Kui eesriie avaneb

35 minutit lugemist

Mees ütleb naisele, et ta ostis teatrisse kaks piletit.
„Kui ilus, kallis! Ma kohe riietun ümber.”
„Jah, hakka sellega tõesti pihta, sest etendus on juba homme.”

* * *

„Kallis, ma olen kindel, et sa ei taha vana kleidiga teatrisse minna,” ütleb mees naisele.
„Lihtsalt vaimustav, kui tähelepanelik sa oled!” rõõmustab naine. „Ometi kord taipasid!”
„Seda muidugi. Sellepärast ostsingi täna õhtuks ainult ühe pileti.”

* * *

„Mis sa siin teed?”
„Kuidas mis? Tulin naisega teatrisse.”
„Aga kus naine on?”
„Täna on tema kord autot valvata.”

* * *

„Huvitav, miks pealtvaatajad enne tema esinemist nii kõvasti plaksutavad?” küsib üks taustalaulja teiselt.
„Mis seal imestada! Ta ju ise ütles, et ei hakka enne laulma, kui saabub vaikus!” torkab teine.

* * *

Teatris.
Naine: „Oled sa kindel, et lülitasid triikraua välja?”
Mees: „Mitte ainult ei lülitanud välja, vaid ohutuse mõttes võtsin ka kaasa.”

* * *

Enne esietendust.
„Ma kuulsin, et lavastaja olevat nõudnud viitsada statisti.”
„Kas tolle aja kostüümides või?”
„Ei, tavalistes riietes, saali täiteks.”

* * *

„Kui kaua etendus kestab?” küsib teatrihuviline kassas.
„Kuidas kunagi,” vastab piletimüüja. „Vahel kaks tundi, vahel tund, mõnikord ainult paarkümmend minutit. Me mängime tavaliselt viimase vaataja lahkumiseni.”

* * *

„Kas sul pole oma kohutava hääle pärast hirm? Kas sa ei karda, et sind välja vilistatakse?”
„Oh ei, ma esinen ju ainult televisioonis.”

* * *

Balleti reatantsija saab pärast etendust hiigelsuure roosikimbu kirjakesega: „Ma imetlen teid igal õhtul ja tahaksin teiega tuttavaks saada, sest ma tunnen, et te olete minu elu päike. Kas ma tohiksin teid täna õhtul kutsuda enda juurde šampanjat jooma?” Kimbus oli aga veel teine, väiksem sedel: „Kui teil ei ole aega, andke lilled ja kiri edasi mõnele oma kolleegile.”

* * *

„Kas eile oli ka ilus kontsert?”
„Jah, kaks daami laulsid soolot.”
„Lollus, kaks naist ei saa ometi soolot laulda.”
„Siiski – ühel neist polnud häält.”

* * *

Sõdur läheb teatrisse ja jääb etenduse ajal magama. Ta ärkab üles, kui primadonna laulab: „Viis päeva siin me olnud…”
„Kurat võtku!” hüüab sõdur. „Mul oli linnaluba ainult südaööni.”

* * *

„Nooruses mängisin ma viiulit. Ükskord hakkas ema isegi nutma.”
„See oli kindlasti eriti liigutav meloodia!”
„Ei, ma torkasin talle kogemata poognaga silma.”

* * *

„Ütle, Leo, kas sa ei leia, et lauldes väljendan tõelisi tundeid?”
„Ei, kui sul oleks natukenegi tundeid, siis sa ei laulaks üldse.”

* * *

Mustkunstnik kutsub publiku hulgast ühe vaataja lavale ja ütleb talle: „Vaadake, mida ma nüüd teen: teie kell kaob ja ilmub pärast jälle välja.”
„Väga hea,” vastab mees, „kella kaotasin juba kolm nädalat tagasi. Nii et teil jääb üle vaid ta mulle tagasi anda.”

* * *

Kui Wagneri ooperit „Tannhäuser“ mängiti Pariisis, asus prantsuse ajakirjandus millegipärast saksa heliloojat ründama. Pidevalt ilmusid umbes seda tüüpi anekdoodid:
Poeg: „Paps, ma tahan õppida muusikat!“
Isa: „Ei maksa, pojake, äkki saab sinust uus Wagner!“

* * *

„Mis? Te õppisite veel kuuekümneselt klaverit mängima? Kas teil raskusi polnud?”
„Oli küll – naabritega.”

* * *

Külastaja lahkub pärast esimest vaatust teatrist.
„Te lähete nii vara ära?” imestab garderoobihoidja.
„Miks vara? Nii palju kui ma tean, on teise vaatuse kirjutanud sama autor.”

* * *

„Võtke mind ooperikoori, ema arvates laulan ma hästi.”
„Sellest on vähe, tooge ka naabritelt soovitused.”

* * *

„Ma kindlustasin oma hääle miljoni dollari eest,” ütleb primadonna oma sõbrannale.
„Ja mida sa selle raha eest ostsid?”

* * *

„On ainult kaks põhjust, mis takistavad teid baleriiniks saamast.”
„Millised?”
„Teie jalad.”

* * *

New Yorgi Metropolitan Operas.
„Ema! Miks härrad esimestes ridades on kiilakad?”
„Nad maksid piletite eest oma skalpidega, mu poeg,” selgitab ema.

* * *

„See on lihtsalt uskumatu!” karjub lavastaja. „Etenduse viimases stseenis, enne suremist, hakkasite te äkki naerma!”
„Minu palga juures,” vastab näitleja, „näib surm mulle kõige õnnelikuma väljapääsuna.”

* * *

Väikeses külakinos heliseb telefon.
„Millal teil algab õhtune seanss?”
Mees kassas küsib vastu: „Millal te kohale jõuate?”

* * *

Puhkpilliorkestri proovil teeb dirigent märkuse: „Teine tromboon mängib valesti!”
„Teine tromboon pole veel tulnud.”
„Hästi. Öelge talle edasi, kui ta välja ilmub!”

* * *

„Kes on teie arvates praegu kõige populaarsem näitleja?”
„Meid on mitu,” vastas näitleja tagasihoidlikult.

* * *

Tuntud näitlejatar seisab keset oma garderoobi ihualasti ja suitsetab. Ootamatult ja uksele koputamata siseneb ruumi teatri administraator ning kivineb soolasambaks.
„Kas see šokeerib teid, et ma suitsetan?” küsib näitlejanna administraatori kohmetust märgates.

