Lõbusaid lugusid Loll-Ivanist
Mis rahvusest olid Aadam ja Eeva?
Loomulikult venelased, sest ainult venelane võib ette kujutada, et paradiisis on inimesed alasti ja kahe peale on üks õun.
* * *
Kuulus vene leiutaja Ivan Kulbin konstureeris maailma esimese lennuki. Ta vinnas lennuki 20 meetri kõrguse torni otsa ja lendas – täpselt 20 meetrit. Siis konstrueeris ta veelgi täiuslikuma lennuki, vinnas selle taas 20 meetri kõrguse torni otsa ja lendas – täpselt 23 meetrit, sellest 3 meetrit maa sees.
* * *
Otsustati korraldada eksperiment, et selgitada välja, kes on intelligentsem, kas šimpans või venelane. Ühe ruumi lakke riputati banaan ja põrandale asetati kaks keppi, mida sai üksteise otsa kinnitada. Esimesena lasti katseruumi šimpans. Ahv hüppas mis hüppas, kuid banaanini ei ulatunud. Lõpuks võttis appi kepi, kuid ka sellest jäi väheks. Lõpuks šimpans taipas, mida tuleb teha, lükkas ühe kepi teise otsa ja lõi banaani laest alla.
Järgmisena võeti ette venelane. Too hüppas ja hüppas, kuid banaanini ei jõudnud. Võttis kepi ja üritas sellega banaani laest alla lüüa, kuid edutult. Lõpuks ei pidanud ühe eksperimentaatori närvid enam vastu ja ta hüüdis: „Siin ei ole vaja hüpata, lollpea, vaid mõelda!”
„Pole siin midagi mõelda, hüpata on vaja,” vastas Loll-Ivan.
* * *
Loll-Ivan läheb Ney Yorgis lõbumajja. Seinal on hinnakiri: kabinet nr. 1 – 100 dollarit, kabinet nr. 2 – 50 dollarit, kabinet nr. 3 – 10 dollarit, kabinet nr. 4 – 1 dollar. Iseenesestmõistetavalt läks Ivan neljandasse kabiini. Väike toake oli tühi. Mõne aja pärast, kui ta nägi, et kedagi ei tule, otsustas Ivan pöörduda administraatori poole. Mees seletas Ivanile rahulikult: „Neljandas kabiinis, söör, on meil iseteenindamine.”
* * *
Loll-Ivan veedab puhkuse Pariisis ja jagab sõbrale reisimuljeid: „Fantastiline! Hotellis on nupp, vajutad seda – ja saabub daam! Väga mugav, pole vaja kuskil käia!”
„Vedas sul. Lõõgastusid pisut?”
„Miks pisut? Ma võtsin ta kaasa!”
„Daami?”
„Ei, nupu!”
* * *
1969. aastal toimusid Prahas lahtised kergejõustiku meistrivõistlused. Osa võttis ka venelane Ivanov, kes heitis vasarat. Esimesel katsel 84 meetrit. Enneolematu maailmarekord! Teisel katsel viskas mees vasara staadionilt välja! Kolmandal katsel tabas ta Karli kiriku torni! Ajakirjanikud piirasid ta ümber nagu mesilased, küsimusi sadas igalt poolt, aga Ivanov ei öelnud mitte üht sõna. Lõpuks karjus üks mees talle vene keeles kõrva: „Ma olen „Pravda” korrespondent, öelge ometi, mille on asi? Kuidas on võimalik taoline ime?”
Ivanov pressis läbi hammaste: „Andke mulle sirp, ja ma heidan vasara veelgi kaugemale!”
* * *
Loll-Ivan sõitis Pariisi komandeeringule. Koju tagasi jõudes jutustas ta oma elamusi: „Astusin Pariisis ühte restorani sisse. Minu lauda palus luba istuda väga võluv prantslanna. Naeratas kogu aeg. Mina prantsuse keelt muidugi ei osanud. Daam võttis paberilehe ja joonistas sinna veinipudeli. Ega ma loll ole, sain aru, et naine tahab minu seltsis juua. Tellisin pudeli. Jõime. Prantslanna naeratas kogu aeg. Siis joonistas ta paberile allee. Läksime jalutama. Puhkasime pargipingil jalga. Nüüd joonistas naine maja. Sain aru, et ta kutsus mind endale külla. Läksime. Kodus pakkus mulle konjakit ja igasugu head paremat. Siis näitas ta käega naeratades diivanile. Jeb tvoju mat, kust ta aru sai, et ma mööblivabriku direktor olen.”
