Kuidas Kaur Kender pääses tuleriidale saatmisest
Kaur Kenderit süüdistas prokurör Lea Pähkel selles, et kirjutades teose (kui seda soperdist nii nimetada võib) „Unitled 12” valmistas ta lapspornot kirjalikus vormis. Harju maakohtu kohtunik Leo Kunman luges 16. mail 2017 ette kohtuotsuse, mis mõistis süüaluse õigeks. Kohtunik luges ette kohtuotsuse resulatiivosa, milles ütles, et tema otsus toetub põhiliselt semiootikute ekspertiisi tulemusele, mille järgi on tegemist ilukirjandusega, mitte pornograafilise teosega. Kohtukulud 35 000 eurot tuleb hüvitada riigil…
Tema ekstsellents prokorör Lea Pähkel kuulas otsust kivistunud näoilmega ega olnud ilmselgelt kohtuotsusega rahul, oli ju see tema kui prokuröri kaotus.
2016. aasta kevadel alanud kohtuprotsess kuulutati suure osa ajast kinniseks. Esmakordselt lubati huvilised ja ajakirjandus saali alles 2017. aasta märtsis. Protsess takerdus korduvalt. Näiteks saatis kohus Kenderi talvel psühhiaatrilisse ekspertiisi, mis tunnistas kirjaniku süüdivaks. Väheusutav, et prokurör Lea Pähkel kahtles Kenderi vaimses tervises, kuid süüaluse ekspertiisi saatmine andis talle suurepärase võimaluse nautida oma võimu, oma sõnakat vastast alandada! Prokurör Lea Pähkli sõnul kirjeldab Kender oma teoses korduvalt alla 14-aastaste laste julma seksuaalset kohtlemist. „Kas kirjandus või kunst? Sel pole tähtsust,“ viitas ta, et seaduse kohaselt on tegu lapspornograafiaga, mis on kuritegu.” 22. märtsil 2017 palus prokurör Lea Pähkel, arvestades, et Kenderit ei ole varem kohtulikult karistatud, piirduda rahalise karistusega, mis on 30 päevapalga määra ehk 3939 eurot. Sellele oleksid lisandunud veel sundraha ja ekspertiisikulud, need palus prokurör riigil kanda.
23. märtsil 2017 ütles Kenderi kaitsja, vandeadvokaat Paul Keres kohtus järgmist: „Ühte ütlen ma küll selle protsessi kohta, ilma et peaksin seda paberilt lugema, see süüdistus on halvamaiguline lastekaitsetegevuse paroodia. See on asendustegevus, see on PR-tegevus ja võimunäitamine. Midagi sellist, mida demokraatlikus õigusriigis olla ei tohiks. Tegemist on paragrahviväänamisega kõige jultunumal ja pahatahtlikumal moel.”
„Prokuratuur on tegelikult ju võitnud,“ ütles Kender kohtuotsust kommenteerides. „Võit oleks see, kui Lea Pähkel oleks kohtusaalis vahistatud.“
Kenderi kriminaalasi sai alguse 2014. aasta detsembri lõpus, kui politsei käivitas kriminaaluurimise internetilehel nihilist.fm Kaur Kenderi nime alt avaldatud postitusega „Untitled 12.” Seega kestis antud kaasus ligi kaks ja pool aastat. Aga eks ütleb rahvasuugi: kaua tehtud kaunikene!
NB! Eesti karistusseadustiku § 178 lg 1: Nooremat kui 18-aastast isikut pornograafilises või nooremat kui 14-aastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
„Mind mõisteti küll õigeks, aga sõda ma ei võitnud,“ möönis Kender samal päeval eetris olnud saates „Ringvaade“. „Prokuratuur on võitnud, prokuratuur on näidanud, et nad võivad suvalise inimese võtta ja visata hakklihamasina vahele, teda aastaid vintsutada ning nad ei vastuta mitte millegi eest.“
Nendele Kaur Kenderi sõnadele on raske vastu vaielda. Prokuratuur on kõikvõimas, absoluutselt eksimatu ja mitte kunagi mitte millegi eest vastutav – ka alusetu kahtluse korral kahtlustatavale tekitatud moraalse ja ainelise kahju eest.
