Pagulaskeskuste valed ja pettused

VVK-s (pagulaste vastuvõtukeskuses) töötanud õpetaja Pekka mõõt sai täis: „Varjupaigasüsteem tugineb valedele, tulijad peavad meid toladeks.“ Pekkal sai valetavatest ja rahajahtivatest „pagulastest“ villand, ning ta andis intervjuu Põlissoomlaste meediaväljaandele „Soome uudised.“

Pekka on õpetanud VVK-s soome keelt umbes 160-le immigrandile. Neist enamik olid alla 30-aastased Iraagist pärit mehed: „Mõni üksik iraaklane tundis mitmekuuse õpetamise järel tähti. Paljudel on suuri raskusi enne keskpäeva voodist välja ronida.“
Vaid üksikud on kogenud tõelisi probleeme, mille eest nad väidetavalt põgenevad
Õpilaste seas on lisaks iraaklastele ka afgaane, somaallasi ja mujalt Aafrikast pärit inimesi. „Vaid mõnede kohta neist oleks võinud öelda, et nad on traumeeritud,“ andis Pekka neile hinnangu. Kui varjupaik antaks õpihimu, motivatsiooni ja kultuurihuvi alusel, saaks neist 160-st selle vaid kümmekond. Iraaklased nende hulka ei kuulu.
Soome ametnikud suhtuvad valedesse leebelt
Õpetaja jaoks on varjupaiga suurimaks probleemiks valetamine. Kogu süsteem on valedest läbi põimitud alates dokumentide võltsimisest ja inimkaubandusest.
„Valetades võib saada varjupaiga, sest süsteem suhtub sellesse soosivalt.“ Pekka sõnul peab tema tööandja valetamise põhjuseks põgenike pärinemist korrumpeerunud kodumaadest, kus peab andma meelehead näiteks töö või tervishoiuteenuste saamiseks. Paljud soomlased suhtuvad tema arvates maalesaabujate ebaaususse lapsiku armulikkusega, ehkki muidu räägitakse otsekohesusest ja sellest, kui oluline on sõnade-tegude kokkukäivus.
„ Märatsejad saadetakse mõneks ajaks teise VVK-sse, et nad peagi tagasi tuua. Valetamisele, petmisele, tööpraktika kohast varastamisele ei järgne mingeid sanktsioone. Ka mitte siis, kui keegi arvab heaks demonstratiivselt väljuda saalist keset loengut, kus käsitletakse naiste õigusi meie ühiskonnas.“ Pekka meenutab ühe naiskolleegi sõnu, kes ei olnud 20 aasta jooksul kuulnud nii palju valesid kui viimase kahe kuu jooksul VVK-s.
Salastatus ei lase asjadest otse rääkida
„Pekka” ei esine selles loos oma nimega, sest tal on vaikimiskohustus. See äratab õpetajates vastakaid tundeid.  „Võib-olla seavad meie siin öeldud kriitilised kommentaarid ohtu kriisipiirkonnas töötavad inimesed,“ arutleb Pekka. „Teisalt vajame ka tõest infot, mitte silutud jutukesi.“ Varjupaigataotlejad on kõige lähemalt kontaktis oma õpetajate ja pagulasabi töötajatega. Siin on hõivatud päris hea hulk erineva kultuuritaustaga inimesi. Immigranditaustaga töötegijad suudavad kiiresti eristada neid, kes lihtsalt otsivad head elu ning tõelisi pagulasi. „Teisalt on neid spetsialiste, kes on oma suu lahti teinud, sildistatud rassistideks ja fašistideks,“ ohkab Pekka.
Oskavad nõuda ja valetada
Kui enamus varjupaigataotlejatest otsivad lihtsalt paremat elu, kuid nende suhtes rakendatakse samasuguseid meetmeid, nagu tegelike hädasolijate suhtes, siis on süsteem omadega ummikus.
„Tulijad õpivad nõudma, et neile kõik kandikul kätte toodaks. Lubatud on kõik vahendid, mis aitavad tuua immigrantidele isiklikku kasu. Raha saamiseks ei pea ise pingutama, vaid see tuleb valetades. Kõike võib proovida ning alati leidub nõuandjaid, kes teavad, mida peab võõras riigis varjupaiga saamiseks ja suurimate toetuste saamiseks rääkima.“
