Õpetlik meenutus minevikust – Tšehhoslovakkia tormituultes (1938)

Kogu maailma poliitiliste ja sõjaväeliste ringkondade pilgud suundusid järsku Kesk-Euroopale pärast sudeedisakslaste juhi Henleini kõnet Karlsbadi parteipäeval. Küsiti murega: kas Tšehhoslovakkias toimub järgmine anšluss? Henlein ise tõendas, et tema poolt esitatud nõudmised olid ainult miinimumprogramm, mis vajalik selleks, et kindlustada rahu. Henlein ei nõudnud oma kõnes vähem ega rohkem kui täielikku üheõiguslust tšehhidega, õiguste laiendamist keele ja kooli alal, saksa ametnike paigutamist saksa vähemusrahvuse aladele, saksa alade piiride lõplikku kindlaksmääramist ning neile täielise autonoomia andmist. Peale selle nõuti saksa rahvuse ja poliitilise ilmavaate tunnustamise vabadust ning Tšehhoslovakkia välispoliitilise kursi muutmist.

Sellistele nõudmistele alistumine oleks aga tähendanud iseseisva riigi loomist riigis, mille tulemuseks oleks olnud varem või hiljem Tšehhoslovakkia lõhenemine ja sudeedisakslaste anšluss Saksamaaga.
Praha valitsuse poolt teatati kõige kindlamalt, et valitsus ei muuda ühelgi tingimusel oma välispoliitikat ega anna sakslastele täielikku vabadust natsliku propaganda tegemiseks.

Tšehhoslovakkia valitsus ei tahtnud aga jääda kurdiks vähemusrahvuste küsimuse korraldamises, vaid teatas Londonis peetavale inglise ja prantsuse pea- ja välisministrite konverentsile oma ettepanekud vähemusrahvuste küsimuse korraldamiseks. Tšehhoslovakkia ettepanekud leidsid Londonis soodsat vastukaja ja seal otsustati toetada Tšehhoslovakkiat majanduslikult ja juhtida kaubavahetust enam Doonau basseini riikidesse, et neid vabastada Saksamaa majandusliku hegemoonia alt. Peale selle peavad lähemas tulevikus algama läbirääkimised Tšehhoslovakkia naabritega, et vähemusrahvuste küsimused saaksid lahendatud rahulikul ja sõbralikul viisil. Berliin on juba omalt poolt andnud mõista, et sudeedisakslaste küsimuses pole kellelgi õigust vahele segada ega lase nad ennast sellest mõjutada. Berliinile aga võivad avaldada mõju äsja Londonis lõppenud inglise-prantsuse läbirääkimised, mille tulemuseks oli tihe sõjaline liit mõlema suure demokraatliku riigi vahel ja kus saavutati üksmeelseid otsuseid relvastumise hiiglakavade teostamiseks ja mõlema riigi maa- ja merejõudude koostööks.
Londoni kokkuleppele järgnevad Rooma ja Pariisi vahel läbirääkimised ja nähtavasti hellitab Chamberlain lootusi, et tal õnnestub sakslasi sundida rahulike vahenditega läbirääkimistele suurpoliitiliste küsimuste korraldamisel, kuigi selleks on vähe eeldusi. Endiste liitriikide relvastumine tuletab meele ühe diplomaadi ütlust Genfis, kui temalt küsiti, miks nende maa relvastub: „Meie ei relvastu selleks, et sakslastega hakata sõdima, vaid selleks, et nendega astuda läbirääkimistesse.“
Londoni-Pariisi läbirääkimistel saavutatud kokkuleppel on Kesk-Euroopa rahu tagamise mõttes suur tähendus, kuna see pidurdab saksa ekspansiooni ja paneb neid veidi mõtlema enne anšlussi-üritusi.
Tšehhoslovakkia on tõesti kujunenud oma vähemusrahvuste probleemiga Euroopa püssirohutünniks. Ligi 50% kogu riigi rahvastikust moodustavad vähemusrahvad. Endise Austria-Ungari asemele tekkinud, liideti Tšehhoslovakkia külge kõikide naabermaade rahvaid. Tšehhid pearahvana moodustavad üle 8-miljonilise pere ning teise suurema rahvana slovakid 2,5 miljonit. Umbes 3,3 miljonit sudeedisakslast aga piiluvad kogu aeg „Vaterlandi“ poole. Slovakkide suhe tšehhidega pole just soe, kuid ühise saksa hädaohu puhul mõlemad slaavi hõimud liituvad kindlasti enam kokku. Slovakid on aga tuntud heade sõjameestena. Peale nimetatute leidub Tšehhoslovakkias 0,6 miljonit rumeenlast, 0,7 miljonit ungarlast ja ligi 0,2 miljonit poolakat. Ungari natside hiljutisel koosolekul nõuti otse relvade kättehaaramist ja oma suguvendade vabastamist tšehhide ikke alt. Poolaga on Tšehhoslovakkia suhted nimetatud väikese vähemusrahva killu pärast teravad. Tšehhoslovakkia on ümbritsetud vaenulikest naabritest. Kui selle juures tuletada meelde, et Tšehhoslovakkia sõjaväes on tšehhe 53%, sakslasi 22%, slovakke 14%, ungarlasi 5,5% ja teisi rahvaid siis pole imestada, kui tuleb kahelda sõjaväest veerandi isamaakaitse tahtes.
