„Kuldne dušš”
„Kuldse duši”, „veespordi” või urofiilia all mõistetakse seksuaalse erutuse tekkimist uriinist. Urofiili erutab näiteks urineeriva inimese (tavaliselt vastassoost) vaatamine, tema kusejoa endale suunamine, uriini joomine (urofaagia), selle pakkumine teisele isikule vm. See hälve on otseses seoses müsofiiliaga, aga ka sadismi ja masohhismiga. Urofiilia eriliigid on eritiste söömine (koprofaagia, spermofaagia). Psühholoogid peavad urofiiliat seksuaalseks hälbeks, mis võib kujuneda väikelapsena kogetud elamuste või puberteediaegse voodimärgamise tagajärjel. Allategija saab tavaliselt ema noomituste ja etteheidete osaliseks või koguni karistada. Võimalik, et voodimärgaja otsib omaenda uriini soojuses aseainet emalikule hoolitsusele ja tähelepanule. Urofiilia võib oma erinevates vormides areneda nii kaugele, et kusi muutub urofiili ainukeseks kire- ja naudinguobjektiks, tõeliseks fetišiks. Teise teooria järgi võib urofiilia saada alguse sellest, et ema keelas pojal peenisega mängida või seda pissimisel peos hoida. Seepärast võimendas murdeeas tärkav sugutung poisi huvi kõige urineerimisega seonduva vastu.
Suhtumine urolagniasse pole mitte igal pool negatiivne. Näiteks on uriinierootika levinud mõnede Kagu-Aasia rahvaste juures, kusjuures seda praktiseeritakse täiesti avalikult, kuna kusi pole sealsete elanike meelest mitte räpane, vaid pigem puhastava toimega vedelik. Isegi India rahvusliku vabadusliikumise juht Mahatma Gandhi jõi omaenda uriini, et kehale toitaineid tagasi anda.
Vanadel aegadel omistati uriinile koguni maagilisi omadusi ja sellel on olnud koht ka rahvameditsiinis. Kapten Edward Moor kirjeldab oma 1810. aastal ilmunud raamatus „Hindu Pantgeon” eriskummalist ebausku: „Parim puhastaja on lehma uriin, millega piserdatakse skulptuure. Iga usklik või puhtusest lugu pidav inimene ei möödu kusevast lehmast, ilma et pistaks kätt püha joa alla või jätaks lonksukese joomata. Kui aga lehmal ei juhtunud häda olema, siis kõditas kärsitu mööduja lehma sõrmedega seni, kuni lehm hakkas vett laskma.”
Seksimängudes ei ole uriin aga sugugi ohutu, sest selles võib olla baktereid ja viirusi. Urofiilid kusevad üksteise kehale, suguelunditele, näole või isegi suhu. Selline tegevus (sadismi üks vorme) on suguühte aseaine, sest asjaosaline saab orgasmi kas teisele inimese peale vett lastes või vahetult pärast seda masturbeerides.
Urofaagia on urofiilia vorm, mis on seotud kusejoomisest saadava naudinguga. See hälve võib nii kaugele areneda, et inimene hakkab pudeliga avalikes käimlates uriini koguma nautimaks seda siis kodus nagu margiveini.
Uriin on erutav ka mõnele naisele. 19. sajandi lõpus kirjeldas saksa seksuoloog Merzbach noort naist, kes hoidis onaneerimisel nina all pudelit mehe uriiniga. Ta armastas jalutada meeste WC-de ümbruses, hingas sisse kuse lõhna ning masturbeeris avalikult, jälgides samal ajal tualetist väljuvaid mehi. Meestel eraldub kusemisel koos uriiniga ka seksihormooni androsterooni, mis võis kirjeldatud juhtumil naisele erutavalt mõjuda.
Eufemismimaigulise mõiste „kuldne dušš” on kindlasti kasutusele võtnud urofiilid ise. Nende hulgas leidub neidki, kes kohtuvad mõttekaaslastega kas mõnes korteris või kinnises klubis, et ühist huvi koos välja elada. Paljude klubiliikmete jaoks on teiste nähes või teiste peale kusemine sissejuhatus veelgi julgematele seksimängudele.
Igivana, kuid tõestamata rahvatarkus ütleb, et kes on armsama uriini joonud, ei saa enam temast lahti. Henry Miller olevat väitnud, et peab nägema urineerivat naist saamaks teada, kas teda tõesti armastatakse. Teisalt on jällegi arvatud, et uriini joomisel on seksuaalset erutust suurendav või orgasmi vallandav toime. Seksuoloog Havelock Ellis kannatas ka ise urofiilia all. Kui uskuda rahva hulgas liikuvaid jutte, siis olevat nii mõnegi lesbide peo ajal olnud võõrustaja uriini joomine kokkutuleku tipphetki.
©Peter Hagen
