Operatsioon „Crossroads“ 1946
Operatsioon „Crossroads“ oli teine tuumarelvakatsetus, mille viisid läbi Ameerika Ühendriikide relvajõud. See hõlmas kahte tuumakatsetust „Able“ ja „Baker“ Bikini atollil, mille USA oli vallutanud Vaikse ookeani sõja ajal. Kumbki tuumapomm oli võimsusega 23 kt: Katse „Able“ jaoks kasutati plutoonium-implosioonpommi Mk3, mis oli konstruktsioonilt identne Nagasaki kohal alla heidetud „Fat Maniga“. Mk3 heideti alla 1. juulil 1946 pommituslennukilt B-29 ja see lõhkes 158 meetri kõrgusel laguuni kohal. Katse „Baker“ läbiviimisel 25. juulil 1946 kasutati sama tüüpi pommi, mis pandi plahvatama laguunis 27 meetri sügavusel, kus laguuni põhjani jäi veel kõigest 30 meetrit. 1. märtsil 1947 pidi toimuma kolmas kavandatud katseplahvatus „Charlie“ veelgi sügavamal, kuid see jäeti ära.
Operatsioon „Crossroads“ läbiviimisel osales üle 42 000 sõduri ja mereväelase, lisaks 149 saatelaeva ning kokku 100 märklaevaks (märklaev – õppustel märklauana kasutatav tavaliselt vana või mahakantud laev) olevat laeva ja 156 lennukit. 1946. aasta juulis toimunud kaks katseplahvatust olid esimesed, mis toimusid maailma avalikkuse silme ees.
Kohal oli üle saja reporteri, samuti sõjaväelased ja teaduslikud vaatlejad kogu maailmast, sealhulgas Nõukogude Liidust. Oli see katseplahvatus mõeldud ju jõudemonstratsiooniks: „Vaadake, milline relv meil on!”
Katsete eesmärk oli uurida tuumarelvade plahvatuste mõju laevadele ja nende töövõimele, aga ka muudele sõjalistele seadmetele – nagu sõidukid ja lennukid –, ning laevadel asuvale sõjalisele varustusele. Suurem hulk katseloomi puutus samuti kokku plahvatuste mõjuga, et uurida radioaktiivse kiirgusega kokkupuute otsest, kui ka hilisemat pikaajalist mõju. Plahvatuste tagajärjel uppus 15 märklaeva (viis „Able’i“ katses, 10 „Bakeri“ katses, ülejäänud said kahjustusi, mõned neist väga raskelt. Rohkem kui 90% märklaevadest olid tugevalt radioaktiivselt saastunud, ja eriti „Bakeri“ katse andis teadlastele ulatuslikke tulemusi koheselt tekkiva, lokaalselt väga kontsentreeritud radioaktiivse veealuse kraatri kohta. 167 Mikroneesia põliselanikku Bikini atollis (koosneb 36 saarest) toimetati enne katseplahvatusi ümber varem asustamata Rongeriku atollile, kus nad olid edaspidi täielikult sõltuvad välisest varustusest. Atolli ja laguuni, põhjavee ning kohaliku floora ja fauna tugeva radioaktiivse saastatuse tõttu on põliselanike tagasipöördumine Bikini atollile tänaseni võimatu.
Keemik Glenn T. Seaborg, aatomienergia komisjoni kauaaegne esimees, nimetas „Bakeri“ veealust katseplahvatust „esimeseks tõeliseks tuumakatastroofiks“.
Teise maailmasõja ajal kaalusid Los Alamose teadlased veel 1944. aastal võimalust hävitada Jaapani laevastik selle peamistes baasides tuumarelvade abil; aga pärast Jaapani laevastiku peaaegu täielikku hävitamist Leyte lahes toimunud mere- ja õhulahingus jäeti need kaalutlused esialgu kõrvale. Vaid mõni nädal pärast edukat Trinity-katset 16. juulil 1945 Nevadas ja veidi pärast Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapomme tegi Connecticuti senaator Brien McMahon 25. augustil 1945 peetud kõnes ettepaneku kasutada ülejäänud Jaapani sõjalaevu tuumarelva plahvatuse mõju uurimiseks, et veenduda selle relva tõhususe suhtes. Ta kordas seega ettepanekut, mille Lewis Strauss oli teinud mereväeministrile James V. Forrestalile saadetud kirjas.
Kindralleitnant Barney M. Giles, kindral McArthuri staabi liige Tokyos, soovitas 14. septembril 1945 Jaapani laevastiku hävitamist tuumakatsetusega, viidates senaator McMahoni kõnele. Teda toetas ka kindralmajor Curtis E. LeMay.
19. septembril küsis USA armee õhujõudude kindral Henry H. Arnold USA mereväelt, kas 38-st hõivatud Jaapani laevast võiks 10 anda õhujõudude käsutusse aatomikatsetuste tegemiseks. Sellele palvele vastas merevägi positiivselt, sest USA merevägi kavatses samuti uurida tuumapommide plahvatuste mõju laevadele laeva- ja relvajõudude büroo veealuse katseplahvatusprogrammi raames. 16. oktoobril esitas USA merevägi oma plaanid, laevastikuadmiral Ernest J. King selgitas pressikonverentsil tuumarelvakatsetuse plaane, mis pidi hõlmama 80 kuni 100 märklaeva ja mida õhujõud ja merevägi tuumakatsetustel pidid ühiselt läbi viima staabiülema juhtimisel. Nende märklaevade hulgas pidid olema ka USA mereväe moodsad laevad, mis olid Teise maailmasõja lõppedes ja sellega kaasneva laevastiku suuruse vähenemisega kõrvaldamisele kuulunud. 1945. aasta augusti lõpuks tegi mereväeminister ettepaneku vähendada USA mereväe sõjaaegset laevastikku 1200 laevalt 400-le ja 8000 lennukile.
31. oktoobril 1945 andis kindral Arnold USA peastaabi planeerimiskomiteele (Joint Staff Planners) korralduse koostada kahe tuumarelvakatsetuse üksikasjalikumad plaanid. 13. novembril määras planeerimisstaap allkomitee, kuhu kuulusid kindral Curtis LeMay, kindral W. A. Borden, kolonel C. H. Bonesteel, kapten G. W. Anderson jr, kapten V. L. Pottle ja kommodoor W. S. Patterson. Seda allkomiteed, mis tegeles järgmise kuue nädala jooksul eelseisva katseplahvatustega seotud oluliste küsimustega, nimetati LeMay allkomiteeks. Selle kõige olulisemad ülesanded olid vastata küsimusele, kas laevad peaksid katse ajal kandma täislastis laskemoona ja kütust ning selgitada ülemjuhatusele, milline ühine tegevusrühm tuleks luua. Pärast lõputuid vaidlusi selle üle, kas üldjuhatus tuleks anda USA armeele, kes oli juba töötanud Manhattani projekti kallal, või USA mereväele, kes annaks suure osa katsete jaoks vajalikust materjalist ja personalist, määrasid USA staabiülemad 11. jaanuaril 1946 Joint Task Force One komandandiks kontradmiral William H. P. Blandy. USA armee kindral Leslie R. Groves, kes juhtis ja juhendas esimest katseplahvatust 16. juulil 1945 ei suutnud end komitees maksma panna. 28. detsembril 1945 oli staabiülemate ühisstaap heaks kiitnud LeMay allkomitee poolt koostatud tuumakatsetuste läviviimise kava, mille 10. jaanuaril 1946 allkirjastas ka president Harry S. Truman.