* * *

Teatrikriitik Alfred Kerr, kes paistis silma oma lakooniliste ja teravmeelsete ütlemiste poolest, kirjutas kord alljärgneva arvustuse:
„Schilleri „Orleans’i neitsi“ uuslavastus! Hämmastav! Eelmainitud neitsile, kes sündis 1412. aastal Domrémys ja põletati tuleriidal 1431. aastal Reimsis, on viimaks ometi korraldatud väärilised matused… meie teatris.“

* * *

Poolpurjus huligaan karjus kord tuntud vene konferansjeele saalist: „Aitab sulle meie lollitamisest, ma olen su lobast väsinud! Ega siga ole hanele seltsimees!”
„Väga õige!” ütles seepeale konferansjee. „Ma lendan kohe minema.”

* * *

Ühel „Jevgeni Onegini” etendusel ei teinud püstol pauku. Onegini osa mängiv näitleja ei kaotanud pead ja virutas Lenskile jalaga tubli obaduse.
„Milline nurjatus!” hüüdis seepeale asja taibanud Lenski. „Ma mõistsin kohe – su saabas on mürgitatud!”
Repliigiga maha saanud, kukkus ta lavale pikali ja „suri”…

* * *

Kuulus näitleja mängis kord Moliere’i „Ebahaiges”. Ühel etendusel irdus tal külgekleebitud nina. Mees hakkas seda oma kohale tagasi kleepima lausa publiku silme all.
„On ikka häda,” lausus ta peeglisse vaadates ja nina oma kohale sättides. „Nüüd on ninasse ka mingi tõbi külge hakanud. See tuleb ilmselt närvidest…”

* * *

Mängitakse melodraamat „Onu Tomi onnike”. Tund enne etenduse algust tuuakse teatrisse kümmekond sõdurit, kellel tuleb neegreid mängida. Neil tuli ühes stseenis istuda põrandal ja onu Tomi lavale ilmudes püsti tõusta, kummardada tema ees ja ütelda: „Tervist, onu Tom.”
Näidend algas. Esimestesse ridadesse olid istet võtnud kohaliku garnisoni kõrgemad sõjaväelased. Tahmaga üle määritud „neegrid” oma krässus parukatega istuvad lava ääres ja on silmadega kinni oma saalis istuvates ülemustes. Onu Tomi ilmudes kargavad „neegrid” üles, rivistuvad lava esiäärele, rabavad oma krässus parukad peast ning võtnud need käele nagu mütsid sõjaväes, lõugavad ülemuste poole vaadates: „Soovime tervist, onu Tom!”

* * *

„Hans, miks sa oma trombooni ära müüsid?”
„Ma sain juhuslikult teada, et naaber ostis püssi.”

* * *

Kord transporditi tuntud estraadiartist peale teda laval tabanud südameatakki kiirabiga haiglasse.
„Mille üle te kaebate?” küsib haiglas arst.
„Repertuaar on vilets…”

* * *

„Miks te ütlesite preili Waltonile, et ta peab minema Itaaliasse ennast täiendama? Ta on ju täiesti andetu?”
„Just nimelt. Kuid me elame ühes majas!”

* * *

Ühe väikelinna teatri primadonna oli tuntud oma riiaka ja skandaalse iseloomu poolest. Kord Puccini „Tosca” proovis oskas ta lavatöölised nii üles ärritada, et need otsustasid talle kätte maksta.
Ooperi finaalis on stseen, kus kangelanna viskub lossimüürilt alla. Tavaliselt oli kulisside taga virn pehmeid matte, millele primadonna vigastamatult maandus. Seekord olid lavatöölised matid asendanud batuudiga ja selle asemel, et publiku silmade eest varjatud müürijalamile „surnult” lamama jääda, ilmus kangelanna veel mitu korda liblikana lenneldes kulisside varjust nähtavale.

* * *

„Teie uus draama oli täitsa vahva. Ma viibisin eile selle esietendusel.”
„Ah see olite siis teie, kes saalis istus?”

* * *

Etendusel pole menu. Publiku hulgast hüüab keegi külastaja: „Kustutage vähemalt tuli ära, saaks rahulikult magada.”
Teine hüüab vastu: „Mitte mingil juhul, ma ei näe siis ajalehte lugeda!”

* * *

Sekretär ütleb telestuudio direktorile: „Eilset filmi vaatas vaid viis protsenti vaatajaskonnast.”
„Suurepärane,” rõõmustab direktor, „siis võime seda vähemalt kakskümmend korda näidata, enne kui kõik on näinud!”

* * *

Othello nõuab Desdemonalt selgitust, kuhu too on pannud tema kingitud rätiku. Selle peale ütleb keegi saalist: „Pühi oma nina käisega puhtaks ja ära sega etendust!”

* * *

Saksa helilooja Louis Spohr oli ühes 8-aastase tütrega oma uue oratooriumi peaproovil. laps, kes kogu aeg huvitult oratooriumi kuulas, elavnes märgatavalt, niipea kui hakkas kõlama lõpufuuga. Spohr pani seda tähele ja tahtis teada, miks just polüfooniline stiil nii väga tütart köidab.
„Sulle meeldib mu fuuga?“ küsis ta.
„Oh ei, isa,“ vastas tütar, „kuid ma tean, et kui muusikamehed seda kohta alustavad, siis hakkab su tükk lõppema ja me läheme koju lõunat sööma.“

* * *

„Kas see on komöödia või tragöödia?” küsib naine mehelt teatris valju häälega.
„Ära blameeri meid jälle, see on külalisetendus,” sisistab mees.

* * *

Konferansjee lausub näidendi autorile: „Palun teid lavale! Publik nõuab autorit.”
„Mitte mingil juhul! Mina ei ole nende killast, kes ennast elusalt kätte annavad!”

* * *

Üks sõber teisele: „Kas sa tuled tsirkusesse?”
„Mis seal põnevat näidatakse?”
„Üks alasti naine ratsutab hobusel.”
„Tore. Lähme. Ma pole juba kümme aastat hobust näinud.”

* * *

Mitte enam noor primadonna: „Kui teada tahate, siis, mind peetakse üheks maailma esimeseks lauljannaks!”
„See võib tõesti õige olla. Pidasingi teid umbes nii vanaks!”

* * *

Kaks sõpra lähevad teatrisse. Vahetult enne etendust ütleb üks teisele: „Mul on kole pissihäda, lase mind kähku välja.”
Mees tormab trepist alla, rebib ukse lahti, näeb selle taga mingisugust puud, teeb püksiluku lahti ja laseb sorinal oma vaeva välja.
Kui ta jälle tagasi saali jõuab ja oma kohale istub, küsib ta: „Ega ma midagi maha ei maganud? Kas juba toimus midagi?”
„Seda peaksid sina paremini teadma. Sina käisid ju laval kusel.”

* * *

„Te pole oma veendumustes sugugi kindel. Minut tagasi loopisite näitlejat riknenud tomatitega, aga nüüd plaksutate.”
„Ma tahan, et ta tuleks veel kord lavale, mul on veel kolm tomatit.”