Sudeedisakslaste probleemi tuleb vaadelda ka majanduslikest oludest lähtudes. Tšehhoslovakkia riigi loomisel jäid endise suure Austria-Ungari tööstusringkonnad uude riiki, kus aga polnud loomulikku turgu tööstussaadustele endises ulatuses. Tulemus oli, et Saksamaa ja Austria ning teised Doonau oru maad kujunesid Tšehhoslovakkia kaupade vastuvõtjaiks. Saksamaa ja Austria kokku ostsid ligi ²/₃ Tšehhoslovakkia ekspordist, sellega on seletatav ka Tšehhoslovakkia sõltuvus nimetatud maadest. Londoni konverentsil vastuvõetud otsustel Tšehhoslovakkia majandusliku iseseisvuse kindlustamisel on nüüd seda suurem tähendus, eriti kui Inglismaa tahab suunata oma ostud enam Tšehhoslovakkiasse ja teistesse Doonau maadesse. Loomulikult on Berliin ärevuses selliste uute suundade pärast. Mis puutub president Beneši taktikasse, siis on siin tahet rahulikuks koostööks ka Itaaliaga; see avaldus Abessiinia vallutamise tunnustamises Tšehhoslovakkia poolt.
Sudeedisakslaste küsimuses tahetakse ajada leplikku poliitikat, ja 1. mail saatis Beneš isegi Hitlerile tervitustelegrammi. See kõik näitab head tahet kokkuleppimiseks, kuid ei ütle veel seda, et tšehhid annaksid sakslastele järele. Selles suhtes tuleb kindel ja kategooriline ei.
Sudeedisakslased on olnud kogu aeg Tšehhoslovakkia murelasteks. Maailmasõja järel tšehhidele langenud Austria tööstus asus suures osas sakslaste aladel Böömis ja Määrimaal. Klaasi- ja tekstiilitööstus sattus aga I maailma majanduskriisi tõttu raskesse olukorda. Endine suur siseturg puudus. Tuli leppida peamiselt Saksa-Austria turuga. Maailmaturgudel teeb Jaapan just nende kaupade alal kõva konkurentsi. Tulemuseks oli permanentne tööpuudus sudeedisakslaste aladel. Need kehvad maakonnad on nagu kuulsad inglise „special areas“, kus ka sadu tuhandeid töölisi on aastate viisi tööta. Alles 1938. aasta keskel oli Tšehhoslovakkias ligi 250 000 töötut. Tšehhide alal oli tuhandest töölisest 10% töötuid, kuna sudeedisakslaste hulgas 42,9%. Kui Saksamaal pääses võimule rahvussotsialism, hakkasid separatistlikud püüded sakslaste hulgas eriti aktiivselt ilmnema. Loodeti mingit pääsemist Saksamaaga liitumises. Valitsus oli sunnitud sulgema rahvussotsialistliku ja natsionalistliku erakonna. Siis kerkis esile seni tundmatu võimlemisõpetaja Konrad Henlein [sooritas 1945. aasta mais enestapu] ja asutas sudeedisakslaste erakonna, mis püüab ühendada kõiki sakslasi vaatamata nende klassikuuluvusele. Sudeedisakslaste erakonda kuulub ka töölisi. 1937. aasta lõpuks kasvas erakonna liikmete arv 800 000-ni. Henlein moodustas viimaste teadete järgi koguni sõjaväelist organisatsiooni oma erakonna liikmete hulgas. Henleini erakonna edu põhineb suurelt osalt töötul ja rahulolematul noorusel. See on seesama element, mis viis Saksamaal Hitlerigi võimule. Kuigi arvatakse, et Henlein käsutab praegu ²/₃ sudeedisakslasi, pole kõik sakslased siiski tema taga.
Nn. saksa aktivistid toetavad valitsust ja demokraatiat. Need koosnevad katoliiklastest, agraarparteist ja sotsialistidest. Koos juutidega moodustavad nad ligi miljonilise pere. Tšehhoslovakkia valitsus ei või aga vastu tahtmist jätta miljonit demokraatlikult mõtlevat sakslast natside režiimi survealusteks.