Armee survel oli admiral Blandy nõus paigutama tuumaplahvatuse keskme lähedale rohkem laevu kui algselt planeeritud; ta lükkas aga tagasi kindral LeMay nõudmise, et sihtmärgiks olevad laevad oleksid täielikult varustatud laskemoona ja kütusega, kuna sekundaarsed plahvatused ja tulekahjud võiksid uputada rohkem laevu ja seega raskendada tuumarelva plahvatuse põhjustatud kahju hindamist. Blandy ettepanek, et katse tulemusi peaks hindama USA mereväe komisjon, kohtas senaator McMahoni ja sõjaväe tugevat vastuseisu; seetõttu määras president Truman katse tulemuste hindamiseks tsiviilteadlastest koosneva komisjoni, et veenda avalikkust hindamise objektiivsuses.
Leslie Groves suhtus tuumakatsetusse ja selle avalikku läbiviimisse välismaiste vaatlejate juuresolekul väga kriitiliselt ja oli isegi selle vastu. Ta kartis seni väga rangelt käsitletud tuumarelva salastatuse rikkumist ning oli väga vastumeelne koostööks Joint Task Force One’iga.
Vastuseisu kavandatavale katsele avaldasid peamiselt diplomaatiline korpus ja mitmed teadlased. Mõned Manhattani projekti teadlased, kes olid enne Hiroshima ja Nagasaki tuumapommide heitmist pooldanud avalikku katsetamist demonstratsioonina, mitte aga kasutuselevõtmist, väitsid nüüd, et edasised katsetused on tarbetud ja kujutavad endast ohtu keskkonnale. Los Alamose riikliku laboratooriumi uuring hoiatas, et veepinna lähedal toimuva plahvatuse vesi muutuks „radioaktiivseks katlaks.“ Kui admiral Blandy andis korralduse kasutada katseloomi märklaevade pardal, vastuseks mõnede teadlaste vastuväitele, et tuumalõhkamise mõju meremeestele ei saa uurida, sai ta väga tugevat kriitikat loomakaitsjatelt ja loomaõiguslastelt. Kaebekirjad loomakaitseorganisatsioonidelt ja eraisikutelt saabusid kõikjalt Ameerika Ühendriikidest ning ka näiteks USA saatkonda Londonis ujutasid üle protestikirjad välisriikidest.
USA välisminister James F. Byrnes, kes vaid aasta varem oli füüsik Leó Szilárdile öelnud, et pooldab tuumakatsetust, avaldamaks Nõukogude Liidule Euroopas muljet, lükkas nüüd katseplahvatuse sooritamise idee tagasi, kuna kartis, et USA uus tuumakatsetus võib tugevdada Nõukogude Liidu negatiivset positsiooni Achesoni-Lilienthali plaani suhtes. Kabineti koosolekul 22. märtsil 1946 avaldas Byrnes arvamust, et rahvusvahelistele suhetele oleks kõige parem, kui katse lükataks edasi või see jäetaks üldse ära. Byrnes suutis mõjutada Trumani, kes lükkas katse kuue nädala võrra edasi, 15. mailt 1. juulini. Avalikkust põhjendati edasilükkamist sellega, et rohkem kongressi liikmeid saaks istungivabal perioodil katsetel osaleda.
Projekti kritiseerisid ka mõned kongresmenid, eriti senaator Scott W. Lucas, ja veteranide ühendused, kes nägid selles maksumaksjate raha tarbetut raiskamist. Operatsioonis „Crossroads“ kasutatud märklaevad olid nende ehitamisel maksnud ühtekokku umbes 450 miljonit USA dollarit (inflatsiooniga korrigeeritud: 5,5 miljardit, 2016. aasta seisuga), admiral Blandy vastas, et 90% laevadest ei ole enam kasutuskõlblikud ja kõlbaksid ainult vanarauaks; märklaevastiku väärtus oli kõigest umbes 3,7 miljonit USA dollarit. Lisaks tekkis küsimus, kas ei oleks mõistlikum muuta laevad näiteks veteranide kodudeks või säilitada lahingulaevu muuseumlaevadena.
Arvukate kriitikute rahustamiseks pidas admiral Blandy 21. veebruaril kõne, mida korrati mitu korda järgneva kolme kuu jooksul:
„Tuumapomm ei käivita vees ahelreaktsiooni, mis muudaks kõik veekogud gaasiks ja laseb kõigil ookeanidel asuvatel laevadel põhja vajuda. See ei tekita merepõhjas sügavat kraatrit ja ei lase sinna vett voolata. See ei hävita gravitatsiooni. Ma ei ole aatomiplayboy, nagu üks mu kriitik nimetas mind, kes korraldab neid katsetusi ainult oma isiklike kapriiside rahuldamiseks.“
Moskva Raadio süüdistas 20. märtsil Ameerika Ühendriike selles, et nad „vehivad aatomipommiga eesmärkidel, millel pole mingit pistmist maailma rahu ja julgeolekuga.“ Nõukogude ajaleht „Pravda“ küsis nädal enne katsetust: „Miks peavad kõik teised riigid näitama pimedat usku USA kavatsustesse, samal ajal kui Ameerika Ühendriigid ilmselt ei usalda mitte ainult oma partnereid, vaid ka rahvusvahelisi järelevalveorganeid?“
Operatsioon „Crossroads“ peamine eesmärk oli uurida tuumaplahvatuste mõju sõjalaevadele, „et saada sel viisil väärtuslikku teavet riigikaitse jaoks.“ Märklaevad paigutati katseala keskele kolm kuni viis korda suurema tihedusega (umbes 7,7 laeva ruutkilomeetri kohta), kui see toimuks tavapärase laevastikuoperatsiooni ajal. Selle paigutuse eesmärk ei olnud jäljendada tegelikku ankrus laevastikku, vaid pigem sooviti saada võimalikult palju andmeid, et näidata laevade kahjustusi sõltuvalt kaugusest plahvatuskeskmest.
Katse teine oluline eesmärk oli selgitada, mil määral on võimalik tuumaplahvatuse üle elanud märklaevu päästa ja uuesti kasutuskõlblikuks muuta. Kõige olulisem aspekt oli siinkohal radioaktiivse saaste jälgimine ja selle piiramise võimalus laevade pardal.
Märklaevade pardal paiknesid relvad, lennukid, tankid, ratassõidukid, varuosad ja sõjavarustus, kangad, rõivad, toit, meditsiiniline materjal, töövahendid ja määrdeained, samuti elektri- ja elektroonikaseadmed, et need puutuksid kokku tuumarelva plahvatuse ja selle kiirguse ja lööklaine mõjuga. Selle eesmärk oli testida nende sobivust ja ellujäämisvõimet võimaliku tuumakonflikti korral.
