Operatsioon Umbrella 9. juunil 1958

9. juunil 1958 toimus USA tuumakatsetuste seeria teine veealune tuumakatsetus Hardtack I. Plahvatus toimus kell 11.15 kohaliku aja järgi selge taeva all, idakirdest puhuva 15–17 sõlmese (17–20 miili/h; 28–31 km/h) tuulega. Vähem kui ühe kümnendiksekundi jooksul murdis pritsmekuppel (nn plahvatussultan) veepinnast läbi. Pritsmekupli üldkuju meenutas vertikaalset sammast. 20 sekundi jooksul pärast detonatsiooni ulatus samba maksimaalne kõrgus 5000 jalani (1500 m). Plahvatuse tulemusel tekkis veesamba aluse juurde tugevasti radioaktiivne udu rõngas, mida nimetatakse baasilaineks (base surge). Baasilaine levis kiiresti igas suunas ja tõusis samal ajal veepinnast kõrgemale.

Baasilaine levis tuule suunas umbes 10 000 jala (3000 m) kaugusele ning ulatus ringikujuliselt ligikaudu 6000 jala (1800 m) kaugusele. Seda baasilainet oli õhust näha umbes 25 minuti jooksul ning plahvatuskoha kohal püsinud vahulaik veelgi kauem. Tuumakatsetuse võimsuseks mõõdeti 8 kilotonni TNT-d (33 TJ). Umbrella plahvatus tekitas laguuni 3000 jala (910 m) läbimõõduga ja 20 jala (6,1 m) sügavuse kraatri. Maksimaalseks radioaktiivseks kiirguseks mõõdeti 0,350 r/h lennukilt, mis lendas üle plahvatuskoha. Teatati, et kiirgus esines vaid väikestes kogustes, ning naasmine alale lubati 30 minutit pärast plahvatust. Peamistest sihtlaevadest registreeriti suurim kiirgusnäit 0,0015 r/h laeva „Moran“ ahtris. Pärast seda, kui kõik teadusandmed olid sihtlaevadelt kogutud, taastati need meresõidukõlblikuks ja pukseeriti tagasi Pearl Harborisse. „Moran“ tunnistati plahvatuse tagajärjel tekkinud vigastuste tõttu meresõidukõlbmatuks ning uputati mereväe suurtükitulega Ikureni saare lähedal.
Veealused tuumakatsetused Wahoo ja Umbrella andsid teadusandmeid, mis aitasid USA kaitseministeeriumil mõista tuumaplahvatuste mõju mereväe laevadele. Mõned peamised järeldused olid, et veealused tuumaplahvatused tekitavad vähem radioaktiivset sadestust, kuna suurem osa radioaktiivsetest lõhustumissaadustest neeldub vees ja aurustunud veepiiskades. Otsene gammakiirgus osutus äärmiselt madalaks, kuid baaslaine oli mõõteseadmetest möödudes väga radioaktiivne. Väiksemad kiirguskontsentratsioonid järgnesid lainetena, matkides levimisel esialgset baaslainet. Peaaegu kogu vaba välja kiirgusaktiivsus kadus 15 minuti jooksul, võimaldades naasta tavapärastele operatsioonidele. Lööklainete mõju oli väiksem, kui varem eeldati. Katsetatud vahemaadel osutus lööklaine tekitatud kahju hävitajatele tühiseks, kuid plahvatusest tingitud seadmerikked võisid laevad liikumisvõimetuks muuta.

Tuumakatsetuste seeria Hardtack I käigus lõhati 35 tuumapommi. See vastas kõigi seniajani Vaikses ookeanis lõhatud tuumapommide koguarvule. Katseid viis läbi Joint Task Force 7 (JTF 7) koostöös USA Aatomienergia Komisjoni (Atomic Energy Commission) ja Tuumakaitse Agentuuriga (Nuclear Defence Agency). Põhimõtteliselt koosnes Hardtack I kolmest osast:
1. Los Alamose Teaduslabori (Los Alamos Scientific Laboratory, LASL) ja California Ülikooli Livermore’i Kiirguslabori (University of California Radiation Laboratory at Livermore, UCRL) poolt arendatud tuumarelvade katsetamine, jätkates katseid, mida oli juba alates 1950. aastate algusest läbi viidud Eniwetoki ja Bikini atollidel.

2. Kaks veealust katseplahvatust (Wahoo ja Umbrella), mille eesmärk oli uurida veealuste plahvatuste mõju USA mereväe laevadele ja erinevatele materjalile. Mõlemad katsed olid Operation Crossroads’i Baker-testi ja Wigwami testi jätkuks.
3. Kolm plahvatust pandi toime kõrgatmosfääris (Yucca, Teak, Orange), et koguda andmeid suurtes kõrgustes toimuvate plahvatuste mõju kohta.
JTF 7 oli Joint Task Force 132 järeltulija, mis viis läbi Operation Ivy katsed. JTF 7 asutati 1953. aastal tuumapommikatsete läbiviimiseks Vaikses ookeanis.
Aastatel 1977–1980 üritati kolmelt Eniwetoki atolli saarelt eemaldada radioaktiivselt saastunud pinnast, mis maeti 5. mail 1958 korraldatud tuumaplahvatuse Hardtack Cactus (18 kt) poolt tekitatud kraatrisse (nn Runit Dome) Runiti saarel, mis asub Eniwetoki atollist idas. Kuigi kraater hiljem betoneeriti, on seal tänaseni mõõdetav ioniseeriv kiirgus, seda eriti plutooniumi tõttu. Runiti saarel pandi toime 14 tuumaplahvatust. Eespool nimetatud ajavahemikul maeti kraatrisse 101 498 m³ radioaktiivselt saastunud pinnast ka teistelt saartelt. Hiljem kaeti kraater betoonkupliga. Kogu aktsioon läks maksma 239 miljonit dollarit. Hiljem leiti, et saastained tuleks ümber matta sobivamasse paika. Ideeks see jäigi. 1983. aastal teatas aga USA, et ta ei vastuta enam Runit Dome’ eest. 2012. aastal selgus, et radioaktiivsed ained on kraatrist välja imbunud ja Runit Dome’ kuppel „laseb läbi“.
2018. aastal tehtud uuringu kohaselt ei ole Runiti laguunis täheldatud plutooniumi ja tseesiumi suurenenud esinemissagedus siiski tingitud peamiselt Runit Dome’ lekkimisest, vaid pigem ümbritsevate meresetete saastatusest. USA energeetikaministeeriumi mitmed aruanded märgivad, et Runit Dome’ist ei lähtuvat märkimisväärset ohtu. Ümbruskond olevat juba niigi tugevalt radioaktiivselt saastunud, et isegi Runit Dome’i täielik hävimine ei avaldaks märgatavaid tagajärgi. Samuti ei oleks aruannete kohaselt kliimamuutustest tingitud tuumajäätmete hoidla üleujutusel negatiivseid tagajärgi Eniwetoki floora ja fauna jaoks. Teadusuuringutes eeldatakse, et vaid 0,8% Eniwetoki atollil kogutud radioaktiivsused jäätmed koondati Runit Dome’i. Seetõttu nimetas radioökoloog Georg Steinhauser Runit Dome’i „kosmeetiliseks meetmeks“.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Aatomivaimustus
Kiirgav stepp (N. Liidu tuumakatsetused)
Operatsioon „Crossroads“ 1946
Maailma võimsaima vesinikupommi katseplahvatus (30. oktoober 1961)