* * *
Loll-Ivanilt küsiti, kas tal Twitter on?
Loll-Ivan vastas: „Jah, oli küll, kuid mul raviti see välja!”
* * *
Loll-Ivan püüdis järve ääres kala. Tõmbas välja kuldkalakese. Too paluma: „Kallis Ivan, lase mind järve tagasi, ma täidan selle eest kolm sinu soovi.”
„Hui staboi,” ütles Ivan ja viskas kalakese järve tagasi, korjas oma koli kokku ja sõitis bussiga linna tagasi. Ilm oli lämbe.
„Oh oleks nüüd klaasike külma viina ja üks hea krõmpsuv hapukurk,” mõtleb Ivan peaaegu kuuldavalt. Ja näe imet: äkki ongi tal ühes käes viinaklaas ja teises hapukurk. Ivan laskis märjukesel hea maitsta ja mõtles, et vaat kus kalake – sõna pidas. Nüüd soovis Ivan, et oleks veel mõni pudel viina. Ja vaata imet: äkki oligi kott pudeleid täis. Neid imesid märkab kõrvalpingil istuv mees, kes ütleb Ivanile: „Ole hea, nõiu mulle ka pudel viina!”
„Türa sulle persse!” heidab Ivan. Äkki küsija tunnebki endal midagi tagumikus. Täitus ka kuldkalakese lubatud kolmas soov.
* * *
Loll-Ivan on tööasjus Pariisis ja mõtleb: „Naiste jaoks mul raha ei jätku, aga ma vähemalt söön korralikult.”
Ta läheb gurmaanide restorani ja laseb toidul hea maitsta. Kelner tuleb arvega: „Ja nüüd soovib monsieur arvatavasti naist?”
„Ei-ei, mis te nüüd!” protesteerib Ivan. „Ei mingit naist!”
„Selge-selge – monsieur soovib tüdrukut.”
„No mis tüdrukut! Ei soovi ma teie tüdrukut!”
„Ahhaa, monsieur soovib poissi.”
„Aitab sellest naljast!” karjub Ivan. „Ma nõuan Vene suursaadikut!”
„See läheb teile kalliks maksma, monsieur, aga meie firma täidab loomulikult kõik teie soovid.”
* * *
Vene muinasjutt.
Eksinud kord Loll-Ivan metsas ära. Tiirutas ja tiirutas, kuni jõudis kanajalgadel seisva onnini. Koputas uksele. Avas Baba-Jaga.
„Baba-Jaga,” küsis Ivan, „kas sinu juurde öömajale saab?”
„Sa oled ikka tõesti Loll-Ivan!” vastas Baba-Jaga. „Vana olen, pojake, selliste asjade jaoks! Vana!”
* * *
Juut loeb Moskva metroos araabiakeelset ajalehte.
Loll-Ivan paneb seda väga imeks ja küsib: „Moiša, kas sa oled peast segi läinud? Miks sa araabiakeelset lehte loed?”
„Aga sa vaata, mis siin kirjutatakse,” vastab Moiša. „Kõik pangad kuuluvad juutidele, juudid kontrollivad meediat, kõik juudid on rikkad, juudid valitsevad maailma… Kas võib veel paremaid uudiseid olla?!”
* * *
Loll-Ivan on Pariisis linnaekskursioonil. Giid jagab selgitusi: „Mu daamid ja härrad, teie ees on Louvre loss, see väike maja aga on avalik maja… Meist vasakule jääb siseministeerium. See seal on aga avalik maja… Sõidame mööda Elyssee paleest. See maja seal nurgal on aga avalik maja.”
„Kas teil korralike naisi ka on?” küsib jahmunud Ivan.
„On küll, monsieur, aga nad on väga kallid!”
* * *
Turismireisil viibiv Loll-Ivan jalutab Seine’ jõe kaldal Pariisis. Äkki märkab ta noort ilusat naist, kes peseb jões jalgu. Ivan tahaks temaga meelsasti vestelda, aga ta ei tea kuidas alustada. Pealegi on Ivan palju kuulnud prantslannade kõrgest vestluskultuurist. Lõpuks võtab Ivan ennast kokku, astub neiule lähemale ja küsib ettevaatlikult: „Tere päevast! Kas täna on ka soe vesi?”
