Katariina II – armastuse ja kohusetunde vahel
Katariina II, kes kuulutati suureks keisrinnaks juba tema eluajal, valitses 34 aastat. Ta võitis kolm sõda, laiendas oluliselt Vene riigi piire ja suutis eos lämmatada Pugatšovi ülestõusust algava kodusõja. Ta pani aluse naiste haridusele, rajas esimesed varjupaigad ja lastekodud, alustas Volga-äärsete ja Musta mere rannikualade allutamist. Katariina II iseloomus olid ühendatud valgustatus, auahnus, autoritaarsus ja lihahimu. Tõenäoliselt kujunesid tema valitsemisaastad nimelt sellepärast favoriitide õitseajaks. Ka selles osas ei jäänud Venemaa keisrinna maha valgustatud Euroopast.
Abikaasa, keda tegelikult polnud
Vene keisrinna Katariina II (venepäraselt Jekaterina) sündis 2. mail 1729. aastal Saksamaal ja oli päritolult Anhalt-Zerbsti printsess Sofia Frederike Auguste. Tõenäoliselt olekski temast saanud tähtsusetu Saksa provintsi vürstinna, kui ta poleks 15-aastasena valitud Vene troonipärija, Holsteinist pärit Peter-Karl-Ulrichi mõrsjaks. Tulevane keisrinna Katariina II, kes saabus koos emaga 1744. aastal Preisimaalt Peterburgi, et saada Vene troonipärija Peeter III mõrsjaks (loomulikult tuli Sofial astuda õigeusku), oli kibedasti pettunud. „Ma nägin ja mõistsin,“ kirjutas ta oma memuaarides, „et Peeter hindab puudulikult rahvast, keda ta on määratud valitsema. Süda ei ennustanud mulle õnne, üksnes auahnus andis mulle tuge.“
Pärast pulmi oli Katariinal tõepoolest, mida kahetseda. Ilmnes, et ta kõrval on inetu, vaimselt alaarenenud ja julm mees, kellesse poleks olnud võimalik armuda. Peeter mängis parema meelega tinasõduritega, kui pööras tähelepanu abikaasale. Seevastu oli aga Katariina lihahimu üliarenenud. Kui Sofia Vene troonipärijaga abiellus, oli ta ikka veel neitsi. Öösiti surus ta patja reite vahele, kuna ta ei osanud „seda kihelust” muud moodi vaigistada. Pärast viis aastat kestnud abielu oli Katariina ikka veel süütu ja oli keisrinna Jelizaveta ja tema lähikondlaste pidevate rünnakute ohver. Noore naise habras psüühika sai tugeva löögi, ja suurvürstinna püüdis tõestada, et ta pole selline, nagu temast räägitakse, vaid suudab olla kütkestav ja kirglik.
Siis leidis kaval õuedaam, vürstinna Jekaterina Romanovna Daškova, et Katariina on küllalt paastunud, ja valis tema jaoks välja paar tursket armukest. Üsna pea hakkas himuka Katariina armukeste arv kiiresti suurenema. Katariinat passis pidevalt peale tema ilu ja edukuse suhtes armukade keisrinna Jelizaveta Petrovna. Üksildane, iga hetk alandatud küll nuhkimisest, küll õukonna varjamatust põlgusest, leidis Katariina tuge vaid oma tulevikuunistustest. Ent krooni omandamine osutunuks talle, kui troonipärimisele mitte õigust omavale isikule, võimalikuks üksnes pärast abikaasa surma. Ühesõnaga – juba alates abielu esimestest aastatest maalis suurvürstinna kujutluspilte elust ilma silmatorkavalt tasakaalutu Peetrita.
1751. aastal alustas Katariina armumängu noore, lõbusa ja nutika kammerjunkru krahv Zahhar Tšernõšoviga. Ilmselt ei läinud see lugu kaugemale vastastikustest komplimentidest ja väikestest viguritest kirjakeste vahetamiseks. Aga armunud kartsid oma saladuse avalikuks tulemist sedavõrd, et Tsernõšov, kes ei raatsinud suurvürstinna talle adresseeritud kirju hävitada, müüris laeka nendega oma koduküla kellatorni Voroneži kubermangus, kuhu need jäid sajaks aastaks. Suurvürstinnal oli värvikas sulg. „Ma armastan teid ülemäära!“ kirjutas ta oma kire objektile. „Võite kindel olla, et mitte keegi maailmas ei suuda mind sellest terveks ravida… Ilma Teieta pole mulle paradiisi vaja… Jään Teid armastama, elan ainult Teie jaoks.“
Aga juba selles platoonilises kirjavahetuses ilmnes Katariina vaigistamatu iha meeldida, mille ajel ta riskis, teades, et talle on keelatud kirjutamine kellele tahes, nagu isegi kirjutamisvahendite omamine. Aga illusiooni võrgutavast mängust tuli tingimata elus hoida: kui ta meeldib ühele, teisele, kolmandale, tähendab see ju, et Jelizavetal ja tema mehel pole õigus, et mitte tema pole paha. Selle äratõestamine sai Katariinale tähtsaimaks sammuks enesetõestamise teel. Hiljem leiti 23 Katariina armastuskirja krahvile, mis olid peidetud kellatorni müüri sisse selles külas Zadonski maakonnas, mis kunagi oli kuulunud krahv Tšernõšovile. Kuid see flirt ei kestnud kaua. Peagi ilmus Tšernõšovi asemele kammerhärra Sergei Vassiljevitš Saltõkov, kes oli Katariina sõnade järgi „kaunis nagu maikuu päev”. Oma nooruse rumaluse tõttu mängis Katariina ennast kaks korda raseduseni välja, kuid need kaks ettevaatamatut juhtumit, mida hoiti suures saladuses, lõppesid õnneks nurisünnitusega.
