Kõik inimesed on perverdid

Dr Amoros, kas me kõik oleme tõepoolest perverdid?

Loomulikult, kuid oleks naiivne arvata, et kõik inimesed seda ka tunnistada julgeksid.

Alustuseks küsigem: mis on normaalne seks?

Sellele küsimusele on väga lihtne vastata. Normaalne seks on see, kui suhteliselt pimedas toas on mees naise peal (või mõnes teises sündsamas poosis), vahekord kestab umbes 10 minutit ja seejärel jäävad mõlemad magusasti magama. Sellest variandist edasi algab aga juba kõik see, mis võib nii või teisiti laveerida normaalse ja perversse seksi piiril või olla koguni loomuvastane.

Mis on perverssus?

Klassikaline määratlus on: sugukihu väärastumine, kus instinkti rahuldamisel on keskne tähtsus muudel seikadel kui normaalsel suguühtel. Selle mõiste defineerimisel rõhutavad seksuoloogid, et suguline vahekord on normaalne ainult inimesega, kelle vastu tuntakse armastust ja hellust. Aga mis siis, kui inimest ei armastata, aga teda ihaldatakse. Kas juba ongi tegemist perverssusega? Armastus võib olla kui tahes tugev, kuid see ei tähenda veel seda, et seks kahe armunu vahel klapiks. Muide, rahvasuu paneb asja lühidalt ja tabavalt paika: kõik kolm asja siin ilmas on kas paksukstegevad, amoraalsed või loomuvastased.

Miks siis sugukihu väärastub?

Inimene on mõtlev olend. Erinevalt loomast ei juhi teda ainult instinktid, lõhnad ja aistingud. Kui räägitakse nn normaalsest seksist, tavatsevad mõned eriti kõrge moraaliga targutajad tuua „häid“ näiteid loomariigist: loomade hulgas polevat homoseksualismi, mingid linnud elavat kogu elu koos jne samas vaimus. Inimese seksuaalsus on palju keerukam, tema seksuaalsed vajadused palju mitmekülgsemad kui mistahes loomariigi „vooruslikul“ esindajal. Inimese võrdlemine loomaga sellises kontekstis on nõme. Pealegi saabub inimese suguküpsus eas, mil tal puuduvad igasugused võimalused regulaarseks sugueluks vastassoost partneriga. Nii mõnigi mees või naine abiellub alles 30-ndates eluaastates. Millega ta sellisel juhul kauaoodatud pulmadeni peaks tegelema? Kas põlvili ikoonide ees palvetades liha suretama? Alternatiivseks variandiks jääb eneserahuldus, mis omakorda annab toitu fantaasiatele, võivad välja kujuneda fetišistlikud kalduvused või seksuaalsed eelistused (mis võivad ka omavahel kombineeruda), mida ühiskond ei aktsepteeri.

Kas sellest võib ka nii aru saada, et mehe ja naise vaheline seks on küll igati normaalne, kuid ainuüksi normaalsus ei taga alati maksimaalset orgasmi?

Täpselt nii. Mehe ja naise vaheline seksuaalne harmoonia on moraliseerivate seksuoloogide laialt leierdatud müüt, täitumatu soovunelm.

Milles on põhiprobleem?

Eelkõige selles, et emake loodus on naise suguelundid natuke valesti konstrueerinud. Kui mehel on tundlik pea kogu suguti, siis naine saab orgasmi kliitori ärritamise tagajärjel. Kui sama funktsiooni täidaks tupp, oleks hulk seksuaalseid probleeme olemata. Ja veel: kui tupel oleksid rõngaslihased, oleks suurem osa seksuaalsetest ebakõladest olemata. Mehel on peaaegu võimatu teha sugutamisliigutusi nii, et oleks tagatud tema enda nauding ja samal ajal saaks naise kliitor vajalikul määral ja naisele nauditava tugevusega ärritatud. Selline „harmoonia“ ei ole kahjuks võimalik. Seda teab iga naine. Kuidas mees ka ei pingutaks, on naisel nn normaalses vahekorras väga raske kui mitte võimatu saada tugevaimat orgasmi. See on kurb tõde, mida paljud tunnistada ei taha. Teiseks on mehe seksuaalsed vajadused tunduvalt suuremad kui naisel. Seksuoloogid ja kõikvõimalikud nõustajad armastavad lõpmatuseni heietada kompromissidest. Ja alati käib pall n-ö mehe väravasse. Okei, partneri vajadustega tuleb arvestada, kuid mille arvel? Naudingut pakkuvast seksist loobumine pole ju mingi kompromiss! Kõlagu pealegi jumalavallatult, kuid seksuaalsest harmooniast võib rääkida ainult samasooliste partnerite puhul, sest nad on alati n-ö samal lainel, samasuguste soovide ja vajadustega.

