Miks abikaasad muutuvad teineteisega sarnaseks?

Pikemad inimesed teenivad tavaliselt rohkem raha kui lühemad. Inimese elutingimused ilmnevad selles, millest ja kuidas ta räägib. Need ja paljud muud üllatavad tulemused pärinevad enam kui 30 000 uuringust. USA teadlased Bernard Asbell ja Karen Wynn Pennsylvania osariigi ülikoolist on võtnud hulga hämmastavaid ja naljakaid tulemusi kokku neljasajaleheküljelisse raamatusse „Ma näen sind läbi”. Selles loos refereerime osa sellest raamatust, mis räägib sellest, mida me peaksime teadma abielust.

Kõikidel paaridel on häid ja halbu aegu

„Abielu õnnelikkust ei määra mitte niivõrd see, kui hästi teineteist talutakse, vaid see, kuidas käiakse ümber asjadega, mida ei taluta,” arvab Massachusettsi ülikooli psühholoog George Levinger.

Kui abielurada muutub konarlikuks, on Howard Markmani (Denveri ülikool) järgi tüüpiline mehelik reaktsioon tagasi tõmbuda ja endasse sulguda, samal ajal kui naised reageerivad agressiivsemalt ja avaldavad partnerile emotsionaalset survet. Naise rünnakust ja mehe taganemisest tekib nõiaring, mis jõuab kohati hävitavate tagajärgedeni. Mis aga eristab õnnelikke paare õnnetutest, on see, et nad oskavad sellise nõiaringi tekkimist õigel ajal vältida.

„Kõikidel abielupaaridel on häid ja halbu aegu,” ütleb Markman, „kuid konfliktifaaside ohvriks langevad selliste paaride abielud, kellel on omavahel suhtlemine korrast ära.”

Abielu liikumapanevaks jõuks on kummagi partneri tunne, et teine partner on võimeline rahuldama tema sügavamaid vajadusi. Nendest vajadustest kaks tähtsamat on pidevalt omavahel vastuolus. Ühelt poolt on inimesel tung intiimsusele, teiselt poolt soov säilitada enda kui iseseisva isiksuse individuaalsus. Seega on abielu põhimõtteliselt päevast päeva kestev püüd hoida neid vastupidiseid vajadusi tasakaalus. „Lükkamine ja tõmbamine on abielus vältimatu,” selgitab Michael Kolevzon Virginia Commonwealthi ülikoolist. „Koos suureneva intiimsusega võib tihti täheldada ka kasvavat soovi distantsi järele… Üks vahend, mis abielus nende kahe asja tasakaalus hoidmiseks appi võetakse, on raev. See võimaldab jõuga distantsi luua: ma olen sinu peale vihane ja see annab mulle õigustuse olla mõnda aega omaette. Kuid mõnede juures on raev hoopis ilmselge palve saada rohkem intiimsust. Nad otsivad tüli, et see lõpuks laheneks, viiks intiimsuseni ja kinnituseni, et ollakse oma puudustele vaatamata armastatud.”

Kui te olete abielus ja elate oma abikaasaga koos, olete te – sõltumata sellest, kas abielu on õnnelik või mitte – kõige tervislikumas olukorras. Ükskõik kui vana te olete, teie oodatav eluiga on pikem kui sellel, kes elab partnerist lahus, on lahutatud või lesk. Isegi kui teie abielu on õnnetu, kasutab lahutatu keskmiselt rohkem arstiabi kui teie. USA-s käib abielus inimene aastas keskmiselt neli korda arsti juures ja 20,2 päeval aastas on tema tavapärane elu haiguse tõttu häiritud. Seevastu lahutatud inimene käib aastas arsti juures keskmiselt seitse korda ja on haiguslehel 38,8 päeva. Selle selgitasid hiljaaegu välja Columbia ülikooli teadlased.

(Käesoleva kirjatüki autoril on alust kahelda nende andmete paikapidavuses. Ei ole usutav, et iga vallaline või lesk on aastas keskmiselt 40 päeva haige.) Heaks mõõdupuuks, mis näitab, kui õnnelik te oma abielus olete, on füüsiline distants, mida te oma abikaasaga vesteldes kõige meeldivamaks peate. Uurijad Crane ja Griffin tegid 24 abielupaariga kaks katset ruumilise distantsi mõõtmiseks. Esimene, nn. ruumidistantsikatse (Couples’ Stop-Distance Space Measure) seisnes selles, et abikaasad pandi teineteisest parajalt kaugele ja neil paluti teineteisele nii palju läheneda, et oleks saavutatud vestlemiseks mugav kaugus. Mõõdeti kaugust varbaotste vahel.

Teises, nn. toolidistantsikatses võttis katsepaar hulga üksteise otsa asetatud toolide seast kaks ja paigutas need tühja ruumi vestluse jaoks. Kui abikaasad olid ruumist lahkunud, mõõdeti ära vahemaa toolide vahel. Uurijad jõudsid tulemusele, et mida suurema distantsi abikaasad valisid, seda väiksem oli nende kohanemisvõime abielus ja seda problemaatilisem nende suhe.