Kaasaegsed psühhiaatrid võinuksid Vene troonipärijale suurema vaevata diagnoosi panna: ebardliku julmuse hoogusid esineb sageli tõsiste suguliste hälvetega inimestel. Õnnetuseks ei suutnud Peeter täita oma abikaasakohuseid. Vanade ülestähenduste järgi oli ka tema peenis alaarenenud. De Champeau, prantsuse resident Vene keisrikoja juures, teatas 1758. aastal Versaille’sse: „Suurvürst polnud võimeline lapsi saama seoses takistusega, mille idamaade rahvad kõrvaldavad ümberlõikamisega, mida tema aga ravimatuks pidas.“ Kord olevat Saltõkov koos sõpradega Peetri täis jootnud ja püüdnud teda veenda sellist väikest operatsiooni tegema. Saltõkovi ei huvitanud muidugi Peetri potents, vaid võimalus Katariina järjekordse raseduse põhjendamiseks. Pole täpselt teada, kas Peetril pärast operatsiooni abikaasaga intiimsuhteid oli, kuid on teada, et nõrgaaruline imperaator pidas armukesi (võimalik, et tegemist oli platooniliste suhetega).
Jõuetu raevu valas suurvürst välja oma kaitsetu naise peale, kes oli tahestahtmata teadlik tema häbiväärsest saladusest. Noore daami auks tuleb tunnistada, et tervelt üheksa esimese abielu-aasta kestel ei poetanud ta oma mehe puudusest kellelegi ainsatki sõna, kuigi oleks selle ülestunnistamisega vältinud keisrinna etteheiteid. Sest peeti ju süüdlaseks järglase puudumises nimelt Katariinat.
Südame eksirännakud
Saanud teadlikuks suurvürstliku perekonna viljatuse põhjusest, oli Jelizaveta Petrovna sunnitud võtma meetmed troonijärgluse kindlustamiseks. Elukogemustest targaks saanud naine nägi probleemile mitut lahendust. Keisrinna nõustus tsareevitš Peetri operatsiooniga, ja andis samaaegselt Katariinat jälgiva krahvinna Marja Tšoglokova kaudu käsu otsida välja väärikas kandidaat suurvürstinna tulevase lapse isa rolli.
Selleks sai noor kammerhärra Sergei Saltõkov, kes oli hiljuti abiellunud õuepreili Matrjona Balkiga. Nende abielu näis õnnelik, ja nagu eeldada võis, polnud mingeid põhjusi Katariina ja Saltõkovi omavaheliseks lähenemiseks. Peale selle oli viimasel veel üks oluline eelis teiste kandidaatidega võrreldes – ta oli tsaariperekonnaga üsna lähedases suguluses.
Noor kammerhärra sai kantsler Aleksei Bestužev-Rjuminilt ranged juhtnöörid ning alustas Tšoglokova mahitusel suurvürstinna „piiramist“. „Intriigide punumises oli Saltõkov tõeline vanakuri,“ möönis keisrinna. Katariinale aga näis, et Saltõkov on temasse siiralt armunud. Varsti jäi Katariina kolmandat korda rasedaks ja 20. septembril 1754 sünnitas ta tulevase troonipärija Pavel Petrovitši. Pole üheselt kindlaks tehtud, kas oma mehest või Saltõkovist. Ent need kahtlused olid määratud hajuma: vanemaks saades tuli Katariina poja Pauli juures esile ilmseid Peeter III-ndalt päritud jooni. Viimane andis pojale edasi palju oma peaaegu karikatuursest välimusest, mis aga veelgi olulisem – oma psüühilisest tasakaalutusest.
Pärast Pauli sündi saadeti Saltõkov kiiremas korras diplomaatilise missiooniga Rootsi, aga kantsler Bestužev-Rjumin avas Katariina silmad. Viimane oli vapustatud ja üdini pettunud. Selle tulemusena kujunes temas välja naiseliku alaväärsuse tõsine psüühiline kompleks kogu eluks. Sestpeale sai Katariinale hädavajalikuks lakkamatult tõestada oma naiselikku veetlust – mitte pidevalt vahelduvatele armastatutele, vaid iseenesele. Katariina otsis armastust kus iganes võimalik. Edu naeratas talle Stanislav Ponjatovski isikus. Võluv Poola diplomaat armus rõõmsameelsesse ja suhtlemises avalasse suurvürstinnasse. Stanislavile oli see esimene armastus mitte ainult maailma avastamise mõttes, vaid ka selline, mis rikkus kogu ta edaspidise elu, samavõrra kui tema kodumaa Rzeczpospolita saatusegi, mille kuningaks ta hiljem Venemaa toetusel sai.