Seni on valitsus andnud laialise kultuurautonoomia, kuigi Henlein tahab autonoomiat Šveitsi eeskujul. See tähendaks otsest riigi tükeldamist. 60% tööstustest asub aga sakslaste poolt asustatud aladel. Et tulla vastu sakslastele, on valitsus viimasel aastal järjekindlalt juhtinud toetussummasid sudeedisakslaste aladele. Tulemuseks on olnud töötute arvu tunduv vähenemine, kuid tööpuudus on seal ikkagi suur ja tööpuudus ei vähene seal sellise kiirusega nagu tšehhide aladel. Sellest tingituna tunnevad sakslased end tagaplaanile jäetuma. Vastutulekuks sakslastele on valitsus avaldanud nõusoleku selleks, et kindlustada sakslastele võrdsed õigused keele ja kooli küsimustes. Sakslastel on juba 3 ülikooli ja algkoolis tuli sakslasi ühe klassi kohta vähem kui tšehhe. Isegi Saksamaal pole nii tihedat koolivõrku kui sudeedisakslastel.
Selles olukorras on Tšehhoslovakkia riigikaitse küsimused väga raskesti lahendatavad. Mis puutub diplomaatilisse kaitsesse, siis Londoni kokkulepe tagab teatud aktsiooni. 1924. ja 1925. aastast on Tšehhoslovakkial sõlmitud Prantsusmaaga liidu- ja sõprusleping, mille põhjal Prantsusmaa peab Tšehhoslovakkiat abistama sõja korral. Samuti ka Venemaa. Kuigi Tšehhoslovakkial on oodata liitlaste abi, tuleb tal oma asendi tõttu peamiselt loota enda jõududele. Kuid oma iseseisvuse kaitsmise tahe on tšehhidel suur, ja üldiselt ollakse teadlikud sõjaohust. Riigis on 1,5 miljonit sõjalist kasvatust saanud sokolit, 700 000 katoliiklikku võimlejat ja 750 000 sotsialistlikku võimlejat, kes on valmis isamaa kaitseks relvi haarama. Selle reserviga tuleb arvestada saksa ja ungari armeel sissetungi puhul Tšehhoslovakkiasse.
Tšehhoslovakkia armee valmisolek on „Evening Standardi“ teatel põhjustanud ka saksa tagasihoidlikuma taktika. Saksamaal vaieldavat selle üle, kas toimida Austria eeskuju kohaselt, kuid seda ei pooldavat armee, sest usutakse kindlasti tšehhide sõjalist väljaastumist. Armee tahtvat äkilise öise rünnakuga üllatada Tšehhoslovakkiat ja takistada selle jõudude mobilisatsiooni. Austria anšluss on tõesti pannud kõik riigid mõtlema selle mobiliseerimisvõime kiiruse üle. Tšehhoslovakkia võib mobiliseerida oma jõud 16 tunni jooksul. Mis sakslasi aga enam kainestab, on teadmine, et Tšehhoslovakkia omab praegu maailma moodsaima ja paremini varustatud armee, mille rahuaegne koosseis tõuseb 150 000-ni. Juhtkonnas on üle 35 000 mehe – kokku ligi 200.000. Juhtkond koosneb peamiselt tšehhidest – 90% –, kuna slovakke-ohvitsere on kõigest 200. Sõjaväe varustamiseks on valmis maailma suuremaid sõjatööstusi. Tšehhoslovakkia 1 300 000 tööstustöölisest töötavad relvastustööstuses tervelt 10%, s. o. 130 000. See tööstus valmistab kõiki võimalikke relvaliike. Peale kuulsate Skoda vabrikute töötavad veel 48 suurt tehast ööd ja päevad sõjavarustuse tootmisel. Tšehhoslovakkia on nagu maailma arsenal. Tervest maailma relvastusekspordist tuleb 25% Tšehhoslovakkiast. See on suur pluss riigikaitse seisukohast. Suur tööstus on kaitseks valmis ühes rohkearvulise õppinud tööliste kaadriga. Kuna osalt tuleb tooraineid tuua välismaalt, siis on loodud sõja puhuks suuri tagavarasid. Riigi eelarvest läheb kaitsekuludeks tervelt 40% k. a., kokku 5450 miljardit tšehhi krooni. See on raske koorem, kuid seda tuleb riigil kanda oma julgeolekuks. Terve maa on jagatud 4 sõjaväeringkonda ja mobilisatsiooni puhul võib Tšehhoslovakkia panna välja 1,5-miljonilise armee. Vähemusrahvused on väeosades paigutatud segi ja teenivad enamasti rivitutel kohtadel. Tšehhoslovakkia 32 võimalikku mobiliseeritavat diviisi saavad äärmiselt tugeva suurtükiväe ja soomusväeosad. Ratsaväeosad on mehhaniseeritud ja piiridele loodud erilised mägibrigaadid ja ainult tšehhidest koosnevad kütipataljonid. Kahurvägi on täiesti motoriseeritud ja kiire löögivõimega. Vastavalt ohtudele, mis ähvardavad riigi piire, on koondatud peamised kaitsejõud Böömi- ja Määrimaale. Lennuväes teenib 10 00 isikut ja 1500 lennukit, ning on olemas 150 lennuvälja, millest jätkub ka liitlaste lennuväebaasideks.