Ühendatud üksuse üksus koosnes kahest suuremast osast – märklaevastikust, mis puutus kokku tuumarelvade mõjuga, ja tugilaevastikust, mis pakkus logistikat ja teostas järelevalvet katsete üle.
Märklaevastik koosnes 95 laevast. Nende hulka kuulusid 4 USA lahingulaeva, 2 lennukikandjat, 2 ristlejat, 11 hävitajat, 8 allveelaeva, mitmesugused transpordi- ja dessantlaevad, samuti kaks endist Jaapani laeva, lahingulaev „Nagato“ ja ristleja „Sakawa“ ning endine Saksa ristleja „Prinz Eugen“. Laevad esindasid sõjalaevade arengut, mille ehitusaastad jäid ajavahemikku 1912–1944. Märklaevastiku lipulaev, kuid mitte sihtmärk ise, oli raskeristleja „USS Fall River“. Märklaevade direktori kontradmiral T. A. Solbergi ülesanne oli muuta alused katse ettevalmistamiseks võimalikult veetihedaks. Sõjalaevad, eriti kui need on needitud ja mitte keevitatud, ei ole kunagi sajaprotsendiliselt veetihedad ning laeva imbuvat vett tuleb kogu aeg pilsipumpade abil eemaldada. Kuna aga märklaevad asusid katsete ajal nädalate kaupa ankrus ilma meeskonnata, siis seoses pilsipumpade väljalülitamisega kardeti nende enneaegset uppumist, eriti Jaapani laevade puhul. Suurt tähtsust omistati ka aluste siseruumide veetiheduse säilitamisele, sest enneaegselt üleujutatud ruumid võisid moonutada hinnangut ellujäämisvõime kohta tuumarünnaku korral. Sõjaväe varustust ja sõidukeid paigutati märklaevade tekile nii, et need puutuksid kokku plahvatuste mõjuga.
Operatsiooni „Crossroads“ abilaevastik koosnes 149 eri tüüpi laevast, mis olid jagatud viieks eri ülesannetega rühmaks. Laevastiku ja kogu operatsiooni lipulaev oli „USS Mount McKinley“. Lisaks kahele lennukikandjale „USS Shangri-La“ ja „USS Saidor“ kuulus abilaevastikku 15 hävitajat ning erinevaid transpordi-, pääste- ja dessantlaevu. Lipulaev „Mount McKinley“ ja „Appalachian“, mis pidid toimima „ujuvate pressikeskustena“, olid operatsiooni jaoks varustatud moodsa raadio- ja televisiooniedastustehnikaga. Merelennukitenderid „USS Cumberland Sound“ ja „USS Albemarle“ muudeti ujuvateks laboratooriumideks tuumarelvade kokkupanekuks ja hoolduseks. Seega olid need 1946. aastal ainsad mobiilsed tuumarelvade ladustamise ja hooldamise ujuvad alused.
Bikini atoll valiti operatsiooni „Crossroads“ katsetuste läbiviimiseks, sest see vastas enamikule USA vägede seatud nõuetele: seal oli suur laguun, et sinna laevu ankurdada, see oli peaaegu asustamata, oli piisavalt kaugel laevateedest ja teistest asustatud saartest, selle kliima oli suuremate ekstreemsusteta, veehoovused olid prognoositavad ja see oli USA kontrolli all. Ainult nõue, et püsivad tuuled puhuksid merepinnast kuni 18 000 meetri kõrguseni ei olnud täidetud, sest Bikini atollil, nagu enamikul troopilistel saartel, puhuvad madalatel kõrgustel tuuled enamasti idakaarest, kuid stratosfääris läänekaarest.
24. jaanuaril 1946 teatas admiral Blandy, et esimesed kaks katset viiakse läbi 1946. aasta suvel laguunis ja kolmas katse toimub ehk 1947. aasta kevadel atollist lääne pool sügavas vees. Kuna esimene katse pidi algselt toimuma 15. mail 1946, alustati ettevalmistusi atollis kohe pärast seda teadet. Uurimislaev „USS Sumner“ saabus Bikini atolli 6. veebruaril ja alustas laevatee lõhkumist läbi laguuni ümbritseva riffi. Kokku kasutati laevatee laiendamiseks ja laguuni korallrahude eemaldamiseks üle 100 tonni TNT-d. Samuti tehti märtsis miinipildujatega kahjutuks viis allesjäänud Jaapani meremiini, pärast seda, kui põhiline hulk miine oli juba septembris ja oktoobris 1945 eemaldatud.
„USS Bowditch” alustas atolli ja laguuni täpset mõõdistamist ja kaardistamist, sest varem kättesaadavad Jaapani kaardid olid liiga ebatäpsed. Lisaks uurisid saarte ja laguuni taimestikku ja loomastikku teadlased, keda olid kokku kutsunud muu hulgas USA Geoloogiakeskus, Fish and Wildlife Service, Smithsonian Institution ja Woods Hole’i Okeanograafiainstituut. Püüti ja uuriti üle 20 000 kala, sealhulgas üsna palju seni tundmatuid liike.
1000 sõdurit 53. mereväe ehituspataljonist, mille esimesed üksused saabusid Bikini atollile 11. märtsil, alustasid alates 20. märtsist saartel vajalike ehitiste püstitamist. Lisaks 12-le 25 meetri kõrgusele terasest võrega tornile, kuhu paigutati kaamerad ja teadusinstrumendid, püstitati veel arvukalt väikseid puidust torne ja mitmesuguseid puidust ja terasest maju, kuhu paigutati mõõteriistad. Atolli saarte ühendamiseks ehitati seitse pontoonsilda. Ehitati mitmesugused töökojad, merevee magestamise tehas ja vesilennuki ramp, samuti kasiinod ohvitseridele ja teadlastele ning lasketiir, spordiväljak ja mitu korvpalli-, pesapalli- ja võrkpalliväljakut.
Saarte putukate tõrjumiseks pritsiti kahte põhisaart, Bikinit ja Enyud, mitu korda DDT-ga ning väiksemaid saari, Aomoeni ja Eniirikkut, pritsiti üks kord suurel alal.