Tema romaan Katariinaga lõppes pärast Peeter III järjekordset metsikut etteastet. Too tiris kord keset ööd oma naise voodist välja ja sundis teda poolalasti lõbustama oma külalisi, kelle seas oli ka Ponjatovski.
Nagu kotkas puuris
Katariina mõistis, et ainuüksi mehelikest põlvenõtkutustest talle ei piisa, ta otsis jõudu, mis kaitseks teda porritallamise eest. Katariina II elu suurimaks armastuseks sai kaardiväeohvitser Grigori Orlov, kelle ta ise leidis ja välja valis, vahetult pärast seda, kui Stasi tõld oli Peterburist Varssavi poole teele asunud. Grigori, seitsme-aastase sõja kangelase ja pealinna kõikide kaardiväelaste ebajumala väljavalimise tingisid ka paljud puhtpoliitilised kaalutlused. Ühiskonnas oli Katariina enesele juba positsiooni välja võidelnud, nüüd vajas ta sõjalist toetust. Seda võisid talle pakkuda vennad Orlovid, kes olid pealinna noorte kaardiväelaste ringkonnas tunnustatud juhid.
Väikemõisnikke Orlove oli viis venda ja Katariina tõstis nad kõik krahviseisusse. Grigori Grigorjevitš Orlovil oli õukonnas eriti suur kuulsus. Atleetlik ja slaavipäraselt ilus mees elas elu, mis oli tulvil pillerkaaritamist ning lõbu. Lahingutes paistis ta silma vahvusega ja ükskõiksusega hädaohtude suhtes. Pole ime, et sellisest mehest sai himura Katariina armuke. Kuid palav armastus krahv Orlovi vastu ei takistanud keisrinnal samal ajal ka teiste meestega seiklemast. Teenete ja toetuse eest ülendas Katariina Orlovi kindraladjutandiks.
Keisrinna sai Orlovilt kolm poega (pole siiski kindel, et kõik kolm olid just Orlovilt). Tollal levis õukonnas kuulujutt, et ühel ööl olevat verinoorte õuedaamidega vallatlenud Grigori saatnud oma noorema venna „adjutandi” kohuseid täitma. Katariina polevat midagi taibanud ja selline vahetus olevat ka edaspidi sageli aset leidnud.
Kuid Katariina vajas midagi enamat kui seksuaalset rahuldust. Ta tahtis kogu võimu Venemaal enda kätte saada. Tema tund saabus 25. detsembril 1761. aastal, kui tsaarinna Jelizaveta suri ja vaimselt alaarenenud troonipärija Peeter III nime all troonile asus. Selleks ajaks olevat Katariina maganud suurema osa kaardiväe polgu ohvitseridega, nii et talle ei valmistanud mingeid raskusi keelitada neid vandenõus osalema. Ka Grigori õigustas talle pandud lootusi. Vandenõu valmistati ette kaua, aga korda läks see välkkiirelt. Peeter III kukutati paleepöördega ja 17. juulil 1762 ta Katariina teadmisel tapeti. Katariina kuulutas end keisrinnaks Katariina II nime all…
Katariina II kroonimine
Uhkelt, pidulikult ja kehva Venemaa kohta hoopiski mitte jõukohaselt pühitseti Moskvas keisrinna Katariina kroonimist. Telliti kuldkroon, hermeliinmantel ja sada kakskümmend raudvitstega tammepuust vaati, mahuga igaüks viis tuhat rubla hõbemünte, kokku aga kuussada tuhat rubla – raha pildumiseks rahvale. Pole kahtlust, et kolm neljandikku sellest rahast jäi käskijate, kontrollijate ja pildujate taskutesse.
Katariina tegi hofmeister Nikita Paninile korralduse tuua Moskva pidustustele ka suurvürst Pavel Petrovitš. Poiss oli sel ajal parajasti haige, raskel teekonnal läks ta tervis veel halvemaks. Nikita Panini tungivad palved anda haigele teel puhkust jäid asjatuks, kästi marsruudist täpselt kinni pidada. Säärane arusaamatu kõvasüdamelisus Katariina poolt oma poja suhtes seletub lihtsalt. Tema kõrvu oli korduvalt ulatunud kuuldusi, et mõned „auahnitsejad kaardiväes“ on ilmsesti nõus Pavel Petrovitši mahatallatud õiguste eest välja astuma. Peeter Suure lapselapsepoja õiguslikud huvid ja sakslannast võõramaalase omavoliline võimuhaaramine näisid olevat teravas vastuolus. Sellest oli Katariina informeeritud muu seas ka salaja avatud diplomaatiliste kirjade kaudu, mis läksid parun Goltzilt Berliini ja Beranger’lt Pariisi. Ta teadis, et säärased jutud leiavad ka rahva hulgas vastukõla.
