oli selle kandja, täpsemalt naine, selles „viiulis“ kindlalt kinni. Topeltviiuli puhul oli ta vastase nägu otse tema oma ees, mida käsitati kui karistuse karmistamist.
Üldiselt kestis häbipostis seismine tund või kaks, ent oli ka juhtumeid, mil nähti ette korduvat „väljapanekut“ või tunduvalt pikemat aega. Sageli kaunistati seisjat narri- või pabermütsiga, mis ta süüteole osutas. Suurt rolli mängisid häbiposti sarnased seadeldised ka sõjaväelise drilli valdkonnas. Karistusalused nekrutid pidi arvestama sellega, et nad sageli kõrvetavas kuumuses, võimaluseta midagi juua, paljudeks tundideks teatud teibal pidid veetma või koguni selle külge ketti pandi. Paljudel juhtudel pidid nad aga käsu korras peale sunnitud asendis, ilma mingi lisaseadeldiseta, lõpuni vastu pidama. Kui nad sealjuures mõnda jäset liigutasid, määrati järgmine, veelgi rangem karistus. Kui soldat sellise „trahvirelva“ puhul meelemärkuse kaotas, võis kindel olla, et ta järgmisel päeval mõne uue karistusega silmitsi seisab.
Halvemini käis käsi võõrleegionäridel või nn trahvipataljonidesse kuulujail. Neil tuli mitte ainult oma ülemuse omavoli taluda, vaid nad pidid ka kõige tühisema eksimuse puhul distsipliini vastu veel paljude äärmiselt julmade karistustega arvestama. P. Christian kirjutab oma raamatus militaarkaristustest kõige hirmsamast vägivallast, mida võõrleegionidesse kuulujate kallal kasutati, ja osaliselt veel tänapäevalgi rakendatakse.
„Viljahoidla on üks sügav auk, millesse lastakse mees, kes on sõjaväelist korda rikkunud. Selle augu kitsal põrandal saab vang vaevu istuda või lamada, kuna enamasti on seal ka hulk tema kaasvange. Suvel võib seal lämbuda, sest mitte miski ei kaitse päikesekiirte eest, talvel ulatub pori vangidele põlvini. Ja kogu aeg neid ülalpool piinavad putukad teevad sellest august tõelise kloaagi, täis nakkusi. Veelgi rängem on põikpuu. See on puust või rauast plank, mis on horisontaalselt paigutatud reale umbes 30 sentimeetri kõrgustele plokkidele. Sellele paigutatakse süüalune, kusjuures üks tema jalgadest, või ka mõlemad, on plangu külge kinnitatud nii, et need asetsevad kõrgemal kui pea. Mees, kes lamab kas kõhuli või selili, asetatakse terveks päevaks kõrvetava päikese kätte, kusjuures öösel peab ta külma käes kannatama. Sellel karistusel on ka rangemaid vorme. Näiteks võidakse süüdimõistetu plangule kinnitada ristijalu ja ta käsivarred seljal kokku siduda, nii et ta hirmsa valuta vaevalt liigutada saab. Aga sellestki pole veel küllalt. Eriti tõrksaid karistatakse krabi või tõmbenumbriga. Ta parem käsi seotakse vasaku jalaga, ja vastupidi, selja taga kokku. Mõnikord asetatakse süüdlane selles asendis kõhuli, mõnikord selili. Kui ta end liigutab või suure valuga end lahti rebida püüab, rakendatakse tõmbenumbrit, mis Alžeerias välja mõeldi.
See seisneb selles, et süüalune käte ja jalgade selja taga kokkusidumisega rauast põikpuu külge kinnitatakse. Nii ülesriputatult suudab vahialune vaevu hingata, veri voolab ta silmadesse ja teeb need punaseks. Sageli jätkub selline piinamine seni, kuni ta nägu siniseks tõmbub ning ta lämbuda ähvardab…“
Sellised rafineeritud piinamissüsteemid võeti üle ka karistus- ja vangilaagrites, sageli veel täiustatult. Ennekõike just Kolmanda Reichi koonduslaagrites, aga ka Nõukogude Liidu karistuslaagrites. Lõuna-Aafrika vanglates oli häbipost, millele süüdistatav, ainult aluspükstes, sageli päris alasti, ülestõstetud käsi ketti pandi ja jäeti nii seisma tundideks, ükskõik millise temperatuuri või ilmastikuolude juures. Dachau koonduslaagris oli sellistel puhkudel tavaline, et nõnda seismapandu veel toobritäie jääkülma veega üle kallati, mis sageli külmumisega, kui mitte lausa surmaga lõppes.

Piitsutamine
Piitsutamine ja kõikvõimalike vitstega peksmine on arvatavasti inimkonna vanim karistus- ja ihunuhtluse viis. Vitste kasutamine oli eelkõige Vana Testamendi aegsete isade tähtsaim kasvatusvõte. Mõtteterade raamatus, täiesti vastupidiselt tänapäeva arusaamadele pedagoogikast, seisab see kirjas nii: „Kes oma poega armastab, see vitsaga ei koonerda.” Karistusõiguses olid olulised mitmesugused piitsutamisvahendid, eeskätt orjastatud sõjavangide ja muude (endiste) orjade distsiplineerimiseks.
Juba Vana-Egiptuses, nagu ka Mesopotaamia suurriigis, elasid orjad pideva piitsaseaduse all, tähendab – neid võidi iga tühisemagi eksimuse eest rohkem või vähem rängalt läbi piitsutada.
Perekonnaisal, nagu ka kooliõpetajal, oli kõigi tema hoole all olevate pereliikmete suhtes täielik karistusõigus, mis laienes ka abielunaisele. Roomlaste juures eristati karistuse kolme erinevat astet. Ferula oli lihtsalt üks nahkriba, mida kasutati eelkõige laste ja naiste karistamisel. Scutica koosnes kahest teineteisega kokku punutud pärgamendiribast, ja flagellum, mida tohtis rakendada ainult orjade ja mittevabade karistamiseks, läks käiku raske piitsutamise puhul. Sinna juurde kuulus ka piitsutamine kokkupunutud nööridega, mis vaevu jälgi jätsid, seda valusamini aga kõrvetasid.
Kardetud olid ka nn skorpionipiitsad, mille nahka oli punutud naelu ja raudogasid, mis nagu kidad lihasse puurisid ja selle räbalateks kiskusid. Raskete karistuste puhul kasutati ka okastega vitsu, mis naha puruks rebisid.