„Ega ma termomeeter pole, ma olen lits!”
* * *
Loll-Ivan lamab mere kaldal. Tal on väga palav. Äkki kuuleb mees häält: „Ivan, kas tahad külma õlut?”
„Tahan,” vastab Ivan ja näeb kohe enda ees kannu vahutava õllega.
Siis kuuleb ta taas häält: „Ivan, kas tahad maja mere kaldal?”
„Tahan,” vastab Ivan.
Ja juba kerkiski tema kõrvale uhke maja.
„Aga kas sa autot tahad?” jätkab hääl.
„Tahan!”
Ilmus ka auto.
Siis küsib aga Ivan: „Ega sa juhuslikult kuldkalake ole?”
„Ei, Ivan, ma olen puskar!”
* * *
Loll-Ivan avaldab naisele armastust: „Jeb tvoju mat, ja tebja ljublju, bljad! A tõ, suka jobanaja – hui tõ menja ljubis, jeb tvoju mat!”
* * *
Loll-Ivan läks kalapoodi.
Juudist poeomanik otsustab venelast lollitada ja pakub talle heeringapead.
„Väga tervislik, väga kasulik. Soodustab ajutegevust ja arendab mõtlemisvõimet,” räägib juut.
Ivan laseb ennast pehmeks rääkida ja ostab kalapea. Läheb mööda tänavat, lutsutab heeringapead ja mõtleb: „Küll ma olen ikka loll, selle raha eest oleksin võinud osta kaks kilo heeringat!”
Ta keerab ringi ja läheb poodi tagasi.
„Neetud juut, sa petsid mind. Selle raha eest oleksin ma saanud kaks kilo heeringat!”
„Ma ei ole sind petnud,” lausub juut rahulikult. „Näe, tarkus juba tulebki!”
* * *
Jumal otsustas ahvist inimese teha. Ta astus pilve servale ja hüüdis kõuehäälel: „Ahvid, tulge puu otsast alla ja hakake inimesteks!”
Ronisidki ahvid kibinal-kõbinal alla ja ennäe imet: mõned püüdsidki juba kahel jalal kõndida ja mõnel läks see juba ka korda. Jumal vaatas seda ja nägi, et see hea oli. Seal märkas jumal, et üks ahv oli veel puu otsa jäänud. Issanda meelepaha oli suur.
„Ja mis sina seal kükitad,” hüüdis looja vägeval häälel, „kas sa ei kuulnud minu käsku?”
„Что блядь?” ühmas ahv.
* * *
Loll-Ivan läheb Tallinnas bordelli. Perenaine saadab mehe juurde tütarlapse. Nad vestlevad veidi, tütarlaps istub mehele sülle ja too sosistab näitsikule midagi kõrva. Neiu jookseb õhku ahmides minema.
Seda nähes saadab perenaine veidi kogenuma daami meest lõbustama, kuid ka see daam jookseb kiljudes minema. Perenaine paneb väga imeks, et sellise korraliku väljanägemisega meesterahvas palub teha midagi, mis tema tüdrukud nii endast välja viib, ja otsustab ise järele kontrollida, milles asi.
Perenaine läheb mehe juurde, nad vestlevad veidi, võtavad natuke napsi ja perenaine istub saladuslikule kliendile lõpuks sülle.
Sellepeale sosistab Loll-Ivan perenaisele kõrva: „Kas ma võin rublades maksta?”
* * *
Loll-Ivan tuli patendibüroose ja pakkus uut tüüpi hiirelõksu. „Vaadake,” ütles ta komisjonile, „ma leiutasin uue lõksu, ökonoomne ja mugav. Põrandaprakku tuleb poolest saadik pista žiletitera, ühele poole panna juustutükk ja teisele poole tükk vorsti. Hiir tuleb, vaatab ühele poole, näeb: juust; vaatab teisele poole – vorst ja lõikabki endal kõri läbi.”
Komisjon arutas ideed tükk aega. Siis öeldi Ivanile: „Tore leiutis, aga teatavasti on meil mõningaid raskusi juustu ja vorstiga. Kas te ei saaks oma hiirelõksu natuke ringi teha, noh, ilma nende lisanditeta.” Ivan oli nõus ja tuli paari nädala pärast tagasi.