Niisiis suurvürst Pavel Petrovitši nime ümber koondusid, olgugi et temal sellega tegemist polnud, need, kes ei olnud rahul tookordse olukorraga. Ja Katariina hakkas tahes-tahtmata nägema omaenda pojas kardetavat võistlejat. Võistlejaid aga harilikult pole soovitav jätta ilma järelevalveta, väljapoole oma isiklikku mõjupiiri. Sellepärast siis, nii-öelda pahanduste ärahoidmiseks, ei hoolinud Katariina mingisugustest teekonnaohtudest oma pojale.
Paraadsissesõit Moskvasse toimus 13. septembril 1762. aastal. Moskva oli saanud teise välimuse. Pikad üksluised tarad tühjade platside ääres olid varjatud maasse torgatud kuuskedega, majade ja majakeste seintele oli riputatud kalleid vaipu, rõdud olid kaunistatud värvilisest siidist drapeeringutega. Uulitsaristidele ja platsidele oli püstitatud galeriisid ja võidukaari. Uulitsatel, rõdudel ja isegi katustel – kõikjal oli rahvast. Moskva oli uppumas, kellahelinasse, suurtükid mürisesid, rahvahulgad möirgasid „hurraa“.
Katariina ja ta kaaskonda kuuluvad hiilgavad suurnikud sõitsid lahtistes tõldades. Katariina järel liikus ratsakaardiväe eskort. Pidurongi teel, kummalgi pool tänavat, seisis sõjavägi spaleerides. õukonnadaamide riided särasid päikese käes hõbedast, kullast ning kalliskividest. Välismaa külalised ei jõudnud ära imestada, kust võetakse raha sääraseks silmipimestavaks toreduseks. Aga nii oli juba ammust ajast kombeks: keisrikoda aimas toreduse poolest järele pillavat Prantsuse kuningakoda, „hiilgavat Versailles’d“, suurnikud aimasid järele Venemaa keisrinnat, suurnikkude järel venisid nimekad, kuid vaeseks jäänud perekonnad, nimekatele püüdis uhkeldamises järele jõuda madalalennuline keskaadel: panditi ja müüdi viimaseid perekonnamõisaid, raiuti lagedaks hoiumetsi, talupoegi lämmatati maksudega, külad ja orjakarjad läksid haamri alla. Peenike prügi – poolaadel, mõnikord aga ka suurnikud laostusid üle jõu käivate kulutuste tõttu, „lendasid korstnasse“, jäid virelema, kerjasid armuandi trooni astmete ees.
Arusaadav, et selle meelipimestava toreduse ohvriks oli lõppude lõpuks lihtne vene rahvas.
Kroonimine toimus 22. septembril Kremli Uspenski katedraalis rahva ülisuure kokkuvoolu tähe all. Seejärel algasid ballid, pidulikud vastuvõtud; trooni kõrgusest jagati üliheldeid autasusid; vennad Orlovid tõsteti krahviseisusse, Grigori Orlov ülendati kindraladjutandiks, tema täht tõusis seniiti.
Illumineeritud Kreml kõigi oma katedraalidega ja Ivan Velikiga hiilgas pimedas sügisöös. Uulitsatele, väljakutele ja Tsaritsõni aasale olid paigutatud lauad ja „suurepäraste nikerduste ja kullatisega rikkalikult kaunistatud alustel oli praetud härgi, rohkesti muud söödavat ning leiba, aluste taga, hõbetatud ning kullatud vaatides – õlut ja mõdu“. Kremli väljakul olid Granovitaja Palata akende alla ehitatud purskkaevud, millest lasti voolata punast ja valget veini. Akendest pilluti kamalutega rahva hulka kuldlitreid ja hõberaha. Hurraahüüded vaheldusid löömingukäraga; palju lõualuid nihutati paigast, palju oli hõredaks jäänud habemeid ja murtud küljekonte. Mõnigi sai siin nii kõvasti sõtkuda, et mäletas kroonimist surmani.
Ja siiski jäi Katariina Moskva pidustustega rahule. Ta oli veendunud, et tuleb kasutada iga juhust tumedate inimeste meelitamiseks, et võita rahva poolehoidu.
Samadel kaalutlustel võttis Katariina ette teekonna Troitse-Sergijevski kloostrisse, kus mungad suure helduse ootel teda kolm päeva kestnud vaimulikkude pidustustega austasid…
* * *
Pärast paleepööret lahti läinud poliitilises võitluses Katariina pooldajate ja nende vahel, kes püüdsid trooni edasi anda Paulile, õnnestus võitjaks tulla Orlovidel. Katariinast sai autokraatne monarh, Orlovi ootas ees võim. Aga nimelt seda võimu, või täpsemalt – selle võimuga seotud igapäevast riigitöö kallal nokitsemist, ei kannatanud ehk küll tugev, aga laisk ja ulakas Gri-Gri (nagu keisrinna teda kutsus) välja.
