Mis juhtus selgeltnägijaga, kes nägi liiga selgelt
1930-ndate alguseaastate kuulsaim selgeltnägija, maag ja spiritist oli Erik Jan Hanussen, õige nimega Hermann Steinschneider. Tuntuks sai see aferist pärast seda, kui Leitmeritzi kohus mõistis ta 1930. aastal õigeks põhjendusega, et mehe selgeltnägija võimete puudumist pole võimalik tõestada. Seega peaaegu et juriidiliselt atesteerituna vallutas Hanussen kiiresti Euroopa lustimetropoli Berliini.
Üsna varsti võisid kergeusklikud lugeda maagi ülesastumistest Hanusseni asutatud ajalehest „Hanussens Bunte Wochenschau”. Aferisti hüpnoosiseansid Berliini uhketes salongides avaldasid tohutut muljet. Hanussen liikus seltskonna koorekihi ja tulevaste natslike ninameeste hulgas. SS-Reichsführer Himmleri käealuse, julgeolekuteenistuse ülema Heydrichi tähelepanu köitis aga asjaolu, et Hanussen oskas mõtteid lugeda, ning ta astus okultismi suure austaja kirjanik Ewersi vahendusel selgeltnägijaga ühendusse. Ülimalt auahne Hanussen lootis pääseda kõrgematesse võimukoridoridesse ning saada natsituusade nõuandjaks. Heydrich kuulutas Galiitsia juudi Hanusseni aarialaseks ning võttis ta oma kaitse alla. Natsid lasksid Hanussenil endale tulevikku kuulutada ning pühendasid selgeltnägija natsliku partei saladustesse. Liigne enesekindlus ja juudi päritolu sai aga maagile saatuslikuks. Pärast natside võimuletulekut ei olnud uutele võimumeestele Hanusseni populaarsus enam sugugi meeltmööda. Selgeltnägijale anti gestaapo teadmisel ruumikas korter Lützenburgerstrassel ning tal hoiti silma peal.
Ööl vastu 28. veebruari 1933 puhkes Riigipäevahoones tulekahju. Hitler kasutas natside endi korraldatud provokatsiooni selleks, et vallandada terrorikampaania teisitimõtlejate vastu ja keelata opositsiooniliste parteide tegevus.
Hanussen sai kavatsetavast süütamisest teada Berliini rünnakrühmlaste juhilt Karl Ernstilt (teistel andmetel aga Berliini politseiülemalt krahv Helldorfilt endalt). Selgeltnägija seansile tulnud Helldorf olevat andnud talle kinnipitseeritud ümbriku. Selles oli paberileht, millele oli kirjutatud küsimus: „Kas hoolikalt väljatöötatud plaani järgi tegutsev rühm saavutab eesmärgi lähemal ajal?” Vastuseks kirjutas Hanussen: „Rühma plaan läheb täielikult täide, näen, kuidas kuulus Wallot leekidest haaratuna põleb.” (Walloti majaks nimetasid berliinlased Riigipäevahoonet.) Mõne päeva pärast läkski „ennustus” täide.
Hanusseni lootus saada Hitleri nõuandjaks aga luhtus ja solvatud enesearmastusest ajendatuna otsustas ta põgeneda Prahasse ning avaldada seal Riigipäevahoone süütamisega seotud materjalid. Nüüd tekkis Heydrichil kuri kahtlus, et Hanussen on saanud haisu ninna provokatsiooni tegelikest tagamaadest, ja selgeltnägija juurde saadeti provokaator. Hanussen läks õnge ning lobises välja oma väikesed saladused ning põgenemisplaani. Mõni nädal hiljem võeti Hanussen kinni ja lasti Berliini lähedal metsas maha.
8. aprillil 1933 andis gestaapo korralduse avaldada NSDP häälekandjas „Völkischer Beobachter” teadaanne, et kurjategijad on tapnud kuulsa Hanusseni ja tema laip on leitud Potsdami lähedalt metsast. Hanusseni afääri on jäädvustanud kirjanik L. Feuchtwanger romaanis „Vennad Lautensackid”, mille ühe keskse tegelase Oskar Lautensacki prototüübiks oli Hanussen.