Vene nuut, mis oli kõikide pärisorjade hirm, oli varustatud rauatükkidega ja seda leotati enne tarvitamist jäises või äädikavees, et see tõhusamalt mõjuks. Paljudel juhtudel peksti inimene nuudiga surnuks. Raskeid kuritegusid sooritanutele ette nähtud 101 hoopi ei kannatanud välja ka kõige tugevamad mehed.
Nagu kirjutab Dostojevski oma „Surnud majas”, polnud vitstega läbirookimine mitte sugugi harvemini surmav. Vangid, kes pidid välja kannatama kuni 300 või 500 hoopi, surid varsti pärast seda hirmsates piinades ja kohutavates valudes.

Tihti olid sellised läbipiitsutamised suurmaaomanike puhas omavoliakt oma pärisorjade või orjade ülevaatajate suhtes, millega Ameerika lõunaosariikide istandustes või Ladina-Ameerikas „karistusalused” neegerorjad sõna otseses mõttes surnuks peksti.
Väga sageli polnud läbipiitsutamine või peksmine mitte iseseisev karistus, vaid seda rakendati kooskõlas väljakuulutatud surmanuhtlusega.
Nii pidi ristilöömisele mõistetud süüdistatu Rooma riigis enne selle täideviimist veriseks piitsutatama, mida käsitati peaaegu nagu halastust, kuna kehaline vastupanujõud tänu sellele nõrgenes ja lühendas aeglast, piinarikast suremist ristil.
Avalikud läbipiitsutamised polnud harv nähtus terves kristlike õhtumaade piirkonnas, kusjuures piitsa- või vitsahoopide juures, enamasti paljastatud selgadele, harvemini ka tuharatele, peeti just seda paljastamist äärmiselt alandavaks. Juba saksa seaduse kohaselt võis solvatud abielumees enesestmõistetavalt oma truudusetu naise palja selja ja istmiku läbi nüpeldada, siis ta majast välja ja läbi küla kihutada. Joodikuid, karistusaluseid prostituute ja muid kurjategijaid võidi kuni 19. sajandi lõpuni kogu avalikkuse ees läbi piitsutada. Nn avaliku läbivitsutamise viis kergematel juhtudel läbi linnakohtuteener, raskematel timukas. Sealjuures juhiti rauast kaelarõngaid pidi üksteise külge kinnitatud kurjategijad või „naispatustajad” läbi kitsaste põiktänavate ja nende igas ristumiskohas said nad kindla arvu hoope. Mõnikord seoti süüalune kärusse kinni ja ta sai selles talle määratud arvu hoope, mis olid enamasti nii teravad, et nahk tõmbus juba esimeste löökide juures vermeisse ja üsna varsti rebenes. Ränk läbipiitsutamine järgnes peaaegu alati vangidele, kes püstiasendis posti külge seoti, aga piitsutamist viidi läbi ka lavatsil. Sel puhul paigutati süüalune küllalt kõrgel seisvale puust pingile ja seoti ta käerandmed ja kederluud kokku. Nii oli ta terve selg vitsa- ja piitsahoopidele avatud. Timukas või karistusmeister võis ta asendi määrata oma äranägemise järgi, kui kohtuotsus kindlat kehaosa hoopide andmiseks selgesõnaliselt ette ei näinud.
Sageli kasutati vitsa või piitsa asemel peenikest, painduvat keppi. Ihunuhtluse see viis oli eriti armastatud hiinlaste juures. Täiesti lahtiriietatud süüalune sai kepihoope üle terve keha, kusjuures erandit ei tehtud ka selle esipoolele. Iseäranis eelistati lööke vastu sääreluid, mida anti kareda, rauakilde täis pikitud kepiga. Kui juhtus, et süüdistatu kannatas ihunuhtluse välja, ilma et oleks otsad andnud, kasutati vastavalt olukorrale veel peenikest raudvarba, tänu millele võisid ta kondid murduda.
Türgis, nagu terves Lähis-Idas, olid need eelkõige kurjategijate jalatallad, mis kepiga tutvust tegid. See eriti valurikas meetod oli tuntud nimetuse all bastonnade (tlk jalgade piitsutamine). Selle puhul seoti süüdimõistetu kõhuli asendis ülespidi pööratud jalgadega pingi külge, nimelt nii, et ta jalatallad horisontaalselt asetseksid. Siis hakkas peksumeister peene bambuskepiga jalataldu taguma, kusjuures eriti tähtis oli see, et üks löök täpselt teise kõrvale langeks. Enamasti lõhenes nahk juba pärast esimest hoopi.
Iga järgmise arvukatest löökidest, mis ta sai, lõi ihunuhtleja esmalt põigiti. Kui selles suunas polnud taldadel enam kohta, kuhu uusi hoope rihtida, anti ülejäänud pikuti, mis hoopidest, küüniliselt väljendudes, nagu malelaua moodustas. Piinarikka protseduuri lõpus, mis pekstava nõrga konstitutsiooni ja löökide suure arvu puhul sageli surmani viis, valati räbalateks kistud jalatallad äädikaga üle, et nakkusi vältida. Ometi tuli tihti ette, et süüdimõistetu pärast taldade läbipiitsutamist jalgu enam kunagi tavalisel viisil kasutada ei suutnud.
Vana testamendi seadused keelasid süüdistatule üle 40 kepihoobi anda, ometi ei pidanud hilisemate epohhide kohtunikud sellest vähimalgi määral kinni. 50 kepihoopi oli sageli miinimum, ja küllalt tihti tuli ette, et ohver neid üle ei elanud.
Eriti karmilt rakendati ihunuhtlust orjade ja vangide suhtes. Ameerika kolooniates oli tavaline, et orjad, kes pidid ihunuhtlust saama, enne seda kareda mererohuga üle hõõruti, et pekstavaid piirkondi valutundlikumaks muuta. Ka polnud harv peksmine kõrvenõgestega, eelkõige naisorjade puhul, kelle nahka säästa taheti.
19. sajandi vangilaagrites oli ihunuhtlus nii sage kui ka kardetud ja viidi täide avalikult, kõikide vangide juuresolekul. Juba eelpool mainitud Henry Poulman kirjeldab oma memuaarides iseenese kurbi kogemusi nii:
„Ma pidin oma pluusi ja särgi seljast võtma ja madalale, umbes meetripikkusele pingile pikali heitma. Peksu täideviija, kes oli varustatud keermelise köiega, mis oli kõva nagu küünal, ootas vilesignaali, mis pidi protseduuri algust kuulutama. See tuli, ja köis tabas mu õlgu. Adjutant luges hoope. Esimene valu oli nii tugev, et ma valju karjatuse kuuldavale lasin, aga siis jäin ma vait kuni 50-nda hoobini ja lämmatasin oma oiged riidenutsakusse, mis oli mulle hammaste vahele pistetud, et ma oma keelt otsast ei hammustaks.