Astudes vandenõusse Katariina troonileupitamiseks, hellitasid Orlovid lootust, et, saanud krooni pähe, abiellub keisrinna Grigoriga. See plaan aga nurjus, kuna vene aadelkond polnud häälestatud allumisele „proua Orlovile“. Katariina taipas väga hästi, kus on piir, millest ta üle astuda ei tohi. Sellele osutas täpselt Nikita Panin, kes oletatava abielu kohta kuulutas: „Keisrinna teeb, mida tahab, aga proua Orlovast ei saa vene keisrinnat.“
Katariina ohverdas uue abielu trooni kindlustamise nimel, mis oli vägagi iseloomulik – ta allutas isiklikud eelistused kõhklematult poliitilistele huvidele, mida pidas võrratult tähtsamaiks. Keisrinna tundis alati pahameelt, kui teda sunniti valima võimu ja armastuse vahel. Kuidas võis tema valikus üldse kahelda? Eelkõige on ta ikkagi valitseja – kõik muu on meeldiv, aga mitte hädavajalik. See tõdemus ei lisanud Orlovi südamepalangule hoogu alati hõivatud armastatu suhtes. Siiski jäi Grigori Orlov Katariina II favoriidiks tervelt 12 aastaks, kindlustades keisrinnale tema ümber moodustuva koalitsiooni toetuse.
Keisrinna ja Orlovi hingelisel kaugenemisel oli teinegi põhjus – esimese intellekt. On vähe mehi, kes on valmis möönma, et armastatud naine on neist targem ja andekam. Veelgi vähem neid, kes, seda möönnud, nõustuvad sellist naist enese kõrval taluma. Grigori polnud isekas kõlupea, sestap mõistis peagi: Katariina on palju andekam, töökam ja targem kui tema. Aga valu puudutatud enesearmastusest näris siiski hinge. Koos arvutute intriigidega sai see tunne nende suhte katkemise katalüsaatoriks.
1752. aastal nõrgenesid Orlovi positsioonid veelgi tänu tema ebaedule rahuläbirääkimistel Türgiga. Siis läks Katariina suhte katkestamiseni, kuna Orlovi pidamine soosikurollis ei vastanud enam tolle reaalsele mõjule riigiasjadele. See polnud Katariinale kerge samm. Ta oli juba 43-aastane, veendunud, et pole enam üldsegi nii noor, et oma kiindumusi vahetada, pealegi liiga hõivatud uute armuseikluste otsimiseks. Kuis ta küll eksis! Ta oli endiselt ahvatlev, tema tundlikkus ja seksivajadus olid veelgi suurenenud.
Samal aastal pühitseti Pauli täisealiseks saamist. Diplomaatilistes ringkondades oodati, et keisrinna hakkab nüüd võimu pojaga jagama. Nendes tingimustes ei võinud ta Vasiltšikovile toetuda. Ent oli veel üks isik, talle jäägitult ustav – kindralmajor Grigori Potjomkin.
Katariina II teadis, et viimane on teda armastanud kaksteist aastat, alates sellest ajast, kui veel täiesti noore mehena paleepöördes osales. Potjomkinil oli hea haridus, laialdased sidemed õukonna- ja sõjaväeringkondades, ka evis ta õigeuskliku vaimulikkonna toetust. Ühesõnaga – tema võis täita vajalikku rolli. Ja jälle sunnib Katariina südame alluma poliitikale. Oma nime ajalukku nii mitmelgi viisil jäädvustanud Grigori Potjomkin vandus keisrinnale surmani truudust ning sulgus seejärel kloostrisse, lubades sinna jääda seniks, kuni Katariina ei nimeta teda ametlikuks favoriidiks. Katariina nõustus ja järgmised kaks aastat möödusid neil, täis tormilisi seksiorgiaid, tülisid ja leppimisi. Kärsitu Katariina hakkas varsti Grišast tüdinema. Vana kavalpea leidis siiski omapärase lahenduse Katariina lähikonda jäämiseks. Nimelt tegi ta imperaatorile ettepaneku võtta enda peale tulevaste favoriitide valik ja kontroll. Hiilgav riigiminister Potjomkin sai ka „voodiministrina” suurepäraselt hakkama. Süsteem toimis järgmiselt: potentsiaalse favoriidi vaatas kõigepealt üle Katariina ihuarst. Seejärel kontrollis kandidaadi mehelikkust üks õuedaamidest. Kontrolli edukalt läbinu majutati Katariina magamistoa peal ja sellega salatrepi kaudu ühenduses olevasse ruumi.
Ametlikult kandsid favoriidid ülemadjutandi tiitlit, õukonna irvhambad kutsusid neid aga öisteks imperaatoriteks.
Katariina II ei olnud mitte ainult osav ja auahne valitseja, paljude jaoks on ta ajalukku läinud eelkõige nümfomaanina. Keisrinna täitmatust lihahimust räägiti legende juba tema eluajal.
Õukonna kupeldaja madam Protas ja ülemõuemeister Tšoglokoff otsisid oma käskijannale hea välimusega kaardiväeohvitsere. Enne kui väljavalitud mehed imperaatori voodisse pääsesid, tuli neil magada madam Protasega.
Rahulduse saanud Katariina tasus adjutantidele pärast suhte lõpetamist heldelt, kinkides suurema summa raha või kuni 4000 pärisorjaga mõisa. See omapärane süsteem eksisteeris 16 aastat ja selle aja jooksul vahetus 13 favoriiti.