Milline oleks kuldne kesktee?

Seda pole – vähemalt mitte mehe jaoks. Küll aga peaksid mõlemad partnerid avameelselt ütlema, milline variant neile sobib. Kuldne kesktee oleks ilmselt selline: naine viib ennast orgasmini ratsaasendis. Mees, kui ta suudab, hoiab ennast tagasi ja viib ennast pärast orgasmini talle meelepärases poosis.

Kuid on abieluinimesi, kes varmalt kinnitavad, et nende suguelu on täiuslik ja nad suudavad teineteisele pakkuda maksimaalset rahuldust.

See võib isegi tõele vastata, kui mees on nõrga sugutungiga ja naine frigiidne. Mitte ükski mees ei julgeks oma abikaasale kunagi öelda, et teda erutab hoopiski nende 16-aastane poeg. Ükski naine ei julgeks mehele rääkida, et parima orgasmi saab ta siis, kui väike toakoer tema kliitorit lakub. Mis puutub aga üldse abielusse, siis on selles koosluses väga palju enesepettust, näitlemist ja ebaausust.

Kui me loeme ajaloost tuntud kõikvõimalike tegelaste elulugusid, jääb mulje, et nad kõik olid perverdid.

Kuidas võtta. Asi on selles, et vanasti oli igat masti valitsejatel (oli siis tegemist keisri või mõisahärraga) võimalus oma ka kõige pentsikumaid seksuaalseid fantaasiaid ja soove häbenemata ja kedagi või midagi kartmata täiesti legaalselt välja elada – ja seda nad ka tegid. Oleks ekslik arvata, et tänapäeva inimene on teistsugune, parem, teadlik, hea kasvatusega, distsiplineeritud jne. Paljudel inimestel ei jäägi olude sunnil muud üle, kui ontlikke pereemasid või -isasid mängida ja oma tegelikud soovid kodurahu huvides ainult enda teada jätta. Et see tõesti nii on, näitavad prostituutide arvukad tähelepanekud (olen nendega ka ise sel teemal palju rääkinud, nii kodu- kui ka välismaal). Lõbumajas tuleb „truu ja perekondlikke väärtusi kõrgelt hindav“ pereisa sageli lagedale selliste soovidega, et isegi paljunäinud lõbunaisel vajub suu ammuli.

Nii et moraal ja seks ei käi kokku?

Muidugi mitte. Teisalt tuleb meil kõigil mingil määral aktsepteerida ühiskonnas valitsevaid norme ja seadusi. Küll aga annavad kuulsuste hästidokumenteeritud elulood tunnistust sellest, et inimene võib superorgasmi saada ka mittesugulisel teel, hoolimata sellest, millise epiteediga üht või teist seksuaalse rahulduse saamise viisi nimetatakse.

Viimasel ajal raputab katoliku kirikut üks pedofiiliaskandaal teise järel. Miks on pedofiilia vaimulike hulgas nii levinud?

Põhjus on väga lihtne: pedofiilia on sõna otseses mõttes katoliku kiriku liturgiasse sisse kirjutatud. Mulle on absoluutselt arusaamatu, miks katoliku kirikus peab ilmtingimata esinema poistekoor. Kas ainult poistekoori esinemine on jumalale meelepärane? Või hoopiski poistelembelistele vaimulikele? Või miks on missateenrid alati kahtlaselt kenad poisid? Kas pole ehk tegemist preestrite sihiteadliku valikuga? Miks ei võiks katoliku kirikus laulda täiskasvanute segakoor? Vastus on: sest nad ei paku preestritele seksuaalset pinget! Miks saavad õigeusu kirikud või baptistlikud kogudused oma jumalateenistused ilma poistekoorita peetud? Juba ammustel aegadel on pedofiilidest vaimulikud katoliku liturgia paika pannud ja nii on see ka kahjuks jäänud.

