Inglise lord ei kaota külma verd

Lord Hamilton ärpleb banketil oma sõprade ees: „Me oleme tõesti üks vanemaid perekondi Inglismaal. On dokumentaalselt tõestatud, et meie võlad ulatuvad 13. sajandisse!”
* * *
„Teie perekond, lord Hamilton, olevat esivanemate poolest küll igivana?”
„Igivana, jah seda ma võin küll öelda. Meie suguvõsa on nii vana, et tema minevik ulatub ürgaega! Üks meie esiisa olevat koguni lossitornist maailma loomist pealt vaadanud!” ütleb lord uhkelt.
* * *
Lord Hamilton külalisele: „Selle lossi ehitasid minu esivanemad!”
„Vahva! Ka minu vaarisa oli müürsepp.”
* * *
Lord Hamilton küsib uuelt teenrilt: „Kas te lugeda ja kirjutada oskate?”
„Kirjutada oskan, lugeda mitte,” vastab teener.
„No kirjutage mõned sõnad.”
Teener teeb paberile mõned arusaamatud kritseldused.
„Mis see on?” imestab peremees.
„Ma ju ütlesin, et ma ei oska lugeda. Aga tuleb välja, et ka teie mitte!”
* * *
Lord Hamilton tutvustab oma uuele teenrile kodukorda: „Pidage meeles, John, et hommikusöök serveeritakse täpselt kell kaheksa!”
„Selge, söör! Aga kui ma pisut hiljaks jään, siis alustage ilma minuta!”
* * *

Lord Hamilton abiellus kena noore neiuga. Kui pulmapidu sai peetud, läksid lordi poissmeestest külalised lõbumajja. Oma suureks imestuseks kohtasid nad seal värsket abielumeest.
„Söör, te abiellusite just mõni tund tagasi veetleva kaunitariga. Miks te nüüd siin olete?” küsis üks meestest.
„Mu naine oli pulmapeost nii väsinud, et uinus kohe, kui voodisse heitis. Kas ma oleksin tõesti pidanud ta selle mõnekümne näruse naela pärast üles ajama?”
* * *
Lord Hamilton ütleb oma ülemteenrile: „John, ma ütlesin väga selgelt, et ma tahan täna üksinda olla – ja nüüd on korraga tuppa ilmunud kärbes!”
* * *
Lord Hamilton istub koos sõbraga pärast jahti kamina ees, jalad välja sirutatud. Mõlemad vaikivad.
Lõpuks ütleb lord Hamilton: „Söör, kui ma ei eksi, siis hakkavad teie sokid põlema.”
„Sokid?” kehitab teine põlglikult õlgu. „Küllap te tahtsite öelda – saapad?”
„Ei, söör, teie saapad on juba ammu põlenud.”
* * *
Kaks lordi on otsustanud duellil arveid klaarida. Pärast pikki otsinguid õnnestub leida vaid üks rapiir.
„Oh, pole viga,” lohutab üks sekundant, „hakkame võitlema kordamööda!”
* * *
Lord Hamilton uuele teenijatüdrukule: „Ma võtan teid tööle ainult ühel tingimusel: et te kasutaksite täpselt sama värvi huulepulka nagu minu nainegi…”
* * *
Lord Hamiltoni perekonnas sündis poeg, kes ei öelnud kuni kümnenda eluaastani ühtegi sõna.
Siis aga ütles ta kord ootamatult lõunalauas: „Pirukad on kõrbema läinud.”
„Poiss, mul on tunne, et sa kõnelesid? Aga miks sa varem pole midagi rääkinud?” küsib üllatunud lord.
„Polnud põhjust – seni oli kõik korras.”
* * *
Lord Hamiltoni abikaasa ütleb ülemteenrile: „Ma tahan puhkama heita. Vaadake aga palun enne järele, ega voodi all või riidekapis mõnda meest ei ole!”
Mõne aja pärast teatab ülemteener: „My lady, härrad on valmis!”
* * *
Inglismaal autasustatakse üle Thamesi jõe ujumise võitjaid. Kolmanda koha auhinnaks on kuninganna kingitud Rolls-Royce. Teise koha saanule on ette nähtud kuninganna enda kootud sokid. Teise koha omanik hakkab korraldajate kallal õiendama: „On teil siin alles kombed! Teise koha auhinnaks mingid sokid! Ma sellele teie kuningannale veel teen…!”
„Ei, söör,” ütleb talle seepeale lord Hamilton. „See, mida teie praegu mõtlesite, on esikohale tulnu auhinnaks.”
* * *
„Söör, päästke ennast! Thames on üle kallaste tõusnud! Hiljemalt veerand tunni pärast jõuab tõusuvesi siia!”
„John,” ütleb lord Hamilton etteheitvalt oma ülemteenrile, „väljuge ja kandke uuesti ette, nagu see sobib inglise džentelmenile.”
John väljub, koputab täpselt veerand tunni pärast uksele, siseneb ja teatab: „Thames, söör!”
* * *
Lord Hamiltoni tütrest saab callgirl. Sellest teada saanud sugulased kutsuvad kokku perekonnanõukogu. Esimesena võtab sõna lord Hamiltoni tütre vanaisa: „Ta häbistab meid kõiki. Enne teda pole meie suguvõsas keegi tööd teinud.“
* * *
Lord Hamilton on reisiaurikul keset ookeani, kui algab tugev torm. Laev kõigub tugevasti lainetes. Reisijaid haarab meeletu paanika. Ainult lord Hamilton on rahulik.
„Kas te tõesti ei karda?” küsib kapten.
„Mis mul karta. Kui laev põhja läheb, kaotate teie töökoha, mitte mina!”