Kogu Euroopas naerdi lihahimulise keisrinna üle. Käest kätte levitati naljamünte ja joonistusi, millel oli kujutatud peenistest ümbritsetud Katariina. Ühel pildil oli keisrinnal peenis koguni suus. Selliseid joonistusi võib pidada omaaegseks klatšipressiks. Ühel joonistusel oli Katariinat kujutatud vahekorras täkuga. Prantsusmaal elanud vene emigrant Belutšev, kes oli kaua aega elanud Katariina II õukonnas, enne kui ta põlu alla sattus, ütles seda pilti kommenteerides: „See pole tõsi, et tsaarinna ühtis täkuga – see oli eesel.” Oli, kuidas oli, kuid aja möödudes muutus Katariina üha himuramaks. Mida vanemaks ta sai, seda nooremaks muutusid tema armukesed. Talvepalee seinte vahel toimusid lõputud orgiad ja joomingud ning tsaarinna ise oli see, kes mõtles välja üha uusi lõbustusi. Kui tolleaegseid allikaid uskuda, siis olevat keisrinna ümberriietatuna õuedaami saatel Peterburi bordelle külastanud ja lõbumajade melus innukalt kaasa löönud. „Jäi mulje, nagu oleks tema kehas tuli lõõmanud,” kirjutas tolleaegne kroonik.
Saksamaa provintsist pärit printsessist oli saanud Venemaa ajaloo suurim hetäär. Imperaatorina hoidis ta enda käes kontrolli kogu hiigelriigi üle. Mis puutub aga tema seksuaalellu, siis ei jätnud ta ühtegi juhust kasutamata, et ennast välja elada. Isegi siis veel, kui ta oli juba kuuekümnene, oli ta kärarikaste orgiate keskpunktis. Kuigi ta oli selleks ajaks muutunud paksuks ja vormituks, ei vähenenud tema huvi ilusate noorte meeste vastu.
Teine abielu
Poliitilise olukorra ohtlikkus, milles Katariina II pärast Orlovide mõjuvõimu langust oli, sundis teda otsima uusi jõude, kes oleksid suutelised vastu seisma Panini võitluskaaslastele. Mõnda aega Grigorit asendanud Aleksandr Vasiltšikov ei vastanud neile nõuetele. Too oli nõrk, küündimatu ja vaenuliku liidu täieliku kontrolli all. Peale selle – keisrinna ei armastanud teda. „Puhtsüdamlikus ülestunnistuses“ pihtis ta, et suhte ajal Vasiltšikoviga ta „rohkem kurvastas“ kui seda tunnistada suutnuks.
1773. aastal kutsus ta armastava mehe ära sõjategevuse juurest ja tõstis soosingusse. Selleks, et too teeks ära raske ja ohtliku töö – lööks puruks tema ümber moodustunud tsareevitš Pauli pooldajate ringi, aitaks Türgiga rahu sõlmida ja organiseeriks vägede ümberpaigutamise sisemaale, kus juba möllas pugatšovlus. Arukas, kainelt mõtlev naine tegi läbikaalutud poliitilist kaupa.
Ent Potjomkin lõi kaardid otsekohe segi. Tema kehtestas mängus täiesti ettenägematud reeglid – nõudis keisrinnalt aruandmist tolle kaugeltki mitte laitmatu käitumise kohta, seejärel pakkus kätt ja südant, ja siis valas keisrinnale kaela oma kaua vaos hoitud tunnete sellise tulva, et naine ei pidanud selle survele vastu.
1774. aastal toimus Püha Simsoni kirikus Viiburi poolel Katariina II ja Potjomkini salajane laulatus. Sellest sündmusest on jäänud mälestusi mõnede vene ja poola aadlike perekondlikesse pärimustesse, kelle esivanemad kirikus selle tunnistajaiks olid.
Erinevalt Orlovist, kes soovis keisrinnaga nähtavat ja avalikku liitu, soostus Potjomkin salajase abieluga. Õukonnas ei teadnud laulatusest peaaegu mitte keegi. See muutis uue favoriidi seisundi kaksipidiseks. Olemuselt küll abikaasa, pidi ta avalikkuse ees mängima armukese rolli. Selline äärmiselt tavatu olukord Potjomkinit loomulikult ei rahuldanud. Võimaluse eest veeta mõni vaba tunnike seadusliku abikaasa seltsis tuli tal ületada teatud raskusi: tõusta enne õukonna ahjukütjaid ja lakeisid, oodata, kuni keisrinna, riskides alailma sellega, et teda märgatakse, tema tubadeni jõuab, või hiilida öö katte all ise keisrinna magamistoani. Selline mäng sobinuks kuueteistkümne-aastastele armunutele, mitte aga elutarkadele poliitikutele, kes liigutasid Euroopa kaardil paljutuhandelisi armeesid ja otsustasid peopesal kaaludes sõja ja rahu üle.
Veelgi keerulisem oli Potjomkini poliitiline positsioon. Õukondlased nägid temas mööduvat figuuri, kelle kogu võimsus olenes keisrinna heitliku südame muutlikust kiindumusest. Neile jäi arusaamatuks, miks Potjomkin, erinevalt eelnenud favoriitidest, sai valitsejannalt sedavõrd palju võimu ning nad püüdsid sellele juhuslikule ülikule igati tema kohta kätte näidata. Polnud siis midagi imestamisväärset selles, et Potjomkin sisimas piinles, aga inimeste hulgas ilmutas kõrkust ja suurelisust. Aastatega õppis ta end vaos hoidma, aga õukondlike suhete tõelise hindamise vilumus ja mõistmine ei tulnud kohe.
