Nõukogude Liit – kapitalismist sotsialismi ja tagasi

Mida tähendab lühend NSVL?
Näljased Sead Vahivad Lääne.
* * *
1917. aasta.
Teenijanna tormab tuppa: „Härra, jälle on revolutsioon.”
„Ja mida nad siis tahavad?”
„Nad tahavad, et enam ei oleks rikkaid.”
„Imelik, aga dekabristid võitlesid selle eest, et enam poleks vaeseid…”
* * *
Ajaloo nõiaring Venemaal.
1905. aasta. Sandarm viib bolševiku vanglasse.
1917. aasta. Bolševik viib sandarmi vanglasse.
1937. aasta. Bolševik ja sandarm istuvad vanglas.
1951. aasta. Muldvana sandarm läheb mööda Moskva tänavat ja näeb, kuidas muldvana bolševik müüb tänaval endaküpsetatud pirukaid.
„Eh sind,” ütleb sandarm, „kas siis isake-tsaar keelas sul pirukaid müüa.”
* * *
Tunni ajal võtab Volodja ragulka ja laseb õpetajale traaditüki näkku.
„Vladimir Uljanovitš! Kas sa oled päriselt segaseks läinud?!” röögatab õpetaja. „Lähme kohe direktori juurde!”
Direktorikabinetis haarab Volodja joonlaua ning lööb sellega direktorile vastu kätt.
„Vladimir, sa oled oma viimase arunatukese kaotanud!” karjub direktor. „Homme tuled koos vanematega kooli!”
Volodja läheb koju ja räägib kõik emale ära.
„See kõik on tühiasi,” ütleb ema käega lüües, „aga sinu vend Aleksandr viskas täna hommikul tsaari pommiga!”
* * *
Lenini kabinetti tuleb sekretär.
„Vladimir Iljitš, teie nimele tuli Punaselt ristilt pakk.”
„Lastele, kõik lastele!”
„Vladimir Iljitš, seal on kondoomid!”
„Lastele… Ptüi! Kondoomid? Torgake augud sisse ja andke menševikele!”
* * *
Lenini kabinetti Kremlis tuuakse potilill.
„Seltsimees, mis lill see on?” küsib Lenin huviga.
„Pelargoon,” vastab sekretär.
„Pelargoon…” kordab proletariaadi juht mõtlikult, rebib taime koos juurtega potist välja ja viskab nurka. „Muld andke talupoegadele,” käsib ta.
* * *
Lenin küsib Džerzinskilt: „Feliks Edmundovitš, kas te Putilovi tehases juba käisite?”
„Ei ole jõudnud, Vladimir Iljitš.”
„Asjata, Feliks Edmundovitš, mul õnnestus sealt eile kuratlikult hea kruvikeeraja pihta panna.”
* * *
Lenin helistab Stalinile: „Kuidas teile meeldis „Iskra” uus number?”
„Väga pehme paber, Vladimir Iljitš!”
* * *
Lenin ütleb jumalale: „Kui sa nii hea ja võimas oled, täida minu kolm soovi.”
„Need oleksid?”
„Tee nii, et kõik inimesed maa peal oleksid targad ja ausad kommunistid.”
Jumal vastas: „Kolme soovi korraga täita ei ole võimalik. Sest kes on tark ja aus ei saa olla kommunist. Kes on tark ja kommunist, see ei saa olla aus ning kes on aus ja kommunist, see ei saa tark olla.”
* * *
„Muudkui töötate, Vladimir Iljitš, võiksite vahel veidi puhata. Sõidaksite linnast välja, hullaksite naistega.”
„Just nimelt naistega, seltsimees Sverdlov, aga mina pean siin jamama selle poliitilise prostituudi Trotskiga.”
* * *
Lenin: „Miks ei ole Kominternis Uus-Ginea esindajat?”
Sverdlov: „Ei leitud juuti, kes olnuks nõus rõngast ninna riputama.”
* * *
Lenin ja Nadešda Krupskaja olid asumisel Šušenskojes. Ühel ööl äratab Nadešda Lenini: „Volodja, lase käia…”
„Mis sa nüüd, Nadjenka, inimesed kuulevad.”
„Aga, Volodjake, püüame vaikselt.”
„Ei saa, siin on väga õhukesed seinad.”
„Kurat nende seintega, palun sind, nii väga tahaks…”
„Hea küll, ainult hästi vaikselt-vaikselt,” ja Lenin alustab: „Nüüd üles, keda needus rõhub, nälg, orjus ikkes hoiavad…”
* * *
Lenin helistab Sverdlovile: „Jakov Mihhailovitš, kas teil on karvased sääred?”
„Isegi väga.”
„Paneme siis kirja, et seltsimees Sverdlovile pole vilte vaja.”
* * *
„Jossif Vissarionovitš, kas te oleksite valmis revolutsiooni huvides maha laskma kümme inimest?”
„Aga muidugi, Vladimir Iljitš!”
„Ütelge, aga kas ka kümme tuhat, kui vaja?”
„Muidugi, milles küsimus!”
„Nii, nii, seltsimees Vissarionovitš. Aga kui revolutsiooni huvides oleks vaja maha lasta kümme miljonit inimest. Kas oleksite selleks valmis?” küsib Lenin kavalalt silma pilgutades.
„Muidugi, Vladimir Iljitš!”
„Oh ei, seltsimees Stalin, selles me teiega juba ühisele arvamusele ei jõua!”
* * *
1919. aasta.
Juut Rabinovitš mobiliseeritakse Punaarmeesse. Ühel päeval saab ta naiselt telegrammi: „On vaja kartulid maha panna, aga pole, millega põldu künda.”