Tšehhoslovakkia maastik osalt soodustab ja osalt raskendab riigi kaitsmist. Põhjast ja läänest on maa hästi kaitstud mäestike ja kindlustega. Nõrgemad kohad on Sileesia-Määri läbikäik 150 km laiuselt ja Kašau kohal Poola-Ungari vaheline osa, 80 km laiuselt. Neis kohtades võib vastane riigi kergesti selle kitsuse tõttu kolmeks lõigata. Nende punktide kaitsmisele on pandud peamist rõhku. Määrimaad ja Slovakkiat eraldab jällegi Väike-Karpaatide mäestik, mis takistab ühendusi ja manööverdamist üksikute riigiosade vahel. Karpaatia-Rumeeniasse viiv ainuke raudtee läheb saja kilomeetri pikkuselt Ungari piiri mööda, mis pole strateegiliselt hea. Doonau pakub 400 km pikkuselt teatud kaitset jätkuks Böömi mäestikele. Igatahes peaks Tšehhoslovakkia sõja puhul kindlustama oma kitsad kohad ja tarbe korral neid laiendama, Prantsuse vägede appitulek Tšehhoslovakkiasse on seotud Lõuna-Saksamaa mägismaa raskustega. Vahet on 400 km ja seal asuvad ees Luksemburg-Baaseli ja Neckar-Maini kindlustatud liinid. Õhu kaudu on aga abi kindlam. Prantsuse lennukid võivad sooritada oma ülesande Lõuna-Saksa baaside suhtes, teha vahemaandumise Tšehhoslovakkias ja varustust täiendades koju tagasi lennata. Vene maavägede appitulek on ka kauguse tõttu raskendatud. Poola ja Rumeenia ei taha venelasi läbi lasta. Üle Dnestri jõe käib üks sild, ja Rumeenia ainus raudtee, mis Vene raudteest kitsam, ei suuda üksi küllalt kiirelt nüüdset moodsalt varustatud suurt armeed kohale toimetada 800 kilomeetri pikkusel teel. Jääb jälle järele õhujõudude appitulek üle Rumeenia territooriumi. Tšehhoslovakkiast on Berliini 300 km, Breslau ja Leipzig 200 km kaugusel, Viin ja Budapest 20 minuti lennutee kaugusel. Lennuvägi võib sõja korral vastase tagalas teha tõhusat tööd. Sakslastel on eduks muidugi oma tugev lennuvägi ja enam aega. Tšehhid paneksid 22–24 diviisi Saksamaa umbes 25 diviisi vastu, ja Ungari 10 diviisi vastu umbes 8–10 diviisi. Sellega on jõud tasakaalus, muidugi siis, kui suhted Poolaga paranevad ja liitlased suudavad siduda saksa suuremaid jõude mujal, ja nii oleks Tšehhoslovakkia kaitsmine teostatav.

Tšehhoslovakkia piiride dünaamika
Austria liitmisega Saksamaa külge pole nende riikide piirid ümberkaudu tolligi nihkunud. Ainult Austria ja Saksamaa vahelt on piiritulbad kadunud, mujal pole mingisuguseid muudatusi. Ja ometi nagu Saksa sõjaasjanduslik ajakiri „Deutsche Wehr“ (7. 4. 1938) õieti tähendas, on olukord seal tugevasti muutunud. Seetõttu et Austria piiridele lisandub kogu Saksamaa erikaal, on muutunud ta piiride dünaamika.
„Deutsche Wehr” näeb seda muutust mitte ainult latentsetes potentsiaalides, vaid ka tegelikes sündmustes: kuni Austria Tšehhoslovakkia edelakülge varjas, olevat Poolal märksa enam tulnud Nõukogude Venemaad karta. Nüüd olevat see teisiti. „Anschluss” võimaldas Poolalegi enam küünarnukkide vabadust, nii et ta võis koha hakata oma suhteid Leeduga normaliseerima.