„Varjupaigataotlejad ei austa meid meie lahkuse pärast. Nad peavad meid toladeks.“
Oleskletakse ja tehakse lapsi
Noorsootöös rõhutatakse, et üks päästetud noor toob ühiskonnale umbes miljon eurot, ning Soomel ei ole nii palju raha, et kasvatada nurka põdema jäävaid toetussõltlasi. Pekka näeb selles suurt vastuolu tegelikkusega: „Mis mõtet on importida töötuteks noori mehi, kui töö leidmine on isegi soomlastele keeruline?“
Pekka esitab hulga tähelepanekuid, millest rääkimine on tegelikult keelatud. Ta räägib varjupaigataotlejate kirjust seltskonnast, kus on ka laisku ja saamatuid tegelasi. Soome tööturul pole taoliste järgi mingit nõudlust.
„Paljude eesmärgiks on vaid jõude vedelemine, aja surnuks löömine Helsingis ja lastetegu paremate toetuspakettide lootuses.“ Tabuks on ka rääkida rahvastest, kes inimõiguste ja võrdõiguslikkuse küsimustes on meist aastakümneid maas.
„Kui isegi seda ei tohi isegi välja öelda, kuidas saab siis seda probleemi lahendada?“
Täiesti arusaamatu meediakajastus
Veel kümmekond aastat tagasi arvasid paljud, et külm Põhjala ei paku soojadelt maadelt pärit immigrantidele huvi ning mitte keegi ei lahku oma kodumaalt vabatahtlikult.
„Minagi arvasin ekslikult nõnda,“ tõdeb Pekka nüüd, aastal 2017, ja vangutab pead, meenutades, kuidas Bagdadi poisid kuulasid telerist Soome peaministri lubadust majutada pagulasi oma koju. Pekka manab varjupaigataotlejatega seotud uudistevoogu, mis on algusest peale rajatud väljamõeldistele. Näiteks tehti kodumaale saatmise ikooniks afgaani lapsuke, aga unustati öelda, et mida rohkem tagasisaatmisi takistatakse ja mida enam saabub riiki immigrante, seda enam peavad soomlased oma vööd pingutama. „Olen näinud, kuidas osutatakse kallist eriarstiabi isegi neile, kes mõnes teisest EL riigis on saanud väljasaatmisotsuse.“
Peagi on olukord nagu Rootsis
Pekka arvates on kontrollimatu varjupaigapoliitika rekordilise kiirusega õõnestanud Soome turvalisust: „Ma ei näe tunneli lõpus mingit valgust. „Rootsi“ kolib varsti meile.“ Pekka viitab Rootsis toimuvale, kus politsei- ja päästeametnikud ei julge siseneda teatud piirkondadesse ja seal asuvatesse koolidesse ei leia õpetajaid.
„Lähis-Ida elanikke ja probleeme Euroopa riikide vahel laiali jagades ei ole võimalik likvideerida rände põhjusi.“
Elame kriitilisel ajal
Pekkale on pakutud tööd teises VKK-s: „Keeldusin. See raharaiskamine ja valetamine on mind lõplikult ära tüüdanud. Elame kriitilisel ajal ja vist keegi meist ei taha rääkida kunagi Soomest minevikuvormis – kui turvaline maa see kunagi oli.“
Pekka ei oska öelda, mis saaks siis, kui tema tegelik isik saaks avalikuks: „Aga süda jääks vaevama, kui ma ei räägiks sellest, mida pean tõsiseks ohuks,“ tõdeb ta tõsisel ilmel.
Rahvast tahetakse vaigistada
Ta näeb meie ajas jooni, mis meenutavad „soomestumist“ ehk president  Urho Kekkoneni ametiaega, mil ei olnud heaks tooniks kritiseerida Nõukogude Liitu: „Kurjad lood, kui kodanik ei saa oma riigis rääkida asjust nii, nagu need on.“

Pekka esineb artiklis anonüümsena tulenevalt töölepingus sätestatud vaikimiskohustusest. Tema tegelik isik on väljaande toimetusele teada.  

Objektiiv, 15. sept. 2017
Tõlkinud Roland Tõnisson