* * *

Temake: „Kas tõesti viiakse see vaene pealtvaataja saalist välja sellepärast, et ta naeris?”
Tema: „Ei! Tahetakse lihtsalt selgitada, mis põhjusel ta naeris.”

* * *

„Kes oli see mees, kes täna voodeid läbi otsis?” küsib külastaja portjeelt.
„See oli kirbutsirkuse taltsutaja, kes rentis siin kirbujahi õiguse.”

* * *

Elegantse olemisega noormees hilineb kontserdile. Ta istub vaikselt oma kohale ja küsib siis naabrilt: „Vabandage, kas see on Chopin?”
„Ei tea, ma pole kohalik.”

* * *

Alfred de Musset kirjutas 1833. a. näidendi „Marianne kapriisid“. Etendusel Pariisis tõstis publik korduvalt häält, sest keegi isand norskas. Nõuti valjuhäälselt: „Lööge see mees saalist välja!“
Piletikontrolör astuski resoluutsel sammul looži, kuid tuli sealt peagi kohmetunult välja: „See on autor…“

* * *

„Tahaksin jälle võtta laulutunde. Kas võite soovitada, kus ma peaksin seda tegema?”
„Metsas.”

* * *

Paks mees trügib tsirkuses tühjale toolile.
„Vabandage,” ütleb ta ühele daamile, „astusin teile vist jalale.”
„Jah,” vastab daam, pärast seda, kui oli heitnud pilgu areenile. „See olite vist teie. Kõik kuus elevanti on alles areenil.”

* * *

Näitleja: „Miks te mind vallandate, kuigi ma ometi oma kohta täidan?”
Direktor: „Vaadake, te olete nagu ahi, mis oma koha täidab, aga ei tõmba!”

* * *

„Mis laulu praegu lauldi?”
„Kumba te mõtlete? Kas seda, mida laulja laulis või mida orkester mängis?”

* * *

Vana tsirkuseelevant suri ja loomatalitaja on täielikus ahastuses.
„Mis sa nüüd selle ühe elevandi pärast nii hirmsasti muretsed,” lohutab tsirkuse direktor.
„Sul hea rääkida,” ütleb loomatalitaja, „mina pean talle ju haua kaevama.”

* * *

„Kuidas möödus sinu esimene etendus?” küsib noorelt lavastajalt tema sõber.
„Suurepäraselt! Publik oli naerust kõveras.”
„Ja mida sa lavastasid?”
„„Hamletit”.”

* * *

„Mul oli teatris nii halb koht, et midagi ei näinud ja midagi ei saanud aru.”
„Rahustuge, minul oli väga hea koht, kuid aru ei saanud sellegipoolest.”

* * *

Teatritegelane küsis Shaw’lt: „Mis vahe on komöödial, draamal ja tragöödial?“
„See, et teie ei tee vahet, on isiklikult mulle komöödia, pealtvaatajaile draama ja teile tragöödia!“

* * *

Esinemise ajal küsib baleriin oma partnerilt: „Kallis, mida me teeme pärast etendust?”
„Ei tea, armsam,” vastab mees.
„Võib-olla läheme restorani ja tantsime nagu inimesed?”

* * *

Näidendi autor küsib tuntud kriitikult: „Mis te arvate, kas peaksin tegema mõned muudatused?”
„Täiesti õigustatud küsimus. Ma soovitaksin, et peakangelane näidendi lõpus mahalaskmise asemel poodaks üles.”
„Miks?”
„Lask võib magavat publikut ehmatada.”

* * *

Pärast näidendi esimest vaatust publik saalis vilistas. Enne teise vaatuse algust hoiatab lavastaja publikut: „Kui keegi veel hakkab vilistama, siis kordame esimest vaatust!”

* * *

Näitlejanna räägib kolleegile: „Kui pärast minu monoloogi eesriie sulgus, puhkes saalis aplausitorm!”
„Kas tõesti? Sellisel juhul pidi eesriie küll eriti ilus olema!”

* * *

Laulja jutustab sõpradele: „Ühel oma kontserdireisil oli mul ebatavaline elamus. Keegi daam kaotas äkki teadvuse ja kukkus toolilt maha, nii et ma pidin laulmise katkestama.”
„Kas daamil hakkas siis parem?” küsib keegi kaastundlikult.

* * *

Vahetult enne etenduse algust siseneb teatri direktori kabinetti administraator ja ütleb murelikult: „Saalis on ainult 24 inimest. Võib-olla jätaks etenduse ära ja maksaks piletiraha tagasi?”
„See ei ole võimalik!” kraaksatab direktor.
„Miks?”
„Kõik vaatajad tulid kutsetega!”

* * *

Tsirkuse külalisetenduse ajal tõuseb tugev torm. Sellest ehmunud elevant tõmbab halvasti kinni seotud köie lahti ja tatsab minema teadmata suunas. Järgmisel hommikul helistab keegi daam politseisse ja teatab ärritunult: „Palun teid ruttu kohale sõita. Minu aias laamendab mingi suur loom ja tõmbab sabaga kapsaid üles.”
„Ja mida ta siis nende kapsastega teeb?” tunneb korrapidaja huvi.
„Teate mis… Kui ma teile ütlen, kuhu ta need topib, siis te nagunii ei usuks.”

* * *

„Vaat see on alles laulja! Kohe tunda, et laul tuleb tal südamest!”
„Jah, ainult kahju, et see läheb tal läbi nina.”

* * *

„Minu tuttav läks eile teatrisse, kuid näidend oli nii igav, et ta tegi juba enne kolmandat vaatust minekut. Küll tuli alles skandaal.”
„Mispärast?”
„Ta mängis näidendis peaosa.”

* * *

Algaja näitleja küsib sõbralt: „Kas sa vaatasid eile etendust, milles mul õnnestus mängida?”
„Kuidas siis teisiti,” vastab see. „Kas sa siis ei märganud saalis ainukest inimest, kes sulle aplodeeris?”

* * *

Noor autor paneb teatri direktori ette oma esimese draama ja selgitab: „Minu tüki tegevus toimub külas.”
„Teate mis,” ütleb direktor, kui on mõned lehed läbi lugenud, „laske see draama ka külas lavale.”

* * *

„See on nii igav etendus. Läheme pärast teist vaatust ära.”
„Miks pärast teist?”
„Pärast esimest on garderoobis liiga suur tung.”

* * *

Lõppes „Carmeni” etendus. Carmeni osatäitja vilistas publik välja.
„Matsid! Milline harimatu publik – vilistada välja kuulus Bezee!”

