Metsatulekahjud

„Näis, nagu oleks kogu taevas leekides,” meenutas üks pääsenu. „Kogu ümbrus oli tuld täis,” ütles teine. Selliste sõnadega võiks tegelikult kirjeldada iga metsatulekahju. Mõlemad mehed olid pärit Peshtigost Wisconsini osariigist. Nad olid üle elanud Ühendriikide suurima metsatulekahju õuduse, tõelise tuleorkaani, mis hävitas Michigani järve loodekaldal 326 000 ha metsa. See juhtus 8. oktoobril 1871.

Wisconsini ja Michigani osariigis võib igal suvel arvestada metsatulekahjuga. Tavaliselt ei levi tuli kuigi suurele maa-alale. Kuid 1871. aasta suvi oli erakordselt sademetevaene ja siin-seal puhkesid väikesed metsatulekahjud. Ka seekord piirasid elanikud käepäraste vahenditega tule levikut.

8. oktoobri õhtul, kui tuul paisus tormiks, muutus olukord katastroofiliseks. Oli asjaolude õnnetu kokkusattumine, et tuul kandis just sel päeval tuld 300 km kaugusel asuva Chicago suunas.

Pisut peale kella üheksat õhtul kuulsid Peshtigo elanikud üha tugevnevat mühinat ja praginat. Tuleleekidest valgustatud pilved taevas hõõgusid punakalt. Ellujäänud rõhutasid, et leegid ei levinud mitte kõikjal ühtlaselt puult puule, vaid sööstsid tõelise tuleorkaanina mööda latvu, kust langesid maapinnale tornikõrgused leegid. Inimesed, kes tulikuuma õhku sisse hingasid, langesid surnult maha. Mõnedel hukkunutel polnud põletushaavu, kuid enamikust ohvritest jäid järele ainult söestunud luud. 20 km laiune tulelõõm levis Green Bay maaninast 60 km kaugusele põhja poole. Farmid, saekaatrid ja väikesed vabrikud põlesid maani maha. Leekides hukkus 1152 inimest. Ühes külas üritasid inimesed ennast päästa kaevu hüppamisega. Pärast tulekahju leiti kaevust 32 laipa. Osa ohvritest olid uppunud, osa surnuks kukkunud.

Suur tuleoht valitseb maailmas ainult teatud aladel ja nii ohvriterohket tulekahju kui 1871. aastal Wisconsinis tuleb harva ette. Väga harva esineb tulekahjusid troopilistes vihmametsades ning ainult erandjuhtudel tekib suuri tulekahjusid parasvöötme lehtpuumetsades. Seevastu on okaspuumetsad pärast pikka põuaperioodi äärmiselt tuleohtlikud, sest vaigused okkad võtavad väga kergesti tuld. 1852. aasta tulekahjud Maine’s ja New Brunswickis hävitasid mitu tuhat hektarit metsa.

1988. aasta juuni lõpus puhkes suur metsatulekahju Kaljumäestikus. Hiljem polnud enam võimalik kindlaks teha, kas oli sellegi tulekahju põhjus klassikaline – mahavisatud sigaretikoni. Kindel oli ainult see, et USA vanim ja suurim (8980 km²) Yellowstone’i rahvuspark oli üleni leekides. Mitu kuud ei olnud piiskagi sadanud ning tuli möllas septembri keskpaigani, kuni esimesed hoovihmad leegid summutasid. Tänu vihmale õnnestus kustutajatel tugevast tuulest hoolimata tuli kontrolli alla saada. 9000 tuletõrjujat kogu riigist olid võidelnud rohkem kui kaks kuud, et tulele piiri panna. Hävis mets peaaegu poolel rahvuspargi territooriumist. Hiljem kritiseeriti USA-s teravalt senist suhtumist metsatulekahjudesse, kuna varem ei olnud peetud vajalikuks väikseid metsatulekahjusid kustutada, arvates, et need ei ohusta inimesi.

