Kas Egiptuse püramiidide saladused avastatakse?
Väga ammu, juba enne uusaja algust tunti seitset maailmaimet, mille ilu ja suurejoonelisus hämmastasid meie kaugeid esivanemaid. Kõigist neist imedest on meie päevini säilinud ainult püramiidid, mis ikka veel meelitavad enda juurde arheolooge, ajaloolasi ja turiste.
Ehkki mitme põlvkonna teadlased on nende iidsete ehitiste mõistatuse kallal pead murdnud, tuleb küsimusi järjest juurde, vastuseid aga pole ega ole teada, kust neid otsida tuleks.
Mida siis kujutas endast Egiptus noil kaugetel aegadel, mil tehti nende arhitektuuriimede ehitamise plaane? Egiptust pole asjata nimetatud Niiluse kingituseks: selle jõe üleujutuste rütmidest sõltus ju terve rahva olemasolu. Pärast üleujutusi jäi haritavatele aladele maha must muda, mis muutis Egiptuse maad iseäranis viljakaks ning võimaldas põlluharijatel saada aastas mitu saaki. Olles sõltuv jõe käitumisest, paiknes kogu Egiptus ainult selle kallastel. Riik jagunes siis kaheks: Alam- Egiptus (pealinn Buto) asus Niiluse deltas ja Ülem-Egiptus (pealinn Hierakonpolis) kulges kitsaste vöönditena piki jõe keskvoolu.
Umbes 3100. aastal eKr alistas Ülem-Egiptuse kuningas Menes Alam-Egiptuse ja rajas esimese vaaraode dünastia. Kokku on Egiptuses valitsenud 32 dünastiat (kaasa arvatud Ptolemaiosed). Nn püramiidide ajastu (2686–2181 e.m.a) kuulub 3.–6. dünastia ajajärku. Nimelt siis ilmusid Giza platoole Hufu, Hafra ja Menkaura püramiidid (Cheops, Chephren ja Mykerinos on nimetused, mis tekkisid pärast 30. aastat, kui roomlased vallutasid Egiptuse ja sellest sai Rooma provints.)
Egiptuse püramiidid seisid puutumatuna mitu aastatuhandet, kuni 820. aastal tungis rühm araabia töölisi kaliif Mamuni käsul suurde püramiidi. Õukonnaarhitektide projekti järgi tagusid nad mitu nädalat lubjakivi ning raiusid sellesse kaldkoridori (seda kasutatakse sissekäiguna ka meie päevil), mida mööda laskusid püramiidi. Mamuni mehed röövisid valitseja hauakambri tõenäoliselt paljaks, sest sarkofaag leiti hiljem tühjana ja kaaneta. Hufu püramiidi jalami kate on osaliselt ära võetud: araablased kasutasid 13. sajandil lubjakiviplaate Kairosse mošeede ehitamiseks.
Matmiskombeid pidasid vanad egiptlased suures aus. Nimelt uskusid Vana-Egiptuse elanikud surmajärgsesse elusse ja ühe hüpoteesi järgi olid püramiidid rajatud selleks, et aidata lahkunutel otse taevasse minna. Edaspidi, 3.–6. dünastia ajal pidi ehitustehnoloogias toimuma mingi hüpe: ehitati 28 püramiidide kompleksi, kusjuures suurem osa rajati 4. dünastia ajal. Kokku oli neid 20 püramiidist 7, millest on säilinud ainult 5: 3 Gizas ja 2 Dahšuris.
Uued vormid tõi vaarao Snofru ajal püramiidide ehitusse Imhotep. Päris kaljukindlalt seda muidugi väita ei saa, sest Egiptuse valitsejad ei jätnud ju endi loodud igavikulossidesse nimesid. Samuti ei oska praegu keegi öelda, miks ja kuidas püramiide ehitati. Seda ei teadnud isegi preestrid, kes jutustasid kreeklasele Solonile Atlantisest. Et neid teadmisi valdas üksnes piiratud vaimulike ring, läks informatsioon juba mõne aastasaja jooksul kaduma.
Enamiku teadlaste arvamus ühtib selles, et Hufu püramiid on loodud ligikaudu 25. Kristuse-eelsel sajandil. Kõigepealt hämmastab peale tohutute mõõtmete (kõrgus 147 m, jalami ümbermõõt umbes 1 km) ehituse täpsus: püramiidi küljed on orienteeritud magnetpoolustele, kusjuures valekalle on alla 0,06%, külgede pikkuste erinevus aga ei ületa 0,08%. Allpool mainitavatele tähtedele orienteerumise viga on maksimaalselt 1,8°, servade nurgad erinevad täisnurkadest kõigest 2–4 minuti võrra. Kuidas oli võimalik ränkraskete kiviplaatidega töötades kinni pidada kõigist proportsioonidest? Lubjakiviplokke on Hufu püramiidis ju 2,5 miljonit ning igaüks kaalub umbes 2,6 tonni. Jalami juurde on pandud 15-tonnised kivid ning vaarao hauakambris olevad plokid on koguni ligemale 30-tonnised. Pealt olid püramiidid kaetud 115 000 10-tonnise plaadiga, mis olid üksteise kõrvale sobitatud 0,2 mm täpsusega.