Hanussen oli tolle aja kuulsaim suli, kuid leidus teisigi, kes oskasid inimeste kergeusklikkust panna hõlptulu teenistusse.
1920-ndate aastate lõpus tegutses Saksamaal Kuramaalt pärit töötu ja kodutu Harry Domela. Noormees teenis alguses elatist teenrina. Naljaviluks esines sileda väljanägemisega ja elegantse rühiga Harry aeg-ajalt vaesunud aadlikuna. Kohtumine siniverelise elegantse noormehega avaldas daamidele vapustavat muljet ning nad olid õhinaga valmis õnnetut aadlikku materiaalselt toetama. Esinedes kord krahvina, parun Korffina või Liivi (!) printsina, pressis aferist Gothas, Weimaris ja Erfurdis linnapeadelt, hotelliomanikelt ja eruohvitseridelt raha välja. Berliinis ja Potsdamis esines ta Preisi printsina. Edust tiivustatuna hakkas Domela esinema Saksa kroonprintsi pojana. Dresdenis õnnestus tal lollitada ühe kõrgema järgu hotelli omanikku, kes temale osaks langenud suurest aust meelitatuna andis keiserlikule kõrgusele ulualust luksusnumbris. Loomulikult ei pidanud kõrgus millegi eest maksma. Linnapea omakorda oli aga meelitatud, et kõrge külaline laenutas tema Mercedest. Sama etteastet kordas „kroonprints” ka Kölnis. 1928. aasta novembris tabas politsei 22-aastase Harry Domela Ebernburgis, petis anti kohtu alla ning mõisteti seitsmeks kuuks trellide taha. Seoses kohtuprotsessiga tuli kõik avalikuks ning leidliku petise seikluste üle naeris kogu Saksamaa.
Sugugi vähem leidlik polnud ka 1890. aastal Böömimaal juudi perekonnas sündinud Viktor Lustig, kes esines 1920-ndatel aastatel Pariisis krahvina ja tegutses ookeaniaurikutel valemängijana. Pärast Esimest maailmasõda ajas ta USA-s pettusega kokku väikese kapitali ning sõitis Pariisi, kus tal õnnestus 1925. aastal tema väitel lagunema hakanud Eiffeli torn ühele vanarauakaupmehele maha müüa. Pöördunud tagasi Ühendriikidesse, hakkas ta müüma dollareid valmistavaid aparaate, nn. rumeenia sahtleid. Kavalal sulil õnnestus isegi gangsteribossilt Al Caponelt suurem summa välja petta. Politsei asus petturit otsima, aga alles 1935. aastal õnnestus ta tabada. Süüdistatuna raha võltsimises mõisteti Viktor Lustig kahekümneks aastaks vanglasse. Lustig veetis üksteist aastat Alcatrazi vanglas ja viidi hiljem üle Illinoisi osariigi vanglasse, kus ta kopsuhaigusesse suri.
Veelgi nutikamaks osutus Krumbachist pärit kaupmees Franz Tausend, kes keskaegsete alkeemikute eeskujul otsustas tina kullaks muutmisega pisut raha teenida. See tal ka õnnestus, sest lihtsameelsetest pole kunagi puudu olnud. Töösturitelt saadud suurte rahadega ostis Tausend Saksamaal kokku tühjalt seisvaid vabrikuid, et alustada kulla suurtootmist. Kõneosava suli õnge läks isegi endise keiserliku armee kindral Erich Ludendorff, kes tahtis peatselt valmivat kulda kasutada „isamaalistel eesmärkidel”.
Tausend pani kaastöötajatele südamele, et kulda õnnestub valmistada vaid tema juuresolekul. Nagu muinasjutus „Kuninga uued rõivad”!
1929. aastal arreteeriti tohutu varanduse kokku kühveldanud Tausend, kes selleks ajaks oli jõudnud osta koguni Tharandti lossi Dresdenis ja Paschbach-Eppani lossi Tiroolis. 1931. aasta jaanuaris mõisteti 47-aastane alkeemik kolmeks aastaks ja kaheksaks kuuks vanglasse.
©Peter Hagen