Rabinovitš vastab: „Ära künna, põllul on maasse kaevatud kuulipilduja.”
Naine vastab: „Tulid tšekistid ja kaevasid kogu põllu üles.”
Rabinovitš: „Pane kartul maha.”
* * *
1920. aasta.
Pime öö. Ühe Petrogradi maja elanikud kuulevad automootori mürinat. Jalgade trampimine trepikojas. Äge kellahelin. Majaelanikke haarab paanika. Peidetakse raha, põletatakse dokumente, visatakse asju aknast välja.
Äkki kajab ukse taga sügav bassihääl: „Härrased, ärge erutuge, me pole tšekistid, tahame ainult natuke röövida!”
* * *
Lenin ja Lunatšarski külastasid 1920. aastal futuristide näitust.
„Mitte midagi ei saa aru!” ütleb Lenin.
„Mitte midagi ei saa aru!” kordab Lunatšarski.
Nad olid viimased nõukogude riigijuhid, kes kunstist mitte midagi ei taibanud.
* * *
Lenini surma päeval loeb juut plakatilt:
„Lenin on surnud, kuid tema idee elab!”
„Parem, kui ta ise elaks, aga tema idee oleks surnud!” pomiseb juut omaette.
* * *
Kuidas kujutati 1920-ndatel aastatel Nõukogude Liidus nälga?
Suur paljas perse – ämblikuvõrk sitaaugu ees!
* * *
1925. aasta.
Venelane küsib juudilt: „Miks juutidel nii pikk nina on?”
„Miks? Sellepärast, et Mooses vedas meid 40 aastat kõrbes nina pidi. Ma tahan näha, millised on venelaste ninad kakskümmend aastat pärast Oktoobrirevolutsiooni!”
* * *
1930. aasta.
Talupoeg läheb kirikusse ja kohtab teel kommunisti. Too küsib irooniliselt, kelle eest ta nüüd palvetab.
Talupoeg vastab ehmunult: „Palvetan nõukogude võimu eest!”
„Ja varem? Siis sa palusid tsaari eest?”
„Ei salga, seda ma tegin.”
„Ja kuidas tsaari lugu lõppes?”
„Sellepärast ma nõukogude võimu eest palvetangi!”
* * *
1930. aastatel peeti ühes Vene külas miitingut. Kohalik kommnoorte juht peab usuvastast kihutuskõnet, mille lõpetab sõnadega: „Ja siis pole meil enam inimese kurnamist, pole religiooni, pole jumalat ja pole ka palvetamist.”
Viivuks valitseb vaikus, siis võtab sõna üks seitsmekümneaastane mutike: „Ah et jumalat ei ole? Aga kuidas on lood saatanaga?”
„Kah ei ole,” vastab kõneleja.
„Aga kui kuradit ei ole, kes siis meile kommunistid kaela saatis?” küsib vanaeit.
* * *
1930. aastatel Venemaal.
„Kas teil kolmetolliseid naelu on?” küsib talupoeg müüjalt.
„Ei ole.”
„Aga viietolliseid?”
„Ka ei ole.”
„Milliseid teil siis on?”
„Mitte mingisuguseid ei ole.”
„Siis oli Leninil õigus, kui ta ütles, et peamine on maailmarevolutsioon ja selle juures pole naeltel tõesti mingisugust tähtsust.”
* * *
1930. aastatel Moskvas.
„Kuule, Aabram,” küsib üks juut teiselt, „kes see Karl Marx õieti oli?”
„See oli mees, kes vabastas meid kettidest.”
„Ja kus need ketid meil olid?”
„Kas sa siis ei mäleta, et mu vestitaskust rippus välja kuldkett?”
* * *
Vorošilov läheb Stalini juurde ettekannet tegema. Kabineti ukse juures jääb ta imestunult seisma. Ukse tagant kostab ränka kirumist: „Tõbras niisugune! Idioot! Nii kaugele oled sa riigi viinud!” jne.
Vorošilov küsib adjutandilt, keda Stalin seal nii rängalt sõimab.
„Iseennast. Juba tund aega arvustab ta iseennast.”
* * *
See lugu juhtus Nõukogude Liidus siis, kui kolhoose asutama hakati.
Peetakse ühes külas asutamiskoosolekut. Põhikiri on kinnitatud, esimees valitud. Otsitakse kolhoosile nime. Ükski ei sobi – kas on juba kuuldud või muidu poliitiliselt ebakorrektne.
Lõpuks tõuseb üks ätt püsti ja pakub nimeks Lope De Vega.
Rahvale meeldib. Siis küsib esimees, et mida see nimi ka tähendab.
„Ega minagi täpselt tea,” vastab ätt. „Aga kõlab ilusasti – peaaegu nagu job tvoju mat.”
* * *
Kui Mihhail Kalinini naine arreteeriti ja vanglasse pandi ning sealt edasi laagrisse saadeti, küsisid Kalinini lähemad sõbrad, et miks ta oma naise eest välja ei astu.
„Ülemnõukogu Presiidiumi naise kohus on olla oma rahvaga,” vastas Kalinin seepeale enesekindlalt.
* * *
Stalin kutsub Gorki enda juurde ja ütleb: „Vaat mis, Aleksei Maksimovitš, omal ajal te kirjutasite imetoreda romaani „Ema”. Nüüd on jõudnud kätte aeg kirjutada romaan „Isa”. Prototüübiks võiksin olla mina ise.”
„Ma ei tea, kas ma ikka suudan, aastaid ka juba turjal.”
