Kas ennustused on vajalikud?
1548. aasta märtsis hakkas tsaar Ivan Julm põduraks jääma. Tema armastatud õuebojaar Bogdan Belski küsitles astrolooge, keda juba tollal ametis peeti, kas pole tegemist valitseja surmahaigusega. Viimased nimetasid kohe täpse kuupäeva – 18. märts. Belski hirmutas ennustajaid, et kui nende prognoos peaks osutuma ekslikuks, ootab neid surm tuleriidal. 18. märtsil läks Ivan Julma tervis märgatavalt paremaks ja Belski otsustas oma ähvarduse täide viia. „Veel pole õhtu!” hoiatasid targad. Surm tabaski tsaari õhtul, kui ta Boris Godunoviga malet mängis.
Tuntud vene valgustaja, ühiskonnategelane ja astroloog Semeon Polotski luges 1671. augustis augustis taevakaardilt, et tsaarinna Natalia Narõškina üsas on sigitatud suur valitseja, kes tuleb ilmale 30. mail 1672, ja soovitas talle nimeks panna Peeter. Kui laps täpselt ennustatud päeval ilmale tuli, külvati Polotski üle kingituste ja rahaga ning ta jäeti õukonda lastekasvatajaks.
Veidi enne 1917. aasta oktoobri mässu andis tuntud astroloog Trojanovski oma astroloogilises sõnaraamatus iseloomustuse planeedile Uraan, mis oli tollal Venemaaga tihedas seoses. Ta kirjutas: „1912. a. läks Uraan Veevalaja (Venemaa patroon) tähtkujusse, kuhu jääb seitsmeks aastaks ja paneb veerema sündmused, mis jõuavad oma koletusse kulminatsiooni 1936.–38. aastal. Ajalugu näitab, kas astroloogia näeb ette sündmusi, mis mõjutavad paljude rahvaste saatust väga pikaks ajaks.” Nagu teada, vapustab noil aastail hukatud inimeste hulk tsiviliseeritud maailma kujutlusvõimet veel tänapäevani. Sedasama Uraani ja Veevalaja vahelist seost pidas silmas ka Nostradamus, kes juba 16. sajandil ennustas, et teine Babülon kestab 73 aastat ja seitse kuud!
Need on näited sellest, kuis ennustused on täpselt paika pidanud. Aga on teada ka piisavalt juhtumeid, mil nad pole täide läinud. Milles siis asi? Võib-olla selles, et inimesed, keda ettekuulutus on vapustanud, on suutnud saatuselt saavutada alternatiivse variandi ja võtnud ekstreemseid meetmeid, et negatiivset situatsiooni vältida? Sel juhul tuleks aga teha uskumatuid pingutusi, ja see õnnestub vaid siis, kui tegemist pole pöördumatu sündmusega. Kui on, ei aitaks ka kõigi selgeltnägijate, ekstrasenside ja meediumite pingutused — neil ei õnnestuks midagi muuta. Nüüd mäletavad veel vähesed, kuis aasta enne 1991. aasta augustiputši astus Venemaa kesktelevisioonis üles astroloog Tamara Globa, kes kuulutas üle terve Nõukogude Liidu, et augustis 1991 tehakse riigipöördekatse, mis kestab mõned päevad ja lõpeb ebaõnnestumisega. Siis ei võtnud tema juttu keegi tõsiselt!
Kas saatust saab muuta? Tõenäoliselt mitte. Veelgi enam, seda ei maksaks isegi katsetada. Elu on tervikuna nõnda korraldatud, et positiivsetele sündmustele järgnevad negatiivsed, ja vastupidi. Kaotusi ja hävingut talutakse valuliselt, aga pärast seda tuntakse end tugevamana ja kirkamana, nagu pärast puhastustuld. Efektiivset kaitset soovimatute sündmuste vastu võib ammutada ainult iseenese siseilmast, psüühika visast ja reeglipärasest töötlemisest mentaalsel tasandil. Peamine: tuleb muuta oma suhtumist toimuvasse, püüda kohaneda muutunud situatsiooniga.
Tähendusrikkad unenäod, astroloogiline kaart, selgeltnägijate ennustused – need kõik lubavad väita, et iga meie samm ja liigutus, kõik kohalikud ja globaalsed sündmused on programmeeritud gigantsesse kompuutrisse, mille nimeks on Universum ja millesse meil lubatakse aeg-ajalt pilku heita. Igal ajaperioodil leidub maakeral neid valituid, kes on võimelised seda informatsiooni lugema ja teistele teada andma. Aga paraku pole nende ülesanne hoida ära ülemaailmne veeuputus, nagu nad ise seda vahest arvavad, mitte peatada tektoonilisi protsesse jne, vaid valmistada maakera elanikke moraalselt ette eelseisvateks globaalseteks muutusteks. Need inimesed võtaksid nagu enda peale inimlike probleemide psühholoogilise taaga, sest nemad teavad („näevad”) kindlalt, et üks või teine vapustus tuleb. Üks ekstrasens ütles kord oma patsiendile, et poole aasta pärast sureb tema ema. Loomulikult tabas patsienti sestpeale sügav depressioon. Aga siis, kui ennustus tõesti täide läks, oli ta spetsialistile tänulik, et teda hoiatati, sest vastasel juhul oleks ta selle saatuselöögi all murdunud. Tugeva stressi energeetika oli juba ette jaotunud kuue kuu peale ja oli sündmuse toimumise ajaks praktiliselt juba ammendunud.
Just selleks ennustamisega tegeldaksegi, et psühholoogilisel tasandil nõrgendada negatiivse situatsiooni mõju inimese hingele ja tervisele. Kas ja kuivõrd on ennustused vajalikud? Selle üle otsustagu igaüks ise.
MAAJA