Pärast Bikini atolli valimist katsekohaks andis Marshalli saarte sõjaline kuberner kommodoor Ben H. Wyatt korralduse kogu atolli põliselanikkonna ümberasustamiseks. Ta sõitis isiklikult 10. veebruaril 1946 Kwajaleinilt vesilennukiga atollile, et veenda elanikke vabatahtlikult ajutiselt ümber asuma. Oma kõnes võrdles ta bikiinilasi „Iisraeli lastega, kelle Issand päästis nende vaenlastest ja viis tõotatud maale.“ Seejärel võttis ülem, kes nimetas end kuningas Juudaks, sõna ja teatas, et nad on valmis lahkuma ja et nende saatus on Jumala käes. Üheteistkümnele perekonnapeale („alaps“) rääkis Wyatt, et nende uueks koduks peaks olema Rongeriku asustamata atoll, mis asub Bikini atollist 220 kilomeetrit ida pool. 25. veebruaril saabus Bikini atollile soomustatud dessantlaev, mis tõi 22 bikinilasest ja 15 mereväelasest koosneva eelrühma Rongerikule, kuhu järgmisel päeval ehitati terve küla. Rongerikile toodi ka kuu aega provianti ning joogivett. Pärast seda, kui 10. veebruaril toimunud kohtumist korrati mereväe filmikaamerate ees, viidi atolli 161 elanikku 7. märtsil 1946 soomusdessantlaevaga „USS LST-1108“ oma uude kodukohta. 47. Bikini atolli kirik lammutati ja ehitati Rongerikil uuesti üles, nagu ka elanike dessantlaeva pardal olevad väljapääsukanuud uuele saarele. 10. märtsiks oli kogu ümberasustamisoperatsioon lõpule viidud.
Operatsiooni „Crossroads“ tuumakatsetusi jälgiti tohutu hulga mõõteseadmete filmi- ja fotokaameratega. Mõõtmiste põhirõhk oli lööklaine mõjul märklaevastiku laevadele. Mõõdeti ka lööklaine tugevust ning selle levimise kiirust. Täiendavad mõõtmised andsid teavet tuumaplahvatusel tekkiva valguskiirguse, eelkõige ultraviolett- ja infrapunakiirguse, samuti gammakiirguse kohta.
Katsetes kasutati üle 5000 baromeetrilise seadme, millest osa olid lihtsad tühjad kanistrid, mida lööklaine deformeeris. Rõhu mõõtmise raskused seisnesid ühelt poolt tekkivate äärmiselt kõrgete rõhkude ja teiselt poolt lööklaine poolt põhjustatud väga lühikeste rõhumuudatuste tõttu. Seetõttu pidid mõõteseadmed lööklaine lühiajalisele tohutule rõhule vastu pidama, reageerima kiiresti ja omama suurt mõõteskaalat. Seega töötas enamik mõõteseadmeid deformatsioonidega, millest surve oli matemaatiliselt tuletatud, või lõhkelaengute plahvatuste seeriaga, mis andsid järele kindlaksmääratud lõhkemisrõhu juures. Baromeetrid olid paigutatud kogu sihtmärgipargis, suurima mõõteulatusega seadmed keskel, plahvatuse kavandatud epitsentri lähedal. Erilist tähelepanu pöörati sellele, et vältida rõhulainete peegeldusi (mis on aga üsna võimatu), mis oleksid näitusid moonutanud.
Laevade pardale paigaldati arvukalt kaldenomeetreid, et registreerida lööklaine poolt põhjustatud kallutus- ja kaldliikumist ja seega dokumenteerida selle mõju.
Plahvatuste valguskiirgust mõõdeti nii bolomeetrite, termopaaride kui ka spektromeetrite abil. Oluline oli, et need mõõteriistad reageeriksid kiiresti, sest valguskiirguse spektris ja intensiivsuses toimuvad väga lühikese aja jooksul äärmiselt tugevad kõikumised. Kiirkaamerad pidid samuti jäädvustama plahvatuse tulekera levikut sekundi esimestel murdosadel. Vaatlejatele anti tugevalt toonitud prillid, et kaitsta silmi intensiivse kiirguse eest. Kuid pakuti üle. Need prillid lasid läbi vaid umbes 0,003 protsenti nähtavast valgusest ja osutusid katse ajal liiga tumedateks.
Kokku kasutati operatsiooni „Crossroads“ filmile jäädvustamiseks üle 700 kaamera. Sõjavägi palkas rohkem kui 500 fotograafi ja operaatorit ning Bikini atollile toodi umbes pool kogu maailma fotofilmi varudest, mis tekitas maailmaturul fotomaterjalide ajutise nappuse.
Ainuüksi USA armee õhujõudude fotovarustus koosnes ühtekokku 328 kaamerast, sealhulgas kiirkaameratest, mille salvestuskiirus oli kuni 10 000 kaadrit sekundis, ja fotokaameratest, mille teleobjektiivide fookuskaugus oli 1200 mm – need olid tol ajal kõige võimsamad teleobjektiivid maailmas. Neid kaameraid paigaldati ka B-29 pommitajatesse ja C-54 transpordilennukitele, et pildistada plahvatusi õhust.
Plaanid nägid ette, et „Able’i“ katse ajal tehakse esimeste sekundite jooksul pärast pommi plahvatamist miljon fotot. Õhujõududel oli plaanis teha 9 miljonit pilti kogu katsest. Lisaks kavatses õhujõud esimese nelja sekundi jooksul pärast plahvatust kiirfilmida umbes 360 minutit. Kaamerate ja filmide kaitsmiseks tohutu kiirguse, nii ioniseeriva kui ka mitteioniseeriva ning lööklainete eest võeti kasutusele ulatuslikke ettevaatusabinõusid. Selleks olid näiteks maismaal paiknevad kaamerad paigutatud pliiga vooderdatud korpustesse, millel olid automaatselt sulguvad luugid. Filmide kiireks ilmutamiseks ehitati Kwajaleini atollil tohutu fotolabor.
Radioaktiivsust ja ioniseerivat kiirgust mõõdeti, jälgiti ja registreeriti intensiivselt ka katsetel osalenute tervise ja ohutuse huvides. Kolonel Stafford L. Warreni alluvuses tegutsev kiirguskaitserühm tõi Bikini saarele üle 20 000 Geigeri loenduri, millest enamik olid primitiivsed nn filmidosimeetrid, mis anti välja vahetus ohualas töötavale personalile, kuid paigutati ka märklaevadele. Lisaks sellele oli katsete ajal ja pärast katseid kiirguse jälgimiseks arvukalt kaasaskantavaid ja statsionaarseid Geigeri loendureid. Kwajaleinilt startinud ja teiste B-17 pommitajate pardalt kaugjuhitavad droonideks ümber ehitatud B-17 pommitajad ning lennukikandja „Shangri-La“ pardalt kaugjuhitavad Grumman F6F droonid pidid võtma plahvatuspilve õhuproove eri kõrgustes.
1946. aasta juunis toodi Bikini saarele 200 siga, 200 hiirt, 60 merisiga, 204 kitse, 5000 rotti, 200 hiirt ja arvutu hulk putukaid ümberehitatud transpordilaeva „USS Burleson“ pardal, mis oli selleks otstarbeks varustatud tarandite, söödakastide ja libisemisvastase betoonkattega ning kuhu toimetati 80 tonni loomadele mõeldud toitu. Kokku paigutati 5664 katselooma 22 laevale, mis asusid kohtades, kus lahingutegevuse korral oleks olnud ka aluste meeskonnad. Selleks, et saada täpseid andmeid tuumarelva plahvatuse mõju kohta laeva meeskonnale, hõõruti osa kitsesid päikesekreemiga, teistel aga pügati karvu, et saaks uurida kiirguse mõju nende nahale. Sigadele, kelle nahk on väga sarnane inimnahaga, tõmmati selga kiirguskaitseülikonnad ja neid määriti kiirguskaitsekreemidega. Teadlased pöörasid erilist tähelepanu sellele, et katseloomad jääksid pärast tuumaplahvatust ellu, sest „surnud loomadel oleks uuringute jaoks vähem väärtust“.