„Aga te pingutage, pingutage,” annab Stalin nõu. „Ega siis pingutamine pole veel piinamine. On mul õigus, seltsimees Beria?”
* * *
Telegramm: „Moskva. Kreml. Leninile. Seltsimees Lenin, aidake vaest juuti. Rabinovitš.”
Järgmisel päeval kutsutakse Rabinovitš välja.
„Te ju teate, et Lenin on ammu surnud.”
„Seda muidugi. Teiega, venelastega on alati nii: kui teil on Leninit vaja, siis on ta igavesti elav, kui aga juut vajab abi, siis on Lenin ammu surnud.”
* * *
Stalin vaatas „Othello” etendust ja nentis: „Aga see… mis ta nimi oligi… Jago… oli hea organisaator!”
* * *
Stalinile öeldi, et on tabatud tema teisik.
„Maha lasta!” käskis Stalin.
„Aga võib-olla tal vuntsid maha ajada, seltsimees Stalin?”
„Väga hea mõte! Vuntsid maha ajada ja maha lasta!”
* * *
1935. aasta.
Kaks džentelmeni vestlevad Inglise kuninga juures toimunud vastuvõtust.
„Kas ka härra McDonald oli frakis?”
„Loomulikult frakis, ka kandis ta valget vesti kulduuri ja ketiga. Uurile oli graveeritud: „Mr. McDonaldile – tänulikud Inglise töölised.”
„Aga kas sa Tšitserinit, seda Nõukogude diplomaati, ka nägid?”
„Nägin. Oli teine samuti frakis ja valge vestiga. Ka kulduur ketiga oli. Mul oli isegi võimalus seda kella näha.”
„Ja mis sellele oli graveeritud?”
„Krahv Savva Andrejevitš Morozovile – tänulikud Moskva töölised.”
* * *
1937. aastal Kolõma laagris. Loendus.
„Abalkin!”
„Siin!”
„Afanasjev!”
„Siin!”
„Tihhonov!”
„Siin.”
„Petrov!”
Vaikus.
„Petrov, mat tvoju!”
„Siin…”
„Varem, tobu, oleks tulnud vaikida!”
* * *
GPU muudeti „liberaalseks”. Kõigilt agentidelt nõuti suurimat viisakust rahva vastu.
Üks mees aevastas trammis. GPU agent trammi esisel vaatas sisse ja küsis pahaselt: „Kes aevastas?”
Kogu vagun oli kohkunud. Sõbrad käisid aevastajale peale, et ta kõigi vagunis olijate arreteerimise vältimiseks üles tunnistaks. Mees tõusiski ja ütles värisedes: „Mina aevastasin.”
GPU mees ütles käsule vastavalt: „Terviseks, kodanik!”
* * *
1930-ndad aastad.
Venelane, ukrainlane ja juut räägivad õnnest.
Venelane: „Õnn – see on pudel viina ja suurte tissidega naine.”
Ukrainlane: „Sellest on vähe, sinna juurde kuulub ka suur taldrikutäis borši.”
Juut: „Õnn on see, kui kell kolm öösel heliseb telefon, öeldakse, et tülitatakse KGB-st, ning küsitakse: „Kas see on Ivanovi korter?” Aga sina vastad suurima mõnuga, et Ivanov elab vastaskorteris.”
* * *
Rahvusvaheliselt konkursilt saabusid kaks Nõukogude pianisti.
Üks oli saanud II koha, teine 16. koha. See, kes sai teise koha, oli morn ja vihane ning pobises omaette: „Miks mina ei saanud esimeseks…”
See, kes sai 16. koha, imestas: „Miks sa nii väga esimene tahaksid olla?”
„Siis oleksin ma saanud mängida Chopini klaveriga.”
„Aga mis selles nii erilist oleks?”
„Kuidas seda sulle seletada? Noh, see oleks umbes sama, kui sina saaksid Dzeržinski püstolist lasta.”
* * *
Tšekistid kahtlustavad ärikat, et too on dollarid alla neelanud. Nad andsid talle kastoorõli ja panid poti peale istuma.
„Kuidas tulemused on?” küsib sisse astunud komissar.
„Esialgu tuleb ainult rublasid!” kannavad tšekistid ülemusele ette.
* * *
1937. aasta.
Hilisõhtul tulevad Sidorovi korterisse nahkjopedes mehed.
„Noh, Sidorov, kas näitad ise meile kõik või peame meie seda tegema?”
Sidorov seisab ja vaikib.
Nahkjopedes mehed otsivad toa läbi ja leiavad põrandas luugi.
„Sidorov, kas teed ise lahti?”
Sidorov seisab ja vaikib.
Mehed kangutavad luugi lahti. Selle all on suur polt ja selle ümber veel suurem mutter.
„Sidorov, kas keerad ise lahti või teeme seda meie?”
Sidorov seisab ja vaikib.
Nahkjopedes mehed hakkavad mutrit lahti keerama. Kui nad olid saanud selle suure vaevaga lahti keeratud, kostab vali mürtsatus, klaasiklirin ja inimeste karjed.
„Sidorov! Mis see oli?” küsib üks meestest.
„Seal all.. kinosaalis… kukkus kroonlühter alla…” vastab Sidorov.
* * *
1937. aastal kohtuvad Budjonnõi ja Vorošilov.
„Semjon, Stalin kõrvaldab endiseid kaasvõitlejaid,” kurdab Vorošilov. „Mis meist küll saab? Miks meid pole represseeritud?”
„Ole rahulik,” lohutab teda Budjonnõi, „kõrvaldatakse neid, kes oskavad oma peaga mõelda, meid sinuga see ei puuduta.”