Vaevalt oli adjutant karjunud „küllalt!”, kui mu haavades ja verine selg terve oja äädikaga üle kallati. On võimatu kirjeldada, millist ebainimlikku valu ma tundsin. Siiski pean ütlema, et haavade töötlemine äädika või soolveega ei kujutanud enesest rafineeritud julmust, vaid pigem oli see inimlikkuseakt. Hetkeks oli valu küll kohutav, aga haavad sulgusid kiiremini ja valu andis järele.”
Niisugused ihunuhtlused mängisid meremeeste ja soldatite elus hirmuäratavat rolli. Isegi suhteliselt tühiste väärtegude puhul piitsutati meremehed ja armeeteenistusse värvatud, täpsemalt öeldes, „surutud” soldatid veriseks. Kui julmalt piitsutamine läbi viidi, saame teada John Skippi jutustusest, kes briti rügemendi kadetina selle karistuse kaasa tegi. See kõlab nii:
„Esimesest päevast alates, mil ma oma teenistust trummarina alustasin, ja kõigi järgneva 8 aasta kestel, pidin kindlasti arvestama sellega, et ma vähemalt kolm korda nädalas inimesi piitsutama pean. Polnud abinõu, mis oleks mind sellest piinlikust kohustusest vabastanud. Olen kindel, et trummarite ülem oleks mul pillirookepiga üle turja tõmmanud, kui oleksin vastu tõrkunud. Kui anti käsk eksekutsiooni alustamiseks, pidi iga noor trummar rivikorras lööma, et süüdistatu 25 teravat hoopi saaks, mida trummarite ülem pikkamisi loendas. Piitsutamispraktika on mulle alati vastumeelne ja ebainimlik tundunud ning ma tundsin sügavaimat alandust selles osaledes, sellele kombele alludes. Kui keegi nendest õnnetutest inimestest oli kümnendiku löökidest välja kannatanud, pritsis veri ainult seljast ja ta pööras ette uue külje, kui piits teda uuesti tabas…” (G. S. Scott, „Kehaliste karistuste ajalugu”).
Paljudes armeedes oli nn kadalipujooks levinuim sõjaväeline karistus. Selle puhul pidi karistamisele määratu jooksma läbi „kitsa tänava”, mille moodustasid tema rügemendikaaslased.
Neil kõigil olid painduvad kepid ja sellega andis igaüks jooksja paljale seljale ühe hoobi. Kui süüalune oli kadalipu lõppu jõudnud, oli terve ta selg kaetud veriste triipudega ja ta ise minestuse äärel. Paljudel juhtudel korrati kadalipujooksu mitu korda, sageli vaid päeva või paaripäevast puhkepausi pidades.
Soldatite karistamise eriline vorm oli nn piigiga läbipistmine, mis oli võrdne surmanuhtlusega. Frundsbergi sõjakroonikas räägitakse sellest järgmist:
„Kõigepealt võttis timukas talt kaelarauad ära ja paigutas ta kadalipu algusse. Seejärel andis talle kolm hoopi selga ja kihutas siis püha kolmainuse nimel jooksma. Hüüdega „oh, armsad vennad, päästke mind kiiremini” alustas süüdimõistetu surmajooksu oma kamraadide piikide vahel, mis nii ülalt kui alt end ta lihasse puurisid. Arvukatest piigitorgetest läbipuurituna maha langenud, rohkem surnud kui elus, astus ligi timukas ja andis talle surmahoobi. Seejärel kuulutas ta hukatu erruläinuks, kõik laskusid põlvili ja lugesid palve süüdimõistetu vaesele hingele…”

Tulemärgistamine jt märgistamiskaristused
Nagu enamik nn kehalistest karistustest, nii olenes ka väga sageli rakendatav tulemärgistamine sotsiaalsest kuuluvusest – kurjategijad pidid oma põletusmärkide järgi äratuntavad olema. Tulerauamärgistust käsitati antiikajal ennekõike orjade tuvastusmärgina.
Samuti nagu tänapäeval ameerika rantšodes nende loomade kuuluvust põletusmärgi põhjal kindlaks tehakse, tõestati varasematel aegadel pärisorjade kuuluvust konkreetsetele suurmaaomanikele.
Hiljemalt 14. sajandi lõpuaastatest viidi õhtumaades sisse põletusmärgiga karistamine. See määrati kergemate kuritegude puhul, nagu väikesed vargused ja hooramine. Haiglasi prostituute, kes naiste varjupaigas regulaarselt ametis ei käinud, võidi tulemärgiga karistada, nagu ka näitlejannasid, keda süüdistati amoraalses käitumises. Niisugustel puhkudel määrati sageli kombineeritud karistus. Kurjategijale mõisteti lisaks veel mõni tund häbipostis seismist, enne kui ta tulerauaga märgistati, ja vitsutati mitmel tänavaristil läbi – nüpeldati vitste ja keppidega, misjärel ta siis linnaväravatest välja kihutati.
Tulemärgistamist teostati hõõgvele aetud, mitmes erinevas suuruses raudtemplitega.
Prantsusmaal rakendati Bourbonide liiliat, märgiks, et see või need tulemärgid on kuninga seadusega heaks kiidetud. Sageli kasutati põletusmärgina kordasaadetud väärteo algustähti. Enamasti vajutati põletusmärk õlale, ent tuli ka ette, et see põsele või rinna ülapiirkonda tehti.
Põhiliselt oli tulemärgistamisel, mida suurte ususõdade ajal ka mis tahes teise usu kangekaelsete pooldajate puhul rakendati, kaks eesmärki. Esiteks oli sellise märgi kandja seeläbi ühiskondlikult „autuks” kuulutatud, tähendab – ta kaotas kodanikuõigused ja kindla elukohakuuluvuse, teiseks oli tulemärgi järgi, juhul kui selle kandja taas karistatavaks osutus, hõlbus tuvastada, et ta juba korduva kuriteo sooritas. Sel juhul ähvardas teda vältimatu surmanuhtlus.
Peale tulemärgistamise nägi vana kriminaalõigus peaaegu kõigis Euroopa maades ette veel mitmesuguseid kehalisi karistusi, mis möödunud kuritegude tuvastamise eesmärki teenisid ja enesest n-ö kustutamatut templit kujutasid. Esimeses järjekorras võib nimetada kõrvade ja ninasõõrmete äralõikamist. Mõnel kergemal juhul võidi aga kõrvalestad kas läbi näpistada või hõõguva rauaga läbi põletada. Ka võidi mõlemad põsed läbi puurida või hõõguva oraga läbi põletada.
