Milwaukee meestemõrvar Jeffrey Dahmer
1992. aasta veebruaris algas USA-S Milwaukees kohtuprotsess ajaloo ühe ilgeima sarimõrvari Jeffrey Dahmeri, kes tappis 17 noort meest. Ta tabati ööl vastu 23. juulit 1991, kui ta üritas tappa oma järjekordset, 18-ndat ohvrit. Eluga pääsenud 32-aastane Tracy Edwards eenutas: „Ma kohtasin teda kaubanduskeskuses. Ta kutsus mind külla klaasikest õlut jooma. Ma ei suuda kunagi unustada seda ööd, mille ma veetsin Dahmeri korteris. Tundsin kohe korterisse sisenedes kummalist lõhna, aga kuna me olime baaris joonud, ei pööranud ma sellele tähelepanu ja võtsin vastu Dahmeri poolt pakutud alkoholiklaasi.“ Edwards rääkis, et õhtu edenedes ja sedamööda, kuidas alkoholi pruugiti, muutus mehe käitumine üha iseäralikumaks.
„Viin tegi ta otsekui hulluks, tema suunurkadesse hakkas ilmuma vaht ja silmadesse kiskjalik helk. Kuigi ma ei olnud kaine, hakkasin kartma. Mõtlesin palavikuliselt, kuidas mehe korterist pääseda. Ma ei julgenud rohkem juua ja valasin salaja oma klaasi sisu diivani taha, millel istusime. Püüdsin kõigest väest oma mõistust selgena hoida, kuid ma ei suutnud midagi teha. Äkki kargas ta mulle kallale, keeras mind enda alla ja sulges mu käed raudadesse. Siis surus ta mind diivaninurka ning rääkis kähistades oma plaanist mind tappa. Ta kirjeldas vastiku selgusega, kuidas ta alguses mind tapab, seejärel rinnast südame rebib, selle toorelt ära sööb, ja pärast, vastavalt vajadusele, ka muud kehaosad. Miski ei pidanud maitsma nii hästi kui värske inimliha…“
Tracy Edwards rääkis, kuidas ta, kogu oma jõudu ja julgust kokku võttes kasutas hetke, mil mees läks kööki noa järele, et tõusta diivanilt ja söösta läbi aknaklaaside. Aknaklaas purunes ja Tracy maandus klaasikildudest vigastatuna tänavale.
„Õnneks sõitis samal hetkel majast mööda politseiauto, mis peatus ja mind päästis,“ meenutas Edwards.
Samal õhtul võeti kihumõrvar kinni ja tema hirmutegudele pandi punkt.
Dahmer jälgis naeratades, kuidas politseinikud tema korterit läbi otsisid ja ilgetele leidudele sattudes kohkunult tagasi tõmbusid.
Politseinik Mueller: „Meile lõi vastu talumatult vastik hais. Kärbes oli kärbse kõrval. Põrandal olid laiali jäsemed. Ühes kastrulis ujusid käed ja jalad. Külmkapis olid pead, äralõigatud peenised olid nagu sigaretid karpi laotud. Happega täidetud vaadis ujus pinnal paks rasvakord, põhjas oli veel inimluude jäänuseid. Keegi ei tea, kui palju kannibal tegelikult inimesi tappis…“
Dahmer (sünd. 21. mail 1960) elas Milwaukee getos, kus ta oli värvilistega asustatud piirkonna ainuke valge elanik. Teda peeti kummaliseks, kuna ta ei suhelnud kellegagi, vaid jalutas üksinda ringi, omaette kõvasti rääkides…
Tunnistajate seletustest ilmnes, et naabrid olid sageli kuulnud öösiti Dahmeri korterist kaklusele viitavaid hääli ja isegi mootorsae undamist keset ööd. Keegi ei võinud arvata, et Dahmer tükeldas inimesi ja küpsetas inimliha.
„Koridoris heljus küll vahetevahel selline hirmus lehk, et lõi hinge kinni, kuid ma arvasin alati, et Dahmer on enamiku poissmeeste kombel hirmus kasimatu ja keedab söögiks ei tea mida,“ rääkis üks naabritest. Aeg-ajalt keegi naabritest küsis: „Hei, mister Dahmer, mis kohutavalt vastik hais see teie korterist tuleb?“
„Sorry,“ hõikas Jeffrey vastu, „mul on jälle liha halvaks läinud…“
Dahmeri nimi ei olnud tundmatu ka politseis. Nimelt oli ta aasta enne vahelejäämist vabanenud vanglast, kus oli pidanud vägistamises süüdistatuna veetma aasta trellide taga. Dahmer töötas alguses USA armees kirjutajana, seejärel šokolaaditehases massisegajana. Ei ole raske arvata, et pärast Dahmeri kuritegude avalikkuse ette jõudmist oli kõnealusel tehasel raskusi oma toodangu turustamisega. Kuna Dahmer teenis USA armee ridades aastatel 1981–83 Saksamaal, on alust arvata, et ka seal tappis ta inimesi. Baumholderis asunud USA sõjaväebaasi lähedal läks neil aastatel salapärasel kombel kaduma viis naist. Võimalik, et nad langesid Dahmeri ohvriks. Selle ilge mõrtsuka ohvrite tegelikku arvu ei tea keegi täpselt. Kohus suutis neist tuvastada viisteist.