Kõige otsemalt avaldus piiride dünaamika muutus Tšehhoslovakkiale. Selle elulisimad ja jõukaimad osad – Böömi- ja Määrimaa (Bohemia ja Moraavia) – sattusid Saksa tangide üsna kaugeleulatuvasse haardesse. Sündinud võidust Saksamaa ja Austria-Ungari üle, olnud aktiivseimaks osaliseks väikese entente organiseerimisel ja Prantsuse-Tšehhi-Vene vastastikuse abiandmise lepingu sobitamisel, nägi Tšehhoslovakkia end nüüd oma eluküsimusega silm silma vastu seatuna. Kui mitte just otsekohe „kas olla või mitte olla”, siis igatahes – kas mitte põhjalikult nii sise- kui ka välispoliitikas ümber orienteeruda. Saksa ajakirjandus esitas selleks kolm peanõudmist: laiendada vähemusrahvaste, eriti nn sudeedi-saksa 3¹/₂-miljonilise vähemusrahvuse õigusi, loobuda Prantsuse-Vene liidu lepingust ja liituda Saksa-Itaalia „telje” poliitikaga.
Iseenesest ei näi see palju rohkem olevat kui ühe 15-miljonilise riigi siseasi, kas ta ühe või teise suurriikide rühma poole orienteerub. Ometi on kogu Euroopa praegu sellepärast pinevil.
Seletus ei seisa niivõrd Tšehhoslovakkia suuruses – pindalalt on ta veidi vähem kui Eesti, Läti ja Leedu kokkuvõetult, rahvaarvult ületab ta need ligi kolmekordselt – kui tema asendis. Asudes otse Euroopa südames, lahutab ta Saksamaad Kagu-Euroopast ja moodustab ühenduslüli Prantsuse-Vene liidule.
Veelgi tähtsam on Tšehhoslovakkia pinnaehitus. Eriti moodustab selle loodusliku peakindluse loodeosas asuv Böömimaa, mis kõigilt neljalt poolt on ümbritsetud mägedega: edelast „Schumava” ja „Böömi mets” (üle 1400 m), loodest Erzgebirge – Kruschny hory (kuni 1200 m), kirdest – Riesengebirge – Krkonosche ja Sudeedid (kuni 1600 m) ja kagust Böömi-Määri kõrgustik (üle 800 m). Selles Böömi looduslikus kindluses peitubki kummalise olukorra võti.
Suurem osa sudeedisakslasi elab nimelt selle loodusliku kindluse kirde-, põhja-, loode- ja edelaäärtel, võib ütelda – otse tema vallidel, tema piirimägedes.
Poleks neid mägesid, oleksid seal piirid vististi sootuks teised. Miski ei oleks takistanud, et seal siis riigipiirid rahvuspiiridega enam-vähem oleksid ühte langenud, nagu see maailmasõjast saadik sudeedisakslaste soov on olnudki. Kui Tšehhoslovakkia riik asutati, tahtsid sudeedisakslased ühineda Austriaga. Selleks vannutati kõik ametnikud Viini valitsusele ja alustati ettevalmistusi, et osa võtta Austria asutava kogu valimistest. Kuid enne kui valimisteni jõuti, liideti maa 1918. aasta novembris ja detsembris Tšehhoslovakkia külge, mida ka Pariisi rahukonverents poliitilistel, majanduslikel ja peaasjalikult strateegilisil põhjusil kinnitas. Leiti, et uue vabariigi iseseisvus ja rippumatus oleksid vaevalt mõeldavad, kui tema looduslik kaitsevall elulisemate osade ümber jääks sakslaste kätte.
Maailmasõja ajal oli mõnelgi tšehhi liikumisel kaugemalegi ulatuvaid nõudmisi. Taheti nimelt Tšehhoslovakkiat Jugoslaaviaga ühendavat koridori Austria ja Ungari vahele ning teiseks üht riba Saksamaast Elbe kallastel Erzgebirge põhjanõlvakutel sealsete slaavi kohalike hõimudega. Kramäri panslavistlik vool tšehhide seas rajas siis oma lootused nimelt Vene abile: ukrainlastega asustatud Lõuna-Galiitsia kaudu pidi Tšehhoslovakkia tulevase Venemaaga ühise piiri saama. Osalt sellepärast oli veel mõnd aega pärast 1919. aasta rahutegemist Tšehhoslovakkia kõige idapoolsema osa, nn Karpaatia-Venemaa, saatus lahtine. Tšehhoslovakkia võttis selle ukrainlastega asustatud maa esialgu ainult ajutiselt oma valdusesse. Arvati, et kui rahvuslik Venemaa jälle jalule saab, siis ta Karpaatia-Venemaad ühes Lõuna-Galiitsiaga, kui ukrainlaste pärisosa, endale nõuaks. Alles hiljem, kui Vene kodusõjas selgus valgete allajäämine, kuulutas Tšehhoslovakkia oma võimu Karpaatia-Venemaal alatiseks.
Need ajaloolised sündmused seletavad ka osalt, miks suhted Tšehhoslovakkia ja Poolamaa vahel mitte just kõige sõbralikumad pole. Neid lahutavad muu seas ka vaated Venemaale: Poolamaa on tõusnud võitluses Venemaaga, Tšehhoslovakkia otsides Vene toetust.