* * *

„Mis põhjusel meie primadonna täna nii nördinud on?”
„Pärast etendust sai ta ainult seitse lillekimpu.”
„Kas seda on siis vähe?”
„Jaa! Ta maksis kümne eest.”

* * *

Silt teatri fuajees:
„Koerte kaasatoomine keelatud!”
Mõne päeva pärast oli keegi sildile juurde kritseldanud:
„Loomakaitseselts.”

* * *

Noor dramaturg teatridirektorile: „Mis teil õigupoolest minu vastu on? Te mängite minu tükke alati siis, kui maja on peaaegu tühi.”

* * *

Voltaire viibis heategeval kontserdil. Tükk aega kuulas ta kannatlikult asjaarmastaja laulja esinemist, kuid viimaks ta kannatus siiski katkes ja ta sõnas valjusti: „Tõepoolest, too laulja valetab ju koledasti…“
„Ta ei ole selles süüdi,“ selgitas keegi Volteire’ile. „Vaeseke on juba sündimisest saadik kurt.“
„Siis võib-olla oleks nüüd talle paras aeg öelda, et aaria on juba lõppenud?!“

* * *

Kohanäitaja ooperiteatris: „Kas soovite kava?”
„Ei, tänan, ma ei laula kaasa.”

* * *

„Miks näitlejad haaravad alatasa laualt telefoni järele?” küsib teatrikülastaja oma naabrilt. „Kas see alatine helistamine kuulub tüki juurde?”
„Ei, suflöör on haige ja ta ütleb haigevoodist ette.”

* * *

Näitlejanna direktorile: „Ma olen mitu kuud lavale ainult kirju kandnud. Kas ma ei võiks saada mõnda paremat osa?”
Direktor: „Hüva, nüüdsest peale hakkate ainult telegramme tooma!”

* * *

Müügile ilmus heliplaat poksitšempioni lauludega. Üks helioperaator teisele: „Kas keegi talle ei öelnud, et ta ei oska laulda?”
„Ei, kellelgi ei jätkunud julgust.”

* * *

Draama kriitika: „Tegelased rääkisid kõik väga selgelt, iseäranis arusaadavalt rääkis suflöör.”

* * *

„Kas sa kuulsid, kuidas ma eile laulsin? Hääl lihtsalt ei mahtunud saali!”
„Ei kuulnud, kuid nägin. Inimesed lahkusid, et su häälele jääks rohkem ruumi.”

* * *

„Kas oli ka tore etendus, proua?” küsib autojuht direktoriproualt, viimast teatrist koju sõidutades.
„Oli küll, ainult kole palju inimesi suri selles tükis!”
„Seda ma arvasingi! Kogu aeg tassiti teatri tagauksest sisse suuri lillekimpe ja -korve!”

* * *

I
„Kuidas publik „Othello” vastu võttis?”
„Suurepäraselt! Kuus korda tuli Desdemonat kägistada, enne kui publik lakkas plaksutamast!”

II
„Kuidas publik suhtus Desdemonat mänginud primadonnase?”
„Kui Othello hakkas teda kägistama, ei tahtnud müriseval aplausil lõppu tulla.”

* * *

Rändtsirkuse suur telk varises kokku.
„Kes andis elevandile aevastuspulbrit?” karjub direktor oma alluvatele.

* * *

Viiuldaja ütleb enne kontserti oma pruudile: „Täna mängin ainult sinule!”
Pruut: „Ah, mine nüüd ikka. Ehk tuleb peale minu veel paar kuulajat.”

* * *

Charles II aegsel Inglismaal mängisid ka naiste osi mehed või poisid. Kord juhtus, et etendus hilines. Kui kuningas nõudis aru, vastati talle: „„Kuninganna“ ajab veel habet!“
Pärast seda vahejuhtumit kehtestas Charles II korra, et lavale pääsesid ka naised.

* * *

Dramaturg: „Te olite eile minu uue tüki esietendusel. Mida te tähele panite?”
Kriitik: „Noh, kord naeratas publik mitu minutit.”
„Millise stseeni ajal?”
„Kui algas vaheaeg!”

* * *

Näidend vilistati välja. Ainult üks inimene plaksutas.
„Miks te plaksutate?” küsivad naabrid.
„Mina aplodeerin neile, kes vilistavad.”

* * *

Andetu baleriin esitab fragmendi „Luikede järvest”.
„Kuidas oli, härra direktor?” küsib ta lõpetades.
„Vaene lind,” ütleb direktor ohates.

* * *

Kontserdile hilinenud võluv blondiin küsib tema kõrval istuvalt proualt: „Mida esitatakse?”
„Beethoveni viiendat sümfooniat.”
„Juba viiendat? Siis hilinesin päris palju.”

* * *

Teatris pöördub daam tema taga istuva mehe poole: „Kui teid minu kübar segab, siis ma võin ta peast ära võtta.”
„Oh ei! Teie kübar on näidendist palju naljakam!”

* * *

Teatridirektor ütleb dramaturgile: „Ma lugesin läbi teie näidendi „Egiptuse vaarao Ramses I.” Ajastu koloriit on minu arvates õigesti edasi antud. Kuid kas teil ei ole midagi kaasajale lähemat?”
„On küll. Näidend „Ramses II.”

* * *

Teatrikassa juures.
„Kaks piletit parterisse, palun!”
„Kas „Boriss Godunovile” või „Othellole”?”
„Hoopis mulle ja mu naisele!”

* * *

Kui Enrico Caruso esines Pariisis, külmetus ta pärast kontserti ja turnee jäi pooleli. Ooperiteatri direktor oli endast väljas: „Mis nüüd saab?! Kuidas te võisite külmetuda!“
„Oh, selles on pariislased süüdi! Kõigepealt publiku palav heakskiit, siis tugev tuul, mille tekitas aplausitorm, seejärel arvustuse jäisus. Peab olema raudne tervis, et terveks jääda!“

* * *

„Öelge, naaber, kas teid ei häiri minu trompetipuhumine?”
„Kui me teiste majaelanikega seda asja arutasime, siis ma tõesti tundsin teie pärast muret, kuid nüüd on mul juba täiesti ükskõik, mis nad teiega teevad.”

* * *

Kaks naist lobisevad kontserdi ajal omavahel.
„Ma ei saa aru, miks mu mees kunagi kontserdile kaasa ei tule.”
„Mina küll saan aru,” ütleb sõbrannade taga istuv mees.

* * *

Texase miljonäri villas esineb kuulus pianist. Kõlavad viimased akordid ja sellele järgnevad tormilised kiiduavaldused. Peremees on äärmiselt rahul ja pöördub pianisti poole: „Aga nüüd, maestro, mängige meile „Kuupaiste sonaati”.
„Kas veel kord?” küsib pianist imestunult.