* * *
Stalini ajal näidati Moskvas välisturistidele ühiselamut.
„Miks on iga voodi kohal Stalini pilt?” küsis üks turist.
„Küllap sellepärast, et seltsimees Stalin näeks, kuidas proletariaat ühineb,” arvas giid.
* * *
Stalin ütles ühes oma kõnes: „Olen töölisklassi ürituse nimel valmis ohverdama tilk tilga haaval kogu oma vere!”
Selle peale saadeti saalist kiri:
„Kallis Jossif Vissarionivitš, miks te tahate protsessi venitada — ohverdage juba kõik korraga!”
* * *
Esimese viisaaastaku lõpuks pidi rahva elujärg Nõukogude Liidus sedavõrd tõusma, et iga inimene jõuab endale auto osta. Viisaastaku möödudes kohtuvad Petrov ja Ivanov maanteel, peatavad autod ning Petrov pärib: „Kuhu põletad?”
„Sõidan Kiievisse, tahan näha, ehk on seal kaardi eest mune müüa!”
* * *
1940. aasta juulis küsiti Eestis juudilt, mida ta teeb, kui Eesti-Vene piir avatakse.
„Ronin puu otsa.”
„Miks?”
„Venelased tallavad ära!”
* * *
Kolhoosis peetakse koosolekut. Päevakorras on kaks punkti:
1. Kuuri remont.
2. Kommunismi ehitamine.
Esimees: „Kuna laudu kuuri remontimiseks ei ole, asume kohe päevakorra teise punkti juurde.”
* * *
1950. aastate alguses märatses GPU. Igal ööl peatusid majade juures autod, inimesed pandi peale ja sõit läks teadmata kuhu. „Ühel ööl klopiti maja ukse taga. Perekond värises hirmust, keegi ei julgenud avama minna. Klopiti edasi, väga resoluutselt. Peremees jättis kõigiga hüvasti ja läks ust avama. Varsti tuli ta tagasi ja ohkas kergendatult: „Pole midagi hirmsat, ainult meie maja põleb.”
* * *
1953. aastal muudeti KGB (Nõukogude riigisisene ja rahvusvaheline salateenistus) „liberaalseks”. Kõigilt agentidelt nõuti suurimat viisakust rahva vastu. Üks mees aevastas trammis. GPU agent trammiesisel vaatas sisse ja küsis pahaselt: „Kes aevastas?”
Kogu vagun oli kohkunud. Sõbrad käisid aevastajale peale, et ta kõigi vagunis olijate arreteerimise vältimiseks üles tunnistaks. Mees tõusiski ja ütles värisedes: „Mina aevastasin.”
KGB-mees ütles käsule vastavalt: „Terviseks, kodanik!”
* * *
1956. aastal XX kongressil, pärast Hruštšovi salajast ettekannet, küsis keegi saalist: „Aga miks te vaikisite?”
Hruštšov: „Kes küsis?”
Vaikus.
„Kes küsis?”
Vaikus.
„Vaikite? Vaat sellepärast ka meie vaikisime.”
* * *
Kui Stalini põrm 1961. aastal mausoleumist ära toodi ja Kremli müüri äärde maeti, ilmus tema hauale pärg lindiga:
„Surmajärgselt represseeritule surmajärgselt rehabiliteeritutelt.”
* * *
„Ma sain Aabramilt Iisraelist kirja. Ta kirjutab, et elab seal nagu paradiisis.”
„Aga kuidas elatakse paradiisis?”
„Nagu Aabram Iisraelis!”
* * *
Papp otsustas minna partei rajoonikomitee esimese sekretäri juurde kiriku remondiks defitsiitseid telliseid küsima. Arenes järgmine vestlus.
Papp: „Kirik laguneb, eraldage remondiks telliseid.”
Parteisekretär: „Ei eralda!”
Papp: „Siis ma ei anna kirikukoori rajooni parteikonverentsil esinemiseks!”
Parteisekretär: „Aga mina ei anna kommunistlikke noori ristikäiguks.”
Papp: „Mina ei saada nunnasid soome sauna!”
Parteisekretär: „Niisuguste sõnade eest tuleb teil panna parteipilet lauale!”
* * *
Venelane: „Teate, Rabinovitš. Mis oleks, kui te sõidaksite oma Iisraeli?!”
„Mis seal ikka, mina sõidan, kuid teil tuleb selleks lennuk ärandada!”
* * *
1980. aastal palub juut ülemustelt iseloomustust Iisraeli sõiduks.
„Miks te tahate sõita?”
„Mind kutsub minu esivanemate maa.”
„Aga kus teie sugulased elavad?”
„Üks vend ehitab sotsialismi Ungaris ja teine Bulgaarias.”
„Kas te hakkate Iisraelis sama asjaga tegelema?”
„Mis te nüüd – oma kodumaal?!”
* * *
Vana juut tuleb Moskvas viisaosakonda ja ütleb: „Ma tahan sõita Iisraeli, andke mulle viisa!”
„Olge nüüd ikka realist. Te olete vana ja haige inimene, seal on aga raske kliima, kord on palav, kord sajab vihma. Mõelge hoolega järele,” keelitatakse juuti oma soovist loobuma.
„Hästi, ma mõtlen.”
Tööpäeva lõpus tahab ülemus koju minna, kuid märkab koridoris istuvat vana juuti.
„Noh, kas mõtlesite järele?”
„Jah. Istun siin ja mõtlen, kas võtta vihmavari kaasa või mitte?”
* * *
Juut kutsuti KGB-sse.