* * *
Laev hakkab uppuma. Lord Hamilton pöördub kapteni poole: „Kas seda juhtub sageli, et laev põhja läheb?“
„Ei, söör, seda juhtub ainult üks kord.“
* * *
Kaks Inglise lordi valmistuvad jänesejahile minema.
„Kas te kardate jäneseid, söör?” küsib lord Hamilton.
„Mis te nüüd!”
„Aga miks teil siis püss kaasas on?”
* * *
Lord Hamilton on vannis ega leia nuustikut. Ta hõikab teenrile: „John, kus nuustik on?”
„Läks juba juuksurisse!” kõlab vastus.
* * *
„Kas teie koer on ka hea valvur, söör?”
„Hea pole õige sõna. Ta hakkab juba siis haukuma, kui ma sissemurdjatele mõtlen,” suurustab lord Hamilton.
* * *
Leedi Hamilton teenijannale: „Me ostsime nõudepesumasina. Selle kuu lõpus ütlen teile koha üles.”
„Kas lord Hamilton hakkab siis pesumasinat keppima või?”
* * *
Lord Hamilton kutsub ülemteenri: „Kuulge, John, kas keegi võiks ükskord selle luukere mul jalust koristada?“
„See on toatüdruku luukere, söör, seepärast polegi kedagi seda koristamas!“ vastab John.
* * *
„Kas lord Hamilton on kodus?”
„Ei, ta sõitis ära.”
„Kas puhkusele?”
„Ei, koos naisega.”
* * *
Lord Hamilton helistab keset ööd klubist koju: „John?“
„Kuulen, söör.“
„Kuidas meil kodus läheb?“
„Kõik on korras, söör.“
„Aga mida mu naine teeb?“
„Söör, ta on mingi mehega oma toas voodis.“
„John, võtke laualaekast püstol ja laske see mees maha. Mina vastutan.“
„Kuulen, söör, ma jätan toru hargilt maha.“
Lord kuuleb ülemteenri samme, ukse kriuksatust, karjeid, jalgade müdinat ja lasku, siis aga teenri häält: „Söör, ma täitsin teie palve. Ta püüdis läbi talveaia põgeneda, kuid ma sain ta kätte ja laksin maha.“
„Aga, John, meie kodus ei ole talveaeda!“
„Vabandage, söör, aga mis numbri te valisite?“
* * *
„Selle jänese õpetasin ma vähemalt jooksma,” ütles lord Hamilton, kui jänesest mööda laskis.
* * *
Lord Hamilton: „Minu hobused on juba palju auhindu võitnud, sest ma annan neile alati rammusat toitu.”
„Mina annan oma hobustele enne võistlusi alati pudeli džinni,” ütleb teine lordist hobusekasvataja.
„Kas nad siis ka võidavad?”
„Seda mitte, kuid nad on stardis kõige rõõmsamad.”
* * *
„Halloo, kelner! Selles viskis on hall juuksekarv!” ütleb lord Hamilton rahulikult.
Kelner astub laua juurde ja vastab sama rahulikult: „Veel üks tõend, milord, et meie viski on tõepoolest 70 aastat vana…”
* * *
Pariisis viibiv Lord Hamilton küsib teenrilt: „Kuule, John, kas sa tead, kuidas seda jõge siin nimetatakse?”
„Ei tea, kuid meil, Londonis, nimetatakse jõge Thames’iks.”
* * *
„Kumb daamidest teine teiselpool hernehirmutist on teie vanatädi?”
Lord Hamilton: „Keskmine!”
* * *
Lord Hamilton ühes Pariisi restoranis kelnerile: „Palun austreid.  Nad ei tohi olla liiga  suured ega liiga väikesed, peavad olema mahlased ja täiesti värsked…”
Kelner vahele: „Kas pärlitega või ilma?”
* * *
Perenaine: „Tervist, lord Hamilton! Aga kus siis teie abikaasa on?”
Lord Hamilton: „Kas teate, me heitsime liisku, kes peab teile külla tulema.”
Perenaine: „Noh, ja teie võitsite?”
Lord Hamilton: „Ei, kaotasin.”
* * *
„See on minu pesamuna,” teatab lord Hamilton uhkelt külalistele, „kellele ta sarnaneb?”
„Pole aimugi,” vastab külaline, „ma tunnen selles linnakeses alles väheseid.”
* * *
„Mis kuupäev täna on, John?”
„Ei tea. Aga laual on ajaleht, vaadake sealt.”
„Pole mõtet, see on eilne,” ütleb lord Hamilton kõrgilt.
* * *
Kui lõpuks ka viimane peokülaline on lahkunud, ohkab lord Hamilton kergendatult: „Vahva, John, nüüd võid kellad kaks tundi tagasi keerata.”
* * *
„Millal te hommikul üles tõusete, söör?”
„Siis, kui esimesed päikesekiired mu tuppa langevad,” vastab lord Hamilton.
„Tuhat ja tuline, te olete siis üsna varajane!”
„Oh ei? Minu toa aknad avanevad ju läände!”
* * *
„Lord Hamilton, te olete püsti hull, kui lendate sellise ilmaga langevarjuga ringi!”
„Ise olete hull! Orkaan tõstis mu kämpingust koos telgiga õhku!”
* * *
Lord Hamiltoni lossis toimub suur võõruspidu. Üks külaline imetleb suurt imposantset marmorist urni ja küsib: „Ja mida see imepärane vaas sisaldab, söör?”
„Minu isa tuhka…”
„Oh, tuhat vabandust,” pomiseb külaline segaduses.
„Ärge erutuge, sellest võib rahulikult rääkida. Mu isa on nimelt liiga laisk, et oma sigarilt tuha raputamiseks tuhatoosi tuua.”
* * *
Seltskondlikul koosviibimisel ütleb üks daam: „Ja nüüd laulan ma laulu „Värava juures kaevul”.”