Euroopas on kõige tuleohtlikumad männimetsad Lõuna-Prantsusmaal. Kuid neist Garonne’i ja Biskaia lahe vahelistel aladel toimuvatest metsatulekahjudest on kasugi – vaesed koguvad poolsöestunud puid ja oksi endale talvekütteks. Aeg-ajalt väljuvad metsatulekahjud ka Prantsusmaal kontrolli alt, nagu see juhtus 1949. aasta augustis. Alates 1948. aasta oktoobrist ei olnud vihma peaaegu üldse sadanud ja juunis oli metsades kuivuse tõttu suur tuleoht. Tulekahju puhkes Saucat’ küla lähedal, 22 km kaugusel Bordeaux’st, levis põhja ja lääne poole ning ohustas paljusid külasid. Kogu regiooni elanikkond elatus männimetsast, millest saadi kaevanduspuitu ja tärpentini. Enne kui suudeti tulele piir panna, hävis 1300 km² metsa. Võitluses tule vastu hukkus ka Saucat’ linnapea ning koos temaga veel 83 meest. See juhtus 20. augustil, kui tuul äkitselt tugevnes, muutis suunda ja piiras ümber tsiviilisikutest ja sõjaväelastest tulekustutajad.

Tulekahjud Lõuna-Austraalia metsikul, võsaga kaetud aladel on kuumade ja kuivade suvede alatiseks nuhtluseks. 6. veebruaril 1851 üleelatud õudust pole millegi hilisemaga võimalik võrrelda. Kella 11-ks enne lõunat oli Melbourne’is õhutemperatuur tõusnud 48 kraadini varjus! Kogu Lääne-Victoria kujutas endast tohutut looduslikku heinamaad, mis oli kõrvetava päikese all muutunud kuivaks nagu takk. Pärastlõunal jäi mulje, nagu oleks kogu osariik põlema süttinud. Leegid liikusid võsarohtlas edasi kiiremini kui galopeeriv hobune, muutes kõik ettejääva tulemereks. Isegi tänapäeval, hoolimata hoiatussüsteemidest ja hästiorganiseeritud tuletõrjest, hävitab tuli Austraalias igal aastal suurel hulgal metsa ja rohtlaid. Laastavaid tulekahjusid esineb aga kord inimpõlve jooksul.

1951/52. aasta suvel tabasid Uus-Lõuna-Walesi kohutavad tulekahjud, mis hävitasid 153 000 ha võsarohtlat. Sellistel põlengutel tekkiv kuumus on nii suur, et majade metallist kandetalad painduvad, nagu oleks tegemist traadiga.

Vanemad põlvkonnad, kes on harjunud rahuliku eluga 200- kuni 300-liikmelises kogukonnas, mäletavad nn. musta reedet, kui Victoria osariigis hukkus metsatulekahjudes 71 inimest. Tuhkapäeval, 16. veebruaril 1983 Lõuna-Austraalias ja Victorias möllanud metsatulekahju ületas kõik need, mida kohalikud tuletõrjujad olid eales näinud.

Rekordiliselt kõrge õhutemperatuur oli väheasustatud sisemaal kogu suve jooksul veelgi suurendanud kolm aastat kestnud põua tagajärgi. Iga päev hoiatati raadio kaudu tuleohu eest, sest võsarohtlad ja rohumaad olid muutunud nii kuivaks, et üksainus säde oleks võinud põhjustada suure tuleõnnetuse.

Tulekahjud puhkesid ühel kuumal õhtupoolikul, mil temperatuur tõusis korraga mitmes kohas 43 kraadini varjus. Kolm tulekollet tekkis Adelaide’i piirkonnas, neli Melbourne’i ümbruses, kus eukalüptid võtsid ahnelt tuld, nii et õli sisaldavad lehed muutusid põlevateks keradeks. Selleks ajaks, kui tuli jõudis Melbourne’ist ida pool asuvasse väikelinna Cockatoosse, olid leegid paisunud 12 m kõrguseks ning inimesed nägid, kuidas nende poole tormasid hiiglaslikud tulekerad. Mõned püüdsid autoga põgeneda, kuid tuli kihutas kiirusega 160 km/h ning neelas nad õige pea. Cockatoos hukkus 29 inimest. Ellujäänute hulgas oli perekond, kes otsis kaitset oma maja juures olevast veepaagist, kükitades peaaegu keemispunktini kuumenenud vees, sellal kui tuli väljas möllas. Telliskividest ehitatud koolimajas varjus 120 last märgade tekkide alla, kui tuletõrjujad eluga riskides voolikutega katusel turnisid.