Colberti Koodeks aastast 1685, mille kuningas Louis XIV välja andis, kirjutab mitmesuguste erinevate karistusviiside rakendamisest järgmist:
„Esimest korda põgenemiselt tabatud orjal, kelle tema isand kohtu kätte annab, saab kõrvad maha lõigatud ja ta õlale põletatud märk, mis liiliat kujutab. Kui ta teist korda karistuse alla langeb, tuleb tal põlvekõõlused läbi lõigata ja ka teisele õlale tulemärk põletada, kolmandal korral saab ta karistuseks aga surmanuhtlus.”
See määrus kehtis eelkõige värvilise teenijaskonna suhtes, kes kiiresti laienevates prantslaste kolooniates elasid. Prantsusmaal enesel käsitati tulemärgistamist kui eksimatut kurjategijate registreerimise moodust. Ühes kuninglikus määruses aastast 1724 räägitakse sellest nii:
„Neile, kes on seni olnud laitmatu minevikuga ja kes esmakordselt varguse pärast, mis mitte kirikus ega nende eneste töökohtades pole toime pandud, tohib määrata väiksemaid karistusi, nagu ühekordne läbipiitsutamine ja tulemärgistamine tähega V (pr k voleur – varas), mõjutamata edaspidiseid karistusi, mis võivad neile tulevikus osaks saada.”
Teravdava abinõuna teostati kõrvade mahalõikamist koos vitstega peksmisega. Mõnes piirkonnas oli tavaline häbiposti mõistetu ühte kõrva pidi selle külge naelutada. Jalaväelaste hordidel, kes rüüstasid ja röövisid poolt mahapõletatud Euroopat, oli laialt levinud kombeks käsitada tapetud vaenlaste kõrvu kui trofeesid, nagu see juba vanadel pärslastel ja teistelgi sõjakatel rahvastel tavaks oli.
Euroopalikus ruumis oli kõrvade mahalõikamine eelkõige tõrksate sulaste ja teenijatüdrukute karistusvõte. Üks määrus 15. sajandist osutab:
„Mitte keegi ei tohi ülbeid, mässumeelseid kogunemisi korraldada või öösel relvi kanda ega üldse mingeid ekstsesse põhjustada. Seda, kes antud seadust omavoliliselt rikub, tuleb raskematel juhtudel surmanuhtlusega karistada, kergematel saab ta aga ristmikul läbi pekstud ja tal kõrvad ära lõigatud…”
Joomarluse puhul oli lubatud kuriteo neljakordset kordamist, enne kui joodik oma kõrvadest ilma jäi. Ühes Bretagne’i hertsogiriigi seadluses aastast 1536 räägitakse selle kohta järgmist:
„Logelemise, jumalateotamise ja muude sündsusetuste ärahoidmiseks, mis joomarlusest tulenevad, on ette nähtud, et see, kes selle pealt tabatakse, pannakse esimesel korral luku taha vee ja leiva peale. Peaks ta teist korda samalt tabatama, peab ta vitsa- või piitsanuhtlust saama, ja kolmandal korral piitsutatakse ta avalikult läbi. Osutub ta aga parandamatuks, saab tal kõrvad maha lõigatud ja ta autuks kuulutatud.”
Kõrvade mahalõikamine oli iga üksikjuhtumi puhul erinev. Mõnikord nõudis seadus ühe kõrva või ainult kõrvalesta mahalõikamist, mõnikord eemaldas timukas mõlemad kõrvad, mis kujutas enesest ohvrile väga valulist protseduuri.
Eriti hirmutav oli selline köndistamisviis loomulikult naistele, kuna see nende väljanägemise rikkus. Sellest seisukohast tabas see sageli juba karistatud, aga oma kuritegu taas korranud prostituute. Tavaliselt rakendati seda ka ülemäära edevate naiste puhul, kes rangete kleidimoodide vastu korduvalt patustasid ja kes selle ränga karistuse läbi oma pattu kahetsema pidid.
Kõrvadega rööbiti tulid ka ninaotsad, mida selles julmas karistuspraktikas kõige rohkem kardeti. Ninaotsa mahalõikamise ja ninasõõrmete lõhestamisega kaasnes mõnikord ka kõrvakaristus ning seda käsitati esmajoones korduvkuritegude sooritajate märgistamiseks.
Laialt levinud olid need kehalise karistamise vormid ka kogu Lähis- ja Kaug-Ida piirkonnas, kus need pigem kui andestatavate süütegude karistused kogu avalikkuse ees turuplatsidel täide viidi.

Köndistamiskaristus
Esialgselt teostati köndistamist ühe või mõlema käe maharaiumisega sõjavangidel, et teha neid võimetuteks relvi kandma. Vanade assüürlaste ja babüloonlaste juures olid sellised köndistamised vangivõetud vaenlaste puhul igapäevaseks asjaks.
Õnnetutele tähendas see edaspidiseks vaevalist kerjuseelu. Alles järkjärgult arenesid sellisest köndistamisest välja kindlad karistusvormid väiksemate või suuremate õiguserikkumiste eest. Seda esmalt Kaug-Ida piirkondades, kus pisivargaid sõrmede, raskemail juhtudel parema või mõnikord ka mõlema labakäe maharaiumisega karistati.
Varasel keskajal võidi Euroopas nii germaani kui ka rooma õiguse kohaselt valevande andmise või rahulepingu murdmise eest vande andmise käsi tavaliselt mõõgaga maha raiuda. Esialgu rakendati seda ennekõike sõjasulaste ja muu „võitlusvõimelise rahva“ peal. Hiljem laienes see ka varastele ja petistele – seda rakendati korduvalt kaaluga petjate, valemängijate ja ohtlike relvade loata kandmise puhul. Nende üliraskete kehaliste karistuste praktiline täideviimine toimus alati avalikult, ja enamasti nii, et süüaluse labakäsi vastavale plokile kinnitati ja ainsa kirvehoobiga eraldati. Siis oli see aga eriti tavapärane, kui tuli pea maha võtta mõnel aadlisoost kurjategijal, kes oli kuninga või lääniõiguse vastu eksinud. Siis lisandus karistust teravdavalt veel parema käe eelnev maharaiumine. Inglismaal puudutas karistuse määramine vandekäe ja pea kaotamise näol eelkõige riigireetureid. Taanist aga on teada kuulsa dr Struensee juhtum, kes suutis vaimuhaiget kuningat mõjutada riigis läbi viima olulisi reforme, sealhulgas ka piinamise kaotamise, keda sellest hoolimata aga hiljem kui riigireeturit parema käe kaotamise ja lisaks pea maharaiumisega karistati.