Selle peale ütleb lord Hamilton: „Ja õieti teete, siin salongis ei kuula niikuinii enam keegi teie esinemist.”
* * *
Ühe aristokraatliku klubi sekretär kirjutas haigestunud lord Hamiltonile haiglasse: „Pärast mõttevahetust võttis klubi juhatus vastu otsuse saata Teile läkitus peatse paranemise sooviga. Otsus võeti vastu häälteenamusega – seitse oli poolt, viis vastu.”
* * *
„Söör Hamilton, mulle näib, et te istusite minu kaabule.”
„Ja muidugi, ma tundsin seda. Aga mis siis? Kas te kavatsete juba lahkuda?”
* * *
Lord Hamilton kiitles seltskonnas julgusega ja lõpetas jutu järgmiste sõnadega: „Vaprus on meil juba perekonnale omane. Näiteks minu onu oli isegi nii vapper, et läks lõvipuuri.”
„Ja kui ta sealt välja tuli, olid kõik vaimustuses!” hüüatas üks daam.
„Kes teile ütles, et ta sealt välja tuli?” küsis lord Hamilton.
* * *
Ühel peokülalistest on hirmus igav. Ta märkab haigutust varjavat meest ja kõnetab teda: „Teil on ilmselt samuti igav?”
„Lausa kohutavalt!”
„Mis oleks, kui laseksime siit kahekesi jalga?”
„Heameelega, aga kahjuks ei ole see võimalik.”
„Mispärast?”
„Ma olen selle peo korraldaja,” vastab lord Hamilton.
* * *
Lord Hamilton tuleb koju, helistab kellukest ja teener ilmub.
„John, ma olen vihast meeletu, palun lööge välisuks pauguga kinni!”
* * *
„Mis te arvate, kui vana ma olen?” küsib majaperenaine.
„Ei tea, kuid te näete hulga noorem välja,” vastab lord Hamilton galantselt.
* * *
Lord Hamilton dikteerib sekretärile kirja:
„Kallis, söör William. kuna mu sekretär on daam, siis ei saa ma talle dikteerida, mida ma teist mõtlen. Veelgi enam – kuna ma olen džentelmen, siis pole mul õigust teist niimoodi isegi mõelda. Aga kuna teie pole daam ega džentelmen, siis loodan, et saate minust õigesti aru.“
* * *
Notar lord Hamiltonile: „Söör, teie kadunud vanaisa pärandas teile kolm maja Londonis, 600 000 naela ja jahikoera.“
Lord Hamilton kõrgilt: „Ma loodan, et koer on ikka puhast tõugu?“
* * *
„Ma kuulsin, et teie teenijatüdruk oli teie juurest lahkunud, mis talle siis teie juures ei sobinud?”
Lord Hamilton: „Minu naise kleidid.”
* * *
Seltskonnas arutavad mehed, milline naise kehaosa on kõige ilusam.
Üks arvab, et silmad, teine, et suu. Kolmas pakub välja rinnad. Lõpuks tõuseb lord Hamilton püsti ja ütleb: „Lõpetage, härrased, muidu mõni nimetab veel õige kehaosa.”
* * *
Ühel hommikul leidis lord Hamilton oma hambaaugust tangutera. Algul pidi ära minestama, siis aga kogus end ja kutsus teenri. Kui too ilmus, tegi Hamilton talle korralduse välja uurida, kuidas võis mingisugune tangutera sattuda tema kui aadliku hambaauku. Juba järgmisel hommikul ilmus teener John lordi lahkel loal tema magamistuppa ja palus alandlikult luba uurimise tulemustest ette kanda.
„Tore, ma kuulan,” andis lord Hamilton armulikult loa alustamiseks.
„Kas te eile õhtul metrooga sõitsite?” küsis teener.
„Mina metrooga?! Lolliks oled läinud või!” vastas lord Hamilton.
„Vabandage, küsin seda uurimise huvides.”
„Noh, hästi… sõitsin, mis siis?” vastas lord Hamilton vastumeelselt.
„Kas te suudlesite seal ühte naist?”
„Suudlesin…” tunnistas lord mokaotsast.
„Vaadake, söör, see naine oli enne seda ühel mehel suhu võtnud, ja see mees oli eile lõuna ajal ühele teisele mehele taha keeranud ning see teine mees oli üleeile õhtul tanguputru söönud.”
* * *
„Jääge veel, söör Hamilton, seniks kuni sadu lakkab. Mu tütar mängiks teile midagi klaveril.”
„Tänan väga, ega nii hullusti ka ei saja.”
* * *
„Söör, ma võtan endale julguse teatada, et meie võõrastetuppa tungis röövel.”
„Hästi, John. Tooge mulle püss ja garderoobist roheline jahiülikond.”
* * *
„Ja see on üks minu esivanematest,” ütleb lord Hamilton vanale maalile osutades.
„Ah, kui huvitav,” rõõmustab külaline, „kuu aega tagasi oleks temast saanud minu esivanem, kuid hind oli minu jaoks liiga soolane.”
* * *
„Uskumatu, John,” ütleb lord Hamilton teisest toast, „küll teie oskate aga palju kolinat teha!”
„Jah, söör, eks te katsuge 24 inimese serviisi ilma kolinata lõhkuda!”
* * *
Mida ütleb lord Hamilton daamile, kui ta banketil tunneb vajadust tualetti külastada?
„Armuline proua, palun vabandage mind mõneks minutiks. Ma pean kohtuma ühe hea sõbraga, keda ma loodan veel tänase õhtu jooksul teile tutvustada…!”
* * *
Laua ümber istusid neli vana lordi, ühed neist vähestest, kes viiskümmend või rohkemgi aastat tagasi klubi liikmeks olid astunud. Kell oli viis peale lõunat ja Donald, heitnud üle laua pilgu Jackile, sõnas kangelt ja uniselt: „Jack, vaata missugune kole ja iseäralik nägu Douglasel peas on!”