* * *

Teatridirektor: „Kas te juba pakkusite kellelegi oma näidendit?”
„Ei, härra direktor.”
„Kuid kes teil siis silma siniseks lõi?”

* * *

„Kuidas teile eile teatris meeldis?”
„Kõik oli lihtsalt suurepärane! Minu uus kleit äratas üldist tähelepanu…”

* * *

Esietendusel kohtuvad kaks uhkelt rõivastatud daami.
„Miks te üksi olete? Kus teie mees on?”
„Te ju teate, et teda ei huvita moed mitte üks raas.”

* * *

Vaheajal, pärast esimesest vaatust, tormab näidendi autor lavale ja ütleb erakordselt halvasti mänginud näitlejale: „Ma muudan režiid – te ei sure mitte kolmanda vaatuse lõpus, vaid otsekohe!”

* * *

Pärast kontserti pärib üks primadonna teiselt: „Miks te nutate, kallis? Teil oli ju suur menu!”
„Jah, kuid teil ka.”

* * *

Kui noor Liszt esines esmakordselt avalikul kontserdil, kostis saalist vilistamist. Liszt ootas ära, kuni kõik jäi jälle vaikseks, mängis siis edasi ja vilistas meloodiat kaasa. Publik oli jahmunud, midagi niisugust polnud kontserdisaalis veel kuuldud. Kui kontsert oli lõppenud, kummardas Liszt viisakalt ja selgitas: „Suurima heameelega tulin asjatundliku publiku soovidele vastu. Nagu ma aru sain, eelistatakse vilistamist klaverimängule…“
Tormiline aplaus oli selle teravmeelsuse tasuks.

* * *

Portjee teatridirektorile: „Just praegu kukkus üks mees rõdult alla esimesse looži! Mida me peame tegema?”
„Las maksab otsekohe hinnavahe kinni!”

* * *

Publik võttis noore dramaturgi lavatüki vastu väga jahedalt.
„Ma olen rõõmus,” lausub dramaturg sõbrale, „et nad mind veel välja ei vilistanud.”
„See polnud võimalik. Ei saa ju ühtaegu haigutada ja vilistada.”

* * *

Laulja laulab maakultuurimajas kurba laulukest, ise aga piilub silmanurgast, kas kuulajad ka härduvad. Ta näeb, et saali nurgas seisab eideke ja nutab haledasti. Laulu lõppedes astub kunstnik eidekese juurde ja küsib: „Kas tõesti ajas nutma?”
„Miks ta ei ajanud,” vastab eideke. „Minu kits mökitas täpselt samuti, kui hundid teda murdsid.”

* * *

Sõbrannad omavahel.
„Eile oli mul suur menu! Ma vaatasin balletti.”
„Ja mis siis?”
„Ma istusin kolmandas reas ja baleriinid tõusid kikivarvule, et mind näha.”

* * *

„Kes oli see härra, kellega sa ennist rääkisid?”
„Näitleja.”
„Näitleja? Tänaval teda nähes seda küll ei võiks öelda!”
„Laval samuti!”

* * *

Kui näitleja proovile hilineb, siis:
algaja näitleja saab käskkirjaga karistada,
keskpärane – suusõnalise noomituse,
hea näitleja pääseb vabandamisega,
väga hea näitleja ees aga vabandatakse ise.

* * *

„Ma käisin eile teatris.”
„Üksi?”
„Ei, seal oli veel umbes kümme inimest.”

* * *

Teatris mängiti sõjanäidendit. Teatud momendil pidi sõdur lava taga kuulipildujast tulistama, et saavutada vajalikku heliefekti. Kui see hetk saabus, ei kostnud mingeid laske. Raevunud näitejuht tormas lava taha.
„Mis viga? Miks te ei tulistanud?”
„Tõrge.”
„Mis tähendab tõrge? Ega siin sõda ei ole. Siin on teater!”

* * *

„Teie vist kinnitasite, et minu ooper vilistatakse välja?” küsib helilooja oma vaenlaselt.
„Kes siis vilistada sai, kui kõik magasid,” vastab küsitu.

* * *

Pianist esitab Liszti „Ungari rapsoodiat.” Üks kuulajatest pühib silmanurgast pisara.
„Te olete vist ungarlane?” küsib naaber.
„Ei, ma olen muusik.”

* * *

Kontserdi algul kurdab lauljanna korraldajale, et teda segab tõmbetuul. See vastab: „Ma palun vabandust, kuid madam võib uhkust tunda. Uksed avanevad seetõttu, et inimesed tulevad teie laulu kuulama.”
Pool tundi hiljem küsib lauljanna korraldajalt: „Kas nad tõesti ikka veel tulevad?”
„Ei, nüüd nad lähevad.”

* * *

Noor autor toob teatrisse oma esimese näidendi. Kui lavastaja on selle läbi lugenud, ütleb ta autorile: „Ma ei või lubada, et minu teatris inetuid sõnu öeldakse.”
„Kuid minu näidendis neid pole.”
„Selle-eest võib neid etenduse ajal saalis kuulda.”

* * *

„Küll mul on kahju, et teid polnud minu uue näidendi esietendusel,” ütleb dramaturg oma tuttavale.
„Või nii! Kas nad said siis oma raha tagasi?”

* * *

Keegi naine on kontserdile hiljaks jäänud ja palub kohanäitajal end saali lasta.
„Võimatu,” vastab too, „kui ma praegu ukse lahti teen, jookseb pool saali tühjaks.”

* * *

Ooperiproovi ajal pöördub dirigent primadonna poole: „Rohkem kirge! Kas te pole siis kunagi armastanud?”
„Olen küll, kuid mitte kunagi samaaegselt laulnud.”

* * *

Pärast vaheaega teatris.
„Vabandage, proua, kas see oli teie, kelle jala peale ma astusin?”
„Muidugi mina, jalg valutab siiamaani.”
„Tule, Emma, ma leidsin meie rea üles!”

* * *

Teatri direktor tenorile: „Teie oleksite võinud olla Caruso kõige parem asetäitja.”
Tenor meelitatult: „Kas tõesti?”
„Jah, te oleksite võinud Caruso asemel surra.”

* * *

„Ma ei saa aru, miks te olete miss Johnsoni häälest nii vaimustatud. Miss Williamsi hääl on tunduvalt suurema ulatusega.”
„Kuid selle eest on miss Johnsoni isa tunduvalt rikkam.”

* * *

Kohe pärast kontserdi algust väljub keegi saalist.
„Kas kontsert pole huvitav?” küsib temalt administraator.
„See on väga huvitav.”
„Võib-olla polnud teil hea koht?”
„Koht oli väga hea.”
„Mis siis juhtus?”
„Mul oli väga kõle olla üksinda nii suures saalis.”