Teadlased eeldasid, et kui kiiritushaigus möödub, võib loomad saata tagasi USAsse, kus nad oleksid jätkuvalt kättesaadavad uuringuteks, kuni nad surevad loomulikku surma.
30. juunil lahkusid meeskonnaliikmed märklaevadelt ja koos tugilaevastikuga laguunist. Washingtonist kohale sõitnud mereväe minister Forrestal sai laevastiku lipulaeva pardal viimase ülevaate, enne kui toetuslaevastik asus samal õhtul 15 miili kaugusel atollist ida- ja kirde pool positsioonile. Evakuatsioonilaevad ümbritsevatel saarte reididel ja atollides, samuti lennukid olid valmis, juhuks kui tuul peaks ebasobivas suunas puhuma hakkama.
Katsejärjekorra plaanid nägid ette, et pommitaja peaks startima kell 1. juulil 5.34 kohaliku aja järgi. Kuid luba tuli lipulaevalt „Mount McKinley“ alles kell 5:40, sest admiral Blandy tahtis oodata, kuni ilm paraneb. Boeing B-29 Superfortress, mille komandör major Woodrow P. Swancutt’i oli ristinud lennuki oma langenud meeskonnakaaslase auks „Dave’s Dream’iks“, startis Kwajaleini atollilt alles kell 5.55. Pommitaja pardal olid peale piloot major Swancuttiveel 13 meeskonnaliiget ja brigaadikindral Roger M. Ramey, tegevrühma 1.5 ülem.
Kell 8.03 hommikul jõudis pommitaja Bikini atolli kohale ja alustas esimest mitmest proovilennust. Esimesele sihtmärgi ülelennule, mille käigus kontrolliti tuule kiirust ja suunda ning raadiosidet, järgnes kell 8.20 sihtmärgile lähenemise täielik simulatsioon, sealhulgas pommi simuleeritud heitmine. 30 minutit hiljem algas lõplik lähenemine sihtmärgile peaaegu 100 kilomeetri kauguselt. Mk3 tuumapommi heitmine 28 000 jala ehk umbes 8500 meetri kõrguselt toimus kell 8:59:46. Kohe pärast pommist vabanemist tegi B-29 järsu vasakpöörde, et kõrgust vähendades suurendada kiirust pommi plahvatuskohast eemaldumiseks. Tummapommi lõhkepea oli „ristitud“ filmi „Gilda“ järgi ja „kaunistatud“ selle peategelase, seksi-iidoli Rita Hayworthi fotoga.
48 sekundit hiljem, kell 9:00:34 kohaliku aja järgi, plahvatas pomm, mille lõhkejõud oli ekvivalentne 23 000 tonnile trotüülile, 158 meetri kõrgusel märklaevastiku kohal. Mõne sekundi jooksul tõusis plahvatuse seenekujuline pilv rohkem kui 6000 meetri kõrgusele, kasvas järjest ja saavutas lõpuks kõrguseks 16 000 meetrit. Kui plahvatuse lööklaine, mis esialgu levis kiirusega rohkem kui 4800 meetrit sekundis, tekitas märklaevade pardal tõsiseid kahjustusi, siis saatelaevade pardal oli 90 sekundit pärast plahvatust kuulda vaid kauget mürinat. Tulekera, mille pinnatemperatuur oli esimestel sekunditel üle 100 000 °C, levis tohutu kiirusega, enne kui ta oli suurema osa oma kiirgusenergiat välja paisanud. Suur osa valguskiirgusest nõrgenes loetud sekundite jooksul ja neeldus kiiresti niiskes atmosfääris.
Pomm kukkus oma peasihtmärgist, lahingulaevast „Nevada“ 649 meetri kaugusele ja plahvatas vaid umbes 50 meetri kaugusel sõjalaevast „USS Gilliam“, mis lööklaine tagajärjel mõne sekundi jooksul ümber paiskus ja uppus. Teine sõjalaev „Carlisle“, mis oli lööklaine tõttu oma asukohast üle 50 meetri kaugemale paisatud, uppus põlevana 40 minuti pärast. Hävitaja „Anderson“ uppus nelja minuti jooksul ja teine, „Lamson“, uppus mitme tunni pärast. Kuigi „Lamson“ oli plahvatuse epitsentrist kaugemal kui mõned teised laevad, oli ta erinevalt teistest laevadest seisnud lööklaine poole küljega ja sai selle tagajärjel rängalt kahjustada. Jaapani ristleja „Sakawa“ põles nagu tõrvik ja uppus järgmisel hommikul. „Nevada“, mis oli tegelikult pommi peasihtmärk, sai ainult pealisehitised suhteliselt kergelt kahjustada, väiksemad tulekahjud pardal kustusid osaliselt ise. Ka kerge lennukikandja „Independence“ sai raskeid kahjustusi, suur osa lennutekist ja angaaritekist hävis, samuti puhkes pardal mitu tulekahju.
Märklaevastikku pildistati õhust ja kaugjuhitavad paadid võtsid veeproove radioaktiivse saastatuse määramiseks. Kaugjuhitavad B-17 pommituslennukid lendasid mõned minutid pärast plahvatust pilve sisse, et võtta õhuproove.
Kui kell 14.30 tuli lipulaevalt OK, pöördusid tugilaevastiku laevad tagasi laguuni, kus teadlased hakkasid tulemusi hindama. Suureks probleemiks osutus siinkohal pommi suur kõrvalekaldumine ettenähtud sihtmärgist. Enamik kaameraid, eriti kiirkaamerad, olid suunatud „Nevadale“ ja ei olnud plahvatust üldse jäädvustanud. Paljud mõõteseadmed olid sattunud piirkonda, mis kas ületasid nende tundlikkuse või olid tundlikkusest oluliselt madalamad. Koos „Gilliamiga“ oli ka suur hulk lööklaine kiiruse mõõtmise seadmeid merepõhja vajunud või hävinud.
Paljude teadlaste seisukohast olid märklaevadel asunud seadmete taastatavad andmed kasutud, operatsioon kui teaduslik eksperiment oli läbi kukkunud, katseplahvatuse andmed kadunud.
Nagu kaks tuumaplahvatust Hiroshimas ja Nagasakis, oli ka „Able’i“ katse plahvatus õhus, mis toimus piisavalt kõrgel, et maapinnalt imbuks tõusvasse plahvatuspilve minimaalselt radioaktiivset materjali. Plahvatuse lõhustumisproduktid viidi „seene kübaraga” kõrgele stratosfääri, kus need hajusid üle maailma; kohapeal maha langev radioaktiivne saaste oli tühine.