„On jah,” kostis Jack, „ma panin seda juba ammu tähele, et ta on surnud. Ta on juba neli tundi surnud!”
„Mis?” hakkas Donald õhku ahmima. „Surnud! Miks sa mulle seda kohe ei öelnud, Jack?”
„Mis sa õige mõtled,” kostis Jack. „Mina pole küll see mees, kes teistel tuju rikkuma hakkab.”
* * *
„Söör, miks te mind ei tervita?” küsib üks lord klubis lord Hamiltonilt.
„Vabandage, ma ei tea, kelle poolt peaksin teid tervitama.”
* * *
Külaline pärib lord Hamiltonilt: „Kes on see jube vanaeit, kes seal nurgas latrab?”
„See on minu vanim tütar,” vastab lord külmalt.
„Oh, jumal,” kohkub külaline, „no kuid ta on teist ainult pisut vanem. Kas pole tõsi?”
* * *
„Teil on suurepäraseid kunstiteoseid,” ütleb külaline lord Hamiltonile. „Mis ajast need pärit on?”
„Sellest ajast, kui meil veel raha oli.”
* * *
Võõrustaja: „Kas soovite veel kooki?”
Lord Hamilton: „Jah, kuid ärge enam kärbseid peale raputage.”
* * *
„Söör, see ratsahobune näeb hea välja. Peab ta end ka hästi üleval?”
„Ja veel kuidas!” vastab lord Hamilton. „Ta on nõnda hästi kasvatatud, et peatub iga tõkke ees ja laseb mul ees minna…”
* * *
„John,” ütleb lord Hamilton teenrile, „te peate koputama, enne kui uksest sisse tulete. Kujutage ette, et ma võin olla toas täiesti ilma riieteta.”
„Ärge muretsege, söör,“ vastab teener. „Ma vaatan alati kõigepealt läbi lukuaugu.”
* * *
Ühes Londoni klubis istuvad lordid vaikides laua ümber. Üks härradest ohkab. Mõne minuti möödudes ohkab teine veelgi sügavamalt. Veerand tunni pärast kolmas härradest oigab tasakesi.
„Teate mis,” ütleb neljas, „see alatine keskustelu meie poliitika üle on mind lihtsalt ära tüüdanud!”
* * *
Lord Hamilton külalisele: „Kas te ei leia, et mu naine laulab väga hästi?”
Külaline: „Kuidas palun?”
„Ma ütlesin, kas te ei leia, et mu naine laulab täna eriti hästi?”
„Vabandage, ma ei saanud teist jällegi aru, see naine seal lõugab nii valjusti!”
* * *
Perepoeg mängib klaverit, pööramata mingit tähelepanu külaliste hapudele nägudele. Lõpuks, järjekordset prelüüdi lõpetades, ütleb ta: „Ja nüüd mängin ma midagi teie valikul.”
„Suurepärane!” hüüab lord Hamilton vaimustunult. „Mängige meiega pokkerit!”
* * *
Ülemteener John: „Söör, vann on valmis. Vee temperatuur on täpselt kolmkümmend viis kraadi.”
„Kas üle või alla nulli?”
* * *
Lord Hamilton: „Palun tulge homme koos abikaasaga meile külla.”
„Kahjuks ma homme ei saa.”
„Oo, see on teist väga meeldiv.”
* * *
Lord Hamiltoni abikaasa teenijannale: „Maria, ärge pange edaspidi nii palju ehteid kaela, kui te mu külalisi teenindate.”
„Need pole eriti hinnalised, missis, aga suur tänu hoiatuse eest!”
* * *
Lord Hamilton jõuab kokteiliõhtule suure hilinemisega. Peoperenaine ruttab külalist vastu võtma.
„Kui kahju, et te varem tulla ei saanud, söör! Kõik kaunid naised on juba kahjuks ära läinud.”
„Sellest pole midagi,” vastab lord Hamilton daami kätt suudeldes. „Ma ei tulnud siia üldsegi mitte kaunite naiste, vaid hoopis teie pärast.”
* * *
Kitsal Londoni tänaval kohtuvad kaks autot. Kumbki ei taha teisele teed anda. Üks autojuht võtab ajalehe ja hakkab lugema. Tunni aja pärast küsib lord Hamilton: „Söör, kas annate mulle ajalehe, kui olete selle läbi lugenud?”
* * *
Restorani garderoobis. Lord Hamilton pöördub ühe külastaja poole: „Vabandage, öelge palun, ega te ei ole juhuslikult lord Hamilton?”
„Ei, mis siis?”
„Ei midagi, te lihtsalt võtsite tema kasuka, aga lord Hamilton olen mina.”
* * *
Juubeliõhtul.
„Aga miks ei esitata juubilari loomingut?”
Lord Hamilton: „No mis te nüüd. Milleks õhtut rikkuda.”
* * *
Lord Hamilton näitab külalisele toapõrandale laotatud tiigrinahka. „Selle tiigri lasksin ma maha paar aastat tagasi Indias. See oli võitlus mitte elu ja surma peale, vaid selle peale, kas tiiger või mina!”
„Pean siiski märkima,” ütleb kade ja õel külaline, „et tiigrinahk on põrandal palju praktilisem.”
* * *
„Mul on täna hommikul töine meeleolu,” teatab hommikueinele asunud lord Hamilton oma selja taga seisvale teenrile. „Seepärast koorin ma selle keedetud muna ise.”
* * *
Ühel lord Hamiltoni külalisel lubati suurima lugupidamise märgiks lasta peremehe pargis faasaneid. Külalist saatis pargis lordi kammerteener. Kui külaline nägi faasanit ja tõstis püssi, hüüdis kammerhärra: „See on Aleksander, paruni lemmikfaasan. Mister Hamilton ei tulista kunagi Aleksandri pihta.”
