Kuidas töötab rahvas linnas ja maal (1938)

Maaelanike töötingimusi tuleks parandada. Kodukorrashoid nõuab perenaistelt palju vaeva. Kultuurmõnusused on linlasel kümme korda kergemini kättesaadavamad kui maaelanikul.

Keegi ei saa ütelda, nagu ei armastaks Eesti rahvas tööd. Oleme sündinud ja kasvanud töötava rahva keskel ja hakanud juba maast-madalast tööd rügama, üsna vähene protsent rahva üldarvust on näinud paremaid päevi.
Nii et tööd lõhutakse kõvasti maal ja linnas. Tehastes pannakse kehtima uusi töötamismeetodeid, lisatakse kangruile telgi juure ja otsitakse muid mooduseid ning abinõusid, et töö aga areneks kiiremalt. Maaelanikku sunnib töö ise kõike jõudu välja panema. Suvi on lühike ja tööd kuhjuvad sageli lühiajaliselt töötajaile kaela. Kibedal heinatöö-ajal peavad kaasa lööma kõik töövõimelised inimesed, isegi raugad ja lapsed. Töötahtmist on, ja päris laiskadel inimestel polekski maal midagi teha. Inimest, kes „tõmbab töö juures tagasi“, pilgatakse ja nokitakse igal parajal juhtumil ja teda ei tarvita naljalt keegi. Kui rahvast valgub maalt linn a, siis üteldakse tavaliselt, et vaadake, keegi ei viitsi enam rasket talutööd teha. Kõik kipuvad puhtama töö ja parema põlve peale. Rahva linna valgumise põhjusi on mitu, kuid ega pole ka see vale, et osa linnaminejaist tõesti loodab paremaid töötingimusi ja puhtamat elu. Sest kuigi külaelu on vabariigi kestes tunduvalt kultuuriliselt edenenud, on suur osa meie talundeist siiski hallid ja armetud küll.

Eriti hakkab see silma inimesele, kes on elanud kauemat aega linnas. Maal suvitanud postiametnik kirjutab oma kutseühingu häälekandjas: „Kuid midagi teravat ja kontrastset lõikab südamesse juba siis, kui astud üle koduläve: toad on nii kitsad ja madalad, laes ripub ämblikuvõrke ja ülal, igas seinanurgas oleks kui siidine põõsas neist kärbsepüüniseist. Seintelt on langenud krohvi, aknad on väikesed kui palavikus silmad. Hetkeline nukrus ja pettumus ümbritseb mälestuste kaunidust. Kui väikesed tunduvad nüüd need ruumid ja teisiti kui enne, tähendan vennale, kes on tulnud põllult, heameelel külalise tulekust. Tööpäev vähemalt kuusteist tundi. Raske, füüsiline töö, kuid toit tagasihoidlik, sest iga parem suutäis on väärt ära müüa, maksab raha, mida talus nii hädasti vaja. Oma maa ja majapidamine annab küll toidu ja riide, kuid raha mitte sentigi, kui sellele sendile alalõpmata ei peetaks klaperjahti. On meilgi, palgalistel, vahel kitsas käes, kuid siiski võime tunda enam mugavusi: on vaba aega, on seltskondlikku meelelahutust, töö on võrdlematult puhtam ja vähem väsitav kui talus. Peaasi aga on puhtus, võimalus hoida korda oma korteris ja riietuse juures. Maal loomade toimetamine ja tolmused või alati määrivad tööd õues  põllul aga teevad kodu korrashoidmise äärmiselt raskeks. Eriti seepärast, et on puudus töökatest. On koguni nii, et perenaise peamine töö on põllul ja aias kaasalöömine, mitte kodu korrashoid, toiduvalmistamine, karjatalitus. Sellest siis tulebki, et põrandal on pori, aknaklaasid vaevalt läbinähtavad ja näljased kärbsepilved söögiajal mesilastesülemina iga toidupala ja supinõu kallale… Millega aga ei suutnud harjuda ega leppida, oli see, et tööpäeva lõpul puudub võimalus enese täielikuks puhastamiseks, üldse korra ja puhtuse omapärane mõiste maal. Ja vannituba kus oleks see küll vajalikum kui maal, talus! Nojah, mõni talu asetseb jõe ääres, siis pole higistel tööinimesel muud kui hüppa sumdi vette ja tunned end kohe inimesena. Mis peab aga pererahvas seal tegema, kus kaevu põhjas natuke sogast vett on või kus vett tuuakse põuasel ajal vaadiga mitme kilomeetri tagant! Praegu õpetatakse maa-algkoolides juba õpilasile piinliku puhtuse pidamist. Vaadatakse järele isegi küüntealused, aga kui sama laps sirgub suureks, siis pole tal võimalik end puhtaks pesta pärast rasket päevatööd. On teada juhtumeid, kus õpetajad sõidavad raudteed kasutades linna sauna, sest koolimajades ega kogu külas pole sauna!