Eetri ja drelliga korraldas Dahmer ohvritele ajusagara amatöörlikke lõikusi, ilusamate „patsientide“ kolbad pani ta aga tallele, et neid inimesi mitte unustada. Kolme meest vürtsitas ta soola, pipra ja teiste maitseainetega. „See sai nagu lihafilee,“ tunnistas Dahmer politseile.
Jeffrey Dahmer andis kohtus tunnistusi ühtekokku 60 tunni ulatuses. „Mida enam ta rääkis, seda vabamalt ta ennast tundma hakkas,“ märkis detektiiv Dennis Murphy. „Lõpuks vaatas ta meie poole ja koguni naeratas.“
Dahmeri advokaat Gerald Boyle märkis: „Ta pole kuri, vaid haige inimene.“
Kohtuprotsess kestis kolm nädalat ja selle käigus kirjeldas Dahmer, kuidas ta oma ohvreid tükeldas ja sõi.
Dahmeri lugu on õudustäratav. Ta oli elav ja terve poiss, kes arenes täiesti normaalselt. ent kuueaastaselt tabas teda munandipõletik, mis tõi kaasa vaevalise operatsiooni. Tükk aega pärast seda käis poiss ringi veendumusega, et tema peenis on ära lõigatud. Isa meelest jättis poeg haiglasse oma elurõõmu ning uudishimu. Jeff muutus järjest pelglikumaks ja tõmbus üha rohkem endasse. Kogu kooliaja vältel oli tal raske sõpru leida.
14-aastaselt unistas Jeff laipadega seksimisest, kaheksandas klassis hakkasid teda kummitama seksuaalsed fantaasiad noortest meestest. Jeff sattus vaimustusse surnud hiiri leides, ta kogus oma tuppa maonahku ja pisikesi skeletiosi, millega tekitas endale meelepärast heli.
Pärast keskkooli lõpetamist lõi ta maanteel ühe palja ülakehaga matkaja uimaseks, kägistas ta surnuks ja seejärel tükeldas. Siis püüdis ta end muuta ja hakkas isegi vanaemaga kirikus käima, kuid langes peatselt vanadesse roobastesse tagasi. Otsides endale partnereid, kelle üle võiks saavutada täieliku kontrolli, varastas ta kaubamajast ühe mannekeeni, luges ajalehest noorte meeste surmakuulutusi ning seikles kalmistul, kus püüdis ebaõnnestunult ühte surnukeha välja kaevata.
Siis, 1987. aasta novembris, ärkas Dahmer pärast joomaorgiat näruses Milwaukee hotellis ühe laiba otsas. Ta läks ja ostis otsemaid kohvri, lõikas laiba tükkideks ja viis taksoga oma koju.
Ta ostis videofilmi „Manaja III“, vaatas seda loendamatuid kordi ning demonstreeris filmi ka oma ohvritele, enne kui ta nad tappis. Dahmer tunnistas politseile, et sõi üksnes neid noormehi, kes talle meeldisid. Ta tahtis, et neist saaksid tema osad. „Algul olid nad elusolendid,“ lausus Dahmer, „kuid siis sai neist neli või viis kõhutäit.“
Dahmer armastas südameid. Ka neid hoidis ta külmkapis.
„Jeffrey Dahmer tahtis luua zombisid,“ sõnas advokaat Boyle. Dahmer tappis noori mehi, et nad ei saaks tema juurest ära minna.
„Ta tahtis säilitada oma ohvreid näiliselt elusana,“ kuulutas süüdistaja E. Michael McCann. „Ta eelistas nõtkete ja paindlike kehadega mehi.“
Lisaks väitis McCann, et Dahmer teadis kogu aeg: see, mida ta teeb, on halb. Ta tappis ju tavaliselt nädalavahetusel, et mitte töölt puududa. Oma ohvriteks valis ta alati mehi, kes polnud autoga, sest siis oli nende kadumine märkamatuks. Tapetute kolbad värvis ta harilikult üle, et need päris ehtsad välja ei näeks. Süüdistaja lükkas tagasi ka advokaat Boyle’i teooria, nagu oleks Dahmer nekrofiil.
