Luchino Visconti – lilla filmirežissöör

Luchino Visconti oli aadlik, kommunist, homo ja kõige ilusa suur austaja. 18 filmiga lõi ta endale monumendi, mis on suurem ja võimsam kui kõigil tema itaalia kolleegidel kokku. Visconti oli õilishing, kes võitles ühiskonna uuenemise eest, kuid kes ise oleskles kodanlikus heaolus. Ta armastas luksuslikku elu, noori mehi ja marksismi ning mõistis samas kõige kaduvust, kuid oskas nautida elu pompöösses stiilis ning olla üle igapäevastest pisimuredest.

Hertsog Don Luchino Visconti di Moderone sündis 2. novembril 1906 Milanos kõrgaadli perekonnas. Tema üks esivanemaid oli ei keegi muu kui Karl Suur ise, kelle eelkäijad valitsesid Milanot ning kelle järeletulijatel oli veel 20. sajandi 1950. aastatel linnale suur mõju.
Juba lapsena püüdis Luchino saavutada iseseisvust ning oma sagedaste kodunt põgenemistega saavutas vaid seda, et isa pani ta internaati.
Pärast sõjaväeteenistust tegeles Visconti mõnda aega muusika, kujutava kunsti ja hobusekasvatusega. Kuna Pariisil oli Visconti jaoks kõige suurem külgetõmme, siis üritas ta seal oma õnne leida. Pealinnas lõi ta kohe palju kasulikke tutvusi, lävis haritud, rikaste ja ilusate inimestega.
Enne sõda sümpatiseeris Luchinole fašism. 1936. aasta Berliini olümpiamängudest oli ta tohutus vaimustuses, eelkõige aga Leni Riefenstahli olümpiafilmist. Sotsialistist Renoir oli aga see, kes mõjutas Viscontit nii tugevasti, et viimasest sai veendunud kommunist.

1937. aastal külastas Visconti Hollywoodi. Tänu Renoir’le oli ta filmikunsti lausa armunud ning tahtis oma silmaga näha ameerika filmitööstuse keskust. Ent Visconti tundis end Hollywoodi atmosfääris ebamugavalt ning pöördus pettunult Itaaliasse tagasi. 1940. aastal oli Visconti taas Renoir’i assistendiks filmi „Tosca” võtetel, kuid sõja tõttu lõpetas selle ooperifilmi hiljem Carl Koch. Visconti tahtis ka ise hakata filme tegema, kuid tsensuuri tõttu ei saanud ta oma algselt planeeritud projekte teostada. Lõpuks võttis ta stsenaariumi aluseks ameeriklase James M. Caini romaani „Postiljon helistab alati kaks korda” ning väntas oma esimese filmi „Obsessione” (1942). Seda linateost on nimetatud neorealismi sünniks. Mussolini isiklikult vaatas seda filmi, nimetas linateost „kunstitööks” ning andis loa filmi kinodes näitamiseks. Kuid diktatuurirežiimi viimastel päevadel negatiiv hävitati. Õnnekombel oli Viscontil filmi koopia. Neorealismi tähtteoseks on peetud Visconti teist mängufilmi „Maa väriseb” (1948). Neorealistlike meistritööde hulka loetakse ka lavastaja komöödiasugemetega filmi „Kõige ilusam” (1951), kus peaosas hiilgas kuulus „mamma Roma” – Anna Magnani. Film jutustab sitsiilia kalurite asjatust võitlusest kasuahnete suurkaupmeeste vastu. Filmitöö kõrvalt tegi Visconti ka teatrilavastusi. Tennessee Williams andis talle oma tükkide lavastamise ainuõiguse Itaalias. Jean Marais, kellega ta 1957. aastal väntas filmi „Valged ööd”, sai üheks tema parimaks sõbraks. Alain Deloni korjas Visconti üles Pariisi homoringkonnast ning andes talle osa filmis „Rocco ja tema vennad” (1960) avas kena väljanägemisega noormehele rohelise tee kuulsusele. 1963. aastal mängis Alain Delon koos Claudia Cardinalega Visconti suurepärases filmis „Leopard”.
Sõjajärgsetel aastatel muutus Visconti Itaalias omamoodi sümboliks. Temast sai kõige populaarsem teatrilavastaja. Ta asutas oma teatritrupi ning investeeris sellesse ettevõtmisse peaaegu kogu oma varanduse.
1946. aastal kohtas ta Florenzis noort, täiesti tundmatut näitlejat Franco Zeffirellit (1923–2019). Visconti armus otsekohe, kutsus noormehe lõunasöögile ning veetis temaga puhkuse Toscanas. Zeffirelli jaoks muutus jõukas, hea maitsega ja teatraalne hertsog elu tähtsaimaks inimeseks. Oma 1986. aastal ilmunud autobiograafias „Zeffirelli” valgustab ta mingil määral neid suhteid. Tõsi, ta ei kirjelda seda, mis toimus nende magamistoas, kuid mainib, et kõigil reisidel ja filmivõtete aegu ning ka kodus Roomas ja Ishial jagasid nad magamistuba.

