Kuidas üks tubli idasakslane õpetas eestlasi keppi tegema

See juhtus palju-palju aastaid tagasi, kui eestlased ei osanud veel keppi teha ja poiss ei teadnud, milleks tal noku on või miks see vahel kõvaks läheb ja mis siis peale hakata. Ja siis tulid üks tark idasakslane meile tobukestele appi. 1991. aastal avaldas kirjastus Koolibri Klaus Verchi brošüüri „Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma.” Teeme seda koos nendega!

POISTEL ON SUGUTI, TÜDRUKUTEL TUPP
Puhkuse ajal elavad härra ja proua Marks oma laste Oliveri ja Ulrikega mere ääres. Nad on üürinud suvila. Seal on väga vähe inimesi.
Ulrike ja Oliver mängivad rannas alasti. Ema istub lamamistoolis ja loeb.
„Oliver, ma olen täpselt samasugune kui sina. Aga mul on patsid. Sellepärast ma olengi tüdruk,“ teatab äkki Ulrike.
„Vale jutt,“ vastab Oliver, „kui sul patse ei oleks, saaksin ma ikka aru, et sa oled tüdruk.“
„Oliveril on õigus,“ toetab teda ema. „Vaata Oliveri hoolega! Ta on natuke teistsugune kui sina.“
„Ah jaa, tal on noku, aga mul ei ole,“ ütleb Ulrike.
„Mitte noku, vaid suguti,“ pahandab Oliver, „tüdrukutel sellist asja ei ole.“
„Oota,“ ütleb ema, „sul on küll õigus, aga mitte täiesti. Tüdrukutel ei ole sugutit, kuid neil on tupp. Ma selgitan teile. Vaadake, Oliveril on suguti, sest ta on poiss. Kui ta kempsus käib, tuleb sealt välja piss ehk uriin. Hiljem, kui Oliver on juba suur, võivad sealt ka seemnerakud väljuda. Selleks on Oliveril suguti taga juba praegu kaks väikest kera. Neid nimetatakse munanditeks. Seal arenevad hiljem seemnerakud. Munandid asuvad jalgade vahel kotis, mida nimetatakse mu- nandikotiks. Suguti, munandid ja munandikott on poisi suguelundid. Tüdrukutel on tupp.“
„Kas sealt tuleb minu piss välja?“ katkestab teda Ulrike.
„Ei, tupest ei tule pissi. Poistel on suguti, väike tõruke väljaspool, tüdrukutel voolikutaoline elund seespool, kõhu sees. Seda nimetataksegi tupeks. Jalgade vahel on tupeava. Ulrike, sinu piss tuleb ühest teisest avausest, mis asub tupe- avast kõrgemal. See on palju väiksem kui tupeava.“
„Ulrikel küll neid avasid ei ole,“ ütleb Oliver.
„Need ei paista välja. Nad asuvad pilus ja neid katavad kaks pehmet nahavolti. Ulrikel võid sa ainult nahavolte näha. Täiskasvanud nimetavad neid häbememokkadeks.“

„Need on siis tüdrukute suguelundid,“ ütleb Oliver.
„Aga Oliveril on neid rohkem kui minul! Tal on ju munandid ka, need väikesed kerad!“
„Ka sinul on sellised kerakesed olemas, Ulrike, sa ainult ei näe neid. Nad on sinu kõhu sees. Needki on suguelundid nagu poistel.“
„Kas sealt tulevad ka seemnerakud välja?“ tahab Oliver teada.
„Ei,“ naeratab ema, „seal kasvavad siis, kui Ulrike suur on, tibatillukesed munarakud. Sellepärast nimetatakse neid kahte kerakest tüdrukutel munasarjadeks. Munarakud on seal peidus, kuni tüdruk saab täiskasvanuks. Siis võib naise kõhus munarakust väike laps areneda. Selleks on vaja, et üks seemnerakuke jõuaks munaraku juurde. Laps tuleb tupe kaudu välja.“
Ulrike ei kuulagi lõpuks enam ema juttu ja ehitab liivalossi edasi. Oliver kardab, et õde lõhub seal midagi ära. Ta jookseb Ulrike juurde ja näitab, kuidas tuleb kaitsekraavi kaevata.

ISA ON TEISTSUGUNE KUI OLIVER
Isa läheb hommikul esimesena vannituppa, sest ta peab varakult tööle minema. Pärast duši all käimist ajab ta habet.

