Katastroof Lauda Air’i Boeing 767-ga (1991)
Kui 1988. aastal Austria lennukompanii Lauda Air Boeing 767-300 ER esimest korda Bangkoki Don-Muangi lennuväljale maandus, palus üks buda preester uuele lennuliinile edu ja turvalisust. Püha mees palus asjata…
26. mail 1991 kell 23.30 kohaliku aja järgi kukkus Tais Ban Nong Rongi lähedal alla Lauda Air kahemootoriline Boeing 767, mida lennukompanii oli ristinud Mozartiks. Kõik lennuki pardal olnud 223 inimest hukkusid. See oli esimene inimohvreid nõudnud õnnetus Boeing 767 tüüpi lennukiga, mida üheksa aasta jooksul oli ehitatud 350 eksemplari.
Katastroof Tai kohal oli rängaks löögiks väikesele, ent pretensioonikale lennukompaniile, mille omanikuks oli endine võidusõitja, kolmekordne maailmameister, Nikolaus Andreas Lauda (1949–2019). 1990. aastal oli Lauda Air teenistuses 515 töötajat. Lennukompaniile kuulus kaks Boeing 767 ja kaks Boeing 737 tüüpi lennukit.
Katastroofipaigast leitud Boeingu mootorite uurimisel selgus, et vasakpoolse mootori reverseerimisseade oli tööasendis. Teatavasti kasutatakse reaktiivlennukite kiiremaks pidurdamiseks reaktiivtõuke reverseerimist. Vastava seadme abil muudetakse gaaside väljumissuunda nii, et see toimub lennuki liikumissuunas umbes 45-kraadise nurga all. Reaktiivtõuke reverseerimine võimaldab jooksumaa pikkust maandumisel kuni kaks korda lühendada.
Firma Boeing insenerid tegid kindlaks, et katastroofi Lauda Air lennukiga põhjustas kulunud tihend reverseerimisseadme hüdraulikasüsteemi juhtventiilis. Musta kasti helisalvestiste analüüs näitas, et pilootidel oli pärast seda, kui hoiatuslamp teatas rikkest reverseerimisseadmes, tervelt üheksa minutit aega, et vastuabinõusid tarvitusele võtta. „Piloot ei võtnud hoiatuslambi süttimist tõsiselt ning jäi ootama, mis edasi saab,” arvas Tai uurimiskomisjoni esimees Suthep Thepparak, ja lisas: „Kui piloot oleks hoiatustulega arvestanud, oleks ta mootori kohe välja lülitanud ning võinud kindlalt Bangkokki tagasi lennata.” Ekspertide arvates käitusid ameeriklasest lennukikapten Thomas Welch ja austerlasest teine piloot Josef Thurner ebaprofessionaalselt.
Kui kell 23.21:24 süttis hoiatuslamp, siis ei pööranud kumbki piloot sellele mingit tähelepanu. Kell 23.30:37 lülitus sisse reverseerimisseade, lennuk kaldus järsult vasakule tiivale ning sööstis 8000 m kõrguselt peaaegu vertikaalselt alla.
Kell 23.31:06, hetkel, mil lennuk põrkas vastu maad, katkes ka helisalvestis. Hiljem avaldasid mõned spetsialistid arvamust, et ka viimasel momendil, kui reverseerimisseade oli juba tööle hakanud, oleks saanud õnnetust vältida.
5. septembril 1991 Seattle’is tuulekanalis tehtud eksperiment näitas aga veenvalt, et reverseerimisseadme sisselülitumisel poleks lennuki kontrolli all hoidmine enam mingil juhul võimalik olnud. Selgus, et 900 km/h juures kaotab tiib, mille küljes oleva reaktiivmootori reverseerimisseade tööle hakkab, momentaanselt kuni 30 protsenti tõstejõust ja lennuk pöördub kiirusega 30 kraadi sekundis ümber oma pikitelje. Seega pööras Lauda Air lennuk mõne sekundi jooksul „kõhu” ülespoole ja sööstis alla. Kui pikeeriv Boeing oli saavutanud helikiiruse, hakkas ta umbes 2000 m kõrgusel purunema.
Katastroof Lauda Air lennukiga sundis insenere oma fataalset viga korrigeerima, et edaspidi oleks täielikult välistatud reverseerimisseadme iseeneslik sisselülitumine.
©Peter Hagen