Eesti Torquemada prokurör Lea Pähkel teenis 2016. aastal 33,457.31 €. Miks mitte sellise raske raha eest inimest hakklihamasinasse või lõkkesse visata!
Olgu siinkohal märgitud, et Tema ekstsellents Lea Pähkel kaotas ka ringkonnakohtus. Iga seaduserikkumine ei ole veel kuritegu, mille eest inimest kuude viisi väntsutada, alandada ja psüühiliselt terroriseerida. Seekord jäi kaotajaks seaduslikkuse maski taha varjunud INIMLIK KURJUS, mis oli võtnud prokuröri kuju.
Kaur Kenderi viimane sõna ,,UNTITLED12“ kohtuprotsessil 23. märtsil 2017
Eesti on õigusriik, sest riigil on alati õigus. Sisuliselt on see cargo cult. Lastikultus. Omane neljanda maailma saarehõimudele, kes on kokku puutunud võõramaalaste ja nende kaupadega, millised müstilised ja imelised asjad! Ja siis tehakse kookosest raadiomulaaže. Kõik on vaid butafooria. Ilma sisuta. Kõlab tuttavalt, on ju? Meie oleme ju valitud, määratud rahvas, kõik peab kuuluma meile, kännud, mille vastu perset hõõruda, puud, mille otsast vilju noppida. Kased, Perlingud, Aasad, Rein salud. Elus pole pidanud nad seisma vaba sõna, loominguga silmitsi. Võimetud seda ära tundma. Aga ahvivad juhmilt liigutusi, mida on näinud välismaa tsiviliseeritud inimesi tegevat.
Meie nii ei mõtle. Aga silovikid mõtlevad. Jõuinimesed, seotud jõustruktuuride, nende ilmingutega – siseministeeriumi, justiitsministeeriumi, prokuratuuriga, politseiga. Jõuinimesed moodustavad justiits-poliitperekonnad, 20 aastat on olnud aega ehitada kohta enesele, enda järglastele. Lea Pähkel vingerdab õnnest oimetuna – ja ma nägin seda ise, enne ühte istungit – rääkides, et prokuratuur ja kohus saavad samas majas asuma, et veel efektiivsemalt õigust mõista. Õigus kuulab ja raputab õudusest pead, kujutledes, kuidas prokurörid ja kohtunikud sõbralikult koos kohvitavad, söövad, arutavad – muutes kogu võistleva protsessi veelgi võimatumaks.
Kohtu ja prokuratuuri kokkukolimine toimub olukorras, kus üle 99% inimestest, kes saavad Eestis kriminaalsüüdistuse, mõistetakse ka kohtus süüdi. See on justiitsministeeriumi ametlik statistika. Üle 99% inimestest, kes saavad süüdistuse, mõistetakse kohtus süüdi. Ei ole nagu USA filmis, kus on 50/50, või nagu USA pärismaailmas, kus on osariigiti umbes 35–40% isegi. On, nagu oli ajaloos. Kui lihtne see on: anonüümne kaebus, suletud kohtuprotsess ja tagasi aastasse 1964. Brodski protsess. Luuletaja on kohtu all, tema teoseid käsitletakse kui nõukogudevastaseid, teda süüdistatakse sotsiaalses parasitismis, pornograafias, oma loomega on ta sooritanud kuriteo rahva vastu.
Ma saan aru, et mulle on esitatud süüdistus eesti keeles kirjutamise eest, et olen sooritanud kuriteo eesti rahva vastu. Riiklik trükiste poliitosakond on võtnud teose ülevaatamisele, juba üle kahe aasta vaatab, kõik on selge, kokkulepe puudub ainult selles osas, kuidas sundparandus läbi viia, millise sanktsiooniga. Üle 99% süüdistuse saanud inimestest mõistetakse süüdi, kujutate ette. See tähendab seda, et kui süüdistuse juba saate, siis võite suudelda advokaati jumalagajätuks, karistus on pea vääramatu. Ja nagu Lavly Perling ajalehes ütles – ühtegi süütult karistatud inimest Eestis ei ole.