* * *

„Fausti” etendusel räägib härra Agur võrdlemisi valjusti oma naisega. Tema naaber protesteerib: „Olge ometi vait! Ühestki sõnast ei saa aru.”
Agur vastab: „Üks haritud inimene teab ometi „Fausti” peast!”

* * *

„Mida sa eile ooperis kuulsid?”
„Oh, ära kohe parem küsi! Beckermann on pankrotis, kindral Haasi tütar on ära jooksnud ja Joffe juveeliäri paljaks riisutud.”

* * *

„Kas te olete mustkunstnik?”
„Jah, ma saen naisi pooleks.”
„Kas teil õdesid-vendasid on?”
„Jah, kuus poolõde.”

* * *

Alfred läheb tsirkusesse tööd otsima. Ühes käes on tal suur, teises väike kohver. Suurest kohvrist võtab ta piraka kivi ja lööb selle endale vastu pead puruks.”
„Suurepärane,” ütleb direktor, „kuid mis teil väikeses kohvris on?”
„Peavalutabletid.”

* * *

„Sellel plaadil laulab kuulus Caruso.”
„Kuid Caruso ei laulnud kunagi saksa keeles.”
„Tähendab, see on siis tõlge.”

* * *

Teater on peaaegu tühi. Direktor ütleb näidendi autorile: „Teie näidend ei meeldi publikule.”
„Kust te seda teate, kui saalis pole vaatajaid.”

* * *

„Kuidas teile eilne esietendus meeldis?”
„Kahjuks oli mul seisukoht ja ma olin inimeste vahele nii kinni kiilutud, et ei näinud midagi.”
„Kuid te olete ju pikka kasvu!”
„Jah, aga ma olin näoga seina poole!”

* * *

Teatri kulisside taga jutlevad kaks näitlejannat.
„Mida sa küll selle eest annaksid, et sul oleksid samasugused kuldsed juuksed nagu minul?”
„Mida sina andsid?”

* * *

Mustkunstnik: „Lasen teie silmade all sellel noorel tütarlapsel kaduda!”
Hääl publiku hulgast: „Võtke parem minu naine!”

* * *

Teatris lõppes etendus, kus kangelane läks vapralt oma surmale vastu. Kui teatrit hakati lukustama, märgati, et keegi daam istub veel saalis.
„Näidend on lõppenud,” ütleb kohanäitaja. „Kangelane on surnud. Miks te koju ei lähe?”
„Ta oli nii vapper,” vastab daam. „Ma mõtlesin, et vaatan veel ta matused ära.”

* * *

Teatridirektori abikaasa sünnitas teise lapse. Üks kriitik ütleb teisele: „Mis sa selle peale kostad?”
„Ta tahab, et vähemalt kodus oleks täis maja.”

* * *

„Mis kell kontsert lõppes?”
„Kell üheksa.”
„Kas jäid rahule?”
„Väga! Kartsin, et see kestab kümneni!”

* * *

Näitleja saabus tagasi külalisesinemistelt.
„Mul oli tohutu menu. Ma esinesin linnaväljakutel ja inimesed plaksutasid vahetpidamata.”
„Sul vedas,” salvab kolleeg, „järgmisel nädalal poleks sul enam sellist menu olnud.”
„Miks?”
„Sünoptikud ennustavad ilma jahenemist ja sääski jääb vähemaks.”

* * *

Näidendi peaproovil ütleb lavastaja noorele näitlejannale: „Ma kardan, et nii lühikese kleidiga ei saa te seda osa korralikult täita.”
„Miks?”
„Näidendi lõpus ütleb teie mees: „Kallis, sa varjad midagi minu eest.” Kas teile ei tundu, et see fraas kõlaks naljana?”

* * *

„Te olete näitleja? Aga mina olen pankur. Oma häbiks pean tunnistama, et ma pole juba kümme aastat teatris käinud.”
„Pole viga, mina pole ka ligi kümme aastat pangas käinud.”

* * *

„Kas te veetsite eile teatris meeldivalt aega, proua Jahu?”
„Algul jah, proua Tainas, aga siis hakkas muusika hirmus kõvasti mängima ja lausa võimatu oli vestelda!”

* * *

„Kas sa tead,” räägib näitlejanna oma sõbrannale, „mu mees tahab, et ma läheksin teatrist ära.”
„Mul on tunne, et vaatajad ostsid ta ära.”

* * *

Anne on halb näitleja. Tema kolleegid annavad talle seda sageli mõista. Anne kaebab direktorile. See lohutab: „Näete, kui halvad võivad olla näitlejad. Olge õnnelik, et teie ei ole näitleja.”

* * *

„Kuidas teile meeldib minu draama?”
„Oivaliselt. Vargapoisid on hästi iseloomustatud. Isegi sõnad, mis nad räägivad, on varastatud.”

* * *

„Te mängite oma osa, kannatajat ema, suurepäraselt!” ütleb teatridirektor kiitvalt. „Teie näol peegeldus kogu aeg talumatu valu.”
„Pole mingi ime,” vastab näitlejanna. „Mul oli kinga sees nael ja see valmistas mulle kogu etenduse ajal koledat valu.”
„Ma loodan, et te ka järgmise etenduse ajaks selle naela kinga sisse jätate,” sõnab direktor.

* * *

Konsultatsioonil.
„Öelge palun, professor, kuidas saab minu häält kõige paremini rakendada?”
„Teie näiteks… võiksite väga hästi appi karjuda, kui teie majas peaks tulekahju puhkema!”

* * *

Vestlus kupees.
„Eile oli mul ilus elamus. Pärast etendust kutsus publik mind viis korda lavale tagasi.”
„Mõtleks vaid! Mind kutsutakse igal õhtul vähemalt sada korda välja, aga ma ei pööra sellele mingit tähelepanu.”
„Kas olete samuti näitleja?”
„Ei, ma olen ettekandja.”

* * *

Teatri direktor näitlejale: „Surmastseeni mängisite te nii loomutruult, et pärast etendust käis tervelt kuus inimest minu käest küsimas, kas teie korter jääb vabaks.”

* * *

Vaheajal kohtuvad teatris kaks kriitikut. Esimene neist haigutab.
„Sedasama tahtsin minagi öelda,” sõnab teine.

* * *

„Kas sa ei laula enam kirikukooris?”
„Ei – puudusin ühel pühapäeval ja kohe olid kirikulised õpetajalt küsinud, kas vana orel on lõpuks korda saadud.”

* * *

Illusionist kutsub saalist enda juurde poisikese.
„Kas sa võid kinnitada saalisolijatele, et näed mind esimest korda?”
„Jah, isa!”