Igapäevane lähedus jätab oma jäljed

Kas on tõsi, et abikaasad muutuvad teineteisega seda sarnasemaks, mida kauem nad abielus on olnud? See on täiesti võimalik. Professor Robert B. Zajonc Michigani ülikoolist muretses kahe tosina juhuslikult valitud abielupaari fotod. Fotod valiti nii, et igaühest – nii mehest kui naisest – oleks üks foto, mis oli tehtud lühikest aega pärast abiellumist, umbes 25 aasta vanuses, ja teine, mis oli suhteliselt uus ja millel abikaasa oli viie-kuuekümneaastane. Seejärel paluti kolledziõpilastel panna nii vanad kui uued pildid paari. Selgus, et noorte nägude juures oli puhtalt juhuseasi, kas üliõpilased suutsid õige mehe õige naisega kokku viia. Vanade piltide puhul arvasid nad õiged paarid palju sagedamini ära.

Millega Zajonc neid tulemusi seletab? Sellega, et aastate jooksul kujuneb mõlemal abikaasal harjumus teineteist jäljendada, eelkõige näoilmes. See igapäevane imiteerimine jätab Zajonci arvates oma jäljed suu ja silmade ümbruse voltidesse, peahoiakusse ja kogu näoilmesse. Nii kujuneb muutus, mille tagajärjel paistavad abikaasad teineteisega sarnasemad kui alguses.”

Zajonc avastas ka, et vaadeldud paaride abielu oli seda õnnelikum, mida rohkem abikaasade näod teineteise moodi olid läinud.

Inimene valib abikaasa oma näo järgi

Väitesse, et kooselu muudab abikaasad teineteisega sarnaseks, tuleb suhtuda teatud reservatsiooniga. Muidugi jätavad kooselatud aastad oma jälje, kuid kooselu ei muuda ometi sünnipärast välimust! Kuidas seletada, et vahel sarnanevad mees ja naine teineteisega nagu vend ja õde?

Abikaasade sarnasus on seletatav nn. peegliefektiga. Inimene otsib alateadlikult tulevase abikaasa juures neid tunnuseid, mida ta näeb iseendalgi. Siit johtub, et inimesed eelistavad paarituda endaga võimalikult sarnaste isenditega – mitte ainult usulistel, poliitilistel või kultuurilistel põhjustel, vaid füüsiliste näitajate, näiteks silmade ja huulte kuju põhjal. Nii otsib mees oma tulevase naise juures neid jooni, mis on tal endal ja ta emal. Selle tava juuri tuleb otsida loomalikes instinktides ning just sellest ongi alguse saanud rassism – kuid see on juba teine teema.

Peegliefekt on seletatav sellega, et esiteks pärib iga mees midagi oma ema välimusest ning teiseks on ta mällu talletunud omaenda peegelpilt (oma välimusega on mees alati rahul, vähemalt ei pea ta ennast inetuks). Võiks öelda nii: sarnasust emaga võimendab mehe enda peegelpilt. Näiteks meeldib mehele naine, kelle naeratus sarnaneb tema enda ja ema naeratusega. Mehe meelest on ilus see naine, kellel on samasugused silmad nagu emal. Seega näeb mees naises oma ema aseainet.

Naisele aga imponeerib mees, kelle näos, olemuses ja käitumises on midagi sellist, mis meenutab isa. Et see tõesti nii on, tõestavad kõige ilmekamalt kihumõrvarite juures tehtud tähelepanekud. Seksuaalmõrvar vihkab kõige rohkem neid naisi, kes sarnanevad välimuselt tema türannist emaga. 1950. aastatel Ameerikas tegutsenud seeriamõrvar Ed Gein, kes tappis oma ema, ei suutnud terve elu jooksul vabaneda oma kõikvõimsa ema mõju alt. Kaks naist, kelle Gein tappis olid tema emaga vapustavalt sarnased.

Sellest järeldub, et kui mehe suhted emaga on head, siis püüab ta alateadlikult otsida naist, kes sarnaneks välimuselt oma emaga. Kui aga suhted emaga on halvad või tal on koguni põhjust oma ema vihata, siis püüab mees vältida naisi, kes sarnanevad tema emaga.

Veel üks intrigeeriv tähelepanek. Mõnda aega koos elanud abielupaari käitumist jälgides on võimalik öelda, millised on nende tegelikud suhted ja abiellumise tagamaad. Peegliefekt ei avaldu mitte ainult kindlate tunnuste otsimises tulevase elukaaslase juures. Armunu võtab tahtmatult üle üht-teist oma väljavalitu käitumisest ja kõnepruugist. Ühe abielupaari juures oli huvitav jälgida, kuidas mees kasutas naise parasiitsõnu ja lausa kopeeris tema kõnemaneeri. Polnud vähimatki kahtlust selles, et mees enne abielu ja vähemalt kooselu alguses oma naist armastas. Naine polnud oma mehelt aga midagi üle võtnud. Oli selge, et tema puhul oli tegemist arvestusabieluga.

©Peter Hagen