Tšehhoslovakkia presidendid Masaryk ja Beneš olid juba maailmasõja jooksul kaotanud usu Venemaasse ning orienteerusid lääneriikidele. Pariisi rahukonverentsil jäeti siis kaugemale ulatuvad kavad kõrvale ja lepiti praeguste piiridega.
Ka Slovakkia lõunapiiri, mis praegu kaarena põhja poole ulatub, oleksid tšehhid kaugemale Ungari vastu nihutanud, kuid seal tuli neil kohe algusest peale kibedaid heitlusi Ungari vägedega. Esimesed tšehhi väed suruti ungarlaste poolt 1918. aasta novembris Slovakkiast peaaegu välja. Sellele järgnes 1919. aasta algupoolel pikem sõda Slovakkia pärast. Jõud olid mõlemal poolel peaaegu võrdsed, kuid tšehhidel puudusid alles omaenda ohvitserid – neid juhtisid esiteks Itaalia ohvitserid, ja kui Praha valitsus nendega tülli läks, siis Prantsuse sõjamissioon kindral Pelle eestvõttel. Ungarlastel läks korda Košice juures 70 km laiuselt läbi murda ning vahelduva õnnega võitluste järele sundis alles Pariisi käsk neid vaherahus taganema. Dr. R. Novak arvab, et ungarlased selle sõjakäiguga siiski 10 000 km² oma pinda päästsid.
Tšehhoslovakkia geopoliitilist tähtsust näitab mitte ainult tema asend, vaid ka tema ajalugu. Nii kaugele kui see ulatub, on ta ikka olnud Euroopa suurjõudude risttee.
Muiste käis siit piir rooma, germaani ja slaavi maailmade vahel. Kui Rooma impeerium laostus, tungisid germaanlased sinna Reini kaudu, slaavlased aga üle praeguse Tšehhoslovakkia, üle Doonau. Tähtsaimaks teeks oli neil sealjuures nn Määri (Moraavia) väravad Karpaatide ja Sudeetide vahel, kust praegu käib Varssavi-Viini tee. Seda tähtsaimat teed Balti ja Aadria mere vahel kutsuti vanasti „merevaigu teeks” – sealtkaudu veeti põhjast Vahemeremaadele seda muiste kullast kallimaks hinnatavat kaupa.
Peale Määri väravate on aga Kesk-Doonau orul veel teine juurepääsutee enam ida pool: Uzsoki mägitee Metsa-Karpaatides Uh’i ja Stryi orgude vahel, Lvovist Uzshorodi tulles. Seda teed on ajaloos kasutanud kõik ida steppidest lääne sissetungijad: hunnid, avaarid, ungarlased, tatarlased ja kõige viimati venelased. Vene vägede käes oli Uzsoki mägitee maailmasõja esimesel talvel – 1914. aasta oktoobri algusest kuni 1915. aasta veebruari alguseni.
Uzsoki mägitee kaudu ilmuvad idast V sajandil Doonau orgu hunnid ja VII sajandil – avaarid (obrid), steppide nomaadid, kes Kesk-Euroopa laastavad. VIII sajandil surub Karl Suur, Saksa rahvusest Püha Rooma impeeriumi asutaja, kohalike slaavi suguharude toetusel avaarid Kesk-Doonau orust välja. Kohe algab tal aga seal võitlus Ida-Rooma impeeriumiga, see on Konstantinoopoli kreeka keisririigiga, kes sakslasi oma naabritena ei tahtnud näha. Konstantinoopoli toetusel kasvab Kesk-Doonaul Suur-Määri puhverriik, keda Kreekast saadetud vennad Kyrillos ja Metoodios ristiusku pööravad.

Esialgu suruvad slaavlased sakslasi Kesk-Doonault välja. Kui aga Konstantinoopoli abi väheseks jääb, on nad sunnitud sakslastega leppima. Siis laseb Konstantinoopol X sajandil slaavlastele kaela uued idanomaadid – ungarlased. Need vallutavad slaavlastelt Kesk-Doonau ja jäävadki sinna. Võitlustes ungarlastega koloniseerivad sakslased praeguse Austria kui oma eelposti idas (siit nimigi: Österreich), ja sunnivad ungarlasi ristiusku vastu võtma.
XIII sajandil tungivad idast Doonau orgu tatarlased, kes aga siin kaua ei peatu, ja XV sajandil kagust türklased – need vallutavad poolteiseks sajandiks suurema osa Ungarist. Kui türklased on nõrgenemas, algab Doonau orgu vastupidine surve – sakslastelt, enne Habsburgide Austrialt, siis Preisimaalt. Napoleongi, oma võitlustes Kesk-Euroopa pärast, ei pääse siit mööda: oma hiilgavaima lahingu – Austerlitzis – lööb ta Määri väravail, Brno (Brünni) juures.