Andeka poliitiku ja keisrinna tegusa abilisena pulbitses Potjomkin energiast, õppis kiiresti ning püüdis kõige üle iseseisvalt otsustada. Ja häda polnud mitte selles, et ta oleks talle antud ülesandeid halvasti täitnud. Vastupidi – ta sai hiilgavalt hakkama keeruliste probleemide lahendamisega, ent – küsis kahjuks liiga harva nõusolekut oma suursuguselt abikaasalt. Tülid olid möödapääsmatud.
Andekad poliitikud leidsid vaevaliselt üksmeele, kabinetivaidlused kandusid üle magamistuppa. „Andnud mulle võimaluse valitseda,“ kirjutas Katariina II sündmustest 1774. aastal, mil Potjomkin tõepoolest aitas tal säilitada krooni, „võtad sa mult mu hingejõu…“ „Me kakleme võimu, mitte armastuse pärast,“ märkis ta ühes teises kirjas.
Kui sügavalt Katariina II ja Potjomkin teineteist ka ei armastanud, kõigele tuleb kord lõpp. Potjomkin sai edukalt hakkama talle ette nähtud tööga, ja õukondlased, haistes favoriidi üha kasvavas võimus ohtu, koondusid ühisrindeks tema vastu. Ja siis astus Katariina II naise seisukohalt vapustava, aga valitseja seisukohalt ainuõige sammu. Ikka veel armastades oma keevalist kangelast, ikka veel kannatades nendevaheliste lahkhelide pärast, otsustas ta ometi Potjomkini ohverdada, tõugates ta favoriidipostilt, et sellega rahustada oma pahasoovijaid.
Potjomkin tegi mitu stseeni, lahkus õukonnast, kihutas Novgorodi kubermangu – näiliselt nagu kindluste inspekteerimiseks. Kuni tema kannatas ja rähkles, säilitas Katariina väliselt rahu, oodates, kuni torm vaibub ja abikaasa peas mõistus võimule pääseb. Nõnda ka sündis. Vürst pöördus tagasi – Katariina oli selle raundi võitnud. Ta oli säilitanud lähima sõbra, ent kaotanud armastatu.
„Prantsuse“ perekond“
Lõhe Katariina II ja Potjomkini vahel põhjustas hingevalu neile mõlemale. Ometi saavutas keisrinna alates sellest perioodist illusiooni perekonnast. Nüüd võis ta lõõgastuda, olla tema ise, saada abi, nõu, hingelist tuge. Aastatega hakkasid Katariina II ja Potjomkin isegi rahva ees pidama end ülal nagu abielupaar.
Potjomkini ja tema kõrgestisündinud soosija vahel sugenes ja säilis kogu eluks nn prantsuse, valgustuslik abielu, mis mitte ei välistanud, vaid isegi eeldas mõlemal abikaasal armukeste olemasolu, kelle suhtes nii mees kui naine pidid ilmutama vajalikku leebust ja heasoovlikkust.
Keisrinna näitas üles tähelepanelikkust vürstliku hiilguse austajannade suhtes, samal ajal võis Katariina II iga uus favoriit võtta oma koha sisse ainult pärast Potjomkini heakskiitu.
Katariina II soosikud, tajudes oma mõjujõudu, püüdsid varem või hiljem Potjomkinile vastuseisu osutada. Selles osas on iseloomulik üks episood Ivan Rimski-Korsakoviga. 1778. aastal kõrvaldati viimane ootamatult favoriidi rollist. Õukonnas põhjendati seda sellega, et Rimski-Korsakov murdis Katariinale truudust krahvinna Praskovja Bruce’iga. Ent isiklikus kirjakeses oma soosikule tõlgendas keisrinna seda teisiti.
Tuli välja, et Korsakov lõi lähemad sidemed Potjomkini vaenlastega ja kuulutas vürsti üleüldiseks vaenlaseks. Sellest piisas, et isepäine poiss lendas Talvepalee tagatubadest välja nagu kuul kahurist.
Pikki aastaid ei puudutanud Katariina südant mitte keegi. Ilmselt otsustas keisrinna, et talle aitab tormilistest romaanidest. Kui tema eelviimane soosik Aleksandr Dmitrijev-Mamonov armus teisesse naisesse – õuepreili Darja Štšerbatovasse –, tundis Katariina II tõelist valu. Aga mitte sellepärast, et Mamontov ta maha jättis, vaid sellepärast, et too rohkem kui aasta kartis üles tunnistada oma tõelist tunnet ja jätkuvalt armunut teeskles.