Mis nende köndistamiskaristuste piiratud vormidesse puutub, siis väiksemate süütegude puhul lõigati või raiuti mõnikord maha ainult pöidlad. Raskematel puhkudel rohkem sõrmi, enamasti pöial, nimetis- ja keskmine sõrm. Protseduur oli väga jõhker. Süüdimõistetul tuli sõrmed ülespoole pööratud noa teravale lõiketerale asetada, kusjuures timuka abiline labakäe kindlalt fikseeris. Siis lõi too sellele puuhaamriga, mille tulemusena lõiketera sõrmed eemaldas. Üsna sageli lõppesid sellised köndistamiskaristused surmaga, kuna allesjäänud köndi eest ei hoolitsetud nõuetele vastavalt või oli verekaotus liiga suur.
Labakäe või rohkem kui ühe sõrme maharaiumist rakendati terves Lähis-Idas ja eelkõige islamimaades klassikalise karistusena varastamise puhul. See olevat ette kirjutatud koraaniseadustes ja seda rakendatakse fundamentalistlikes islamiriikides veel tänapäevalgi. Mõistagi on seaduslik õigus amputeerimist läbi viia ainult kirurgidel.
Hiinas, kus käte maharaiumist samuti laialdaselt rakendati, eksisteeris veel üks köndistamise tavavorm, mis oli suunatud sellele, et valulikku protseduuri veelgi pikendada. Süüdistatava „taunimisväärne“ käsi kinnitati vastavale plokile ja lömastati raudhaamriga. Alles seejärel lahutati see noaga käerandmest.
Mõnedes piirkondades kõrvetati vande andmise kätt, enamasti paremat, tules, enne kui see maha lõigati või raiuti. Selle rakendamine oli tavaks Prantsusmaal eelkõige salamõrvarite või riigireeturite surmaotsuse julmemaks muutmisel. Harvemini käsitati jala, täpsemalt öeldes – jalalaba eemaldamist köndistamiskaristuse määramise juures halastusena. Lähis-Idas lõigati hobuse- või kaamelivargal mõnikord läbi põlvekõõlused, kui ta kinni nabiti. Tavaliselt otsustati jala eemaldamise asemel maha lõigata käsi, kui leidus spetsiaalset meisterlikkust valdav isik, keda seejuures vajati.

Karistused keele tömbistamise läbi
Laialt oli levinud keele väljapõletamine, mahalõikamine või väljarebimine. Reetmist, jumalateotamist vm otseselt keelega seotud kuritegusid karistati sageli „muude ihuliikmete arvel, mis patustanud olid“, nagu neid õudseid toimimisviise nimetati.
Väga sageli käsitati keele läbipõletamist kui surmanuhtluse karmistamist. Ühes määruses, mille 1686. aastal andis välja Louis XIV, räägitakse sellest nii:
„Kui süü laimamises või jumalasalgamises on tõendatud, tuleb süüdistatav restile põlvili asetatuna läbi linna lohistada, lasta tal kiriku ees avalikult andeks paluda ja seejärel ta keel hõõguva rauaga tömbistada. Siis tuleb ta käsivarsi pidi lõõmava tule kohal üles riputada, ja lõpuks, kui ta surnud on, ta luud-liikmed tulle heita, et need tuhaks põleksid…“ Sageli topiti ohvrile suhu nn piinapirn, et selle kui tropiga ta karjeid summutada, ja mis ta suu sisemuse „välja kõrvetas“. Enne seda aeti kruvitav metallpirn hõõgvele. Süüdistatu varustati metallkiivriga, mis rohkete pannaldega kinnitatult huuli avatuna ja suud pärani hoidma sundis. Siis suruti talle sisse hõõguv piinavahend ja suu suleti kruviseadisega. Õnnetu ohver sai seeläbi kohutavaid põletusi suu kogu sisemuses.
Tavajuhtudel järgnes keelepõletamise protseduurile, mille käigus keelt pihitangidega kinni hoiti, keele ülaküljele hõõguva templi vajutamine, analoogiliselt sellele, mida kasutati tulemärgistamise puhul. Eelkõige ereetikutele ja nn ketseritele, kes oma seisukohtadest lahti ei öelnud, kohaldati inkvisitsiooniprotsesside puhul sageli keelekaotust, mis seisnes kas keele väljarebimises või selle läbipõletamises, enne kui ohver tuleriidale saadeti. Korduvalt rakendati seejuures nn raudset suutroppi, mis seestpoolt sisetalvaga hõõgvele aeti ja sageli veel terava pikendiga varustati. Kuulsat teoloogi Giordano Brunot piinati sellise seadmega, mis oli konstrueeritud nii, et üks pikk ora keele läbi puuris ja läbi lõua välja tungis, teine surus end sisse suulakke.
Suhteliselt tihti lõigati maha keeleots, et võtta süüdimõistetult kõnevõime.
Seda rakendati eelkõige Lähis-Idas, ja sugugi mitte ainult kui karistust vandenõu jm sarnaste süüdistuste puhul, vaid enamjaolt kui preventatiivabinõu. Siia kuulus idamaiste isandate jm võimukandjate ihukaitsjate nn tummastamine. Sageli tehti sel moel tummaks eunuhhid, vältimaks haaremisaladuste väljalobisemist.
Üks hirmsamaid karistusi sellega võrreldes oli keele juureni äralõikamine, nagu see kohtuotsuses kõlas. Sel juhul süüdistatu keel sõna otseses mõttes rebiti suust, kas hõõguvate või külmade pihitangidega. Selle tulemuseks olid suu ja kurgu õudsed vigastused ja väga sageli lämbus ohver omaenese verest. Enamasti rakendati seda jubedat protseduuri surmaotsuse täitmise julmemaks muutmisel eriti jälestusväärseid kuritegusid sooritanute suhtes.

Pihihaare
Lihaliste osade väljatirimist süüdimõistetu kehast hõõgvele aetud või külmade pihitangidega, vm selleks otstarbeks konstrueeritud riistadega, praktiseeriti esmajoones juba määratud surmanuhtluse puhul. Enamasti toimus see barbaarne protseduur teel selle täideviimise väljakule, kuhu süüdimõistetu reeglina kohale lohistati hobuse poolt veetaval erilisel madalal reel või nn timukakärul. Mõlemal puhul peatus „nülgimisveok“ teel ühes kindlaks määratud kohas ja timukas asus tegevusse. Vastavalt pihihaarete määratud arvule teostati neid ohvri käsivarte ja reite, või ka rinna ja õlgade kallal.