Kus oleks lahendus?

Aitaksid ainult radikaalsed abinõud: keelata katoliku kirikus alaealiste noormeeste esinemine kirikukooris ja jumalteenistusel missateenritena osalemine. Oleks minu teha, ma sulgeksin ka kõik nn pühapäevakoolid, mis tegelikult on ju laste ajuloputamisasutused. Teisalt, seal, kus on lapsi (lastekodud, lasteaiad, internaatkoolid jne), leidub alati ka ahistajaid. See on paratamatus.

Paljud seostavad pedofiilia levikut vaimulike hulgas tsölibaadiga. Teie arvamus?

Vallalisuse nõue katoliku vaimulikele on absoluutselt loomuvastane. Kui aga tsölibaati poleks? Kes teab, võimalik, et poiste ahistamisjuhtumeid oleks mingil määral vähem, kuid täielikult need ei lakkaks, sest nii mõnigi preester eelistaks ikkagi oma vananevale naisele nägusat, õitsvas eas kooripoissi. Olgu siinkohal öeldud, et abielu on läbi aegade olnud meestele parimaks suitsukatteks oma tegelike seksuaalsete eelistuste varjamisel. Ja see suitsukate töötab tänini. Kui inimene on abielus, tõrgub tavainimese mõistus uskumast, et näiliselt õnnelik ja ontlik abielumees on tegelikult paadunud homo, pedofiil, zoofiil, vujaerist või mõni muu.

Sotsioloogid kinnitavad, et Kagu-Aasia riikides tegutsevates turistidest lastepilastajatest pole kolm neljandikku mingid perverdid, vaid teise noorusse jõudnud eeskujulikud abikaasad ja korralikud perekonnaisad, kel kodus ootamas samavanused lapsed. Põhiliselt väikeste tüdrukute teeneid ostavad nad selleks, et maandada stressi, turgutada oma enesekindlust, rahuldada oma diktaatori-mina ja elada läbi midagi eriti erutavat, mis vaibuma kippuva potentsi jälle üles raputaks. Erinevalt oma vanematest ametiõdedest jätab lapsprostituut tellijale illusiooni tema täielikust võimust, laps on jäägitult tema meelevallas. Anonüümse statistika järgi valivad näiteks prantslased Kagu-Aasias eranditult alaealisi – pretensioonikaid täiskasvanud professionaale on kodumaalgi piisavalt.

Kas vastab tõele, et naispedofiilid on üldreeglina julmad, samal ajal kui meespedofiilid on – see pole ehk küll õige sõna – oma ohvrite vastu hellad?

Nii see on. Seda näitavad kõikvõimalikes kirikute egiidi all tegutsevates lastekodudes ja koolides aset leidnud intsidendid. Just nunnades lööb sageli välja erakordne julmus, mida nad siis laste peal välja elavad. Tõsi, on olnud juhtumeid, kus meespedofiil tapab oma ohvri, kuid mitte alati ei ole selline kuritegu seotud patoloogilise tapahimuga, vaid mõrvale tõukab pedofiili hirm vahelejäämise ees.

Aastaid tagasi tegi „Maaja” foorumis keegi tarkpea teatavaks, et 80 protsenti kihumõrvaritest on homod. Järeldus: homod on kurjuse juur – homod ahju!

Nii nagu kõik kanad kaagutavad, tahab ka iga inimene OMA arvamust avaldada. Ja seda uhket arvajat absoluutselt ei huvita, et tema arvamus on tühipaljas targutamine. Kihumõrvade statistika on siiski natuke teistsugune: 254 sarimõrvarist olid 202 heteroseksuaalsed (79,5%), 39 naised (6,5%) ja 13 homod (1,9%). Järeldus: heteroseksuaalsed mehed ja naised ahju!

Te ei mõtle seda ometi tõsiselt?

Muidugi mitte! Kuid tahaks siinkohal öelda, et kõige raevukamad homode ahjuajajad on salahomod, kellel ei jätku julgust oma tegelikke soove välja elada. Teiseks oleks ekslik arvata, et kõik mehe ja naise vahel asetleidvad seksuaalsed praktikad on normaalsed ainuüksi seepärast, et partnerid on eri soost.