Visconti hellitas oma uut sõpra nagu kõiki teisigi, keda ta enne või pärast teda Milanos, Roomas või Pariisis leidis. Kreemikasvalge BMW-sportautoga polnud Viscontil mingi probleem poistejahile minna. Kõik ilusad noorukid, nende hulgas ka põgusad vooditutvused, pidid teda aitama hingelises tasakaalus hoida. Zeffirelli meeldis talle aga rohkem kui keegi teine. Noormehest sai tema lähedaseim nõuandja. Tõsi, nad vaidlesid ka poliitika üle, sest Zeffirelli polnud mingi kommunist, vastupidi, ta hääletas valimistel alati kristlik-demokraatide poolt. 23-aastasest Zeffirellist ja 40-aastasest Viscontist olid sõbrad saanud.
„Õhtud möödusid alati ühtemoodi. Pärast pikka tööpäeva võttis Visconti vanni – ta ei käinud kunagi duši all – ja luges vannis mõnuledes stsenaariume või mõnda uuemat romaani. Kui ma juhtusin kodus olema, istusin tavaliselt vanni kõrval ja vestlesin temaga. Pärast kümblemist tõmbas Luchino selga ühe oma arvukatest hommikumantlitest, tegi endal voodis olemise mugavaks ning laskis teenril endale süüa tuua. Eine serveeriti hõbekandikul,” meenutab Zeffirelli oma autobiograafias.
1966. aastal tuli Visconti ellu Helmut Berger. Ühes saksa hotellis, kus Helmut kelnerina töötas, hakkas ta Viscontile silma. Viimane armus Helmutisse esimesest silmapilgust. Nii nagu omal ajal Zeffirelli, muutus nüüd Helmut tema elu keskpunktiks.
Helmut (Stein) Berger sündis 29. mail 1944 Salzburgis. Juba varakult avastas blond noormees oma suure armastuse filmikunsti vastu, kusjuures tema eriline austus kuulus efektsele Marilyn Monroele. „Mu jumal, olin ma väiksest pärast alles häbelik! Ma tundsin oma koolikaaslaste ees tõelist hirmu, kuigi mõned poisid tahtsid juba tollal minuga lähemat tutvust teha,” meenutab Helmut Berger. Jalutades metsades, kus omal ajal Austria keisrinna Sissi jahti pidas, unistas väike tirooli poiss teatrist ja filmist. Kuid ta ei osanud aimatagi, et ta kohtab seda legendaarset keisrinnat — tõsi küll, kuigi ainult kinolinal — Baieri monarhi Ludwig II-na.
Feldkircheni frantsiskaani internaadis õppides huvitus Helmut ainult võõrkeeltest. Vahemärkusena olgu öeldud, et selles koolis magas 12-aastane Helmut esmakordselt tüdrukuga. Oma esimese mehe vallutas ta küll alles 17-aastasena, kui ta Badgasteini hotellikoolis läks voodisse ühe kondiitriga…
Ainult tänu ühele homoseksualistist itaalia professorile õnnestus tal lõpueksamid sooritada. Ka pärast kooli lõpetamist tahtis Helmut endiselt näitlejaks saada, kuid energiline isa käskis poisil see mõte peast heita. Helmut pidi õppima midagi „korralikku”. Nii tuli tal hotelliala omandada. Helmut sai väljaõppe, aga läks Šveitsi, kus töötas erinevatel aladel ja maandus lõpuks fotomodellina Pariisis. Pärast kohtumist Viscontiga laskis viimane Helmutist proovivõtted teha ning andis talle väikese rolli filmis „La Streghe” (1966). Berger püüdis igati muljet jätta, näidates, et peale kena välimuse on tal ka annet. Visconti saatis ta Inglismaale soliidset näitlejakoolitust saama. 1969. aastal saabus Helmut Bergerile suur šanss — ta mängis peaosa Visconti filmis „Jumalate hukk” (1969). Tal oli menu, saades ka ameerika kriitikute auhinna ja mitmeid kaalukaid pakkumisi. Üks film järgnes teisele. „Finzi Contini aed” (1970) Dominique Sandaga, „Ludwig II” (1972, samuti Visconti lavastus) Romy Schneideriga, „Tuhkapäev” (1974) Elizabeth Tayloriga, „Perekonnaportree interjööris” (1974) Silvana Mangano ja Burt Lancasteriga jt.