„Tänan hoiatuse eest,” ütles külaline kuivalt. Mõne minuti pärast märkas ta ühte teist faasanit.
„See on Eleanore, hertsoginna lemmikfaasan. Minu peremees ei tulista kunagi seda lindu.”
Kui külaline nägi kolmandat lindu, ei hakanud ta enam isegi püssi palgesse panema, kuid teener soovitas tungivalt: „Võite tulistada! See on Viktor. Mister Hamilton tulistab alati Viktorit.”
* * *
Lord Hamilton: „Minu arst keelas mul ratsutamise.”
„Kas ta vaatas teid läbi, söör.”
„Ei, aga ta nägi mind hobuse seljas.”
* * *
„John, tooge klaver siia!” pöördub lord Hamilton oma teenri poole.
„Kohe, söör. Kas hakkate mängima?”
„Ei, ma unustasin tikud klaveri kaanele.”
* * *
Jahikülaline räägib pärast jahti lord Hamiltonile: „Ma tulistasin tundmatut looma. Tal on suur koon, väikesed silmad ja suured paksud kõrvad. Keha on tagant tunduvalt laiem kui eest.”
„Heldeke!” hüüatab lord. „Tõenäoliselt saite mu naisele pihta!”
* * *
Lord Hamilton ütleb ülemteenrile: „John, mul on tunne, et naine tahab mind mürgitada. Maitse palun neid seeni!”
* * *
Kohtuvad kaks džentelmeni.
„Kuhu te lähete?” küsib lord Hamilton
„Oma õnnetust uputama.”
„Aga baarid ei ole ju veel lahti.”
„Ega ma baari lähe, lähen oma naisega ujuma.”
* * *
Lord Hamiltonil on olnud külalised. Võõraste lahkudes leiab peremees laua alt kuldlusika ja sõnab: „Kellel küll oli tasku põhjas auk?”
* * *
Lord Hamilton on merereisil. Äkki tormab tema naine paanikas kajutisse ja karjub: „James, laev upub!”
„No ja mis siis? Ega see meie aurik pole!”
* * *
„Kas väljas sajab?” küsib lord Hamilton teenrilt.
„Jah, söör.”
„Siis viige kalad jalutama.”
* * *
„Mu daamid ja härrad,” hüüab kapten tekile tormanud reisijatele, „pole mingit põhjust paanikaks. Laev vajub väga aeglaselt. Palun täitke meeskonna korraldusi ja asuge rahulikult päästepaatidesse.”
Seal astub lord Hamilton kapteni juurde, patsutab talle õlale ja ütleb: „Okei, söör, aga milline päästepaat on mittesuitsetajatele?”
* * *
Lord Hamilton läheb jahile. Paari tunni pärast on ta tagasi. Lordi abikaasa küsib: „Kas tulid uute padrunite järele?”
„Ei, uute koerte järele.”
* * *
„Ma olen juba kolm korda oma pulmi edasi lükanud. Mis te arvate, kas see toob õnnetust?”
„Kindlasti mitte, kui te samas vaimus jätkate,” vastab lord Hamilton.
* * *
Lord Hamilton tegi autoavarii ja sattus haiglasse.
„Õde, küsige kannatanult, mis tema nimi on, et saaksime teatada ta sugulastele.”
„Doktor, ta ütleb, et tema sugulased teavad väga hästi, mis ta nimi on.”
* * *
Lord Hamilton pöördub teda uue aasta puhul õnnitlema tulnud teenijaskonna poole: „Ma tänan teid heade soovide eest! Ja kingina võite endale jätta kõik selle, mis te aasta jooksul olete minult varastanud!”
* * *
„Söör, kuidas teie haige kuldkala käsi käib?”
„Tänan, ta on juba jälle jalul.”
* * *
„Minu peremees saadab teile palju terviseid ja teatab, et ta laskis maha oma lemmikkoera, kes pideva ulgumise ja haukumisega teie öörahu rikkus,” teatab lord Hamiltoni ülemteener oma peremehe naabrile.
„Minu siiras lugupidamine teie peremehele, kuid kui te nüüd oma villasse tagasi pöördute, siis võiksite temalt veel küsida, kas ta oleks nii kena ja annaks oma tütrele mürki või kui ta sellega nõus pole, siis paneks vähemalt tema klaveri põlema.”
* * *
Lord Hamilton kiitleb: „Ehitasin Šotimaal oma suvemaja juurde kolm basseini.”
„Milleks kolm?” tuntakse huvi.
„Ühes on soe vesi, teises külm…”
„Aga milleks on kolmas?”
„Kolmas on tühi. Mõnele mu sõbrale ei meeldi supelda.”
* * *
„Avaldan kaastunnet, söör! Kuulsin, et teie naine on toapoisiga ära jooksnud.”
„Sellest pole midagi. Kavatsesin toapoisi nagunii vallandada.”
* * *
60-aastane lord Hamilton tahab abielluda oma 18-aastase teenijannaga.
„James, kas sa oled hull või? Kui sa saad seitsmekümneseks, on tema kahekümne kaheksane,” hoiatab lordi tema sõber.
„No ja mis siis?” ütleb selle peale lord Hamilton. „Kakskümmend kaheksa pole naise jaoks mingi vanus.”
* * *
Lord Hamiltonil on tugev nohu. Ta aevastab iga natukese aja tagant.
„Kas teil ei ole taskurätikut?” küsib tema kõrval seisev proua.
„On, leedi,” vastab lord kõrgilt, „kuid ma ei laena seda võõrastele!”
* * *
Suurel võiduajamisel Inglismaal tuli võitjaks prantslaste hobune. Omanik sattus marulisse vaimustusse: „Viimaks ometi revanš Waterloo eest!”
