Louis Braille – mees, kes tõi valguse pimeduse vangidele

Kui väärtuslikuks pead sa oma lugemis- ja kirjutamisvõimet? Mõnele võib see olla к nii endastmõistetav, et ta ei pööra sellele erilist tähelepanu, kuid lugemine ja kirjutamine on kogu õppimise alus. Kui meilt võetaks võime kirjasõna mõista, siis kaotaksime teadmiste tohutu varasalve võtme.

Sadu aastaid oli kirjasõna pimedaile kättesaamatu. Kuid 19. sajandil ajendas mure nende olukorra pärast ühte siirast noormeest rajama suhtlusmeetodi, mis avas uue võimaluse nii temale endale kui ka miljonitele teistele.

Lootus sünnib tragöödiast
Louis Braille sündis 1809. aastal Coupvray külas Prantsusmaal, ligi 40 kilomeetri kaugusel Pariisist. Tema isa Simon-Rene Braille teenis elatist sadulsepana.

Võib-olla mängis noor Louis sageli oma isa töökojas. Ükskord aga leidis seal aset kohutav õnnetus. Haaranud ühe teravaotsalise tööriista – võimalik et naaskli –, torkas Louis kogemata sellega endale silma. Silm sai parandamatult viga, ja mis veelgi hullem, põletik levis peagi ka tema teise silma. Kolmeaastaselt jäi Louis täiesti pimedaks.
Püüdes teha antud olukorras parima, korraldasid Louis’ vanemad ja kohalik preester Jacques Palluy nii, et Louis sai osa võtta sealse kooli tundidest. Louis ahmis endasse kõike, mida kuulis. Ta oli koguni mõned aastad klassivanem! Kuid on olemas piirid, kuhumaani pime inimene võib õppimisega jõuda, kui ta kasutab nägijate jaoks kavandatud õppemeetodeid. Seetõttu saadeti Louis 1819. aastal Pimedate Noorte Kuninglikku Instituuti.
Instituudi rajaja Valentin Haüy oli üks esimesi, kes koostas programmi, mille eesmärgiks oli aidata pimedatel lugemist õppida. Tema soov oli võidelda üldise arusaama vastu, et pimedus välistab inimesel tavapärase hariduse saamise. Kõigepealt tegi Haüy katset suurte, kõrgendatud tähtede reljeefse kujutamisega paksul paberil. Tema pingutused, olgugi et algelised, külvasid seemneid, mis hiljem juurduma hakkasid.
Braille õppis Haüy väikese raamatukogu abil neid suuri reljeefseid tähti lugema. Kuid ta pani tähele, et selline õppimisviis on aeglane ja ebapraktiline. Pealegi olid need tähed kujundatud silmade, aga mitte sõrmede jaoks. Õnnekombel oli silmapiirile ilmumas veel üks inimene, kes neid piiranguid tajus.

Idee ootamatust allikast
Aastal 1821, kui Louis Braille oli alles 12-aastane, külastas instituuti Prantsuse suurtükiväe erukapten Charles Barbier. Ta tutvustas seal ühte kommunikatsioonimeetodit, mida nimetati „öiseks kirjaks” ning mida hiljem kutsuti sonograafiaks. Öist kirja oli arendatud lahinguväljal kasutamiseks. See oli kombatav suhtlusmeetod, mille puhul kasutati kõrgendatud punkte, mis olid paigutatud kuue punkti kõrguse ja kahe punkti laiuse ristküliku kujuliselt. Idee kasutada leppemärke, mis sõnu foneetiliselt kujutavad, tekitas koolis elevust. Braille võttis entusiastlikult selle uue meetodi omaks ja tegi sellesse koguni parandusi. Et aga seda süsteemi täiesti kasutamiskõlblikuks muuta, läks

Kuidas lugeda Braille’ kirja
Braille’ kirja loetakse vasakult paremale ühe või mõlema käega. Braille’ kuuspunkt-väljal on 63 võimalikku punktikombinatsiooni. Sellepärast saab enamiku tähestike kõik tähed ja kirjavahemärgid siduda mingi kindla punktikombinatsiooniga. Mõnes keeles kasutatakse Braille’ lühendkirja, kus mõningad elemendid tähistavad sagedasti esinevaid tähekombinatsioone või terveid sõnu. Mõned inimesed on saavutanud Braille’ kirjas nii suure vilumuse, et võivad lugeda kuni 200 sõna minutis!
Braille’l vaja sihikindlust. Ta kirjutas oma päevikus: „Kui mu silmad ei räägi mulle inimestest, sündmustest, mõtetest ja õpetustest, siis pean ma leidma mingi teise tee.”
Niisiis järgmised kaks aastat töötas Braille jonnakalt, et kirjasüsteemi lihtsustada. Lõpuks töötas ta välja peene ja elegantse meetodi, mis põhines vaid kolme punkti kõrgustel ja kahe punkti laiustel väljadel. Aastal 1824 valmis 15-aastasel Louis Braille’1 kuuspunktvälja-süsteem. Peagi seejärel hakkas Braille instituudis õpetajaks ja 1829. aastal avalikustas ta oma ainulaadse suhtlusmeetodi, mida tänapäeval tema nime järgi tuntakse. Kui väikesed mugandused välja arvata, siis on tema süsteem säilinud tänini oluliselt muutumatuna.

Braille’ kiri võetakse ülemaailmselt kasutusele
Kuigi 1820-ndate aastate lõpul ilmus esimene raamat, mis tutvustas Braille’ reljeefse punktkirja leiutist, oli avalikkus aeglane seda omaks võtma. Isegi instituudis ei hakatud seda uut kirjasüsteemi ametlikult kasutama enne 1854. aastat – alles kaks aastat pärast Braille’ surma. Sellest hoolimata saavutas see teistest kirjasüsteemidest parem meetod lõpuks populaarsuse.
Paljud organisatsioonid annavad välja Braille’ kirjas trükiseid. Vahitorni ühing on teinud taolise materjali kättesaadavaks alates 1912. aastast, mil seda kirjasüsteemi inglise keelt kõnelevas maailmas ikka veel normeeriti. Tänapäeval trükib ühing, kasutades moodsaid Braille’ trükimeetodeid, miljoneid lehekülgi igal aastal kaheksas keeles ja levitab seda rohkem kui 70 maal. Hiljuti kahekordistas ühing oma tootmisvõimsusi, et rahuldada kasvavat nõudlust Braille’ kirjas piiblilise kirjanduse järele.
Tänapäeval teeb lihtne ja peenelt väljatöötatud Braille’ kirjasüsteem kirjasõna kättesaadavaks miljonitele vaegnägijatele – ja seda tänu ühe noore poisi pühendunud pingutustele peaaegu 200 aastat tagasi.

MAAJA