* * *

„Minu lauluõpetaja ütles, et oma häälega võiksin ma ilma pikema jututa ooperisse minna.”
„Aga loomulikult, ainult et sa pead enne pileti ostma.”

* * *

Neiud pärast kontserti: „Solist oli võrratu! Missugune tehnika!”
„Jaa, heleblondist tumebrünetiks!”

* * *

„Ma kuulsin eile, kuidas te laulsite.”
„Oh, ma lihtsalt lõin aega surnuks.”
„Kuid olete valinud selleks väga julma relva.”

* * *

Kuulus tenor pidi laulma Ameerikas mõned aariad lõvipuuris, et rahuldada jänkide sensatsioonihimu.
„Teil ei tarvitse karta,” lausub impressaario, „lõvi on täiesti kurt.”
„Kas teil pole mõnda niisugust lõvi, kes oleks halvatud?” pärib ettevaatlik laulja.

* * *

„Miks seda lauljat võrreldamatuks nimetatakse?”
„Sellepärast, et oleks lihtsalt piinlik teda teistega võrrelda.”

* * *

Noor näitleja on oma esimese rolliga maha saanud ja küsib pärast etendust saalis olnud sõbrannalt: „Kuidas oli? Kas ma mängisin hiilgavalt?”
„Ei oska sulle midagi öelda. Täpselt sel ajal, kui sa laval oma kolme sõna ütlesid, ma aevastasin.”

* * *

Teatris mängitakse „Jevgeni Oneginit”. Onegin tapab duellil Lenski.
Väike Juku küsib: „Ema, kas ta tapeti sellepärast, et ta nii halvasti laulis?”

* * *

Kuulus kirjanik, kes direktori kutsel kord teatrit külastas, läks kulisside taha, kus talle tutvustati kogu truppi. Kui külalisele esitleti suflööri, surus ta kaua tema kätt ja ütles: „Teiega on mul eriline heameel tuttavaks saada. Ma ostan pileti harilikult parteri esimesse ritta ja seepärast kuulan kõiki klassikuid – Schillerit, Shakespeare’i, Molieri – lühidalt, kõike paremat otse teie suust.”

* * *

Inglise rändteatri direktori juurde tuleb üks näitlejatest.
„Palun palga arvel kaks naela avanssi!”
„Kaks naela? Millele te sellises kolkas niisuguse summa kulutate?”
„Ma pean juuksuri juurde minema. Õhtul on ju „Romeo ja Julia”. Niisuguse habemega ei saa ometi Romeod mängida.”
„Mnjaa,” sügas direktor kukalt. „Sellisel juhul peame täna „Othellot” mängima.”

* * *

Pianist: „Uskuge mind, Elise, mul on närvid täitsa läbi. Oleksin praegu meelsasti sellises kohas, kus ma ei näeks ühtegi hingelist.”
Elise: „No andke siis ometi üks kontsert!”

* * *

Ühelt heliloojalt küsiti, mida ta siin ilmas kõige rohkem hindab.
„Raha, veini ja siis kuulsust,” oli vastus.
Sõbrad olid rabatud.
„Kuidas nii? Raha ja vein on sulle kuulsusest tähtsamad?”
„Väga lihtne,” selgitas helilooja, „raha eest saan ma veini, vein tiivustab minu annet ja ande abil saavutan kuulsuse.”

* * *

„Mõtle, kui ma viiulit mängisin, purustas naaber kiviga mu akna!”
„Veidrik! Nüüd kuuleb ta ju veel paremini.”

* * *

Töötu näitleja tuleb pärast viljatut tööotsimist õhtul koju ja leiab naise voodist, riided lõhki rebitud.
„Taevas hoidku! Mis juhtus?”
„Kallis mees,” nuuksub naine, „ta ootas sind mitu tundi ja vägistas siis mu ära…”
„Kes see lurjus oli?”
„Sinu agent, kes leidis sulle tööd.”
„Ah see tore sell? Miks sa kohe ei öelnud…”

* * *

Ühel kontserdil pahandab helilooja ühe andetu lauljanna peale. Kui too alustab laulu: „Oleksin ma linnuke…”, laulab helilooja vaikselt kaasa: „Ja mul üks kassike oleks, ta sinu juurde saadaks.”

* * *

Neiu: „Mina hakkasin klaverimängu harjutama juba kolmeaastaselt.”
„Siis pole ime, et te nüüd kolmekümneselt olete hakanud õpitut unustama.”

* * *

„Asutasime laulukoori. Kõik liikmed on toredad sellid. Kokku tulles teeme väikesed napsud, mängime kaarte ja tantsime. Väga lõbus on!”
„Millal te siis laulate?”
„Teel koju.”

* * *

Tõusik: „Mida te praegu mängisite?”
Viiuldaja: „See oli improvisatsioon.”
„Ah, minu lemmikpala!”

* * *

„Kuidas sa eilse õhtu veetsid?”
„Pruut viis mind oratooriumi kuulama.”
„Mis asi see on?”
„Kohe selgitan. Kui ma ütlen sulle: „John, anna mulle sigaretti!” – siis see ei ole oratoorium. Aga kui ma ütlen: „Oo, John, oo, J-ohn, anna, oo anna mulle, mul-le sigaretti, oo anna saa. J-ohn, John, anna mulle siga-siga-retti!” – vaat see on juba oratoorium.”

* * *

Algaja dramaturg: „Tõin teile oma esimese näidendi.”
Teatridirektor: „Millest seal juttu on?”
„Temake armastab teda ja tema…”
„Tema armastab teist?”
„Ei. Tema armastab ka temakest.”
„See on originaalne!”

* * *

Orkestriproov.
Lavastaja palub dirigenti, et puhkpille nii väga ei forsseeritaks, ja lisab: „Me ei kavatse surnuid üles äratada.”
Dirigent noogutab nõusoleku märgiks ja pöördub orkestri poole: „Puhkpillidel paluks mängida rohkem piano. On täiesti piisav, kui elavad magama ei jää.”

* * *

Väike Sven on koos isaga esimest korda kontserdil. Poiss vaatab kord lauljat, kord dirigenti ja küsib siis: „Isa, miks see mees kogu aeg ähvardab seda naist kepiga?”
Isa seletab pojale, et mees ei ähvarda, vaid dirigeerib.
„Ahah,” vastab Sven mõtlikult, „aga miks siis see naine nii kõvasti karjub?”

* * *

„Ma kuulsin, et su naine tantsis enne näitlejaks saamist balletis?”
„Jah, ja isegi väga edukalt. Kuid ta ei suutnud seda välja kannatada, et ta ei saanud terve õhtu jooksul ainsatki sõna öelda.”