„Meile on saanud teatavaks, et te õpite ivriiti. Kas kavatsete Iisraeli sõita?”
„Üldsegi mitte. Ma lugesin pühakirjast, et paradiisis räägitakse ivriiti.”
„Aga miks te arvate, et satute taevasse ja mitte põrgusse?”
„Kui põrgusse, siis põrgu jaoks olen vene keele juba selgeks õppinud.”
* * *
Ühes Moskva instituudis korraldati konkurss vabale töökohale. Sellele tulid pretendeerima Ivanov ja Rabinovitš. Andsid dokumendid sisse ja siis vastasid neile antud testi küsimustele. Rabinovitš võeti tööle, nördinud Ivanov läks parteikomiteesse kaebama talle tehtud ülekohtu pärast.
„Meil on väga kahju, aga me tõesti ei saa teid tööle võtta,” selgitatakse Ivanovile. „Oleks te vastanud õigesti ühelegi testi küsimusele, oleksime võinud teie kandidatuuri veel kaaluda, kuid te tegite absoluutsele nullile. Me küsisime teilt, mis sõna see on, mida igale poole seintele ja plankudele kirjutatakse. Rabinovitš vastas: „Rahu!” Aga mida teie vastasite?… Küsisime, milliseid naiste organeid te teate. Rabinovitš vastas: Rahvusvaheline Demokraatlik Naiste Organisatsioon ja Noorte Naiste Kristlik Ühing. Aga mida teie vastasite?… Küsisime, kus on naistel karvad kõige rohkem krussis. Rabinovitš vastas: Aafrikas. Aga mida teie vastasite?”
* * *
„Rabi, mis sa sellest arvad, kas ma peaksin astuma kolhoosi või mitte?” küsib Rabinovitš 1937. aastal Moskva sünagoogis rabilt.
Sel momendil tormab sisse pruutkleidis noorik ja lükkab Rabinovitši kõrvale.
„Mul on kiire! Ma jooksin just oma pulmast ära! Mul seisab ees pulmaöö! Ütelge, rabi, kas ma pean voodisse heitma öösärgis või ilma selleta?”
„Kas te heidate magama öösärgis või ilma, see ei muuda midagi. Teiega juhtub ikka seesama, mis juhtuma peab… Ja see käib ka teie kohta, Rabinovitš.”
* * *
Rabinovitš kutsuti NLKP Keskkomiteesse.
„Seltsimees Rabinovtš, kas teil on esinenud ka kõikumisi partei peajoone suhtes?”
Rabinovitš mõtleb: „Kui ma ütlen jah, siis on see ohtlik mu karjäärile, kui aga ütlen ei, siis nad ei usu mind…”
Ja Rabinovitš vastab: „Mina kõigun koos partei peajoonega.”
* * *
Ühe Moskva ettevõtte kaadriosakonna juhataja küsib tööotsijalt: „Kas te olete juut?”
„Ei, mul on lihtsalt intelligentne nägu.”
* * *
„Rabinovitš, miks te Iisraeli tahate minna?”
„Pühad on ära tüüdanud!”
„Missugused pühad?”
„Ostsid vorsti – püha, said tualettpaberit – püha!”
* * *
Odessa nudistide plaažil.
Üks juut teisele: „Haim, üks kahest, kas võtad risti kaelast või tõmbad ujumispüksid jalga!”
* * *
„Miks teid nimetatakse vähemusrahvuseks?” küsitakse vene juudilt.
„Kuidas miks? Kui meid oli palju, nimetati meid bolševikeks, aga kui meid jäi väheks, hakati nimetama vähemusrahvuseks.”
* * *
1980. aastad. Vana juut täidab oma perekonna välismaale sõitmise ankeeti.
„Aga teie ise, kas sõidate hiljem?” küsitakse.
„Ma ei kavatse kuhugi sõita.”
„Aga kuidas siis perekonnaga jääb?”
„Vaadake, minu perekonnas olen ma ainuke juut.”
* * *
Üks venelane teisele: „Meil on alati kõiges süüdi juudid. Eile sellepärast, et nad siin elasid, täna sellepärast, et nad ära sõidavad, ja homme sellepärast, et kõik sõidavad ära.”
* * *
Vahemerel jõuavad kohakuti kaks teineteisest mööduvat reisilaeva. Üks sõidab N. Liidust Iisraeli, teine Iisraelist N. Liitu. Mõlema laeva reisijad seisavad reelingu ääres ja näitavad näpuga meelekohale.
„Kas see on teil rahvuslik tervitus või?” küsib üks välismaalane.
* * *
Nõukogude Liidus.
Juut tuleb kaadriosakonda ja ütleb: „Ter-re!”
„Head aega, head aega!”
* * *
Küsitakse venelaselt: „Kas sa kodumaad armastad?”
„Armastan!”
„Kas sureksid kodumaa eest?”
„Sureksin!”
Küsitakse juudilt: „Kas sa Venemaad armastad?”
„Jah.”
„Aga kas sa sureksid Venemaa eest?”
„Aga kes siis jääb Venemaad armastama?”
* * *
Kes oli julgem – kas Hitler või Hruštšov?
Kahtlemata Hitler, sest ta võitles elava Staliniga. Hruštšov võitles surnud diktaatoriga, kuid samuti ei võitnud.
* * *
Kes sind valetama õpetas?
Nõukogude Liidu ajalooõpik.
* * *
Mille poolest erines tsarism sotsialismist?
Tsarismi ajal läks võim üle isalt pojale, sotsialismi ajal aga vanaisalt vanaisale.
* * *
Millesse suri Mitšurin?