1789. aastal armus 60-aastane Katariina 22-aastasesse Platon Zubovisse, kes oli Katariina lemmikuks kuni surmani. Temaga vastasseisu sattununa oli Potjomkin kogu jõu ja kibestumusega sunnitud võitlema mitte sedavõrd ambitsioonika ja kättemaksuhimulise poisikese, kuivõrd Katariina II emaliku tundmuse vastu. Ent avalikkuse ees näitasid nii Potjomkin kui uus favoriit austusest keisrinna vastu üles muutumatult heatahtlikke suhteid.
Aga Zubovit segas väga keisrinnas säilinud kiindumus vürstlikku hiilgusse. „Kuigi ma Potjomkini poolenisti võitsin, ei suutnud ma teda oma teelt siiski lõplikult kõrvaldada,“ möönis mitte kaugeltki enam noor Zubov 1819. aastal oma volinikule Bratkovskile. „Aga tema kõrvaldamine oli hädavajalik, sest keisrinna andis järele igale tema tahtmisele ja lihtsalt kartis teda kui võimukat abikaasat. Mind keisrinna lihtsalt armastas ja osutas sageli Potjomkinile, et mina temast eeskuju võtaksin.“
Pärast Potjomkini surma 1791. aastal jäi Katariina II üksi. Seda lööki elas ta raskesti üle. „Nüüd pole enam kellelegi toetuda,“ kirjutas tema sõnad üles riigisekretär Aleksandr Hrapovitski. Usaldada keda tahes nii nagu Potjomkinit keisrinna enam ei suutnud. „Nüüd on kogu kandam minu õlul,“ nentis ta nukralt parun Friedrich Milchior Grimmile. „Palvetage minu eest…“
Katariina II elas viis aastat kauem oma armastatuimast favoriidist. Kuulu järgi olevat keisrinna surnud ühel joomingul südameatakki. See juhtus 17. novembril 1796. Venemaa leinas oma võimekat imperaatorit ja armast patustajat.
Katariina II armukesed-favoriidid
Sergei Vassiljevitš Saltõkov (1722– 1765) – ohvitser ja Venemaa saadik Hamburgis, Pariisis ja Dresdenis. Tema aeg tulevase keisrinna favoriidina oli 1752–1754.
Krahv Stanislaw August Poniatowski (1732–1798) – tulevane Poola kuningas (1764) oli Katariina favoriit vahemikus 1755–1758.
Krahv Grigori Grigorjevitš Orlov (1734–1783) oli suurvürstinna ja hiljem keisrinna favoriidiks 1760–1772.
Aleksandr Semjonovitš Vassiltšikov (1744–1810) – aristokraat, kes teenis alates 1765. aastast kaardiväe ratsapolgus, oli keisrinna favoriit vahemikus 1772–1774.
Vürst Grigori Potjomkin (1739–1791) – tulevane krahv ja kindralfeldmarssal oli keisrinna favoriit vahemikus 1774–1776.
Pjotr Vassiljevitš Zavadovski (1739–1812) – tulevane krahv (1793. aastast) ja Aleksander I aegne rahvahariduse minister (1802–1810) oli keisrinna favoriit vahemikus 1776–1777.
Semjon Gavrilovitš Zorich (1743–1799) – Serbia päritolu tulevane kindralleitnant oli lapsendatud oma sugulase major Maksim Fjodorovitš Zorichi poolt ja lõpetas Peterburi Kadetikorpuse. 1776. aastal sai ta Potjomkini adjutandiks ning 1777. aastal esitleti teda keisrinnale. Katariina II favoriidiks saamise järel määrati ta samal aastal kaardiväe kavalergardide polku ja temast sai keisrinna tiibadjutant. Favoriidiks olemise aeg jäi vahemikku 1777–1778.
Kaardiväe ratsapolgu kapten Ivan Nikolajevitš Rimski-Korsakov (1754–1831) – vürst Potjomkini tuttav, kes pärast favoriidiks saamist määrati tiibadjutandina keisrinna kaaskonda. Tema favoriidiks olemise aeg oli vahemikus 1778-1779. Rimski-Korsakov teenis välja kindraladjutandi auastme.
Kindralleitnant Aleksandr Dmitrijevitš Lanskoi (1758-1784) – kind- raladjutandiks (valitseja kaaskonna liige) määratud Lanskoi oli keisrinna favoriit vahemikus 1779-1784.
Kindralleitnant Aleksandr Petrovitš Jermolov (1754–1835) – kuulsa 1812. aasta Napoleoni-vastase sõja kangelase kindralleitnant Aleksandr Jermolovi (1777–1861) sugulane; keisrinna favoriit vahemikus 1785–1786.
Krahv Aleksandr Matvejevitš Dmitrijev-Mamonov – kindralleitnant ja kindraladjutant, keisrinna favoriit vahemikus 1786–1789.
Vürst Platon Aleksandrovitš Zubov (1767–1822) – keisrinna favoriit vahemikus 1789–1796.
Kõige andekam kõikidest keisrinna Katariina II favoriitidest oli Grigori Aleksandrovite Potjomkin. Ta sündis Smolenski kubermangus Duhovtšinski maakonnas Tšižovo külas ning suri teel Jassast Nikolajevisse. Potjomkin on maetud Hersoni linna. Grigori Potjomkini isa oli alampolkovnik Aleksander Vassiljevitš Potjomkin, poeg Grigori
© Peter Hagen