Plahvatuse epitsentri lähedal asuvaid laevu tabas aga neutronkiirgus tugevalt. 35% kasutatud katseloomadest hukkus otseselt lööklaine tõttu, veel 15% aga valguskiirguse tõttu. Paljudel ellujäänud loomadel tekkisid plahvatuse tagajärjel kiiritushaiguse sümptomid, kusjuures põletushaavu ja silmakahjustusi esines harva.
Tegeliku sihtmärgi, „Nevada“ mittetabamine tekitas pingeid õhujõudude ja Los Alamose laboratooriumide vahel, kes süüdistasid üksteist ebaõnnestumises. Los Alamose spetsialistid väitsid, et õhujõud olid lennukursi arvutamisel kõvasti mööda pannud. Paul Tibbets, kes oli Swancutti ja tema meeskonna vastu võitnud operatsiooni „Crossroads“ valikuprotsessis, väitis samuti, et lennukursi ja tuumapommi langemiskoha arvutused olid valed. 78. armee õhujõud seevastu süüdistasid Los Alamose laboratooriume ja nende pommi konstruktsiooni või selle halba aerodünaamilist disaini sihtmärgist möödalangemises. Vahekohtunikuna tuleks siiski märkida, et ka tolleaegsed sihtimisseadmed polnud kuigi täpsed. Ülemjuhatuse poolt moodustatud uurimiskomisjon, kes küsitles kõiki „Dave’s Dream’i“ meeskonnaliikmeid, analüüsis pommi heitmise filmisalvestusi ja lasi ka New Mexicos pommi makettidega testheitmisi teha, ei suutnud samuti leida täpset põhjust, miks pomm nii palju märgist mööda kukkus, vaatamata kuudepikkusele uurimisele ja arvukatele katsetustele.
* * *
Operatsiooni „Crossroads“ teise katse ettevalmistamisel paigutati märklaevad ümber. Kahjustused parandati ja lekked pitseeriti, et vältida tulemuste võltsimist. Pomm, mille katses osalenud sõdurid olid ristinud „Helen of Bikini“, pidi plahvatama veetihedas konteineris dessantlaeva „USS LSM-60“ all. Laev oli enne katset Terminal Islandi mereväe laevatehases Californias selleks otstarbeks ümber ehitatud. Laeva kere põhja lõigati kaubatekil avaus, mille kohale paigaldati vintsiraam, et pommi ettenähtud 27 meetri sügavusele langetada. Lisaks varustati laev raadiomastiga, et võtta vastu pommi lõhkavad raadiosignaalid. Kuna dessantlaeva ja selle tehnilise varustuse toimimine oli katse läbiviimiseks väga oluline, olid kogu varustuse varuosad pardal. 81. „LSM-60” vahetus läheduses, mis moodustas sihtmärgi laevastiku keskuse, asusid umbes 400 meetri kaugusel lennukikandja „Saratoga“ ja lahingulaev „Arkansas“, mis olid ankrus vaid 200 meetri kaugusel kavandatud plahvatuse keskmest.
19. juulil viidi läbi proovisõit, et välistada katse käigus tekkida võivad vead. 25. juuli varahommikul lahkusid kõik saatelaevastiku laevad laguunist, et asuda umbes 15 meremiili kaugusele.
Tuumapomm pandi plahvatama 25. juuli hommikul kell 8:34:59,7 kohaliku aja järgi „USS Cumberland Soundi” saadetud raadiosignaaliga. 27 meetri sügavusel, seega poolel teel laguuni põhjani trosside otsas rippunud pommi plahvatuse tugevus, nagu ka esimesel katsel, võrdus 23 000 tonni trotüüli plahvatusega..
„Bakeri“ katse tekitas nii palju seni tundmatuid nähtusi, et kaks kuud hiljem korraldati konverents nendele nime leidmiseks. Tulekera ja vee aurustumisel tekkinud gaasimull jõudis millisekundite jooksul laguuni pinnale, samal ajal kui plahvatuse lööklaine levis kiirusega 5600 km/h, olles vees selgelt nähtav tumeda, laieneva ringina, mis meenutas õlireostust. Sellele ringile järgnes valge, pidevalt kasvav ketas, mis tekkis veepinna segunemise tagajärjel. Hüdrauliline lööklaine tekitas kõige rohkem kahju märklaevadel, saavutades rõhu üle 680 baari. „LSM-60“, mis asus otse pommi kohal, hävis lööklaine tõttu täielikult.
Kui tulekera gaasimull murdis veepinnast läbi, tekkis esialgu selgelt nähtav veekuppel, mis lõhkes mõne millisekundi pärast geisrina. Massiivne veesammas, radioaktiivne materjal ja praht laguuni põhjast paiskus kõrgele õhku. 2 miljoni tonnise massiga veesammas, mille läbimõõt oli peaaegu 600 meetrit ja mille „seinad“ olid umbes 100 meetri „paksused“, oli seestpoolt peaaegu tühi. Mõne sekundi pärast tekkis lillkapsakujuline pilv, mis jätkas kasvamist. Plahvatus tekitas laguuni põhja 610 meetri laiuse ja 9 meetri sügavuse kraatri. Kohati varjutas kolonni ja märklaevastikku poolsfääriline „Wilsoni pilv“, mille tekitas õhus leviv lööklaine.
Umbes 10 sekundi pärast hakkas veesammas kokku varisema. Suur radioaktiivselt saastunud pritsmepilv (nn baaslaine) kattis kogu märklaevastiku, kui vesi hakkas peaaegu 2000 meetri kõrguselt suure mühinaga tagasi laguuni langema. Alguses vaevalt 100 meetri kõrgune pritsmetekaskaad saavutas maksimaalseks kõrguseks umbes 600 meetrit ja levis kiirusega umbes 40 km/h. Pritsmepilve radioaktiivne udu settis sihtmärgiks olevate laevadele ja jättis isegi pärast kuivamist tugeva radioaktiivse saastatuse, mis muutis mõnel juhul laevadele mineku võimatuks.
Kui vesi voolas tagasi gaasimulli tekitatud õõnsusse, tekkis mitu tsunamilaadset lainet, mis olid plahvatuse keskme lähedal umbes 25–30 meetri kõrgused. Lained tabasid saari umbes 15 laine grupina kuni viie meetri kõrguste murdlainetena ning põhjustasid rannas üleujutusi. Taanduv vesi pühkis saarte randadelt laguuni umbes 50 000 tonni liiva.
Plahvatuse epitsentri vahetus läheduses asunud lahingulaeva „Arkansas“ kere rebenes veealuse lööklaine tagajärjel ning osa roolimehhanismidest ja veovõllidest rebiti oma kohalt lahti.