„Seda küll,” vastas tema lähedal seisnud lord Hamilton, „mõlemal korral oli tegemist tubli jooksuga.”
* * *
Talvehommik eliitkoolis. Õpetaja seisab seljaga kamina poole. Enne tunni algust otsustab ta õpilastele head nõu anda.
„Enne kui te rääkima hakkate, mõelge hästi. Lugege viiekümneni, kui teil on midagi tähtsat öelda, ja sajani, kui see on väga tähtis.”
Õpilaste huuled liiguvad ja varsti hüüavad nad kooris: „Üheksakümmend üheksa… sada! Teie sabakuub põleb!”
* * *
Kaks inglast kohtuvad klubis. Üks on kiilaspea. Mehed istuvad kõrvuti tugitoolides kamina ees. Mees tõmbab käega üle naabri kiilaspea ja ütleb muheledes: „Nagu minu naise tagumik.”
Kiilaspea silitab oma pead ja ütleb kuivalt: „Täitsa õige!”
* * *
Lord Hamiltonile tuli sõber külla. Sõber läheb vannitoast mööda ja näeb, et seal on hobune.
„Mida see tähendab?” küsib ta hämmastunult.
„Mulle tulevad õhtul külalised,” seletab lord. „Kindlasti vaatab mõni neist ka vannituppa ja seal hobust nähes küsib minult, miks loom vannitoas on. Mina aga esitan siis külma rahuga vastuküsimuse: „Aga mis siis?”
* * *
Lord Hamilton uisutab, jää murdub ja ta kukub kaelast saadik jääauku. Lord hüüab appi.
Tuleb üks vanem leedi ja küsib: „Kas te uisutate või?”
„Ei, ma suplen, aga vahepeal külmus tiik kinni.”
* * *
„Öelge ausalt, kas on väga raske ujuma õppida?”
„Kui teil uppumise soovi pole, siis mitte eriti raske,” vastas lord Hamilton.
* * *
Rongi London-Dover kupees istub lord Hamilton ja suitsetab äraoleval ilmel sigarit. Ühes vahejaamas astub kupeesse maamees, korv käes, ja asetab selle lordi kohal asuvasse võrku, ise aga võtab istet vastasoleval pingil. Möödub mõni aeg ja korvist kukub mitu tilka lordi käe peale. Hamilton tõstab käe nina juurde, nuusutab ja küsib siis maamehelt: „Viski?”
„Ei, foksterjer,” vastab too.
* * *
„Mida te teete pikkadel talveõhtutel?” pärib külaline
„Magan,” vastab lord Hamilton.
„Ma ei mõtle seda. Mida te enne voodisse heitmist teete?”
„Magan tugitoolis.”
* * *
Teener: „Vabandage, söör. Veinikaupmees ähvardab enne mitte ära minna, kui te olete oma vanad arved kinni maksnud.”
Lord Hamilton: „Hästi, John, andke kokale täiendavad korraldused ning tehke külalistetuppa ase üles.”
* * *
Lord Hamilton: „Kuningas William lõi mu vanaisale mõõgaga õlale ja tegi temast rüütli!”
Ameeriklasest külaline: „Väga huvitav! Mini vanaisale lõi keegi indiaanlane tomahoogiga pähe ning tegi temast ingli!”
* * *
Lord Hamilton läheb kaubamajja. Kui ta astub lifti, küsib liftipoiss: „Millisele korrusele, palun?”
„Kui te ei pea just minu pärast ringi sõitma, siis palun neljandale korrusele.”
* * *
Lord Hamilton saabub lubatust varem koju ja näeb, et ülemteener John istub kamina ees, tema hommikumantel seljas ja sigar hambus.
„Kuule, John,” pöördub ta teenri poole, „kui juba nii, siis miks sa ei ole veel minu abikaasat sülle võtnud?”
„Ma oleksin seda teinud, aga aednik jõudis minust ette.”
* * *
„Vabandage, söör, te istute vist minu kübaral.”
„Kas teil oli kõva või pehme kübar?” küsib lord Hamilton.
„Pehme.”
„Siis ei ole see teie oma.”
* * *
„Söör, teil on õnnestunud hankida endale uus Rembrandt!” on külaline siiras vaimustuses majahärra maalikollektsioonist.
„Seda küll. Eelmine oligi juba vanaks jäänud,“ vastab lord Hamilton.
* * *
„Kas see on õige, et meie endine teenijanna töötab nüüd teie juures?”
Lord Hamilton: „Jah, aga ärge muretsege. Me ei usu veeranditki sellest, mida ta teie perekonna kohta on rääkinud.”
* * *
Lord Hamilton kohtab oma lordist sõpra.
„Rasked ajad,” kurdab sõber, „suure vaevaga suutsin sel aastal oma lossi maksud ära tasuda!”
„Jaa, jaa,” lausub lord Hamilton, „aga mina pidin isegi oma lossivaimu lõbustuspargi tondilossile üürima!”
* * *
„John,” ütleb lord Hamilton teenijale, „andke kuldkaladele täna topeltportsjon sipelgamune. Mul on täna sünnipäev ja sel puhul tahan enda ümber ainult rõõmsaid nägusid näha.”
* * *
„Raha või elu?” röögatab röövel.
„Kui aus olla, siis me ei oskagi kohe valida,” lausub lord Hamilton rahulikult. „Aga kumba teie mulle soovitaksite?”
* * *
„John, kes seal tänaval käratsevad?” küsib lord Hamilton oma ülemteenrilt.
„Prostituudid on kogunenud meeleavaldusele, söör.”
„Mida nad nõuavad?”
„Et neile rohkem makstaks, söör.”
„Kas neile siis vähe makstakse?”
„Oh ei, söör.”