„Ma arvestasin teie soovitustega ja nüüd näeks minu hiirelõks välja selline: paneme põrandaprakku žiletitera, hiir tuleb, vaatab vasakule: pole midagi. Vaatab paremale: pole ka midagi ja lõikabki endal kõri läbi.
* * *
Loll-Ivan lonkis järvekese kaldal ja äkki näeb – kuldkalake sipleb rannaliival. Ivan astub lähemale ja vaata imet – kuldkalake kõnetab teda inimkeeli: „Hea inimene, päästa mind, viska mind järve tagasi.
Selle eest täidan ma kolm sinu soovi!”
„Noh hästi,” kostis Ivan, „kui sa nii lahke oled: muuda järve vesi viinaks!”
„Maitse vett,” käskis kuldkalake.
Ivan tõmbas peoga vett suhu – sulaselge viin!
„Teine soov, oo tee rutem, ma lämbun!”
„Hästi! Näe, järve voolab oja. Muuda selle vesi ka viinaks, muidu solgib järve ära!”
Mekkis siis Ivan ojavett – puhas viin!
„Kolmas, kolmas soov, oo ma lämbun!” anus kuldkalake.
Ivan kratsis kukalt.
„Tee veel üks poolik ja kao kus kurat!”
* * *
Pärast manöövreid küsib reamees Loll-Ivan oma sõbralt, teise rühma komandörilt: „Mida ütles pataljonivana sinu rühma kohta?”
„Kas ma jätan sõimusõnad välja?”
„Jah.”
„Sel juhul mitte midagi.”
* * *
Purjus Loll-Ivan istub jõe kaldal ja on halvas tujus, sest viin sai otsa ja uut pudelit pole kusagilt võtta. Sobrab siis niisama ajaviiteks käega kaldaliivas ja talle satub pihku mingisugune kõva ese. Mees kaevab eseme välja ja see osutub vanaks õlilambiks. Äkki ilmub lambist sisinal džinn.
„Mida soovid, käskija?” pöördub vaim aupaklikult Ivani poole.
„Kuradi vaim, mine õige persse!” käratab Loll-Ivan kuraasikalt, ja hetk hiljem: „No, no! Kes mul pükse alla kisub?!”
* * *
Loll-Ivan peatus ühes Pariisi hotellis.
Ühel õhtul tuli tema tuppa administraator ja ütles: „Mu härra, see on kolme inimese tuba ja te olete siin üksinda. Usun, et teil ei ole midagi selle vastu, kui asute ümber kõrvalasuvasse kaheinimese tuppa. Te hakkate uut tuba jagama ühe daamiga. Kas olete nõus?”
Ivanil polnud midagi ettepaneku vastu ja kolis kõrvaltuppa.
Teises voodis pikutas võluv prantslanna. Kuna aeg oli hiline heitis Ivan ilma pikema jututa oma voodisse ja püüdis uinuda.
„Mul on palav,” ütles äkki prantslanna.
Ivan tõusis kirudes ja avas akna.
„Mul on külm,” ütles prantslanna natukese aja pärast.
„Kas te ei tahaks täna öösel asendada ainu naist?” küsis Ivan.
„Ja, muidugi, mu härra!”
„Siis, vana lehm, mine pane ise aken kinni!”
* * *
Loll-Ivan pidi varsti Pariisist ära sõitma ja mõtles mida veel kaasa osta. Läks siis apteeki ja ostis 50 preservatiivi. Tuli hotelli tagasi ja luges oma ostu igaks juhuks üle – üks oli vähem. Kuna apteek oli juba suletud, otsustas Ivan minna järgmisel päeval õiendama. Mõeldud tehtud. Hommikul läks ta kohe apteeki ja ütles müüjannale: „Eile õhtul ostsin ma teilt 50 preservatiivi, teie aga andsite 49.”
„Musjöö, kas ma tõesti rikkusin teil öö!” imestas müüjanna.
* * *
Loll-Ivan ja Manja kepivad. Naudingu kõrghetk on lähenemas, kuid Manja vajaks veel midagi, mis võimendaks orgasmi.
„Kallis, tee mulle natuke haiget…”
Loll-Ivan jätkab pumpamist, ja tundes orgasmi saabuvat, pressib läbi hammaste: „Kannata veel natuke, niipea kui lõpetan, peksan sul larhvi segamini.”