Siin üks eksimatutest, prokurör Pähkel, seab kahtluse alla USA tippadvokaadi (büroost, mis on esindanud Al Gore’i George Bushi vastu valimiste kaaperdamise asjus) ja UK barristeri usaldusväärsuse, et äkki nad valetavad kohtule, kuna neil on võimalik kaudselt Oudekki Loonet tunda. Ja seesama inimene ütleb, et mina olen vandenõuteoreetik, mind tuleb psühhiaatril kontrollida? See on seesama topeltmoraal, kus Turba koolidirektor saab kriminaalasja, kuna tellis asju oma mehe firmast. Samal ajal kui prokuratuuri juht saab kriminaalasju oma mehe firmast. Kapost.
Kui see kriminaalasi algas, siis sosistasid mulle silovikkidega hästi läbi saavad nii-öelda heasoovijad, et ma kindlasti võtaksin oportuniteedi. Nad ütlesid, et Eestis on 99%-l juhtudest süüdimõistmiseks vaja vaid prokuröri süüdistust ja kohtuniku otsust, kõik muu on mõttetult kallid eriefektid, mis tavaliselt midagi ei loe. Aga ma olen ikkagi siin.
Ma tahan siinkohal tänada Kohut läbiviidud kohtuliku uurimise põhjalikkuse eest. Aga ma tunnistan, et prokuratuuri võim on mässiv. Aga prokuratuur ei eksi. Ja selle mulje hoidmiseks on kõik vahendid head.
USA-s pole kunsti- ja sõnavabadus ainult sellega kaitstud, et see on põhiseaduses kirjas, selleks on vaja olnud kohtunikke, kes on konkreetseid teoseid kaitsnud. Aga isegi 1950- ja 960-ndate kohtuprotsessid Burroughsi ja teiste teoste asjus polnud mitte kunagi mõeldud kirjaniku karistamiseks, mitte kunagi! ja veel vähem kirjaniku vangi saatmiseks. Alati on kõne all olnud avalik kõlblus ning teose avaldamine või mitteavaldamine. Praegune kriminaalasi on oma idiootsuselt sarnane NSV Liidu protsessidega ja oma rahvusvaheliselt haardelt ja tagurlikkuselt Iraani ajatollade globaalsete fatwadega. Tõelised saatanlikud värsid olen kirjutanud.
Kultuur on riigistatud. Maarja Vaino on kui riiklik kultuuriherpes Tammsaare põrmul. Tammsaare paneks end koos oma majamuuseumiga põlema, kui teaks, et tema pärandi nimel räägib inimene, kes nõuab avalikult teise kirjaniku vangi saatmist loomingu pärast. See inimene on ka kirjanike liidu juhatuses, mida juhib muuseas ka väidetavalt silovik, teabeameti luuraja. Milline kisa oleks õhus, kui GRU kaastöötaja juhiks Kirjanike Liitu Venemaal. Aga meile müüakse seda jutuga: oma riik.
Ainult sellises riigis on võimalik selline silmakirjalikkus, et nilbe Humberti ilukõneline kiimlemine 12-aastase Lolitaga on eesti keeles täielikult legaalne. Samuti nagu de Sade’i kümned jõhkrad detailselt kirjeldatud seksuaalmõrvad, kus tapetakse, vägistatakse ja sandistatakse kümneid alla 14-aastaseid lapsi. Need kirjanikud ei ole sooritanud kuritegu ainult kahel põhjusel – nende tekstid on kirjutatud nii, et nad oleksid seksuaalselt erutavad, ja nemad pole kirjutanud algupäraselt eesti keeles. Mina kujutasin aga selliste pervertide tegevust kogu koleduses. Ja mina olen kohtu all. Go figure.
Hoidke eesti keelest eemale kui katkust. Inglise keel pole mitte selle pärast vabaduse, maailma, kõrg- ja massikultuuri keel, et neil on eriti head keeleinspektorid, kes käivad ja trahvivad taksojuhte üle maailma. Või selle pärast, et neil on eriti võimekad prokurörid, kes tähelepanelikult jälgivad, et ingliskeelse kirjandusega ei pandaks toime kuritegu inglise rahva, kuninganna vastu. Ei. Inglise keele võimsus tuleb just vabadusest. Inimeste ja kohtute, ühiskonna teadmisest, et vabadus kirjanduses on midagi tohutult võimsat ja asendamatut. Teadmisest, et represseerides kirjandust, kirjanikke, jääb meil midagi väga olulist teada saamata sellest ajast, kus me elame. Ja see teeb kultuuri nõrgaks, kaotajaks, surijaks.