Murdis kaela, kui kukkus endaaretatud aedmaasika otsast alla.
* * *
1950. aastatel Vene külas. Oblastikomiteest saabunud lektor kõneleb kolhoosnikele: „Tuleb saavutada, et teil kasvaks mais nagu telefonipostid!”
„Aga meil juba ongi nii!” kostab hääl saalist.
„Tuleb kasvatada niisugused lambad, kes oleksid nagu lõvid!”
„On olemas!”
„Ja lehmi peab laudas olema nagu raamatuid kapis!”
„Aga meil juba on!” kostab taas saalist.
„Las nüüd see seltsimees tutvustab meile oma eesrindlikke kogemusi.”
„Meil kasvab mais tõesti nagu telefonipostid: põllul on taimede vahe vähemalt kümme meetrit. Lambad on meil samuti nagu lõvid – kaela ümber on veidi villa ja saba otsas veel natuke. Ja lehmad seisavad meil laudas nagu raamatud kapis – kui ühe vahelt välja tirid, kukuvad teised ümber.”
* * *
Kolhoosi „Teel kommunismile” tuleb uus keevitaja . Esimeseks tööks antakse talle adra parandamine. Mees keevitab adra kinni ja traktor läheb põllule. Poole tunni pärast sõidab traktor katkise adraga tagasi. Traktorist laseb adra uuest kinni keevitada, kuid poole tunni pärast on traktor jälle põllult tagasi! Pärast kolmandat keevitust tuleb traktor juba veerand tunni pärast tagasi, ning kõik on juba päris kurjad, et mis keevitaja see selline on, kui üldse keevitada ei oska?
Keevitaja hakkas ennast õigustama: „Mina oskan keevitada küll! Venemaal keevitasin allveelaevu ning ükski neist ei tulnud tagasi…“
* * *
Nõukogude Liidus 1970-ndatel aastatel.
Õpetaja: „Feigel, Goldman, Feinstein! Et homme poleks koolis teie lõhnagi! Meid külastab araablaste delegatsioon.”
* * *
Soomlased on metsatööl. Õhtul avastatakse, et kaks meest on kadunud, otsitakse, otsitakse – ei midagi. Järgmisel päeval läks rahvasumm metsa kammima ja kadunud mehed leitigi üles. Nad seisid kramplikult ja hoidsid puud kinni, et see neile kaela ei kukuks.
„Miks te, kurivaimud, appi ei hüüdnud?”
„Ei saanud, Vene piir on liiga lähedal.”
* * *
Moskvas avati Sverdlovi väljakul Marxi ausammas, skulptor Kerbeli töö.
Kommentaar: „Kolmekordne jultumus. Üks juut püstitab teise juudi nimelisel väljakul ausamba kolmandale juudile.”
* * *
Vana bolševik jagab pioneerikoondusel oma mälestusi Leninist.
„See juhtus partei teise kongressi ajal. Läksin tualetti ja nägin, et meie suur juht seisab pissuaari ees ja pissib. Aga pilk oli tal heasüdamlik, kavalad kurrud silmade ümber. Sellisena ta mulle meelde jäigi…”
* * *
NSVL Teaduste Akadeemia presiidiumi koosolek.
Sõna võtab president Aleksandrov: „Lugupeetud akadeemikud. Täna on meil erakorraline koosolek. Meie kolleeg… endine kolleeg on osutunud rahvavaenlaseks ja meil tuleb Andrei Sahharovilt tema akadeemikutiitel ära võtta. See on täiesti pretsedenditu juhtum. Ma kordan, see on täiesti pretsedenditu lugu, aga muud ei jää üle. Millised on teie arvamused, lugupeetud kolleegid?”
Käe tõstab füüsik Pjotr Kapitsa: „See on sünge lugu, aga kui järele mõelda, siis see nii väga pretsedenditu ei olegi. Üks taoline juhtum on juba olnud, siis, kui Hitler võttis akadeemikutiitli ära Einsteinilt.”
* * *
Ivan tahab auitot osta. Tal palutakse avaldus kirjutada ja öeldakse, et autoostu järjekord jõuab temani kümne aasta pärast.
„Kas hommikul või õhtul?” pärib Ivan.
„Mis tähtsus sellel kümne aasta pärast on?”
„Asi on selles, et hommikul tuleb sanitaartehnik.”
* * *
Nõukogude Venemaal.
„Kes teie kultuuripalees vastutab ateistliku propaganda eest?” küsib kontrollima saadetud parteitöötaja.
„Jumal seda teab!” õhkab selle peale kultuuripalee direktriss.
* * *
Kolhoosi esimees räägib kolhoosnikute üldkoosolekul nõukogude võimu suurest hoolitsusest lihtsate tööinimeste eest.
„Vaadake vaid Niina Nikolajevat – oli enne tavaline talunaine, aga nüüd on klubijuhataja. Maria Semjonova, kes enne oli seatalitaja, on nüüd raamatukoguhoidja. Vassili Petrovitšist aga pole üldse mõtet rääkida – enne oli tavaline lollpea, aga nüüd on parteikomitee sekretär!”
* * *
1960. aastatel toimus ühes Eesti kolhoosis koosolek.
Esimees: „Sõna on endisel metsavennal Riho Valgrel.”
Hääled saalist: „Ei! Metsavendadele mitte sõna anda!”
Esimees: „Kuid ta tahab sõna võtta looduskaitse küsimuses.”
„Las siis räägib!”
Valgre: „Seltsimehed, hoidke metsa! Seda võib meil veel tarvis minna!”