* * *
Loll-Ivan töötab Hispaanias kitsekarjusena ja on koos kohaliku karjusega nädalaid mägedes. Hommikul on üks kits peadpidi aia vahele jäänud. Kohalik karjus kasutab olukorra kohe ära ja hakkab kitse nikkuma.
„Nüüd on sinu kord!“ ütleb ta Ivanile, kui on lõpetanud.
„Kui peab, siis peab,“ vastab Ivan ja pistab pea aia vahele.
* * *
Loll-Ivan: „Ma olin hiljuti nädal aega Pariisis.”
„Kas sa „Mona Lisat” ka nägid?”
„Ei, selles litsimajas, kus mina käisin, sellenimelist tüdrukut küll ei olnud.”
* * *
Prantslanna, inglanna ja venelanna iseloomustavad oma mehi.
„Minu mees on nõtke nagu hirv ja sale nagu soobel,” ütleb uhkusega inglanna.
„Minu mees on tugev nagu lõvi ja ujub nagu delfiin,” kiidab prantslanna oma abikaasat.
„Ma ei teagi kohe, kellega teda võrrelda,” ütleb pärast hetkelist mõtlemist Loll-Ivan, „kuid seda, et ta vana lits on, tean ma täpselt.“
* * *
Loll-Ivan ostab uue Mercedese, läheb linna peale sõitma ja ajab ühe inimese teise järel alla.
Lõpuks saavad mendid ta pidama: „Mis te ometi teete? Te olete juba kaheksa inimest alla ajanud!“
„Aga miks on siis minu autole sihik paigaldatud?“
* * *
Itaallane, prantslane ja Loll-Ivan istuvad baaris ja räägivad, mis keegi eelmisel õhtul tegi.
„Eile õhtus masseerisin ma oma naist parima oliiviõliga. Me armastasime kirglikult ja ta kiljus viis minutit järjest!” räägib itaallane.
„Mina masseerisin oma naist spetsiaalse erootilise õliga,” ütleb prantslane. „Me armastasime kirglikult ja ta kiljus viisteist minutit järjest!”
Siis ütleb Loll-Ivan: „See ei ole midagi! Mina masseerisin oma naise eile õhtul üleni võiga sisse ja ta lausa röökis kaks tundi järjest!”
„Vapustav!” imestavad teised. „Kuidas on võimalik saada naine kaks tundi järjest röökima?”
„Ma pühkisin käed kardinatesse.”
* * *
Venemaal.
Ühes korteris peetakse Loll-Ivani pulmi. Peo haripunktil heliseb uksekell. Noorpaar läheb avama. Uksel seisavad kaks tursket selli ja küsivad: „Me oleme Heade teenuste büroost. Kas teie tellisite kakluse?”
* * *
Loll-Ivan on nädalakese Jaapanis äriasju käinud ajamas ja nagu uksest sisse saab, ütleb naisele: „Roni nüüd kähku teki alla!”
Naine on muidugi meelitatud mehe tähelepanust, viskab hilbud seljast ja eesootavate armurõõmude ootuses poeb ruttu voodisse. Loll-Ivan aga prantsatab voodisse riideid seljast võtmata, tõmbab mõlemale teki üle pea ja teatab rõõmsalt: „Sa vaata, Marusja, kui vingelt Seiko kell pimedas hiilgab!”
* * *
Nüüdisaegne vene muinasjutt.
Ühes korteris läks veevärk rikki. Kutsuti torujüri. Tuli Loll-Ivan. Peremehel oli aga noor ilus tütar. Neiu sosistas santehnikule kõrva: „Kui isa pakub raha, ära võta. Kui pakub veini, ära joo. Aga sa palu tema käest üks roostes nael. Kanna seda kaasas, saad õnnelikuks!“
Loll-Ivan tegigi nii. Võttis naela ja väljus. Isa kallistas tütart ja lausus: „Hästi tehtud, tütreke! Raha jäi alles.“
Nädala pärast tuli Ivanile sõjaväekutse. Meditsiinikomisjonis jutustas ta arstidele selle loo ja näitas roostes naela. Arstid vaatasid üksteisele otsa ja õnn tuli! Loll-Ivani ei võetud sõjaväkke!