Just seetõttu kaotas NSV Liit, et ei suutnud zaumist ja futuristidest teha inimkonna kultuuri vaba avangardi. Sellise kirjandusega ei oleks elus mõeldavad olnud idiootsed vead, mida kommunismi ehitamisel tehti. Lääne võidu tagas muuhulgas see, et ei USA-s ega UK-s ei ole viimase pea 100 aasta jooksul mitte ühtegi kirjanikku kirjandusteose loomise pärast kohtu alla antud. Seda ei ole tehtud peale NSVL lõppu isegi mitte Venemaal, isegi Venemaa on suutnud õppida. Skandinaaviast rääkimata. Ja kusagil seal pole hirmu ka, et rahvas või kultuur oleks kadumas. Vastupidi. Aga meil on. Pöördumatult.
Kui ma ütlesin oma prantsuse kirjastajale, et selline asi on toimumas, vangutas ta pead ja ütles, et uurib, kes võiks Prantsusmaal sellistest asjadest midagi teada. Mõne päeva pärast tuli ta tagasi ja ütles: viimane selline asi oli 200 aastat tagasi. Kõik, kes selliste asjadega seotud on olnud, on nüüdseks ammu surnud.
Eesti keeles on tohutult vaevaline kirjutada. Publik on olematu, kirjutamisega enese ära elatamine ülimalt keeruline. Üheks oluliseks motivaatoriks on tunne, et sa ei tee seda vaakumis, et ei ole mingit kindlat eesti kirjandust, et teed midagi suuremat. Et enne sind on olnud hiiglased – markii de Sade, Dostojevski, Burroughs, Ellis, Pelevin – et kõneled oma loominguga nendega, teed sõnadega asju, mille peale võiksid nemad huviga kulmu kergitada. Prokuratuur on selle ühenduse kirvega läbi raiunud. Eesti kirjanik tohib seaduslikult teha vaid seda, mida eesti kirjanik juba varem teinud on. Selles keeles ei tohi midagi enneolematut kirjutada. Kujutage ette samasugust karistuste-keeldude süsteemi soome keeles. Või inglise keeles? Mõeldamatu. Aga eesti keeles? Tundub päris normaalne ju. Nagu Saudi Araabia, Iraan. Põhja-Korea.
Ajatolla Pähkel on labasel ja pealetükkival viisil, teisi inimlikke seoseid kõrvale jättes jõuga lahti ühendanud Eesti kultuuri Lääne-Euroopa ja Ameerika kultuuriruumist. Nii tema kui ka teised prokurörid on avalikult väitnud, et minu teosel puuduvad igasugused sarnasused de Sade’i, Burroughsi, Joyce’i, Ellise – ükskõik millise teise lääne kirjaniku loominguga. Süütegu on eestikeelne ja vahet ei ole, mida teistes keeltes kirjutatakse, mida on kirjutatud. Ainult eesti keeles on see kuritegu.
See, et muudes keeltes tapetakse ja vägistatakse lapsi, see ei loe. See, et de Sade on „120 päevas Soodomas” välja toonud kümnete seksuaalvägivalla kätte surevate ohvrite vanused, 11–15 eluaastani, kirjeldanud üksikasjalikult nende piinamist, sandistamist, mõrvamist – see ei loe; ja et see kõik on ilusti eesti keelde tõlgitud ja avaldatud – see ei loe. Humbert surub oma vända poeetiliselt 12-aastasele plikale pihku ja prokuratuur ainult ohkab – kui ilus. ,,Untitledl2“ asub sellest traditsioonist väljaspool. Sest ta on loodud eestikeelsena.
Päris hull on kuulata Pähkli väiteid, et identne karistusnorm on olemas USA-s ja UK-s, et see tegu on seal karistatav. Kärsitu kurjus voorusest purjus, nagu kogu prokuratuur, Pähkel valetab, vassib, ta ignoreerib, et raamat on maailma suurimas raamatupoes identsena müügil nii eesti- kui ka ingliskeelsena. USA-s, UK-s, Saksamaal, Soomes, Jaapanis – kõikjal tsiviliseeritud maailmas juba aastajagu. Sellest on teadlik nii Eesti prokuratuur, Eurojust, FBI kui ka USA Tallinna saatkond. Mis karistusnormist me räägime?