Suure püramiidi uuringud oleksid võinud veel kauaks toppama jääda, kui poleks hakatud kasutama roboteid ja täppistehnikat. 22. märtsil 1993 levis ajakirjanduses sõnum, et keegi täiesti tundmatu insener Rudolf Gantenbrink oli uurinud nn kuninganna kambri lõunašahti oma- konstrueeritud roboti abil. Läbinud 65 meetrit, avastas seadeldis võrekujulise ukse, mille juures oli kaks tundmatu otstarbega metallist tööriista, üks neist katkine. Šahti lõpus olid seinad kaetud pühaks peetud Turi lubjakivist plaatidega ning neid oli kasutatud ka nn kuninga kambris. Mis pidi peituma ukse taga? Uuringud jätkusid.
Tuntud egüptoloog Robert Buvel tuli lagedale väga huvitava hüpoteesiga. Tema arvates vastab püramiidi šahtide paiknemine kultusetähtede ja tähtkujude asukohale. Ehkki varem nähti neis 20×20 cm ristlõikega šahtides ventilatsiooni otstarvet, pole need kindlasti sellel eesmärgil ehitatud: näiteks kuninganna kambrist ei jõua need üldse maapinnale välja. Šahtidel pidi olema teine funktsioon.
Asi on selles, et vanad egiptlased samastasid Orioni tähtkuju Osirisega, Siiriust aga seostati juuni esimestel päevadel toimuva Niiluse üleujutusega. „Vaarao tõuseb nagu see horisondi juures asuv täht,“ ütlevad püramiidide tekstid. See näib viitavat uskumusele, et vaarao hing siirdub tähtede juurde mööda väljuvaid šahte.
R. Buvel avastas hämmastava asja: võttes arvesse umbes 2600 aastat kestvat Maa telje pretsessiooni tsüklit ning asjaolu, et šahtid pidid olema suunatud kindlatele tähtedele, võib nende taevakehade asendi järgi kindlaks teha püramiidide ehitamise aja. Nõnda tehtigi kindlaks, et kuninga kambri põhjašaht oli suunatud Kohabile (Suur Vanker) ja lõunašaht Al-Nitakile (Orion), kuninganna kambri põhjašaht aga Tubanile
(Draakon) ja lõunašaht Siiriusele (Suur Peni), mis paiknesid nende käikudega kohakuti ligikaudu 10 400. aastal eKr. Lisaks ühtis kolme Orioni vöö tähe asend kolme püramiidi paigutusega. Võimalik, et püramiidid ehitati või projekteeriti sel ajal.
Peale kõige muu vastab selline dateerimine ülemaailmse veeuputuse ja Atlantise hukkumise oletatava ajaga. Vana-Egiptuse preestrid väitsid, et atlandid oskasid kõige kiuste säilitada oma teadmised ja tehnoloogiad ning andsid need edasi Egiptuse tsivilisatsioonile. Mõnedelt selle aja kultuseteenritelt pärinevad vihjed, et ka vaaraod ise otsisid seda nn teadmiste kambrit – muu hulgas püramiididest. Võib-olla asub see, mida nad leida püüdsid, nimelt kuninganna kambri šahti lõpus.
Berliini geofüüsikute akustilised uuringud on näidanud, et püramiidi sees nn kuldlõike punktis, mille arvutas 1991. aastal välja Siegfrid Wachsmann, asub õõs.
Kuldlõike põhimõtet kasutatakse arhitektuuris tihti ja vana-aja ehitajad võisid peita püramiidi sellesse punkti väärtuslikke kroonikaid või esemeid. Üks Vana-Egiptuse preester jutustas kreeklasele Solonile, nagu oleks suures püramiidis vähemalt 30 erineva otstarbega õõnsust.
Tokyo Ülikooli teadlane Sakuji Toshimura leidis Hufu püramiidi elektrooniliselt skaneerides, et see on 15–20% ulatuses tühi, kusjuures praegu avastatud ruumid ja käigud moodustavad õõnsuste üldmahust ainult 1%.
1987. ja 1988. aastal tegid prantsuse teadlased kindlaks, et kuninganna kambri juurde viiva galerii seinte taga kivimüüritis mõnedes kohtades puudub. Samuti leiti lubjakiviga vooderdatud ja liivaga täidetud ruume.
Tunnistagem, et Hufu püramiidi taoliste ehitiste püstitamine paneks proovile tänapäevase tehnika võimalused. Kuid mitte ainult püramiidi enda ehitus ei hämmasta teadlasi. Kuidas osati nii laitmatult viimistleda kõvu sulatisi sisaldava kuninga sarkofaagi seinu? Milliste tööriistadega olid graveeritud Gizas platoolt leitud dioriitkarikate hieroglüüfid? Dioriidi näol on ju tegemist rauast tugevama mägikivimiga, kuid karikatele on graveeritud 0,17 mm paksuste joontega märgid, kusjuures mõningatel juhtudel on paralleelsete joonte samm kõigest 0,8 mm. On leitud ka kõrgeid, pika ja kitsa kadaga basalt-, dioriit- ja kristallkvartsvaase.
Vana-Egiptuse tsivilisatsioon oli üks tolle ajastu kõrgemalt arenenumaid. Egiptlased olid toona parimad astronoomid ja matemaatikud, aga niisuguste esemete ja ehitiste loomiseks pidi sellest väheks jääma. Neis on näha teistsuguste teadmiste jälgi ja sellepärast kipub osa egüptolooge arvama, et suurte püramiidide ehitajaid ei tule otsida 2.-4. Kristuse- eelsest aastatuhandest, vaid palju varasemast perioodist. Kõik näib viitavat väga kõrgelt arenenud minevikutsivilisatsiooni olemasolule.