Ulrike on sel hommikul vara üleval. Ta ei jõua ära oodata, millal tema saab duši alla minna.
„Issi, kas sa oled varsti valmis?“ hõikab ta ja lipsab vannituppa. „Miks sa pead habet ajama?“
„Kõik mehed peavad seda iga päev tegema, kui nad habet ei taha. Oliver ka, kui ta suureks saab.“
„Ma tean juba,“ ütleb Ulrike õhinal, „emme rääkis, et meie kehale kasvavad siis karvad. Ka kätel, jalgadel ja suguelundite ümber on karvad. Oi, sinul on isegi rinna peal natuke!“
„Jah, meestel on kehal rohkem karvu kui naistel.“
„Issi, kas Oliveri suguti kasvab sama suureks kui sinul?“
„Muidugi! Oliver kasvab,“ seletab isa, „tema käed, jalad ja kõik teised kehaosad kasvavad suuremaks. Ka suguti, munandid ja munandikott kasvavad. Oliver hakkab siis niisama jämeda häälega rääkima nagu mina. Kuula!“ ja isa põristab nii madala häälega kui saab.
Ulrike naerab: „Nagu karu. Küll on naljakas, kui Oliver ka niimoodi põristama hakkab.“
Isal on habe aetud ja ta paneb oma pardli kappi. Ulrike uurib isa ja mõtleb pingsalt. Siis ta küsib: „Kas sinu suguti ripub alati niimoodi, issi?“
„Miks sa seda küsid?“ tahab härra Marks teada.
Ulrike seletab isale: „Ma nägin hiljuti, et Oliveri suguti oli kõva. See seisis päris sirgelt, natuke ülespoole, ei rippunud alla. Kas sinul on ka mõnikord nii?“
„Jah. Igal poisil ja mehel on nii. See on päris loomulik. Võib-olla näppis Oliver oma sugutit. Või oli tal kange pissihäda. Siis võib väikestel poistel suguti natukeseks ajaks kõvaks minna.“
„Kas sinul on täpselt samuti?“ küsib Ulrike.
„Jah, aga meestel läheb suguti kõvaks ka veel siis, kui seemnerakud hakkavad sugutist välja tulema.“

„Siis, kui tahetakse titat,“ katkestab Ulrike.
Isa parandab kohe: „Sa tahtsid öelda, et kui tahetakse last sigitada.“
„Jah. Kas sa seletaksid mulle seda kunagi täpsemalt?“
„Ma seletan sulle kohe. Aga kõigepealt peame riidesse panema, muidu hakkab külm.“
„Ma teen siis kähku,“ ütleb Ulrike ja läheb kiiresti duši alla.

KUI TÜDRUK ON SUUR, ALGAB TAL MENSTRUATSIOON
Ulrike vaatab hommikul, kuidas ema ennast peseb. Ta seisab vannitoa uksel, öösärk seljas, sest ta on jälle liiga vara üles tõusnud. Ema peseb hoolikalt kogu keha ja kuivatab end.

„Emme, mis sa selle vatiribaga teed?“ tahab Ulrike teada.
„See ei ole vatiriba, vaid naisteside,“ parandab ema.
„Kas on ka lastesidemeid olemas, mida mina võiksin võtta?“ küsib Ulrike.
Ema vastab: „Sul ei ole veel sidet tarvis. Seda vajavad ainult tüdrukud ja naised, kellel on menstruatsioon. Tule, ma seletan sulle.“ Ema paneb valge sideme endale jalgade vahele tupeava ette ja kinnitab selle erilise vöö külge. Siis ta riietub.
Ta räägib edasi: „Sa tead ju, et iga kuu tuleb naise muna- sarjast üks munarakk. Sellest areneb laps, kui munarakuga ühineb seemnerakk. Emakas valmistub selleks. Sul peaks ju meeles olema, et emakas on see paunake, mille sees laps kasvab.“
Ulrike noogutab õhinal.
„Näed siis. Ja selleks, et tillukesel munarakul, hiljem pisikesel lapsel seal pehme ja soe oleks, kattub emakas seestpoolt polstriga. Emaka seinale tekib väga kohev nahk, mille sisse voolab palju verd. On sul veel meeles, et veres on väga-väga peente osakestena beebi toit?“
Ulrike noogutab jälle.
„Kui munaraku juurde ei tule ühtki seemnerakku, on emaka polster ülearune. Emakas peab vabanema nahakihist ja verest, ta vajab rahu. Nahaosakesed ja veri satuvad tuppe ning tilguvad sealt vähehaaval välja. See kestab umbes viis päeva ja kordub iga kuu. Et aluspesu ei määrduks, kannavad naised pehmeid naistesidemeid nagu mina. Mõned naised panevad tuppe vatirulli – tampooni.
Vaata, kui pehmed on naistesidemed,“ ütleb ema, toob ühe sideme ja annab Ulrikele.
Ulrike imestab ja küsib: „Ja niisugust pehmet sidet tohin mina ka kanda, kui ma suur olen?“
„Jah, ma vaatan just praegu,“ jätkab ema, „et mul ei ole piisavalt sidemeid tagavaraks. Kui Oliver koolist tuleb, läheme kolmekesi apteeki ja ostame ühe paki.“
Kui Oliver koju jõuab, tormab õde kohe tema juurde. „Tead, kui ma suur olen, hakkan naistesidemeid kandma. Vaata, niisuguseid nagu see, mille ema mulle andis.“

HEAD KEPPIMIST, ÕNNISTATUD SEEMENDAMIST, RAHULDUST PAKKUVAT PEEGLI EES VÕI PERELIIKMETE NÄHES PIHKUPEKSMIST JA MÕNUSAT SAKSA STIILIS ANAALSEKSI, KALLID LUGEJAD!

MAAJA