See on fakt, et ,,Untitledl2“ on müügil täiesti tavalise ja mitte nii väga enneolematu teosena kogu vabas maailmas. Teiste samasuguste teoste juures, nende vahel, neist tõukuv, neid tsiteeriv, pilav ja samas, eesti keeles, nii värske, uudne, õudne, jõle, vapustav. Tavaline ja normaalne transgressiivne kirjandus. Aga kui prokuratuur saab nüüd kohtult oma maailmavaatele allkirja, siis on eesti keel nende totaalse kontrolli all. Mitte miski, mis on maailmas tehtud, isegi kui see on tõlgitud, enam Eestis ei loe. Loeb ainult prokuröri intuitsioon. Ka oma kõige jälgimates kujutelmades ei oleks ma osanud arvata, et eesti keeles kirjutamise saatus võib nii võikaks kujuneda. Selle kõrval ei ole fiktiivsed tegelased, väljamõeldud sõnad ja maailmad mitte midagi. Selle reaalse politseiriigi kõrval, mis asub siin.
Mis saab neist 47 ja rohkemast inimesest, kes samuti selle teksti avaldasid, teades, et terve mõistus ütleb igale inimesele – see ei ole lapsporno, see pole üldse porno, see on antiporno, see on kõike muud kui porno. Kas kõik saavad võimaluse oma kohtuasi oportuniteediga lõpetada? Kas igaühelt nõutakse välja 3–4 tuhat või rohkem eurot? Palun vabandust, sõbrad. Ma ei näinud seda tulemas. Ja mis saab minust, kui ma selle loo uuesti avaldan, ja uuesti, ja uuesti, ja uuesti? Või kui homme avaldab selle veel 100, või 1000, või 10 000 inimest? Mis siis saab? Lähen eluks ajaks kinni? Loomingu eest? Nüüd lähevad kõik kinni?
See tunne võtab judinad peale, süda jätab lööke vahele. 21. sajandi reaalsus. Ei ole mitte ühtegi teist Euroopa keelt, kus kirjutamine oleks ohtlikum kui eesti keeles. Ma panen kõigile südamele – lahkuge sellest keelest. Keegi ei saa teid kaitsta. Kuulsite ju, mida prokurör ütles. Sõnavabadus – veel olulisemalt: kunstivabadus – ilukirjanduses ei ole absoluutne. Täna vehitakse lapsporno kaardiga, aga homme, nagu ta ütles, on selleks viha või vägivalla õhutamine. See tähendab, et juhul kui teie väljamõeldud tegelane on liiga vägivaldne ja õhutab viha – oletegi kohtu all. Mastirida. Ja tõenäosus, et teid süüdi mõistetakse, on üle 99%.
Jube. Kuskil on inimõiguslased, kes tahavad vihakõne kriminaliseerimist. Selles riigis, sellise politsei, prokuratuuri, sellise silovikkide võimuga? Nad ei jõua isegi öelda „samasoolised koos…“, kui Pähkel on nende vastu juba krimi-asja algatanud, 99%-lise võiduvõimalusega. See ühiskond suukorvistab end ise, kasvava tempoga.
Eesti keel on mulle alati tundunud väikese vangla, kongina, kus pole eriti õhku, kus on vähe sõpru, mõttekaaslasi. Sarnast tunnet on väljendanud Poeet:
Iseendas mitmekordselt rohkem vangis kui teie ümberkasvatuskambris.
Teiste, suuremate vanglate, suuremate keelte tuuleõhk on endas kandnud märke sellest, et kuskil on vabadust rohkem. Aga peale kogu seda kriminaalasja mõjub eesti keeles olemine lausa talumatult klaustrofoobsena. Mul on tunne, nagu Ajatolla Pähkel oleks koolikiusaja, jõhkard, selline minust kõvasti suurem jäme tüdruk, kes surub mind, pisikest kleenukest poissi, nagu ma lapsena olin, kehalise kasvatuse garderoobis riidekappi, hoiab ust kinni ja õhk hakkab päriselt lõppema. See justiitsvägivald lämmatab reaalselt. Ärge laske endaga kunagi midagi sellist teha.