Dahmeri asjade hulgast leiti palju fotosid tema ohvritest ning nende kehaosadest. Ta pildistas oma ohvreid enne lõplikku surmahoopi, samuti hirmunud inimeste ilmeid, kes ootasid oma jubedat lõppu kas köitesse või käeraudadesse aheldatuna. Enamik Dahmeri ohvritest olid homoseksualistid. Ohvrite vanus kõikus 10 ja 40 eluaasta vahel ning nende hulgas oli ka värvilisi. Dahmer ise väitis, et kõige rohkem maailmas vihkas ta just homosid ja neegreid. See Dahmeri ülestunnistus on võti mõistmaks, kust sai alguse tema isiksuse väärastumine ja miks ta hakkas just homosid vihkama. Kaheksa-aastase Jeffrey vägistas tema enda vend! Aja jooksul sai Jeffreyst ekshibitsionist. Hiljem tungis ta kallale poistele, tarvitades nende kallal seksuaalset vägivalda. Dahmer pandi kümneks kuuks istuma. Psühholoogid ütlesid tema kohta, et tal on „armusuhe surmaga“. Kui Dahmer vanglast välja pääses, hakkasid Milwaukees noored mehed kaduma…
Kohtus selgitas Dahmer oma tegude tausta täiesti rahulikult ega püüdnudki midagi varjata.
1992. aasta 15. veebruari pärastlõunal ootas tardunud pilgul tühjusesse põrnitsev Jeffrey Dahmer kohtunik Laurence Grami suust päästvat sõna – „vaimuhaige“. Ta ootas asjatult. 12-st vandekohtunikust tunnistas Dahmeri vaimuhaigeks ainult kaks. Vaimuhaigeks tunnistamine oleks tähendanud seda, et Dahmer oleks suletud kinnisesse psühhiaatriahaiglasse, kus ühel heal päeval oleks leitud, et ta on paranenud ning väärib vabadusselaskmist.
Süüdistaja McCann ütles oma lõppsõnas, pöördudes vandemeeste poole: „See mees lollitas paljusid inimesi, ka politseid. Palun ärge laske ennast sellest mehest eksiteele viia.“
Dahmeri advokaat Gerald Boyle anus omakorda vandemehi: „Ükski inimlik olevus siin maa peal ei suudaks korda saata midagi hirmsamat kui see mees. Tema ainsaks konkurendiks võiks olla vaid saatan ise. Kuid Jeffrey Dahmer ei ole saatan, ta on haige inimene.“
Nagu juba öeldud, aktsepteerisid advokaadi argumenti ainult kaks vandemeest, ülejäänud olid veendunud, et Dahmer teadis, mida tegi, kui ta 15 noort meest tappis. Kuna Wisconsini osariigis pole surmanuhtlust, mõisteti Dahmerile 15-kordne eluaegne vabadusekaotus.
Kohtuotsuse väljakuulutamisega ei olnud Dahmeri lugu veel lõppenud. Politsei, kes selles afääris sugugi väikest osa ei mänginud, on jäänud mitmele küsimusele vastuse võlgu.
1991. aasta mais õnnestus ühel 14-aastasel poisikesel, ise üleni verine, Dahmeri korterist põgeneda. Poiss tõi politsei kohale, kuid selle asemel et uskuda ohvrit, uskusid debiilsed politseinkud Dahmerit! Samal ajal kui politseinikud kuulasid elutoas Dahmeri valesid, lebas maniaki magamistoas tema järjekordse ohvri laip. Tänu politsei käpardlikkusele õnnestus Dahmeril tappa järgneva kahe kuu jooksul veel neli meest. Need neli mõrva jäävad Milwaukee politsei südametunnistusele…
Pärast aastat vanglas tunnistas Dahmer: „On hetki, mil mind haarab jälle pöörane tung.“
1993. aasta juunis toimus Milwaukee vangla väravate ees verine kaklus. Kaks prisket tüdrukut peksid teineteist lillekimpudega, kiskusid juustest, lõid teineteisel ninad veriseks. Uskumatu, kuid tõsi! Viiskümmend neidu ja naist (need kaklejad kõige rohkem) tahtsid abielluda sarimõrvari Jeffrey Dahmeriga.
1994. aasta kevadel taheti külmkappi, milles Jeffrey Dahmer hoidis oma ohvrite kehaosi, oksjonil maha müüa. Kapist saadav tulu kavatseti jagada mõrvaohvrite omaste vahel.