Laev uppus mõne sekundi jooksul ja lebab sellest ajast peale kummuli merepõhjas umbes 54 meetri sügavusel. Lennukikandja „Saratoga“ sai lööklaine tõttu tugevasti kahjustada ja uppus ahter ees seitse ja pool tundi pärast plahvatust. Laeva üritati päästa, kuid aluse tugev saastatus, samuti laguunis plahvatuse epitsentri lähedal nurjas need katsed, sest päästelaevade meeskonnad oleksid olnud liiga suures ohus. „Saratoga“ lebab merepõhjas püsti, selle mastitipp on vaid 12 meetri sügavusel merepinnast. Jaapani lahingulaev „Nagato“ läks neli ja pool päeva pärast katset, 30. juuli öösel, kõigi vaatlejate poolt märkamatult ümber. Kolm uppunud allveelaeva „Pilotfish“, „Skipjack“ ja „Apogon“ jätsid veepinnale vaid õhumullid ja naftalaigud. Betoonist naftalaev „YO-160“ uppus kohe pärast plahvatust. Saksa ristleja „Prinz Eugen“ sai plahvatuse tagajärjel raskelt vigastada, kuid teda suudeti esialgu pukseerida ja Kwajaleinile tuua. Seal läks ristleja 22. detsembri hommikul ümber, sest tugev radioaktiivne saastatus ei võimaldanud tekkinud kahjustusi parandada. Tanker „LCT-1114“ läks plahvatuse tagajärjel ümber ja uppus hiljem.
Teised märklaevad said plahvatuse tagajärjel tõsiseid kahjustusi, sealhulgas lahingulaevad „New York“ ja „Nevada“, ristleja „Pensacola“, hävitajad „Hughes“ ja „Mayrant“, sõjalaevad „Fallon“ ja „Gasconade“ ning tanker „LST-133“. „Hughes’i“ ja „Falloni“ uppumine suudeti ära hoida laevade kaldale pukseerimisega.
„Baker’i” katse oli pärast Trinity katse teine tuumaplahvatus, mis toimus nii vee- kui maapinnale piisavalt lähedal, et tekkivad lõhustumisproduktid jääksid kohalikku keskkonda. Erinevalt „Able’ist“ ja Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapommidest ei olnud see „isepuhastuv“. Sellest tulenev radioaktiivne saastumine oli palju tõsisem, kui ükski teadlane oleks osanud ennustada.
„Bakeri“ tuumaplahvatus tekitas umbes kilogrammi üliradioaktiivseid lõhustumisprodukte, mis vastas mitmesaja kilogrammi raadiumi radioaktiivsusele. Need lõhustumisproduktid segunesid nii 2 miljoni tonni vee kui ka merepõhja setetega ja olid nüüd nii vees kui ka laguuni põhjas. Laevad saastusid tugevalt laguuni tagasivoolavast radioaktiivselt saastunud veest; plahvatuse epitsentri lähedal oli ioonidoos vahetult pärast plahvatust märklaevade tekil umbes 8000 röntgenit päevas, mis on 80 000 korda suurem kui lubatud kiirgusdoos ja 20 korda suurem inimesele surmavast doosist.
Meremehed püüdsid „Prinz Eugeni“ pardal olevat radioaktiivsust eemaldada seebiveega, mis oli aga üsna mõttetu ettevõtmine.
Esimesed laevad, mis navigeerisid laguunis, olid kaugjuhitavad droonid, mis võimaldasid kaugmõõtmisi kiirguse ja radioaktiivsuse kohta. Need võimaldasid leida suurima radioaktiivsusega „kuumad kohad“, mida teised laevad oleksid seejärel saanud vältida. Kuna lubatud kiirgus oli 0,01 röntgenit päevas, said ohutult siseneda ainult viis laeva, mis olid plahvatuskeskmest kõige kaugemal. Mõnesse teise laeva sai siseneda alles kümme päeva pärast katseplahvatust. Vaatamata kõrgele kiirgustasemele saatis merevägi esimese kuue päeva jooksul pärast katseplahvatust 4900 meest laevade pardale, kus nad püüdsid radioaktiivsust ära pesta luudade, seebi ja leelise abil või eemaldada seda liivapritsidega. Desaktiveerimist raskendasid meeskondade vähene väljaõpe, tõhusate kaitsevahendite täielik puudumine ja ebatäpsed kalibreerimata dosimeetrid, lisaks oli „ohutu aeg“ märklaevade pardal kohati vaid mõni minut, mis tähendas, et desaktiveerimispersonali tuli pidevalt vahetada, pealegi kurtis radioloogilise järelevalve rühm kroonilise personalipuuduse üle.
Teine probleem oli see, et neutronkiirgus tekitas suures koguses radioaktiivset naatriumi isotoopi 24Na, mis lagunes poolväärtusajaga veidi alla 15 tunni, kuid saastas siiski eskadrilli laevastiku laevade kered ja soolast merevett kasutavad sisseseaded. Lisaks sellele oli veel ligi viis kilogrammi pommist pärit plutooniumi, mis plahvatusel ei lõhustunud ja mis samuti sadestus laevadele ja segunes laguuni veega.
1996. aastal leiti Riikliku Teaduste Akadeemia Meditsiini Instituudi poolt USA valitsuse tellitud uuringus leiti operatsioonis „Crossroads“ osalenud meeste seas 4,6% suurune suremuse tõus. Täpsemalt oli 31. detsembriks 1992. aastal uuringuperioodi lõpuks surnud 31,3% (12 520) operatsioonis „Crossroads“ osalenud sõjaväelastest, võrreldes 30,8%-ga (12 320) sama vanuse ja suurusega kontrollrühmas. „Crossroads’i“ veteranide eeldatavate peamiste surma põhjuste, st leukeemia ja muude vähihaiguste puhul ei olnud juhtude arv oluliselt suurem kui kontrollrühmas. Sellele statistikale räägivad vastu arvukad vähijuhtumid katsetes osalenud veteranidel, mida võib peaaegu kindlasti seostada suurenenud kiirguskokkupuutega esimestel päevadel pärast plahvatusi. Ainult osa veteranidest viibis vahetult pärast katsetusi haiglas. 1992. aastal avaldatud igas mõttes hilinenud statistikal pole aga mingit väärtust.
Katse ajal viibisid märklaevade pardal vaid mõned sead ja rotid. Kuna nii mõnegi laeva pardale ei saanud uuesti minna varem kui kümne päeva pärast, olid kõik sead ja peaaegu kõik rotid selleks ajaks kogunenud kiirgusdoosi tõttu surnud.
Pärast edukat „Baker’i“ katseplahvatust asus Joint Task Force One kavandama kolmandat katset, mis pidi toimuma meres kuni 1600 meetri sügavusel ja mis admiral Blandy plaani kohaselt pidi toimuma 1. märtsi ja 1. aprilli vahel 1947. aastal. Mereväe pioneerid hakkasid sihtlaevade sildumiskohti ette valmistama, samal ajal kui Washingtonis kujunes vastuseis katsele. Eriti kindral Groves, kes suhtus kriitiliselt operatsiooni Crossroads, alustas isiklikku kampaaniat katse „Charlie“ peatamiseks. Ta kahtles avalikult katse sõjalises ja teaduslikus vajalikkuses. Samuti kartis ta, et Nagasaki-tüüpi implosioonpommi järjekordne katsetamine takistab tuumarelvade tehnilist arendamist Los Alamoses. Pärast edasisi arutelusid, ka hindamiskomisjonis ja staabiülemate ühendkomitees, lükati katse „Charlie“ 6. septembri 1946. aasta kabinetiistungil määramata ajaks edasi. Edasilükkamist soosisid ka massiivsed eelarvekärped armee ja mereväe eelarves. 35 miljonit dollarit, mis test „Charlie“ pidi maksma, oli oluline osa 1,6 miljardist dollarist, mida sõjavägi ja merevägi pidid kokku hoidma. Katse „Charlie“ määramata ajaks edasi lükkamine tähendas operatsiooni „Crossroads lõppu, Joint Task Force One vabastati oma ülesannetest ametlikult 1. novembril 1946. aastal.