Eriti hirmuäratav instrument selleks otstarbeks oli nn kaelaküünis, mida mõnikord rakendati naiste puhul, kes olid surma mõistetud nõidumise või lapse tapmise eest, et nende piinu veel enne surma võimendada. See kaelaküüs koosnes neljast konksust, mida sai pihitangide taolise seadise abil avada ja sulgeda. Tangide otsad haarasid ohvri rinna neljast küljest ja puurisid selle läbi, kui konksud sulgusid. Paljudel puhkudel sai ohvri rind selle seadeldisega sõna otseses mõttes lõhki kistud, mõnikord piirduti ainult selle instrumendi ülimalt valuliku „hammustusega“. Korduvalt tiriti väikeste pihitangidega küljest ohvri rinnanibud, mõnikord puuriti rinnad läbi tuliseks aetud terava raudvarvaga ja seejärel, et valu veelgi suurendada, riputati nende külge kaaluvihid. Sedasorti karistusviis oli laialt levinud Lähis-Ida haaremikultuurides. Samast kandist pärineb ka tisside lömastamine, mis toimus kas nimelt selleks konstrueeritud kruviseadisega varustatud kahe teravate servadega puulauaga, või sunniti õnnetu naine põlvili laskuma ja suruma rinnad vastu teravaservalist lauda, millele timukas siis raske, rautatud puuhaamriga tagus.
Õhtumaades rakendati naiserindade pihihaaret pikka aega karistuse täideviimise julmemaks muutmisel lastetapjatele, enne kui nad määratud otsuse kohaselt uppumise läbi surmati.
Et sellised jubedad praksised isegi tänapäeval, meie ajastu progresseerunud tsivilisatsioonis, veel mitte välja pole surnud, kinnitavad ka lood endistest kontsentratsioonilaagritest, kus natsitimukad ei kohkunud tagasi raske kastikaanega lömastamast rinnaga vastu teravat kastiserva surutud ohvreid.
Ka Ladina-Ameerika terrorivanglates tuleb ülekuulamismeetodina ikka ja jälle ette analoogilisi ekstsesse, nagu annab teada Amnesty International.

Nahast rihmade lõikamine ja skalpeerimine
Mõlema puhul on tegemist väga vanade piinamisvõtetega, osaliselt nagu iseseisva karistusega, teisalt nagu surmanuhtluse täideviimisega.
Oli süüalusele mõistetud see, et ta seljalt üks või kaks nahariba lõigata tuleb, tõmmati ta käed vertikaalsele lauale või redelile üles nii kõrgele, et ta selg timuka noale vabalt kättesaadav oleks. Jalaliigesed seoti kinni, vältimaks seda, et ohver valu pärast nendega timukat ei tabaks. Viimane tegi terava noaga õlgade kohale sisselõike ja vedas selle siis üle terve selja kohtuotsuse poolt ettekirjutatud laiuses. Pärast vastava sisselõike tegemist rebis timukas järsu ropsuga nahariba maha. Tugevasti veritsevad haavad valati enamasti üle soolvee ja äädika lahuga. Aeg-ajalt lõigati nahka ka jalataldadelt ja sunniti süüdimõistetu siis „käigule üle herneste“, et ta piinu süvendada.
Nagu indiaanlastel, oli ka peamiselt vanadel pärslastel sageli tavaks kogu peanaha mahatirimine koos juustega. Selline skalpeerimine toimetati pärast vastava sisselõike tegemist peanahka, siis tõmmati peanahk, juustest kinni hoides, tugevama või nõrgema järsu nõksatusega maha. Põhja-Ameerika indiaanlased praktiseerisid seda meetodit eelkõige tapetud vaenlaste peal, käsitades skalpi kui omamoodi võidutrofeed. Ent tuli koguni ette, et vaenlasi, kes pidid piinapostis äärmiselt kannatusterikast surma surema, elusalt skalpeeriti. Ka hiinlased rakendasid seda karistust ja isegi „täiustasid“, paigutades skalpeeritud koljule hõõguvaid süsi.
Selliste sarnaste ja võrdselt piinarikaste kehaliste karistuste hulka kuulub ka juukseidpidi ülesriputamine, mida kirjeldati juba piiblis heebrealaste surmamiste juures, nagu ka paljudes vanades kultuurides, mida ennekõike naiste peal praktiseeriti. Vanas Merowingeri riigis oli juukseidpidi ülesriputamine täiesti legitiimne karistusviis, mida võidi mõista ka aadlikele, kui nood karistatavad olid. See julm ihunuhtluse meetod leidis erilisi poolehoidjaid renessanssi-aegses Itaalias, nagu tõendavad ka kuulsa Bianca Cini piinad, kes omaenese juukseid pidi ülesriputatult aeglast, piinarikast, surma suri. Ka piinamiste uuemas ajaloos pole see piinaviis haruldus. Küll illegaalne, aga see ei muuda tõsiasja, et brutaalsete politsei- ja terroriülekuulamiste juures totalitaarsetes riikides veel tänapäevalgi selliseid, või neile sarnanevaid õudusi toime pannakse, et ohvrilt ülestunnistust või sõjasaladust välja pressida.

Pimedakstegemine
Ka selle puhul on tegemist väga vana karistusvormiga, mida Ees- ja Väike-Aasia iidsete rahvaste juures kõigepealt sõjavangide peal rakendati, et neid abituteks santideks muuta. Kuulus on lugu vaprast Simsonist, kes lõpuks oma vaenlaste kätte vangi langes ja kellelt silmanägemine võeti. Ka Merowingeri kuningad tegid sageli oma vangid pimedateks ja heitsid siis suurtesse ärakuivanud vihmaveehoidlatesse, kus nood omaenese mustuses mädanema pidid. Enamasti viidi äärmiselt valuline ja raskete tagajärgedega protseduur läbi vastava uuritsaga, mis suruti silmamunasse, nii et see välja jooksis. Teistel juhtudel rakendati spetsiaalset lusika-sarnast kühvlit, millega silmad sõna otseses mõttes välja kraabiti.
Algselt germaani päritolu, hiljem prantslastega segunenud kuningahõimud 4.–7. sajandil pKr. Lakkamatutes omavahelistes sõdades võimu- ja maadejagamise pärast olid nende liikmed kuulsad erilise julmuse poolest vaenlase ja vangide kohtlemisel. Louis IX, prantsuse kuningas, lasi reetureid karistada nende silmade kastmisega keeva veega või hävitada need kuumendatud õliga. Laialt oli karistamine pimedakstegemise läbi levinud samuti tatarlaste ja mongolite juures. Seal viidi see läbi hõõguva rauaga, mis silmadele suruti ja peale pimedakstegemise näo õudsete põletusarmidega moonutas.
