Nimest, käesurumisest ja muust
Iidsetel aegadel oli paljudel rahvastel kombeks varjata võõraste eest oma nime ja sünniaega selleks, et keegi ei saaks musta maagiat rakendades kahjustada nende tervist ega moonutada saatust. Pärast Kristuse sündi on see komme tsiviliseeritud maailmas peaaegu kadunud, aga inimese nimega on endiselt seotud mõndagi müstilist.
Mida varem laps õpib oma nime õigesti välja ütlema, seda tugevam, enesekindlam ja lugupeetavam inimene temast saab; seda selgemini paneb ta maha märgi, mis on piiriks tema sisemaailmale, kust negatiivsed jõud üle astuda ei suuda. Riskantne variant on näiteks see, kui Johannes jääb ka meheeas Jussiks. See tähendab, et ka täismehena suhtutakse temasse teatud hinnaalandusega, justnagu oleks tegemist igavese väikese poisiga. Ja kui Aleksander on kõikidele ka hallipäisena Sass, siis on tema karjäär vaevalt õnnestunud. Tõenäoliselt on ta, olgu küll heaks semuks, aga siiski vaid käsutäitjaks jäänud. Hoopis teine on lugu hüüdnimedega. Kui partnerid omavahel olles kutsuvad teineteist Kiisukeseks, Mõmmikuks jne., siis suurendab see lähedust, süvendab vastastikust usaldust. See on hea aura, mis tagab turvatunde, seda ei maksa häbeneda ega välja naerda. Nõnda ei tohi aga lubada end kutsuda isegi lähedastel sõpradel, kõnelemata sellest, et tutvustamisel oma intiimne hüüdnimi kellelegi teada antakse. See võimaldab võõra energia tungimist teie territooriumile ja see ei pruugi alati positiivne olla.
Mis puutub tutvustamisse ja mistahes kohtumistese, siis on tänapäeval massiliselt levinud käesurumine ja suudluste vahetamine. Sellele on inimese energeetilist välja tundvad ja uurivad maagid kategooriliselt vastu. Sest puudutus tähendab suuremal või väiksemal määral energia vahetamist, mis automaatselt tekitab sümpaatia või antipaatia reaktsiooni. Aga asi pole mitte üksnes selles, käepigistuse vahetamisel rikutakse ka teise inimese maagilist seadust.
Puudutusel jääb kummalegi külge nn. informatsiooniline matriits. Me ei tea ju, missugust energiat tundmatu inimene meile edastab. Igatahes ei pruugi see kaugeltki ainult positiivne olla. Nõnda võib mitmete inimestega käepigistus! vahetades üheainsa päeva jooksul enesesse koguda sedavõrd palju negatiivset energiat, et selle neutraliseerimiseks läheb vaja spetsialisti abi. Ajaloo koidikul oli paljudel rahvastel tavaks teineteiselt küsida: kas võib teid puudutada? Mis tähendas: kas ma võin teie maailma astuda?
Massilise käepigistuse juurutasid vähemalt idapoolkeral vene seltsimehed pärast oktoobripööret, kriipsutades seega alla võrdsust. Enne bolševikke ei tuntud käepigistust isegi Venemaal. Tervituse või esitlemise puhul tegid mehed kummarduse või kerge peanoogutuse. Naistel suudeldi kätt ja mitte täie suuga või end lausa käe külge imedes nagu nüüd! Mees kummardus sügavale daami käe kohale ja puudutas selle selga või sõrmi pigem sümboolselt kui huultega.
Kaudselt on massiline käepigistuste vahetamine üsna nakkusohtlik, sest kunagi ei tea, millise haiguse viiruse kellegi niiske peopesa sulle üle annab, kas või küünte seenhaigusteni välja. Kas kõik see kokku tähendab seda, et õigem oleks käepigistuse vahetamine üldse lõpetada? Kindlasti mitte, sest iidsetest aegadest saadik on teisele käe sirutamisel veel üks selge maagiline mõte: mu süda on puhas, ja ma ei varja peopesas kivi ega mõnda muud relva! Käepigistuse vahetamine peab muidugi jääma, aga ainult selline, millesse on programmeeritud kindel mõte, näiteks rahulepingu või kaubatehingu sõlmimisel, kahe lähedase inimese kohtumisel pärast pikka lahusolekut või kellegi siiral tänamisel. Muudel juhtudel on see täies! ülearune.
Kui veidi mõelda, on selge, et kaasaegne etikett, olgu isiklik või riiklik, on kehtestatud ammustel aegadel iidsete maagide, preestrite ja ülikute poolt. Kui ajaleht teatab, et meie riigi president andis õhtusöögi Prantsusmaa presidendi auks, siis ei tähenda see sugugi mingit eriliste hõrgutistega kostitamist, või seda, et Prantsusmaa presidendil polnud võõral maal kusagil õhtust süüa! See on talle erilise austuse avaldamise märk, milles maksavad oma seaduspärasused ja millest asjatundjad oskavad välja lugeda kas või seda, missugused on antud hetkel kahe riigi suhted.
Riiklikul etiketil on väga ranged piirid ja nende rikkumine võib tähendada sügavat solvamist ning olla agressiivsuse ilminguks. Üks krooniline etiketi rikkuja oli Brežnev, kes oma pika poliitilise karjääri jooksul suudles tülgastuseni nii sõprade kui vaenlastega. Esivanematelt päranduseks saadud maagilisi rituaale tuleb meil järgida ka kodus, külalisi vastu võttes või külas käies. Pange tähele, kui keegi külalistest toitu üldse ei puutu, tähendab see, et ta end antud seltskonnas halvasti tunneb, või peab võõrustaja vastu viha. Huvitav on jälgida ka seda, kuidas peoperemees veini pokaalidesse valab: kui ta teeb seda n-ö üle käe, pudel ülespoole pööratud peopesal, on teie ees käpard, viril ja kiuslik inimene, ja veinis, mille ta teile valab, peitub teiegi jaoks „viirus” – ebaõnn ja depressioon.
Ja veel, kui külla lähete, uurige, milline on pererahva kass. Kahes erinevas kodus võidakse kasse toita ja nende eest hoolitseda täiesti ühtemoodi, aga ühes majas on kass tugev, erk ja läikiva karvaga, teises kidur, närviline ja pelglik. See tähendab, et esimeses majas on majavaim, kes kollet valvab, teises mitte, ja see on halb. See tähendab, sellesse majja on mustadel jõududel kerge sisse pääseda ja elu selles negatiivselt mõjutada.
Lõpetuseks paar sõna mustade kasside kaitseks. Miskipärast on levinud arvamus, et oma pererahvale toovad nad õnne, teistele levitavad hävitavat energiat: jooksis teil üle tee, tähendab, tuleb õnnetus. See on vale! Must kass on õilis olend: kui ta teil üle tee jookseb, hoiatab ta teid delikaatselt võimaliku ohu eest, manitseb ettevaatlik olema. Mitte kunagi ei sajata ta teile häda kaela; pidage see meeles!