Kõige jaburam Dahmeri loo puhul oli aga seik, et naised maailma eri paikadest hakkasid talle raha saatma. Kõige suurem tšekk tuli Londonist – umbes kuus tuhat dollarit. Mõrvari ohvrite üks advokaate, Thomas Jacobson kommenteeris naiste sellist teguviisi järgmiselt: „Tegemist on lausa haiglasliku inimgrupiga. See on lihtsalt pilge, et mõrvar võib selle raha endale jätta, samal ajal kui tema ohvrite lähedased pole ikka veel pennigi näinud.“
Saadetud raha eest ostis Dahmer endale ajakirju, koomikseid ja muusikakassette.
Kuid püüdkem nüüd analüüsida Dahmeri mõrvade tausta. Miks ta tappis ainult mehi? Kahel põhjusel: esiteks oli ta klassikaline memmepoeg ja teiseks oli ta sünnipärane homo. Viha homode vastu tekkis tal juba lapsepõlves, kuna tema alateadvuslik seksuaalne sättumus sai äratust liiga vägivaldselt ja liiga varakult vennalt saadud tugeva psühhotrauma läbi. Hiljem noorukina hakkas Dahmer ise homoseksuaalseid kontakte otsima. Kuna iga homoseksualist soovib endale püsivaid suhteid meelepärase partneriga, siis võib oletada, et Dahmeri-sugusel psühhopaadil oli kestvamate sidemete sõlmimisel suuri raskusi. Aktiivse homona ei võinud Dahmer aga taluda teiste meeste lähenemiskatseid (mida kindlasti ette tuli). Võib öelda nii: Dahmeris võitlesid kaks tungi – soov luua kontakti teiste meestega ja soov lapsepõlves üleelatud alanduse eest kätte maksta. Kuna Dahmer oli psühhopaat, siis jäi tema sisemistes heitlustes domineerima agressiivne kättemaksuiha. Pole ka võimatu, et Dahmeril tuli taluda nii mõnegi homo solvavat suhtumist, mis ainult suurendas Dahmeri viha homode vastu. Kõige suuremad homovihkajad on mehed, kelles endas on homoseksuaalne alge, kuid kes ei julge seda endale tunnistada ning „tõelist meest ja seelikukütti“ mängides püüavad ennast ikka ja jälle veenda oma heteroseksuaalsuses.
Teatavasti iseloomustab pea kõiki sarimõrvareid äärmiselt tugev side emaga. Esimesele mõrvale tõukab neid aga mingi ebameeldiv elamus. Dahmer hakkas tapma alles siis, kui kord, olles helistanud emale, keda ta polnud juba viis aastat näinud, sai teada, et ema ei taha pojast enam midagi kuulda. Seega oli Dahmeri tapahimu otseseks vallandajaks suhete lõppemine emaga.
Niihästi tunnistajad kui ka advokaat rõhutasid korduvalt ühte väga huvitavat asjaolu: Dahmer tappis osalt ka selleks, et ohver jääks alatiseks tema juurde. Dahmeri isa Lionel Dahmer kirjutas raamatu „A Fathers Story“, milles avaldas muu hulgas järgmise mõtte: „Jeff ei suutnud taluda mõtet, et sõber või armastatu ta maha jätab, ning seetõttu sai ta rahulduse ainult elutust partnerist.“
Lionel Dahmer meenutab omaenda lapsepõlve unenägusid. Eriti on talle meelde jäänud üks teismeliseaja unenägu, kus ta ärkas surnu kõrval ja teadis, et tema on mõrvar. See teadmine täitis ta ühtaegu hirmusegase iha ja võimutundega. See oli tema, kes saatust juhtis. Kas isa mitte tahtmatult ei mõjutanud ja suunanud poja käitumist?
28. novembril 1994 langes Dahmer vanglas omakohtu ohvriks. Maniaki tappis tema kaasvang, eluajaks kinnimõistetud 25-aastane mustanahaline Christopher Scarver. Viimane sattus trellide taha 1992. aastal ühe Milwaukee töölise mahalaskmise pärast. Tema tingimisi vabastamine karistusest on kohtuotsuse põhjal välistatud kuni 2004. aastani. 34-aastase Dahmeri tapmiseks kasutas Scarver tavalist põrandaharja. Politsei ei välista, et tapmise üheks põhjuseks võis olla rassivaen, sest enamuse Dahmeri ohvritest moodustasid mustanahalised. Pärast Dahmeri tapmist saabus Scarverile kogu USA-st õnnitlustelegramme ja -kaarte. Vanglavalitsuse telefon helises peaaegu vahetpidamata. Maniaki tapnud mehest oli üleöö saanud rahvuskangelane! Avalikkuse niisugune reaktsioon näitas täiesti ühemõtteliselt paljude inimeste suhtumist sarimõrvaritesse ja surmanuhtlusesse.
©Peter Hagen
Tunnuspildil: Jeff Dahmer kohtus.