Eriti rafineeritud meetodit rakendasid vanad hiinlased, kes süüdimõistetu pimedakstegemiseks kustutamata lupja kasutasid. Dr T. Natch kirjeldab seda protseduuri „Meditsiinikunsti kurioosumites“ järgmiselt: „Kurjategija käed põlvede kõrgusel selja taha aheldanud, hoiab tugev timukasulane kindlalt kinni ta pead. Siis ootab süüdimõistetu õudse silmapilgu, mille kestel timukas tükikese kustutamata lupja pöidla ja nimetissõrme vahele võtab ja selle mõlema silma sarvkestale asetab. Resultaat on kiire ja kindel: näeme süüdimõistetut, kelle silmad on lubja söövitavast mõjust alatiseks hävitatud, hirmsast valust maas vähkremas. Mõnedes provintsides pehmendati piinu, milleks silmad eelnevalt lõuenditükkidega kaeti, tänu millele kaasnes pimedakstegemisega tühine valu.“
Lähis-Idas, kus mässulised troonipretendendid ja nende mittepärimisõiguslikud pojad väga tihti pärast kokkupõrkeid istuma pandi, järgnes pimedakstegemine tunduvalt hoolivamalt, aga mitte sugugi vähem kindla tulemusega.
Süüalune istutati eredalt valgustatud tasapinna ette, mis valgust tugevasti tagasi peegeldas, ja mõni nädal pärast sellist kohtlemist oli asjaosaline silmanägemise pöördumatult kaotanud.

Kastreerimine
Ennemuistsetel aegadel oli mitmesuguseid põhjusi, mis kastreerimiseni viisid. Esimeses järjekorras kastreeriti sõjavangi langenud vastased, mis pidi sel viisil takistama nende soo püsimajäämist. Peaaegu kõigi Lähis-Ida rahvaste juures, välja arvatud iisraellased, oli kastreerimine tavaline abinõu, et vastaseid ohutuks muuta. Neilt nende meheliku sigimisvõime röövimisel, nende „kohitsemisel“, polnud mitte ainult otsest tähendust, vaid sellel olid lisaks veel mõjusad psüühilised tagajärjed. Mees, kellelt olid röövitud genitaalid, ei võinud end teiste meeste seas enam näidata, ta kaotas omasuguste seas igasuguse autoriteedi, ja jäi, isegi kui ta selle õudse protseduuri välja kannatas, kogu ülejäänud eluks väljasurnuks, eemaletõugatuks. Paljudel juhtudel tehti võidetud vastased eunuhhideks ja nende ülesandeks oli oma võitjate naistemaju valvata. Eelkõige islami aladel kohitseti enamik vangilangenud kristlastest, kes ei lasknud end islamiusku pöörata, ja rakendati eunuhhidena.
Kastratsiooni kui karistust tunti juba vanade egiptlaste juures. Nii kirjeldab Herodotos õige kokkuvõtlikult seal tavapärast karistusprotseduuri vägistamise ja truudusemurdmise puhul: „Seadused, mis naisi puudutavad, on väga ranged. Neil, keda on tabatud vaba naise vägistamiselt, lõigatakse genitaalid maha. Ka peab ta mitte vähem kui 100 vitsahoopi saama, sest on sooritanud väga ränga kuriteo.“
Vanadel germaani aladel oli tavaline, et mees, kes vägistas neitsi, viidi sillale ja seal naelutati ta munandeid pidi kinni. Talle anti kätte terav nuga ja võimalus end vabastada selle läbi, et ta ise oma munandid maha lõikab. Ent pärast seda oli ta väljatõugatu ega tohtinud enam oma suguseltsi juurde tagasi pöörduda, nagu teadis jutustada Tacitus.
Edaspidi muutus kastreerimine õhtumaade kultuuriruumis harvemaks karistuseks, siiski rakendati seda aga mõnikord lisakaristusena eelkõige selliste riiklike kuritegude puhul nagu riigireetmine ja kuninga mõrvamine. Inglise lordkantsleri Hugh Despenser’ jubedast hukkamisest räägitakse nii:
„Kõigepealt rebis timukas sepapihtidega tal suguti küljest, kuna ta oli kuningat sodoomiale ahvatlenud. Edasi lõhestati ta kõht ja sisikond rulliti lahti, kuna ta oli inglise rahva oma varaahnuses verest tühjaks joosta lasknud. Lõpuks löödi maha ta parem käsi ja reeturlik pea ning heideti kõik leekide meelevalda.“
Niisuguseid eksekutsioone, mis kõikjal avalikkuses aset leidsid, esines väga harva, ja need olid totalitaarsuse eriti julma kriminaalõiguse kõrgpunktiks. Seaduseandjad ja kohtunikud, kes selliseid karistusi määrasid, lähtusid eranditult kättemaksuprintsiibist – kurjategijad tulevat ühiskonnast hävitada. Usuti selliste karistuste hirmutavasse mõjusse, olgugi et ajalugu on ikka ja jälle tõestanud, et ranged karistused ei mõjuta kuigivõrd kuritegude dünaamikat. Kuritegevust ei saa ohjes hoida mitte hirmu abil erakordselt karmide karistuste ees. Pigemini viivad need selleni, et mida sagedamini inimkond selliseid barbaarsusi rakendab, seda tundetumaks ta muutub ja seda suurem on oht loomastuda.

Surmanuhtluse vormid
Ühte inimliku leiutajavaimu tegevusvälja sageli fantastilisena tunduvat julmust pakuvad surmanuhtluste erinevad vormid, mille toob ära aastasadade pikkune tsivilisatsiooni ajalugu. Sealjuures on märkimisväärne, et need on olnud nimelt kõrgeltarenenud kultuurid, mis aina uuemaid julmusi ja ekstravagantsusi otsivad, et mittesoovitavaks muutunud liiget inimühiskonnast võimalikult piinarikkalt ja avalikkusele muljetavaldavalt kõrvaldada.
Primitiivkultuurid ja erinevad ühiskonnavormid piirdusid sellega, et karistusalused kogukonnast välja heideti või peksti. Inimkonna eelajaloos polnud timukaid, kes oleksid keerulisi kohtuotsuseid täide viinud. Ühiskond jättis kurjategija tema enese hoolde, üksinda silmitsi loodusjõudude metsikusega, mis enamail juhtudel hukkumiseni viis. Kaugel põhjas näiteks jäi lindpriidele, kellele keegi ulualust ega toitu pakkuda ei tohtinud, harva šansse surmast pääsemiseks. Kui seda mõnikord ka juhtus, käsitati seda kui kõrgema võimu tahtmist, mille vastu ei saadud. Slaavi hõimude asualadel jäeti väärtegude sooritajad lähedal asuvatesse soodesse enese hooleks, ilma vähimagi abita. Oli vähe neid, kes sellistes katsumustes ellu jäid.