Erilist osa etendab kõigis neis ajaloolistes heitlustes Böömi looduslik kindlus. Enamasti jääb ta kõigist invasioonidest puutumata. Sealjuures jääb ta oma naabruse vallutajale kardetavaks, nagu vallutamata kindlus kunagi. Böömist välja tungides lööb Tšehhi kuningas Vatslav aastal 1241 tatarlasi Olomouci all. Ja Napoleon, kes 1813. aastal Sakseni ja Sileesia kampaanias oma külje Böömimaa vastu on kaitseta jätnud, saab just sealtpoolt Leipzigi rahvaste lahingus otsustavalt lüüa.
,,Kes Böömimaad valitseb, see valitseb Euroopat,“ ütles Bismarck. Ja ta läks aastal 1866 just Böömimaale, et seal murda Austria ülevõimu. Ning selle järele kindlustas ta Saksa-Austria-Itaalia kolmikliiduga endale hegemoonia Euroopa üle.
Bismarck kinnitas, et Austria-Ungari rahvused järgnevad oma vanale keisrile niipea kui see asub sadulasse. Maailmasõda näitas, et see lootus oli ekslik: vana Franz Joosepi järel läksid sõtta tema alamatest õigupoolest ainult sakslased ja ungarlased. Teised katsusid kuidagi ära hiilida: kas end haigeks teeseldes, vangi andes või ära joostes.
Oleksid kõik Austria-Ungari rahvad oma keisrile järele läinud, oleks ta 80 diviisi asemel 130 võinud rindele saata, s. o. tervelt 50 diviisi rohkem.
Siis poleks Venemaa 1914. aastal mitte nii sügavale Galiitsiasse tungida, Serbia oleks juba samal aastal olnud purustatud ja Bulgaaria keskriikide poolel sõtta astunud.
Vähe sellest, et Austria-Ungari muud rahvad ei võimaldanud tal 50 uut diviisi formeerida. Venemaale ja Itaaliasse sattus 2 miljonit sõjavangi ja neist moodustati 15 uut diviisi keskriikide vastu: 6 tšehhi slovakkidest, 3 jugoslaavlasest, 3 poolakatest ja ukrainlastest, 2 rumeenlastest ja 1 itaallastest.
Nii etendas Doonau org lõpuks siiski otsustavat osa maailmasõja käigus, kuigi mitte sinnapoole, kuhu Bismarck oli lootnud.
Missugune on Tšehhoslovakkia strateegiline tähtsus praegusel hetkel? [1938. aasta septembris enne Müncheni sobingut]
Kesk- ja väikeriikide vöö Saksa- ja Venemaa vahel ristis A. Penck „Vahe-Euroopaks“. „Deutsche Wehr“ tuletab meele, et seda on kutsutud ka ,,kuradivööks“ tema rahvuslike vastuolude pärast. Aja jooksul olevat see „kuradivöö“ siiski jahtunud „rahutsooniks“, üheainsa erandiga. See erand olevat Tšehhoslovakkia.

Hitleri „Mein Kampf“ kõneleb Saksa tungist itta. Saksamaa viimaste aastakümnete arengu kohaselt peavad Saksa geopoliitikud aga tähtsamaks teist suunda – kagusse; nn „Euraasia transversaali“ Hamburg-Praha-Budapest-Konstantinoopol-Aleksandria-Basra joonel, mis on lühim tee Põhjamere ning Pärsia lahe, seega siis Atlandi ja India ookeanide vahel. Seda joont käis Saksamaa liitudepoliitika maailmasõjas, sedasama rada mööda käib ka ta majandus ja diplomaatia praegu.
Maailmasõja järel oli selles ringkonnas juhtivaks suurriigiks Itaalia. „Rooma protokollid“ köitsid siis otseselt tema külge Austria ja Ungari. 1800 aasta järele ulatusid Rooma impeeriumi põhjapiirid seega jälle Doonau oruni.
Austria liitmine Saksamaaga muutis selle olukorra põhjalikult. Nüüd domineerib Doonau orus Saksamaa. Kuid tema tegevusvabadusele jääb seal üks takistus – Tšehhoslovakkia, kes kuulub Prantsuse-Vene liitu. Alles selle takistuse neutraliseerimine avaks Saksamaale tee „Euraasia transversaalil“.
Tšehhoslovakkia on Kesk-Doonau strateegiliseks võtmeks. Toetudes seljaga Alpide-Sudeetide ja Karpaatide ringvallile, suleb ta juurepääsu Kesk-Doonaule kolmest kandist; läänest – Reini orust – Itaalia kaasabil, põhjast – Määri väravatest – Poola kaasabil ja idast – Uzsoki mäeteelt – Rumeenia kaasabil.