Kuidas te suhtute kõikvõimalikesse küsitlustesse ja sel viisil saadud andmetesse inimeste seksuaalsuse kohta?

Neid küsitlusi ja uurimusi on ajaviiteks lahe lugeda, kuid ma ei võta neid andmeid kuigi tõsiselt. Asi on selles, et seksuaalsus on niivõrd intiimne teema, et ükski inimene ei hakka ennast avama isegi mitte täiesti anonüümses küsitluses. Sellest aga ei taha paljud uurijad kuidagi aru saada ja manipuleerivad statistiliste andmetega, millel pole lõppkokkuvõttes mitte mingisugust väärtust. Aga võib-olla on ka inimese seksuaalsuse uurimine mõne jaoks erutav toiming. Pervert valges kitlis. Ka seda tuleb ette…

Kui juba jutt sellele teemale läks. Kas teid ennast on ahistatud?

Jah, kui seda nii nimetada võib. Olin vist umbes 20-aastane, kui pidin seoses ajateenistusse kutsumisega röntgenisse läbivalgustusele minema. Ma teadsin, et röntgenoloog peab kasutama rasket seatina sisaldavat põlle ja samasuguseid kindaid. Minu üllatuseks ei pannud lonkav naisröntgenoloog kindaid kätte. Läbivalgustuse ajal pööras ta mu keha paljaste kätega. Sain aru, et ta nautis noore mehe keha käperadmist. Võimalik, et röntgen oli ka ainuke koht, kus ta sai käe all mehe keha tunda. Ma ei tea, kuidas mõni teine oleks reageerinud, kuid mina ei hakanud ei kiljuma, aknast alla hüppama ega kaebust kirjutama.

Iga (naiste)ajakiri peab auasjaks jagada inimestele ohtrasti näpunäiteid suguelu kvaliteedi parandamiseks. Mida nendest lugudest arvate?

Kõik need nõuanded on kokku üks suur jama. Vahel jääb neid „õpetlikke“ artikleid lugedes mulje, et autor ise pole vist kordagi seksinud. Muide, mis puutub üldse igasugustesse kirjatükkidesse või raamatutesse, siis, kui inimesel pea vähegi jagab võib ta kirjutada näiteks suurepärase raamatu Vana-Kreeka ajaloost, olemata kordagi Kreekas käinud. Kavalpea võib kirjutada fantastilise raamatu suusatreeningust, olemata ise kordagi suuski alla saanud. Nii võib ka impotentne vanapoiss või frigiidne vanatüdruk kirjutada mahuka teose perekonna õnnest ja harmoonilise suguelu saavutamise viisidest. Üks asi on ise midagi kogeda, hoopis midagi muud on teiste pealt vapralt maha kirjutades erudiiti mängida.

Mehi on nende seksuaalsete kalduvuste pärast materdatud nii et vähe ei ole, naiste perverssused on kuidagi tagaplaanile jäänud. Miks?

Eks ikka pieteeditundest naiste vastu. Raamatuid, mis käsitleksid põhjalikult naiste perverssusi, võiks vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kunagi sattus mu kätte 1929. aastal Saksamaal välja antud kapitaalne teos „Naine kui seksuaalkurjategija“. Pärast sellise raamatu läbilugemist vaatad naist hoopis teise pilguga.

Millised on kõige levinumad naiste hälbed?

Rindade näitamine või nende esiletoomine rõivaste abil, kuigi seda üldiselt hälbeks ei peeta. Kuid siiski, rinnad on ju naise sekundaarsed suguelundid. Ametlikul vastuvõtul, kus mehed on kogu keha varjavates smokingites, mõjuvad mõnede daamide sügavad dekolteed kuidagi kohatult. Kui mõni naine tahab nii väga oma tisse näidata, siis tehku seda oma kodus magamistoas abikaasa või armukese ees. Ei tule ju ükski mees ametlikule vastuvõtule palja rinnaga või läbipaistvate viigipükstega.

Karmilt öeldud. Kas oleks veel midagi lisada?