Varases Roomas ei harrastatud selliseid julmi vaatemänge, millega hilisem, moraalselt rikutud seltskond end lõbustas. Süüdimõistetud, nagu ka vangilangenud, viidi nn Tarquiniuse kaljule ja tõugati sealt alla, mis neile kindlat surma tõotas – toimimisviis, mida ka iidses Nipponis (Jaapanis) sageli praktiseeriti. Hiljem seda meetodit „täiustati“ – kalju jalamile paigutati rauast teravikud, mis allatõugatu keha läbistasid.
Sama meetodit rakendati erilise sadistliku naudinguga veel 12.–13. sajandil Itaalia vürstiriikide vahelistes sõdades. Arvukate losskindluste tornide all oli igasuguseid piigiteravikega käike, kuhu vangilangenud kallaletungijaid võidi tõugata.
Kõik selline ühtekokku kuulus surmanuhtluse juurde pigem enesestmõistetavalt kui juhuslikult. Nii oli mõnede Lähis-Ida rahvaste juures tavaline, et kurjategija madude- või lõviauku heideti, kus ta enamasti kindla otsa leidis. Mõned lasid oma ohvreid kuivades tsisternides vaevelda, kusjuures ei tehtud peaaegu mingit vahet kohalikust põhirahvusest ja vangilangenud vaenlastest kurjategijate vahel.
Alles aegamööda kujunesid välja surmanuhtluse erilaadsed vormid. Neist paljude, ennekõike eriti julmade ja veidrate algallikaks oli antiikmütoloogia. Paljude meetodite tekkimine ja levimine põhines türanlike valitsejate eriskummalisele meelelaadile, kes sel viisil oma vastastesse hirmu ja õudust sisendada ja omaenese ihasid rahuldada tahtsid. Rahvale pakuti neid vähimagi humanismihõnguta etendusi kui hirmutamisnäiteid, ja hiljem, nagu Rooma tsirkusemängude ajal, ka kui rahva lõbustamisviise. On üsna raske mõista seda, et sellised õudused võisid pälvida nii kõrge tsivilisatsiooniga rahva poolehoiu nagu roomlased seda olid, ja et valitseja populaarsus mõnikord sellest sõltus, kui piisavalt ta rahvale „panem et circenses“ – leiba ja tsirkust pakkus. Sealjuures olid hilisemad etendused areenil ikka orienteeritud julmadele lavastustele.
Ent pöördugem nüüd surmanuhtluste juurde, mille leiutajad, ettekäändel inimühiskonnast pahed välja juurida, pigem selle piiritule julmemaks muutumisele kaasa aitasid.

Kividega surnuksloopimine ja surnuksmuljumine
Mõlemas vormis kätkeb see eneses väga vana, idamaisest kultuuriruumist pärinevat surmanuhtluse vormi. Kividega surnuksloopimisel on piibli päritolu, mida rakendati muuhulgas jumalasalgajate ja abielurikkujate suhtes. Selleks paigutati süüdimõistetu omamoodi hauda või koopasse. Siis alustas julma veresauna keegi hõimu või sugulaskonna liikmetest, kes süüdistatu pihta küllalt suure kivi viskas. Selles lõid kaasa kõik kogukonna meessoost liikmed, kes teda suuremate või väiksemate kivikamakatega loopisid. Kui ohver siis kokku varises ja sadade veritsevate haavade tõttu hinge heitis, jäeti ta sinna lebama. Tema jäänused sõid ära hüäänid ja koerad. Siiski võis ohvri perekond surnukeha ka väärikaks matmiseks tagasi nõuda, nagu see oli Püha Stephanuse puhul, keda peeti kristluse esimeseks märtriks.
Ka idamaise piirkonna üksikutes maades omaks võetud karistus surnuksmuljumise näol oli sihitud keha põhjalikule purustamisele.
Erinevates maades oli selle läbiviimiseks juurutatud mitmesuguseid viise. Indias näiteks oli pikka aega tavaks lasta abielurikkujad elevandil surnuks trampida. Selleks seoti patustaja täies pikkuses, sageli naelu täis pikitud puupakule kinni, nägu ülespoole, nii et ta õudse protsessi vähimatki üksikasja võis näha. Siis talutati kohale ekstra selleks dresseeritud elevant, kes kõigepealt oma raskusega ohvri jalad, siis keha ja rinnakorvi, ja lõpuks ühe võimsa jalaga näo lömastas.
Lisaks eksisteeris Indias veel üks teine surnuksmuljumise meetod, mis detailsemalt toimis – aparaat, mida kitiks nimetati. See oli konstrueeritud nii, et sellega sai jäsemeid üksikult lömastada. Pärslased juhtisid naeltega rautatud sõjavankri üle süüdimõistetu – protsess, mida ka piiblis korduvalt kirjeldatakse.
Surnuksmuljumise läbiviimise lihtsaim viis seisnes selles, et süüdistatu kas naeltega pikitud lauale või teatud kivimolli kinni seoti ning ta kõhule ja rinnale veskikivi või mõni muu märkimisväärne raskus asetati. Kivi oli nii raske, et seda vaid kaheksa meest vaevaga liigutada suutsid, nagu annab teada üks inglise kohtulugu.
Keskaegsed pärslased rakendasid teravate ogade ja nugadega varustatud pressi, mis süüdimõistetu surnuks muljus ja ühtlasi tükeldas. Sellel aparaadil oli teatud sarnasus nn „raudneitsiga“, mida Euroopa aladel aeg-ajalt ette tuli. Seal polnud see mõistagi kui instrument, mida surmanuhtluse täideviimiseks kasutati, vaid pigem kui teatud häbirüü, mis kuulus aukaristuste valdkonda. Küll oli aga mõnes paigas kasutusel ka „raudneitsi“, mis oli seestpoolt arvukate astelde ja raudogadega varustatud, mis, kui mehhanism pikkamööda suleti, ogad aina sügavamalt ohvri kehasse tungisid ning ta lõpuks surmasid. Selle fataalse kunstiteose esmaleiutaja olevat olnud üks Sparta kuningas, kes lasi valmistada raudse kuju, mis nägi pealt välja nagu tema kaunis abikaasa, sisemus aga süüdimõistetu puruks pressis ja tükkideks lõikas.

©Peter Hagen

(Järgneb)