Pärast esimesi katseid desaktiveerida märklaevastikku Bikini atolli laguunis, mille ajal mõnikord said meeskonnaliikmed kaugelt üle lubatud piirnormide kiirgust, otsustati 10. augustil kogu laevastik Bikini atolli üle viia. 20. augustil otsustati kogu laevastik üle viia Kwajaleinile, kus oli välistatud laevade edasine saastumine radioaktiivselt saastunud laguuni veega. 26. septembril viidi üleviimine lõpule, kui viimane märklaev lahkus Bikinilt. Kwajaleinil oli peamine ülesanne laevade lossimine ja desakativeerimine, mis jätkus osaliselt kuni 1947. aastani. 8 märklaeva ja 2 allveelaeva viidi ka USA läänerannikule ja Hawaiile, kus toimusid edasised radioloogilised uuringud. 12 märklaeva olid ainult väga kergelt saastunud ning neid võis pärast desaktiveerimist uuesti kasutusele võtta, mehitada ning sõita omal jõul tagasi Ameerika Ühendriikidesse. Ülejäänud märklaevad uputati katsetuste käigus Bikini, Kwajaleini või Hawaii lähedal aastatel 1946–1948.
Eskortlaevastiku laevade desaktiveerimine toimus enamasti USA lääneranniku laevatehastes, peamiselt San Franciscos. Mõnel laeval oli vaja uuendada suur osa soolast merevett kasutavatest torusüsteemist ja pesta need happega välja. Lisaks tuli mitmel laeval kogu veealune kere liivapritsidega puhastada ja ümber värvida. 1947. aasta suvel viidi läbi esimesed teaduslikud uuringud. Hävitaja „USS Laffey“ kui tugilaevastiku viimane laev eksisteerib muuseumlaevana tänini. Esimesed teaduslikud uuringud viidi läbi 1947. aasta suvel, mil toimus esimene teaduslik järeluuring. Kapten Christian L. Englemani juhtimisel uurisid sõjaväe, mereväe, Smithsonian Institutioni, U. S. Fish and Wildlife Service’i ja mitmete teiste teadusasutuste teadlased „Bakeri” mõju merefaunale Bikini atollis ja andsid üksikasjalikuma hinnangu uppunud laevade kahjustustele. Teadlased saabusid atolli 15. juulil 1947 „USS Chiltoni“ pardal, mida saatsid allveelaeva päästelaev „USS Coucal“ ja dessantlaevad „LSM-382“ ja „LCI(L)-615“. 1. septembriks tehti üle 600 sukeldumise „Saratoga”, „Apogoni” ja „Pilotfishi” vrakkide juurde, et uurida veealuse plahvatuse tagajärgi. Lühiajaliselt uuriti ka „Nagatot“. Sukeldumisi raskendas peamiselt halb nähtavus, mis oli tingitud suurest hulgast peenest mudast laguuni põhjas. Muda, mis koosnes suures osas liivast ja lööklaine poolt hävitatud korallidest, oli kohati ka väga radioaktiivne, mistõttu tuli sukeldujaid pidevalt radioloogilislt jälgida.
Laguuni veest ja korallriffidest võeti proove, et määrata kindlaks radioaktiivse saastatuse tase, ning püüti mitmesuguseid veeasukaid, et neid saaks hiljem radioaktiivsuse mõju suhtes uurida. Geoloogid võtsid uuringuteks puurproove ka laguuni põhjast. 1947. aasta detsembris avaldati uuringute tulemused relvajõudude erirelvaprojektis „Technical Report, Bikini Scientific Survey“ („Tehniline aruanne, Bikini teaduslik uuring“).
1988. aastal üritati vrakkide teistkordset uuringut. National Park Service saatis USA energeetikaministeeriumi nimel koos USA mereväega uurimisrühma, et viia juulis/augustis 1989 ja aprillis/mais 1990 läbi ulatuslikud uuringud Bikini laguunis ja Kwajaleinil asuvatel märklaevade vrakkidel. Seal uppunud 23 laevast üheksat pildistati, kaardistati, uuriti põhjalikult ning tehti ka radioaktiivsuse mõõtmisi.
2008. aastal viis rahvusvaheline ekspeditsioon läbi järjekordse uuringu Bikini allesjäänud radioaktiivsuse kohta. Uurijad leidsid saarte keskosades radioaktiivse nivoo, mis oli mõnel juhul kolm korda kõrgem kui lubatud kohalik doosimäär, kuid rannas ja laguuni põhjas oli saastatus lubatud piirnormidest tunduvalt madalam. Plutoonium-239 ja plutoonium-240 tase oli 1000 korda kõrgem kui pärast katastroofi Fukushima tuumaelektrijaamas. Saartel kasvavad kookospähklid sisaldasid aga Caesium-137 kahjulikke kontsentratsioone, millest mõned ületasid lubatud piirväärtusi 1,6 korda, kohati aga 11-kordselt. Radiokatiivse saastatuse tase on 10 korda kõrgem kui Tšernobõli tuumaelektrijaama ümbruses. Üksikud paigad Bikini atollil on kuulutatud elamiskõlbmatuks 20 000 aastaks. Mis aga teadlasi kõige rohkem üllatas, oli see, et 2019. aastaks oli radioaktviisuse tase kõrgem kui 2015. aastal.
©Peter Hagen
NB! Tehnilistel põhjustel ei ole galeriis „Bakeri” katseplahvatuse pildid õiges järjekorras, kuid annab plahvatuse ükikutest faasidest siiski hea ülevaate.
Vt ka YouTube: Crossroads Baker (5:4 min, nii mustvalgelt kui värviliselt), aga ka: Crossroads Baker Alternate (unused) version for Trinity and Beyond 70; ja – 1946 Report on the Atomic Bomb Test at Bikini Atoll in Color [4K, 50FPS] (värviline)
Wide shot of Hardtack Umbrella SD (standard definition)
HD tsunami bomb underwater nuclear explosion 1958 operation hardtack
HD 1946 atomic bomb test operation crossroads Able shot in color
Crossroads Baker
Crossroads Baker Alternate (unused) version for Trinity and Beyond 70
Crossroads Able
HD atomic bomb Underwater Nuclear Burst finial version tsunami bomb 1958
NB! Loe ka:
Aatomivaimustus
Kui ohtlik on inimesele radioaktiivne kiirgus?
NB! Meestele meeldivad väga autod, kuid üle kõige meeldib meestele mängida tuumapommidega.
Loe internetis: Operation Hardtack, kus kirjas USA 35 tuumakatsetust.