Jah. Lapse demonstratiivne imetamine võõraste inimeste nähes, kui on võimalus teha seda teiste eest varjatult. Kunagi oli Keila spaas selline juhus. Üks naine istus toolil spaa ühes nurgas, kus ta oli kõigile kõige rohkem nähtav ja imetas seal uhkelt oma last. Ta oleks võinud last imetada riietusruumis või vähemalt selja pöörata.

Aga ta ei teinud seda. Miks?

Sel lihtsal põhjusel, et paljudele naistele ei ole mitte ainult oma rindade näitamine seksuaalselt erutav, vaid ka lapse imetamine, pealegi veel teiste nähes. Vaevalt et neid naisi kuigi palju on, kes julgeksid tunnistada, et lapse imetamine on talle seksuaalselt ülimalt erutav toiming, ja kui ta teeb seda veel avalikus kohas, nautides võõraste meeste pilke, siis seda enam. On ju olnud neidki juhuseid, mil naine on imetamise ajal ka orgasmi saanud – võimalik, et samal ajal ka sõrmedega kliitorit stimuleerides. Seksuoloogias nimetatakse seda laktofiiliaks. Kuid see on väga delikaatne teema, millest naised ei taha kuigi meelsasti rääkida.

Sageli võib lugeda, et see või teine inimene sai seda või teist tehes seksuaalse rahulduse. Mulle jääb pisut arusaamatuks, kuidas on võimalik näiteks ainuüksi mingeid pornopilte vaadates orgasmi saada?

Õige tähelepanek. Tahaksin siinkohal teha ühe olulise korrektuuri. Pole õige seksuaalse erutuse esilekutsumist, selle tundmist või nautimist samastada seksuaalse rahulduse saamisega. Orgasm on seksuaalse tegevuse (onanism, vahekord) – kõrghetk. Kuigi võib esineda olukordi, kus inimene saab orgasmi tugeva psüühilise pinge seisundis. Kui naine käib paljaste rindadega rannas ringi, ei tähenda see automaatselt seda, et ta saab vahetpidamata orgasme (kuigi meeste meelad pilgud teda erutavad). Samuti on vale, kui keegi kusagil kirjutab, et mees sai naiste saunaakna taga piiludes rahulduse. Rõhutan, seksuaalse erutuse tundmine ei tähenda veel rahulduse saamist. Iseasi, kui see mees seal akna taga samal ajal onaneeris. Kui ta aga piirdus lihtsalt vaatamisega, siis pole õige rääkida rahulduse saamisest, sest orgasmini ta ju ei jõudnud. Õige on öelda: ta nautis alasti naiste vaatamisega kaasnenud seksuaalset erutust.

Piibel mõistab hukka vahekorra raseda naisega. Tänapäeva seksuoloogid aga soovitavad seda soojalt. Kas teie astuksite raseda naisega vahekorda?

Ei, isegi siis mitte, kui see peaks kuulutatama maailma kõige normaalsemaks tegevuseks. Kuid rasedusest vaimustuvad mehed pole seksuoloogias mingi tundmatu fenomen. On isegi selline termin „maieusofiilia“ – kõrgendatud seksuaalne huvi raseduse viimases staadiumis olevate naiste vastu.

Tooge mõni markantne näide?

Võtkem või Arnold Schwarzenegger, kes abiellus 38-aastaselt ja sai esimest korda isaks 42-aastaselt. Kuldses keskeas endine atleetvõimleja sattus isarõõmudest sellisesse vaimustusse, et mängis hiljem rõõmuga filmis „Junior“ (1994). Rase atleetvõimleja Arnold, mister Universum! No andke andeks – maieusofiilia kõige ehedamal kujul.

Erinevate seksuaalsete praktikate loetelu saaks kindlasti väga pikk. Mida ütleksite lõpetuseks?

Armastusel on tuhat palet. Vene vanasõnagi ütleb: kes armastab pappi, kes papi naist, kes papi poega, kes papi eeslit.

Nii, nüüd lähen ja hiilin fotoaparaadiga naiste sauna akna taha!

Ärge ainult mulle hiljem neid pilte näidake. Need võivad mul söögiisu ära rikkuda.

Tänan teid selle intervjuu eest!

Küsitles Janek vaher