Noored inimesed. Vahetage keelt. See pole nii hirmus, kui teid hoiatatakse. Arvamus, et inglise keeles on ainult mingid snoobid, kes proovivad teile sisendada, et üks või teine asi pole õige, ei vasta tõele. See kõik on bullshit. Paljud rahvakillud üle maailma on teinud endale oma kreooli, oma pidžini, kus on kohalikud omapärad, veidrused. Ja kõik need keelekujud on ingliskeelses kultuuris teretulnud. Tehkem siin samamoodi. Kui see õnnestub, siis on võimalikuks lugejaskonnaks pool inimkonda, mitu miljardit inimest. Kui ei õnnestu, siis vähemalt ei pane te oma vabadust, oma elu ja tervist ohtu, sattudes silovikkide rünnaku alla. Loomingu pärast. Õppige inglise keelt, nagu poleks tänast.
Kujutage ette mingit noort kirjanikku. Aga keda on lapsena seksuaalselt ära kasutatud. Ja kes kirjutab sellest eesti keeles novelli või raamatu. Šariaadi-Pähkel tagab, et just tema pilastajad saavutavad absoluutse võidu. Ta justiits-piitsutab surnuks selle noore inimese, kes on juba kannatanud kujuteldamatult. Sest eesti keeles on kuritegu seksuaalvägivallast laste vastu kirjutada kogu selle võikuses ja koleduses. Ainus, kuidas ohver saaks oma lugu rääkida, oleks ilmselt kirjutada imeilusad Lolita päevikud, kui tore oli onu Humbert. Süda läheb pahaks.
Ja meil on läbi viidud uuringuid, kus öeldakse, et vähemalt viiendik noortest on kokku puutunud seksuaalse vägivallaga. Kümned tuhanded noored. Aga silovikid… Muidugi ei meeldi neile, kui sellest kirjutatakse. Sest see, kunst ja kirjandus, näitab paremini ja valusamalt kui miski muu, et seksuaalkurjategijad on Eestis suhteliselt karistamatud. Kui nad on rikkad, etnilised eestlased, siis kepivad nad, keda tahavad ja kuidas tahavad. Just see oli üks ,,Untitledl2“ kõige ühiskonnakriitilisematest aspektidest.
Kujuta nüüd seda noort kirjanikku ette uurija, ilmselt inimajaloo ühe tuhmima uurija, Niina Zagarovskaja kabinetis. Mina olin seal Paul Keresega. Ja Niina Zagarovskaja ähvardas konfiskeerida kõik advokaadibüroo arvutid, kui neis on see tekst. Niina Zagarovskaja, kes uurib eesti kirjandust. Kes tunnistab, et talle ei meeldi eesti kirjandus. Kes tunnistab, et pole ühtegi mu teost lugenud. Ja ometi uurib, südamerahuga.
Kujutad ette seda noort kirjanikku, kellele ei tule eraviisiliselt toetust avaldama sajad inimesed, kellel pole oma lugejate poole võimalik pöörduda abipalvega, et annetage raha, et maksta õigusabi kulude eest. Kellel pole sõpru, kes laenavad raha, teades, et võimalus, et ma kohtus võidan ja saan raha tagasi, on kõvasti alla ühe protsendi.
Kujutle seda noort kirjanikku silovikkide haardes. Nad hävitavad ta. See pole mingi probleem. Nad on hävitanud minu töövõime kirjanikuna. Mis siin noorest algajast rääkida? Kes appi saab tulla?
Mulle on tohutuks toeks olnud Eesti PEN, „Ringvaade, Soome PEN, Soome YLE, Helsinkin Sanomat, Nuori Võima – soomlastele läheb siinne endiselt korda, mind on toetanud sajad lugejad, ka päris raha annetades, umbes viiendiku kõigist kuludest olen saanud annetustena. Mind on toetanud eesti kirjanduse parimad asjatundjad. Aga kes saaks, kes teaks toetada seda noort algajat habrast kirjanikku?