* * *
Vova küsis isalt: „Millal saabub kommunism?”
„Kohe seletan. Näed, suri Marx, sündis marksism. Suri Lenin, sündis leninism. Ja kui sureb viimane kommunist, saabubki kommunism.”
* * *
Nõukogude Liidus ühes kaadriosakonnas.
„Teie perekonnanimi?”
„Rabinovitš.”
„Kahjuks ei saa me teid tööle võtta.”
„Kuid ma olen ju venelane!”
„Seda enam. Sellise perekonnanime puhul võtame parem juudi tööle.”
* * *
1961. aastal toimus Moskvas ajalooline NLKP XXII kongress. Julgeolekukomiteesse oli tulnud signaal, et delegaatide hulka on end sokutanud spioon. Selle tabamine tehti ülesandeks noorele juudist uurijale. Pärast järjekordset istungit tuli mees vestibüüli ja ütles seal ootavatele ülemustele rea ja koha numbri, kus istub spioon. Kontrollimisel selgus, et tegemist oli tõepoolest spiooniga. Kõik õnnitlesid juuti ja tundsid huvi, kuidas tal õnnestus nii kiiresti spioon tabada.
„Rahvavaenlane ei maga,” vastas juut.
* * *
1971. aastal XXIV kongressil võeti vastu direktiiv Tallinna kohta:
Paigutada venelased Tallinnas Mustamäele ja Lasnamäele, eestlased aga Rahumäele ja Pärnamäele.
* * *
1979. aasta – lasteaasta.
Ühes Leningradi koolis räägib õpetaja lastele: „Välismaal on lastel halb elada. Nende vanemad on vaesed, nad teenivad vähe. Palju ei ole neid, kes võivad oma lastele kommi osta – maiustused on seal väga kallid, mänguasjadest ei maksa rääkidagi… aga Nõukogude Liidus on kõik hoopis teisiti…”
Üks laps hakkab nutma.
„Mis sul on, Šasa?” küsib õpetaja.
„Küll tahaks elada Nõukogude Liidus…”
* * *
XXVII kongressi avamine 1986. aastal.
Koosoleku juhataja: „Kongressi delegaatidel palun püsti tõusta, presiidium kantakse sisse.”
* * *
Sotsialismi kolm suurt võitu:
Vähevõitu
Kehvavõitu
Sitavõitu.
* * *
Venemaal ehitati ühe maantee alla soojaveetorustik. Miks?
Et venelastel poleks talvel paljajalu külm käia.
* * *
Ivan visati kolm korda parteist välja. Esimene kord juhtus see pärast revolutsiooni. Kord nägi ta Kremlis Leninit ja küsis mööduva Džersinski käest, et kes see mees on.
„Mis! Sa ei tea kes on Lenin?!” Ja võetigi pilet ära, kuid hiljem anti tagasi. 1964. aasta oktoobris silmitses ta koridoris riigijuhtide pilte, kui äkki tuli tema juurde keegi väga erutatud mees, näitas Hruštsovi pildile ja ütles: „Võta see siga sealt maha!” Ivan hakkas Brežnevi pilti maha võtma.
„Mis! Sa ei tea isegi, kes on Hruštšov?!” Ja võeti jälle pilet ära. Hiljem anti tagasi. Möödus mõni aeg. Ühel päeval Keskkomiteesse tööle tulles satub ta oma osakonna juhatajale.
„Ivan, miks sa viimasel parteikoosolekul ei olnud?”
„Mis, viimane koosolek! Oleks ma seda teadnud!”
Parteipilet tuli lauale panna.
* * *
Seoses 1980. aasta olümpiamängudega said kõik Eestis elavad venelased amnestia ja võisid koos perekondadega Venemaale tagasi pöörduda.
* * *
Miks valiti 1980. aasta olümpiamängude embleemideks hüljes ja karu?
Hüljes elab vanast rasvast ja karu imeb käppa.
* * *
Keegi noormees tahtis liha osta. Loomulikult oli kauplus taolisest kraamist tühjem kui tühjem. Noormees tuli poest välja, heitis pilgu hiiglasuurele sildile „Liha” kaupluse ukse kohal ja vandus tulist kurja. Üks vanamutike läks mööda ja päris vandumise põhjust.
„Tahtsin liha osta. Suur silt väljas, aga mida ei ole see on liha,” tusatses noormees.
„Oi, pojuke, kas siis tänapäeval saab enam kirjasõna uskuda! Mul oli kodus õues puuriida peale kirjutatud „MUNN”. Kolm korda tõstsin riida ringi, aga midagi ei leidnud!”
* * *
Mida tähendab 5 4 3 2 1 ?
Viisaastak nelja aastaga, kolm meest teevad ära kahe mehe töö ja saavad ühe mehe palga.
* * *
Nõukogude Liidu viis suurimat vaenlast:
Imperialism, Kevad, Suvi, Sügis, Talv.
* * *
Ühel õhtul tuli Abram koju ja ütles Saarale, et ta astus parteisse.
„No sinuga ikka juhtub,” torises naine, „eile astusid sa koerasita sisse, täna aga parteisse!”
* * *
Enne olümpiamänge 1980. aastal anti kõigile kaubandustöötajatele vali käsk teenindada mängude ajal ostjaid väga viisakalt. Puuviljakaupluses palub üks naine kaaluda apelsine.
„Palun kolm kilo ja alge nii armas ning pakkige palun iga apelsin eraldi paberisse. Oi, teil on ka banaane. Tohiksin kaks kilo paluda ja pa&kige needki eraldi… Mis ma näen, teil on ka mureleid. Võtaksin kolm kilo ja pakkige palun kümne kaupa.”