Ja meie päevil leidub veel küllaltki selliseid inimesi, kes hurjutavad linna haritud noori, et mis nad siin linnas aega surnuks löövad mingu maale tööle. Ega keegi tööd karda, aga elamistingimused maa töö juures on sellised, et peletavad inimesed eemale.
Mis puutub maainimeste kultuurlõbudesse ja meelelahutustesse, siis on need tunduvalt kehvemad ja raskemini kättesaadavad kui linnas. Raadio on seni leidnud tee vaid jõukamaisse taludesse. Juba seltsimajja minek ja sealt hilisel tunnil tagasitulek vihmase ilmaga ja porise teega on vaevaline asi. Linnas on kinod ja teatrid kõik käe-jala juures ja valgustatud tänavate ääres.
Maaraamatukogud sisaldavad vähe raamatuid ja kui keegi toobki raamatu koju, siis puudub tal oma nurgake ja tihti ka aeg selle lugemiseks.
Kui vaatleme nüüd pealiskaudseltki linna elu, siis peame tunnistama, et siin on tõesti puhtam ja parem. Ja seda neil, kel töö või teenistusots käes. Linnakorterid, kuigi need on kitsad, on muutunud palju mugavamaks kui paarkümmend aastat tagasi. Perenaistel pole enam vaja tassida vett üle hoovi pesuköögist, sest vesi on majas ja paljudes majades isegi korteris. Vannitubadega kortereid on vähe ja nende üürid kallid, aga üldvanni leidub uutes ja paljudes vanemais majadeski. Peale selle on Tallinnas ehitatud mitu moodsat sauna. Linlane võib end nädalas mitu korda puhtaks küürida, kui selleks tahtmist ja vajadust on. Ka tehastesse ehitatakse pesumaju ja duširuume.
Tööpäev on linlasel kindlaks määratud. Vabal ajal on tal oma tuba ja oma luba. Vaat’ need on hüved, mida maal ei ole. Oleme kultuuriliselt maaühiskonna sotsiaaloludest ette jõudnud. Meil on tuhandeid ja kümneid tuhandeid keskkooliharidusega kodanikke. Nende nõuded on suurenenud ja nende ilumeel arenenud. Kurb on sellise noore elu hallis ja armetus talumajas. Kooliskäinud ja linnakultuurist nakatatud perepojad ja -tütredki ei taha seal olla, vaid lendavad kodupesast välja. Kui maal hakkab kerkima uusi maju, kui lööb särama elekter ja tiheneb seltskondlik tegevus, siis pole kahtlust, et rahva linna valgumine väheneb. On vaja rohkem rahvamaju, raamatukogusid ja kas või kohvikuidki, nagu Jaagupi haridusselts juba asutanud ongi. Kohvik kooskäimakohana on igatahes eelistatavam kui kõrts.
Praegusaja liiklemisvahendite ja ühendusteede juures ei ole linn enam selleks imedemaaks, kuhu maaelanik pääseb kas paar korda elus või ei pääse üldse. Nüüd on linna elu ja kultuur kõigil näha ja maaelanik ei taha kultuurmõnususte suhtes olla linlasest ikka ja alati halvemas seisukorras.

„Päevaleht“ 3. november 1938