* * *

Kui trompetist on harjutanud poole ööni, koputab naaber tema uksele: „Vabandage, kell on juba kaks ja ma tahan magada.”
„Suurepärane! Kohe mängin teile „Hällilaulu”.”

* * *

Rändtsirkuse programmi naelaks on vana hambutu lõvi. Kord etenduse ajal tormas direktori juurde hirmunud areeniteener: „Härra direktor! Taltsutaja revolver läks rikki.”
„Milleks talle seda vaja on?”
„Aga kui taltsutaja tulistamise järele jätab, uinub lõvi silmapilkselt.”

* * *

„Teate, ma külastasin maja, kus ma noorena viiulit mängima õppisin, ja mõelge vaid – naabrite püssidest lastud kuuliaugud olid ikka veel seintel ja aknaklaasil näha!”

* * *

„See on ju meie klaver. Kuhu te seda veate?”
„Teie korteris on tulekahju.”
„Tõesti või? Oi, siis tehke mulle meelehead ja viige see kolakas ruttu tagasi!”

* * *

„Kuidas see juhtus, et Bill hakkas elevanditaltsutajaks?”
„Algul pidas ta kirbutsirkust, kuid siis muutus ta lühinägelikuks!”

* * *

„Millise osa ma uues näidendis saan?” küsib andetu, ent pretensioonikas näitleja.
„Te olete selles näidendis peakangelase ema.”
„Mida see ema seal teeb?”
„On kümme aastat enne esimese vaatuse algust ära surnud,” vastab lavastaja kuivalt.

* * *

„Ma sooviksin teises vaatuses publikut millegagi üllatada,” räägib näitleja lavastajale.
„Pole midagi lihtsamat – õppige oma osa pähe.”

* * *

„Mida te ütlete tolle lauljatari kohta? Kas ta meeldib teile?” küsib kontserti jälgiv kriitik oma ametivennalt.
„Kahjuks ei oska ma teile selle peale midagi vastata, sest ma jätsin oma prillid koju.”

* * *

„Kunst on julm,” ütles noor näitleja, kes oli määratud kuulsale näitlejale dublandiks ja jäi ootama, millal viimane ometi libedal tänaval mõne luu murraks.

* * *

„Kui ma saaksin ainult kordki elus Hamletit mängida, siis võiksin rahus surra!” ohkab näitleja südamepõhjast.
„On sul siis kergem, kui teid koos maetakse?” küsib lavastaja osavõtlikult.

* * *

„Miks te hakkasite muusikaga tegelema alles küpses eas?” küsib ajakirjanik tuntud heliloojalt.
„Juhtus nii, et kui meie peres sündis seitsmes laps, siis otsustasin, et peaksin oma loomingulisi võimeid proovima ka mõnel teisel alal.”

* * *

„Te varastasite oma naabrilt tšello ja peitsite selle ära. Kas te oskate siis tšellot mängida?”
„Ei, aga minu naaber ka mitte.”

* * *

Teatrikooli lõpetanud noormees saab oma esimese rolli ja läheb vanematele uudist kuulutama: „Ma mängin meest, kes on 20 aastat abielus olnud.”
„Vaeseke,” ohkab isa, „sa pead ju tumma mängima.”

* * *

„Selles viletsas kostüümis ei saa ma ometi kuningannat mängida, härra direktor!” ütleb näitleja.
„Pole viga. Ütelge vahel jutu sekka, et alamad ei tasu korralikult makse ja riigikassa on tühi.”

* * *

„Kuulge,” katkestab dirigent proovi, koputades dirigendikepiga vastu noodipulti, „ärge unustage, et te laulate toreadoori, mitte härja partiid.”

* * *

„Miks sa harjutad iga päev kuus tundi klaverimängu?”
„Peab teadma mida tahetakse.”
„Ja mida sina tahad?”
„Kõrvalkorterit!”

* * *

Tsirkuse esietendus.
Artist laob lauale kuus tooli üksteise otsa ning kogu selle kupatuse otsas balansseerides hakkab viiulit mängima.
Publik peab hinge kinni, kuid äkki kostab kellegi uusrikkast proua hääl: „Nojah, Elmar, Neeme Järvi ta nüüd just ei ole!”

* * *

„Miks tsirkusedirektor nii murelik on?”
„Tema etenduse tõmbenumbri staar, mootorrattal sõitev karu on jalga lasknud.”
„Küll ta looma varsti üles leiab.”
„Vaevalt, karu põgenes mootorrattaga!”

* * *

„Revo, kes on teie laulukooris kõige musikaalsem?”
„Osvald.”
„Kas ta laulab siis nii hästi?”
„Ei, ta läheb välja, kui meie hakkame laulma!”

* * *

Võõrustaja: „Kas te ei leia, et mu naine laulab hästi?”
Külaline: „Kuidas palun?”
„Ma küsisin, kas te ei leia, et mu naine laulab hästi?”
„Te vabandage, aga ma ei saanud küsimusest ikka aru, keegi naine kõrvaltoas lõugab nii valjusti.”

* * *

Noor näitlejanna on arstlikul läbivaatusel.
„Õnnitlen teid,” ütleb arst, „lõpuks ometi on teil kandev roll!”

* * *

Miljonär sai viiekümneaastaseks ja siis täitus tema lapsepõlve salaunistus: tal lubati dirigeerida suurt sümfooniaorkestrit. Kuid juba pärast esimest proovi oli sümfoonikutel selge, et ettekandest ei saa asja. Pärast viiendat vaevarikast proovi kutsub löökriistamängija teisi orkestrante üles streikima. Kuid kõik tahavad jätkata, lõppude lõpuks makstakse neile väga hästi. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem äpardusi proovidel. Lõpuks ei pea löökriistamängija närvid enam vastu ning ta esitab keset proovi oma trummidel kõrvulukustava soolo. Isehakanud dirigent paneb taktikepi käest, kergitab umbusklikult kulme ja küsib: „Kes seda tegi?”

* * *

Uusrikkad külastavad Pariisis teatrit. Mõne aja pärast müksab proua Pekk meest ja ütleb: „Vaata, seal ees istub Maurice Chevalier.”
„Lollus,” sisistab mees, „ta on ammu surnud.”
Naine haarab otsustavalt binokli, vaatab läbi selle mõnda aega ja ütleb siis võidurõõmsalt: „Näed sa, et mul oli ikkagi õigus, just praegu ta liigutas ennast!”

* * *

Kolleeg küsib andetult lauljalt: „Kuidas su kontserdireis läks?”
„Üsna hästi, ainult Pärnus oli saal peaaegu tühi!”
„Sa oleksid pidanud oskama sellega arvestada,” lausub kolleeg pead vangutades, „sa oled ju seal juba varem esinenud.”

0

Your Cart