„Miks nad siis nurisevad?”
„Sellepärast, et nad on litsid, söör.”
* * *
Lord Hamiltoni juurde tuleb ennast teenijaks pakkuma noor neiu. Lord Hamilton loeb tema soovituskirjad läbi ja palub tal teha ka kniksu, mida noor neiu kohe ka püüdlikult teeb. Lord jääb väga rahule, kuid teeb ühe pisikese märkuse: „Te olete tööle võetud, kuid ma täheldan teie puhul mõningat segadust mõistekasutuses. See, mis te tegite, ei ole päris kniks, seda nimetatakse veidi teisiti…”
* * *
Kaks meest meres.
„Vabandage,” ütleb üks, „kõik ujuvad supelpükstes, aga teie olete õhtuülikonnas ja kingadega.”
„Asi on selles,” vastab lord Hamilton rahulikult, „et teised suplevad, mina aga upun!”
* * *
„Söör, kas teie teener John on ka diskreetne?”
„Loomulikult, ta koputab enne avamist isegi kapiustele.”
* * *
Lord Hamilton helistab koju. Teener võtab telefoni.
„Kas minu naine läheb täna õhtul välja?”
„Ta rääkis, et läheb teatrisse.”
„Kas oli ka juttu sellest, kas ka mina kaasa lähen?”
* * *
Lord Hamilton ütleb oma teenrile: „John, ajage kalad silla alla, varsti hakkab sadama.”
* * *
Teenijanna lord Hamiltoni abikaasale: „Ma ei saa aru, miks te minusse nii ülbelt suhtute, ometi alustasite ka teie teenijatüdrukuna.”
„Jah, aga mina teenisin suursugustes perekondades.”
* * *
Külaline küsib tallipoisilt: „Millal lord Hamilton oma hommikuselt ratsutamiselt tagasi tuleb?”
„Varsti, sest tema täkk Hamlet on juba kohal!”
* * *
Teener John aitab kõva kuulmisega lord Hamiltonil mantlit seljast ja pomiseb omaette: „Noh, vana munn, käisid jälle klubis lakkumas? Kuradi sopajoodik! Kui kaua peab sind kusehaisust raibet veel kasima? Kus sa siis täna trimpasid, loll töllmokk?”
„Mitte kusagil,” vastab lord, „ostsin vaid kuuldeaparaadi.”
* * *
Ühel pimedal sombusel sügisööl hakkas lord Hamiltoni naine maha saama oma viienda lapsega. Kuna sünnitus kulges pikalt ja piinarikkalt, otsustati ülemteener John saata selgeltnägija juurde. Kahe tunni pärast oli teener tagasi ja teatas: „Söör, selgeltnägija ütles nii: „Kui sünnib tüdruk – sureb ema, kui sünnib poiss – sureb isa.”
„Olgu nii,” vastas lord Hamilton, istudes endiselt oma lemmiktugitoolis kamina ees. Veel mitu tundi möödus vaikuses. Lõpuks, vastu hommikut, täitis kogu maja lapse kisa. Minuti pärast avanes uks, ülemteener astus halli ning teatas: „Söör, sündis… poiss!” Ja kukkus surnult maha…
* * *
Jahikülaline räägib pärast jahti lord Hamiltonile: „Ma lasksin maha tundmatu looma. Tal on suur koon, väikesed silmad ja suured paksud kõrvad. Keha on tagant tunduvalt laiem kui eest.“
„Heldeke, hüüatab lord. „Tõenäoliselt te tapsite mu naise!“
* * *
Lord Hamilton istub kamina ees ja naudib mõnusat õhtupoolikut. Tema parim sõber lord Wilson tuleb külla, ütleb lordile mokaotsast tere ja läheb joonelt peremehe magamistuppa. Poole tunni pärast tuleb ta tagasi ja ütleb kõrgil toonil lord Hamiltonile: „Teie naine oli täna minu vastu erakordselt jahe!”
Lord Hamilton kohendab roobiga kaminas praksuvaid süsi ja lausub: „Jah, ega ta ka elusana kuigi kuum olnud…”
* * *
Lord Hamilton ütleb teenrile: „John, te lähete praegu missis Williami juurde haiglasse. Ta on väga raskesti haige. Palun küsige tema enesetunde järele!”
Teener lahkub ja tuleb paari tunni pärast tagasi.
„Kuidas läks?” küsib lord Hamilton. „Kas käisite missis Williamit vaatamas? Kas küsisite, kuidas ta ennast tunneb?”
„Jah, söör.”
„Hästi, olete vaba!”
* * *
Džentelmenid vestlevad klubis sellest, kuidas nad on sattunud kimbatusse ja pidanud punastama. Lord Hamilton räägib, kuidas ema tabas ta toatüdruku ukse tagant piilumast, sel ajal kui neiu lahti riietus.
„Noh, sellist pattu oleme ju nooruses kõik teinud!” naeravad teised.
„Nooruses?” imestab lord Hamilton. „See juhtus alles eile!”
* * *
Lord Hamilton läheb pankrotti. Ta kutsub teenri: „John, ma olen lõpu lävel. Täielik pankrot!”
„See on väga kurb, söör!”
„Aga mul on üks väljapääs. Ma müün maha oma vanemate maalid. Need on kuulsate kunstnike tööd ja maksavad palju. Et häbi varjata, telli sina koopiad ja me riputame need originaalide asemele.”
„Kahjuks on see võimatu, söör. Seda tegin ma juba teie isa palvel…”
* * *
Lord Hamilton küsib oma uuelt teenrilt: „John, miks te selliseid sündsusetuid viisikesi vilistate?”
„Seda teen ma ainult saapaid puhastades,” vastab teener. „Hõbeserviisi puhastades vilistan ma Mozartit!”
