„Kas ma pean tõesti need kõik meelde jätma?”

Christine Lambrecht (s 1965) oli Saksamaa ajaloo kõige ebakompetentsem ja rumalam kaitseminister. Miks just temast sai kaitseminister kui vähene intelligentsus, õigemini selle puudumine, oli talle suisa näkku kirjutatud? Aga sellepärast, et ta kuulus SPD-sse (Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei), kellel oli tollal ette nähtud kaitseminsitri koht.
Kui Lambrecht ametisse määrati ja talle selgeks tehti, et ta peab peast teadma kõiki sõjaväelisi auastmeid, küsis ta üllatunult, et kas ta peab tõesti need kõik meelde jätma. Ei õppinud ta auastmeid eraldama viie kuu pärast ega ka hiljem. Saksa ajakirjandus materdas kaitseministrit igal võimalusel, sest oma läbimõtlemata ja lausa rumalate väljaütlemistega ja ebakompetentsusega häbistas ta ennast, kaitseministeeriumi ja kogu Saksamaad.
57-aastane Lambrecht sai Scholzi juhitud SPD, FDP ja roheliste valitsuskoalitsiooni kaitseministriks 2021. aasta detsembris. Tagasiastumisavalduse esitamise ajal toetas Lambrechti jätkamist ministrina vaid 13% küsitletutest. 77% küsitluses osalenuist soovis, et Lambrecht lahkuks ametist.
16. jaanuaril 2023 esitas Lambrecht tagasiastumispalve olles olnud kaitseminister kõigest 13 kuud. Tagasiastumisel sai Lambrecht 3 kuud täispalka (kokku 49 844 €), järgneva 21 kuu jooksul pool palka (ühtekokku 174 453 €). Pensioniks (alates 65) saab ta 5000 € kuus, lisaks 67 saadiku pensionit, mis teeb kuus 10 600 €.
Jah, kui kaitseminister ikka hävituslennukil, soomukil ja sõjaväe väliköögil vahet ei tee, läheb selles ametis raskeks…

* * *

Muide, ministriamet on üks huvipakkuvamaid ameteid üldse. Kulunud targutus on: kui jumal annab ameti, annab ka mõistuse. Pisut vildakas ütlemine, sest lolli ministriamet kohe mitte kuidagi targemaks ei tee. Kes on lollina sündinud, jääb lolliks ka ministriametis.
Neid elukutseid on palju, mis vajavad sageli aastatepikkust väljaõpet, kogemusi ja teadmisi, aja jooksul saadakse ka vastav kategooria. Eesti ajal olid isegi kelneritel kategooriad ja näiteks kõrgema kategooria saamiseks pidi kelner eksamil oskama katta dineelauda presidendile ja tema külalistele. Tänapäeval ei pea tänavalt kelneriks tulnud vurle isegi mitte lauakombeid tundma, ettekandja ammugi mitte, piisab nabapluusist.
Trükkijatel oli Nõukogude ajal V kategooriat ja II kategoorialt V kategooriani jõudmiseks kulus vähemalt 4–5 aastat. Kategooriad olid ka näiteks treialitel ja keevitajatel. Aga teisalt kas ei kõlaks uhkelt: V kategooria välisminister või VI kategooria haridusminister. Näiteks III kategooria saamiseks pidi trükkal vastama sajele küsimusele. Põnev, mitmenda küsimus juures minstrikandidaat hätta jääks?
Ainult parteilise kuuluvuse järgi ei võta ükski haigla tööle kirurgi. Aga näe, ministriks võid saada n-ö paugupealt ja üleöö. Mingeid teadmisi pole vaja. IQ eksamit ei tehta (issver, kui ministrikandidaat peaks läbi kukkuma!), ammugi mitte etteütlust. Isegi juhiloa saamiseks on vaja läbi käia autokoolist, teha õppesõidud, teooria- ja sõidueksam. Minister ei pea aga midagi oskama, isegi mitte kirjutada, selleks on tal sekretärid, kes hädast välja aitavad.
Muidugi võib ju ilkuda, et ükski kõrgkool ei valmista ette ministreid. Tõsi, Stalin sai kõikvõimsaks diktaatoriks ka oma algharidusega, Hruštšov polnud isegi algkoolis käinud ja näe – sai NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimeheks. 4-klassilise haridusega Hitlerist sai aga Saksamaa kõikvõimas diktaator. Nojah, võib ju öelda, et ajad olid teised… Endine nuhk Putin valitseb Venemaad ühe nela-aastase vaheajaga juba 25 aastat.
Tänapäeva nn demokraatlikus riigis ei panda ministriks inimest mitte tema võimete ja teadmiste järgi, vaid parteilise kuuluvuse järgi. Teatavasti jagatakse ministriportfellid koalitsiooniparteide vahel. Kui näiteks X-partei saab endale kaitseminsitri portfelli ja parteis pole ühtegi sobivat kandidaati, siis juhtubki, et kaitseminsitriks saab tobu, täiesti ebakompetente ohmu, kes ei jaga sõjaasjandusest muhvigi. Kuidas siis ikkagi ministriks saadakse? Ikka lõugadega, tühja jutu ja tühjade lubadustega.
Aga naine kaitseministrina?
Jaa-jaa, rahu ajal, kui otsest sõjaohtu ei ole, on ilmselt ükskõik, kes on kaitseminister, sobib ka naine, kes ei jaga sõjaasjandusest midagi, kuid võib-olla on osav heegeldamises või oskab maitsvaid võileibu valmistada. Sellest kaitseministri ametiks täiesti piisab!
Aga naine on naine! Kui 1982. aastal otsustas Briti peaminister Margaret Thatcher saata pärast Argentina sõjalist aktsiooni esimesel võimalusel sõjalaevad Falklandi saarte juurde, oli ta väga imestunud, et see ei saagi teoks kolme päevaga. Talle selgitati kannatlikult, et näiteks Portsmouthi sadamast Falklandini on 8100 miili (13 000 km) ja ekspeditsiooni teekond kestab vähemalt kaks nädalat.
Briti peamine löögijõud – lennukikandjad „HMS Hermes” ja „HMS Invincible” koos saatelaevastikuga (osa üksusi jõudis varem vahepeatuse kaudu Ascensioni saartele, kuid täielik mereteekond Suurbritanniast Falklandini kestis just umbes 25 päeva) – väljusid Portsmouthist 5. aprillil 1982 ja jõudsid Falklandi vetesse 30. aprilliks 1982. Seega kulus teekonnaks umbes 25 päeva (ligi 3,5 nädalat). Muidugi ei teadnud õnnetu Thatcher midagi sõjalaevade sõidukiirusest ega vahemaast Portsmouthi ja Falklandi saarte vahel…

MAAJA