Pritsimehed ja sajad vabatahtlikud töötasid vahetpidamata nii öösel kui päeval. Mount Gambier’is hukkus kaksteist tuletõrjujat, kes püüdsid vaid kahe paagitäie vee abil tulest jagu saada. Rannikuäärsed külad kadusid leekidesse. Lorne’is ja Angleseay’s põgenesid rannakaljudel asuvate majade elanikud midagi kaasa võtmata ööseks randa, jättes majad tuleroaks. Tuli jõudis Melbourne’ile ohtlikult lähedale. Kui leegid tõusid linnast 32 km kaugusel asuvale mäeseljandikule, oldi buldooserite ja ekskavaatoritega valmis hiiglaslikke kaevikuid kaevama, et tule levikule piiri panna.

Alles kahe ööpäeva möödudes saadi tuli täielikult kontrolli alla, kuid tulekahju põhjusi ei õnnestunudki kindlaks teha. Paljud kahtlustasid süütamist, rõhutades, et üks mahapillatud sigaret ei saanud põhjustada tulekahju puhkemist üheaegselt mitmes kohas. Kuid on võimalik, et tugev tuul lõhkus elektriliinid, mis süütasid kiiresti ja kergesti tuldvõtvad eukalüptid. Mis iganes tulekahju põhjus ka ei olnud, oli tekitatud kahju suur. Üle 8500 inimese kaotas kodu, paljudel ei õnnestunud põlenud majarusude alt enam midagi päästa ja nii olid nad jäänud puupaljaks.

Kümned puuvilja- ja karjakasvatajad pankrotistusid, hukkus üle 200 000 karilooma, tules hävis 61 000 ha farmi- ja metsamaad. 70 inimest hukkus.

1994. aastal pääses Sydney napilt katastroofist. Ümbruskonnas vedeles maas küllaga kuivanud rohtu, oksi ja lehti, kohati 30 t tuleohtlikku biomassi hektari kohta. Austraalias valitses tollal suur kuumus, paiguti 40 °C varjus. Soe tuul kuivatas maas vedelevat prahti veelgi, muutes selle kergesti tuldvõtvaks.

1. jaanuaril 1994 puhkes tulekahju. Taevasse tõusid 30 m kõrgused leegid, mis kiiresti edasi liikudes hakkasid ohustama Austraalia pealinna. 25 000 inimest olid sunnitud oma kodust lahkuma. „Me oleme võitlusest loobunud,” ütles Austraalia tuletõrješšeff telekaamerate ees, samal ajal kui peaminister kutsus inimesi palvusele. Kuna jumalikule halastusele ei saanud päris kindel olla, mobiliseeriti kogu Austraaliast tuld kustutama 20 000 pritsimeest. Kaks nädalat hiljem sekkus kustutustöödesse ka kõigevägevam ise, sest taevaluugid pääsesid valla ja vihm summutas tule. Hukkus neli inimest, põles maha 200 maja ning 800 000 hektaril hävis taimestik. Spetsialistide hinnangul hukkus leekides umbes 90% tulest haaratud piirkonna loomastikust.

Siiski ei too metsatulekahjud endaga kaasa nii dramaatilisi tagajärgi kui maavärin või vulkaanipurse. Näiteks pärast tulekahju Yellowstone’i rahvuspargis hakkas loodus üllatavalt kiiresti taastuma. Ka suurenes seal lindude arvukus, sest põlenud puud sobisid pääsukestele ja rästastele suurepäraselt pesapaikadeks. Isegi jõgedes elutsevad forellid kasvasid suuremaks, mis on seletatav võib-olla sellega, et koos tuhaga kandus jõgedesse mitmesuguseid toitaineid. Läheb aega palju läheb, kuid pärast metsatulekahju loodus taastub nagu tuhast tõusev fööniks.

Tunnuspildil: Erilennuk Canadair CL-215 Lõuna-Prantsusmaal metsatulekahju kustutamas. Mööda veepinda liikuval vesilennukil kulub tankide täitmiseks 5346 l veega kõigest 10 sek. Kanadal, Prantsusmaal, Hispaanial ja Kreekal on võitluseks metsatulekahjude vastu terved eskadrillid seda tüüpi lennukeid.

©Peter Hagen