* * *
Lord Hamilton: „John, mis meil täna hommikusöögiks on?”
„Lammas, söör.”
„Ja mis meil lõunasöögiks on?”
„Lammas, söör.”
„Aga mis meil õhtusöögiks on?”
„Lammas, söör!”
,,Persse see lammas!”
„Väga hea, söör, aga ta on tuline.”
* * *
„Mis see ometi on, John,” pahandab lord Hamilton oma ülemteenriga. „Iga kord, kui ma koju tulen, leian teid magamas!”
„Asi on selles, söör,” vastab teener, „et mulle ei meeldi päris ilma tegevuseta olla.”

* * *
Lord Hamilton teenrile: „John, pange mulle valmis must ülikond ja binokkel. Ma lähen matustele.”
„Aga söör, milleks teile matustel binokkel?” küsib teener.
„Mul suri kauge sugulane.”
* * *
„Andke mulle andeks, söör,” pöördub teener John lord Hamiltoni poole, „aga ma pole juba kolm kuud palka saanud.”
„Ärge muretsege, John, loomulikult ma annan teile andeks.”
* * *
Lord Hamilton on laostumise äärel ja teeb oma naisele ettepaneku kokanduskursustele minna, et siis köögitüdrukust loobuda.
„Hästi, olen nõus,” vastab naine. „Aga kui sina võtaksid mõned seksitunnid, võiksime loobuda kammerteenrist.”
* * *
Lord Hamilton teenrile: „John, palun sõitke jaama ja tooge mu ämm ära. Saate 50 penni jootraha.”
„Aga mis siis, kui teie ämm ei tule, söör?”
„Siis saate jootrahaks viis naela!”
* * *
Lord Hamilton hõikab teenrile: „John, tooge ruttu konjakit – leedi minestas!”
„Kohe, armuline lord,” vastab teener. „Ja mida tuua leedile – kas nuusksoola või kamprit?”
* * *
Lord Hamilton ärkab hommikul üles, haigutab, tõmbab selga hommikumantli, väljub magamistoast ja näeb tolmu pühkivat toatüdrukut.
„Kuulge, Mary,” pöördub ta toatüdruku poole, „kas te teate, kus leedi on?”
„Leedi läks juba tund aega tagasi kööki,” vastab toatüdruk.
Lord Hamilton armatseb toatüdrukuga ja läheb siis kööki.
„Kuulge, Daisy, oskate te öelda, kus leedi võiks olla?” küsib ta köögitüdrukult.
„Leedi läks tallide juurde.”
Lord Hamilton armatseb köögitüdrukuga ja läheb siis tallide juurde, kus kohtab tallitüdrukut.
„Kuulge, Sally, ma otsin leedit, kas te teate, kus …”
„Leedi Hamilton ütles, et läheb basseini ujuma.”
Lord Hamilton armatseb tallitüdrukuga ja läheb siis basseini juurde, kust leiab lõpuks leedi Hamiltoni. Abikaasat nähes laseb leedi rinnahoidjal langeda ja sosistab: „Kallis, mis oleks, kui me …?”
„Oh, ära mitte mõtlegi!” vastab lord lamamistoolile vajudes ja endale ajalehega tuult lehvitades. „Ma väsisin sind otsides surmani ära!”
* * *
Ühel hommikul tormab teener John lord Hamiltoni kabinetti ja karjub: „Söör, söör, teie naine lebab surnult vannitoas!”
„Hästi,” vastab lord Hamilton, „sel juhul serveerige hommikusöök ainult ühele.”
* * *
Lord Hamiltoni teener pöördub naabri poole: „Söör, lord Hamilton tervitab teid ja palub edasi öelda, et lasi oma koera, kelle haukumine teie unerahu häiris, maha.”
„Tänage lord Hamiltoni ja küsige, kas ta ei oleks nii kena ja laseks ka oma naise maha või vähemalt paneks ta klaveri põlema?” vastab naaber.
* * *
Lord Hamilton teenrile: „John, kastke aias lilled ära!”
„Aga söör, vihma ju sajab!”
„Mis siis sellest, John – võtke vihmavari!”
* * *
„John, te olete jälle mu kanepit suitsetanud!” pöördub lord Hamilton oma teenri poole.
„Miks te seda arvate, söör?”
„Te naeratate kuidagi liiga tihti, John!”
* * *
Lord Hamilton saabub mõned päevad ettenähtust varem reisilt koju. Ta astub raamatukokku ja näeb kamina juures tugitoolis peesitamas oma ülemteenrit. Sigar suus ja viskiklaas käes, loeb mees huviga raamatut. Lord Hamilton on hämmingus: „John! Mida see tähendab? Minu konjak, minu sigarid? Ime, et te veel mu naisega ühes voodis ei maga!”
„Teil on täielik õigus seda märkust teha, söör,” vastab ülemteener. „Aga me mängisime siin eile pokkerit ja teie naise võitis aednik!”
* * *
„Punaliblede arv teie veres on ohtlikult vähenenud,” ütleb arst lord Hamiltonile.
„Te tahtsite muidugi öelda siniste!” vastab patsient kõrgilt.
* * *
Lord Hamilton on suremas. Ta kutsub oma vana ustava ülemteenri ja ütleb talle: „Kui see teile väga tüli ei tee, John, siis olge nii lahke ja tooge mulle paberit ja sulepea. Ma otsustasin siiski ka oma rohkearvulisi sugulasi testamendis meeles pidada.”
Teener toob nõutud asjad. Lord Hamilton hakkab kirjutama, kuid peatub siis: „Mis te arvate, John, kas väljend „Sittagi te mult midagi saate!” ei ole siiski liiga jõhker?”
„Pisut jõhkravõitu, söör… Mina soovitaksin väljendit: „Lakkuge kõik perset!”.”

©MAAJA