Ükskõik, mis sihis Saksamaa siin oma võimu levitada tahaks, – kas lõunasse – Aadria merele, s. o. Itaalia vastu, või kagusse – Egeuse merele, s. o. lõpuks Inglismaa vastu, või itta – Mustale merele, s. o. lõpuks Vene vastu, – igal juhul tuleks tal eelkõige Tšehhoslovakkia kahjutuks teha.
Itaalia suhtes kirjutas „Adriaticus“ aastal 1926 ajakirjas „Geopolitik“: „Üks pilk Julier-Alpide majesteetlikule ketile tuletab Triesti praegustele peremeestele meele, et nende kitsas rannariba lahutab üht 78-miljonilist suurrahvast tema kolmandast merest. Selle maakonna „itaallus“ kadus enne sõda kiirel sammul. See oli ainult mõne aasta küsimus. Nüüd püüavad fašistlikud võimud käänata ajalugu vastupidi. Geopoliitiliselt on aga piir, mis saksa rahvast lõunamerest lahutab, mõttetus. Loodus ise nõuab siin akna avamist Aadriale.“
Tšehhoslovakkia likvideerimise järele võiks see küsimus päevakorrale kerkida. Seisaksid sakslased juba kindla jalaga Ungaris, siis oleks Itaalial igasugune Balkani bloki poliitika võimatu.
Kui Saksamaa Tšehhoslovakkiat likvideerides kagusse – Egeuse merele tungima hakkaks, puudutaks see otsemat teed Inglismaa huvisid Ida-Vahemeres. Saksamaa ähvardaks neid Konstantinoopolist enam kui Venemaa Tiflisist. Sest kuigi Tiflisi on Pärsia lahele lähemal kui Konstantinoopol, pole Tiflisist sinna häid teid, Konstantinoopolist aga on. Muiste leidsid mongoli nomaadid Ukraina ja Ungari lagendikel suurepärase rohubaasi oma hobustele. Nüüd leiaksid õhujõud Rumeenia-Iraagi ja Pärsia naftaallikatel niisama hiilgavad varustusbaasid edasitungiks.

Missugune oleks Tšehhoslovakkia osa Saksa-Vene sõja puhul?
Tšehhi sõjateadlase kolonel E. Morawetsi arvates peaks Saksa strateegiline baas Venemaa vastu ulatuma Balti merest Musta mereni. Selle tagala positsioonide raskuspunkt tuleks nihutada läänest võimalikult enam ida poole, uue strateegilise rinde keskkoha taha – järelikult Doonau madalikule, Viini-Budapesti ringkonda, kust esmajärgulised ühendusteed viivad kagusse, itta ja kirdesse.
Kolonel Morawets peab mõeldamatuks, et poolakad nõustuksid oma territooriumi muutma Vene-Saksa sõjatandriks. Kokkupõrge Venemaa ja Saksamaa vahel peaks toimuma Väikese entente maadel – nimelt Tšehhoslovakkias ja Rumeenias. Tegelikult tuleks käia tatarlaste muistset invasioonide teed vastupidises suunas – üle Ida-Karpaatide.
Võitlus Venemaaga käiks siis Ukraina pärast. See oleks raskem võitlus kui Balkani ja isegi Itaalia suunal. Seepärast peaks sealjuures Saksamaa erilist tähelepanu pöörama oma põhjatiiva kindlustamisele, s. o. Poola neutraliseerimisele, mis oleks võimalik kas diplomaatilise lepinguga või sõjaga.
Selle suuna tõsiduse tõttu kaldub kolonel Morawets arvama, et Saksamaa jätaks teda viimasesse järjekorda, seades esimesse järjekorda edasitungimise Balkani ja Itaalia suundades.
Pärast Inglismaa viimaseid poliitilisi samme kerkib küsimus, kuidas hindab ta Tšehhoslovakkia osa Euroopa tasakaalus.
Selles suhtes on inglastel kaks vastupidist selgelt väljakujunenud voolu. Ühed loevad Inglismaa saatust tihedalt seotuks Euroopa mandriga ja taotlevad seepärast, nagu Napoleoni ajal, traditsioonilist vastupanu igale suurriigile, kes mandril püüab hegemooniat saavutada (Eden, Churchill, Lloyd George). Teised – nn „isolatsionistid“ tahavad Euroopast tagasi tõmbuda, et saada vabamaid käsi merede taga, eriti Kaug-Idas (Lothian, Astor Garawin). Viimased loodavad, et Saksa edasitung Doonaul tõmbaks ta vastu Venemaa, Poolamaa ja Itaalia. See näib ka Chamberlaini vahetalituse tagamõte olevat.

Ajakirjast „Nädal pildis“. September 1938.