Kust me teada saame, mitu sellist noort kirjanikku, noort Brodskit, on Pähklid juba hävitanud nende aastate jooksul? Kui palju oma kultuuri napist elujõust me justiitsroimarite tõttu juba kaotanud oleme? Me ei saa seda enne teada, kui nad on võimult kõrvaldatud. Ja uskuge, kui nad korraga enam võimul ei ole, see, mis siis paljastuma hakkab, noh, see reformierakonna sidruni ja jäätmekäitluse asi on selle kõrval naljamäng. Justiitsroimarite kapid on täis justiitsroimade laipu. Absoluutne võim ja karistamatus on prokuratuuri korrumpeerinud absoluutselt.
Just nende noorte Brodskite pärast valisin ma ka selle eesti ruleti. Kus 99%-lise tõenäosusega lasen endale kuuli pähe. Aga kui mina oleks loobunud võitlusest, siis kes veel oleks seda tegemas olnud? Aga see on ikka tohutult raske kõik olnud. See on võtnud mult praktiliselt kogu jõu. Pea 2,5 aastat. Ma olen palju nõrgem sõber, palju eemalolevani isa, Nihilist on varjusurmas. Kirjutada ei suuda. Unega on kehvasti. Aga alla ka ei anna.
Sest pigem laman elutult kui lipitsedes rooman.
See kriminaalasi, see kohtuprotsess on sandistanud kirjandusest rääkimise. Kogu debatt on muutunud perversseks. See on uus vana ENSV normaalsus: me loeme kohtus suletud uste taga ette de Sade’i, Burroughsit, Nabokovit, Sorokinit. Kõik eksperdid – parimad eksperdid eesti kirjanduse alal – on nüüd vandega seotud, seotud sellega, mida nad pidid tunnistama, samuti suletud uste taga. Nad saavad kõik väga akuutselt aru, et kui nad nüüd midagi teistmoodi väljendavad, annab see Pähklile formaaljuriidilise aluse algatada nende vastu kriminaalasi valetunnistuste andmise pärast.
Kas keegi kahtleb, et Pähkel on selleks võimeline? See, kes kahtleb, on enesetapja. Seda riski ei tohi võtta ja selle pärast ei saa ka ,,Untitledl 12“ üle vaielda. Asjatundjad on käsist seotud. Ja neid, kes ikkagi tahaksid, võib pidada prokuratuuri provokaatoriteks. Tuleb tuttav ette?
Just nõndamoodi, hiilivalt saabubki totalitaarne ühiskonnakord. Näiliselt on kõik ikka veel õigusriiklik. Sisuliselt on kogu olukord aga silovikkide kontrolli all. Kes räägib mida, kuidas ja millal.
Mul ei ole mitte kunagi vaja olnud kultuuriministeeriumi, et teha eesti kultuuri. Mul ei ole mitte kunagi vaja olnud kulkat, et teha eesti kultuuri. Mul ei ole vaja selleks Eesti Vabariiki, et teha eesti kirjandust. Ja ei mul ega teil ega kellelgi teisel ei ole vaja seda silovikkide eesti keelt, et teha eesti kirjandust. Kirjandust, mis on vaba, mis on osa maailmakirjandusest, mis jääb kestma ka siis, kui see õnnetu cargo cult siin omaenese juhmusest ja jõhkrusest lihtsalt otsa saab. Nagu ütleb Poeet:
Sa ei taipa – ma lohistan siin poliitilist laipa, läbi Vabariik!
Sest see on ZA/UM. Ja ma olen nagu Moosese vend Aaron, ja me viime Moosesega oma rahva, oma inimesed siit silovikkide keele orjapõlvest ära. Mooses lahutab Punase mere veed. Mina lahutan seni teie meelt. ZA/UM-i erinevus piibli-Moosesest on selles, et me sihime võitu meie eluajal. Ja Pähkel. Sel päeval kui silovikkide võim hävitatakse, kui Eestis rahvas saab oma riigi jõuametnikelt tagasi, mõistetakse ka sinu üle kohut, sõltumatus, vabas kohtus. Sest selle protsessi ainus kriminaalne asi on süüdistuse esitamine teadvalt süütule inimesele. Ja ma ei jäta. Seni kuni elan.
One ni66a teach two ni66as
Three teach four ni66as
And them ni66as teach more ni66as
And when we blast
That’ll be the biggest blast youve
heard
And them is ту last wordz *mic drop*