13 aastat elas Helmut Berger Rooma lähedal villas koos Viscontiga. Viimane armus vahepeal Alain Deloni, kes omakorda oli armunud Romy Schneiderisse. Bergerile see kõik ei meeldinud ning ta esitas Viscontile ultimaatumi: „Deloni sa koju ei tassi! Võid temaga teha, mis tahad, aga mitte meie ühise teki all!” Kompromiss nägi üsna omapärane välja: sellal kui Visconti tegi hotellis Delonile suuseksi, keppis Berger kodus Schneiderit.
„Ma olen maganud sadade meeste ja naistega – pidudel, luksuslaevadel, lennukites, autode tagaistmeil, rannas, laua all ja laua peal,” tunnistas Berger mõned aastad tagasi ausalt ja avameelselt. „Naistega seksida on mõnus, kuid meestega on veel mõnusam. Kuid kõige vahvam on seksida mõlemaga korraga – see on nagu austrid kalamarjaga! Kuid ma magan ainult nende meestega, kes pole paadunud homod!”
1976. aastal väntas Visconti oma viimase filmi „Süütus”. Ta oli haigusest märgitud, kuid tal oli raske olla ilma tööta. Helmut Berger jättis ta hätta. Asjatult ootas Visconti teda, kui ta ühel õhtusöögil hotellis „Eden” ataki sai.
„Tema õed püüdsid maha salata, et Berger polnud ennast üldse näole andnud ning seega juhtis minu saabumine Visconti tähelepanu kõrvale. Ma suutsin suuri vaevu oma erutust varjata, kui nägin Luchinot abitult patjadele toetumas,” meenutas Zeffirelli oma autobiograafias.
Ühes Šveitsi kliinikus õnnestus Viscontit veel kord üles turgutada, kuid ta oli aheldatud ratastooli. Visconti lavastas veel ooperi „Manon Lescaut”, millest kujunes murtud meistri triumf. Esietendusele tulid kõik itaalia staarid eesotsas Anna Magnaniga. Visconti oli viimast korda avalikkuse tähelepanu keskpunktis.
Visconti suri 17. märtsil 1976. Tema viimane film „Süütu” oli montaažis.
Sõbra ja metseeni surm viis vahepeal maailmamastaabis staariks tõusnud Bergeri täielikult endast välja. Ta ei mänginud mõnda aega, kannatas depressioonihoogude all, jõi ja sooritas koguni ebaõnnestunud enesetapukatse. Lõpuks võttis ta end jälle kokku, tegi oma tööd taas tõsiselt ega staaritsenud võtetel. Ajakirjanik Rolf Thissen jagas kord inimesed kolme kategooriasse: ühepäevaliblikad, väljapressijad ja armukesed. Millisesse kategooriasse kuulub Helmut Berger – selle üle võivad kõige paremini otsustada tema partnerid.

MAAJA