Selle peale tõmbab müüja sügavalt hinge ja pahvatab: „Teate, mina lähen nüüd persse ja teid palun mulle järgneda.”
* * *
Keegi kõrge riigiametnik palus, et tal pärast surma noku ära lõigataks ja eraldi maetaks. Kui talt päriti sellise kummalise palve põhjust ütles ametnik: „Kui Stalin kuuleb minu surmast ja ütleb „Türa temaga”, siis vähemalt ükskord ta eksib!”
* * *
Teadaanne ajalehest:
„Arvesse võttes asjaolu, et meil esineb veel üksikuid puudusi ja mõningaid kitsaskohti ning lahendamata probleeme, otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumil kuulutada 1980. aastal kommunismi asemel välja Olümpiamängud.”
* * *
Juudilt küsiti, kuidas ta suhtub kommunismi teoreetikutesse.
„Vaadake,” ütles juut, „Marx on surnud, aga tema kapital on alles. Lenin on surnud, aga tema suur asi elab edasi. Mina elan, aga mu kapital ja suur asi on läinud.”
Selle peale tunti huvi, et kuidas juut suhtub Nõukogude valitsusse.
„Nagu oma naisesse,” vastas juut. „Natuke kardan, natuke armastan ja natuke tahaks teist ka!”
* * *
Millise kutseala esindajaid on Nõukogude Liidus kõige rohkem?
Metallitöölisi. Hommikuti viilivad, päeval taovad plekki kokku, õhtuti tinutavad ja öösel rautavad.
* * *
Andropovil on 1982. aasta detsembris peasekretärina esimene külaliste vastuvõtutund. Vana harjumuse järgi hüüab ta sekretärile: „Tooge sisse!”
* * *
Nõukogude Liidus tehti parandus kriminaalkoodeksisse. Kõrgeima karistusmäärana võetakse nüüd süüaluselt ära kõik tutvused viieteistkümneks aastaks.
* * *
Moskvast saabus Gruusiasse kõrge komisjon, et kontrollida, kas kuulujutud grusiinlaste suurtest rahadest vastavad tõele. Tbilisi tänaval kohati ühte närudes vanaeite. Komisjoni liikmed arvasid üksmeelselt, et see mutike pole küll kaua aega paberrahagi näinud. Siiski otsustati memme küsitleda.
„Ütle, emake, on sul nii palju raha, et „Volgat” osta?”
„Mis te nüüd, pojukesed! Mis ma nii suure hulga veega peale hakkan!”
* * *
Lenini ajal oli nagu pimedas tunnelis – kõik jooksid valguselaigu poole. Kes kukkus, see kukkus. Kes jalgadele jäi jooksis edasi. Stalini ajal oli nagu trammis. Need kes seisid, need seisid. Kes istusid, neil põlved värisesid. Eest ja tagant lasti maha. Hruštšovi ajal oli nagu lennukis. Üks juhtis, teised oksendasid, aga maha ei olnud võimalik minna.
Brežnevi ajal oli nagu aurulaevas. Kütet oli, auru oli, kuid asi ei nihkunud paigast, sest peaaegu kogu aur kulutati vilele.
* * *
Paradoks
Mis on kõige suurem õnn?
Elada Nõukogude Liidus.
Mis on kõige suurem õnnetus?
Seda õnne omada.
* * *
Eeskujulikust lüpsjast Leida Peipsist, kellele Brežnev oli isegi isikliku kirja saatnud, otsustati büst teha. Kolhoosi, kus Leida töötas, saadeti skulptor. Möödus hea hulk aega, aga kunstnik endast elumärki ei andnud. Saadeti siis pealinnast inimene asja uurima.
Too läks joonelt kuulsa lüpsja juurde ja küsis, et kuidas siis selle büsti tegemisega on, et kus too mees, kes büsti pidi tegema, on jne.
„No teie ka veel,” pahandas Leida tõemeeli, „käib siin üks linnavurle mul juba kolmandat nädalat sabas. Muidu pealtnäha sile poiss teine, aga jutt on selline, et häbi edasi rääkida. Muudkui korrutab: „Teeme püsti ja teeme püsti. Jätke mind rahule. Mina ei oska ja mina kohe ei taha püsti teha…“
* * *
Teatavasti on USAs palju vaeseid. Üks kodutu, kellel polnud midagi süüa, läks Valge maja ette ja sõi seal rohtu. President Kennedy nägi seda aknast ja mõtles: missugune häbi Ameerikale, et ta ei suuda oma rahvast toita! Otsekohe kutsus ta oma abilised ja käskis rohtu söövale mehele anda patakas raha, et ta kaoks kus kurat. Hiljem kingiti mehele veel auto, et näidata kuidas valitsus vaeste eest hoolitseb. Sellest loost sai kuulda Ivan Moskvas. Suures kadeduses mõtles ta, et pole laita plaan rikkaks saada. Ivan võttis suure sületäie õlgi, laotas need Punasele väljakule ja hakkas innukalt sööma. Läks kõigest mõni minut, kui tuli Kossõgin, käis mitu tiiru ümber mehe, jäi lõpuks käed taskus Ivani ette seisma ja küsis: „Huvitav, mida sa talvel sööd, kui sa juba suvel õlgi näost sisse ajad!”
* * *
Suure Isamaasõja veteran jalutas mööda Moskvat ja äkki näeb – toiduainete kauplus. Vaatas läbi hiigelsuure vaateakna kaupluse sisemusse ja hing pidi kinni jääma: kõiksugu kaupa lademetes. Banaanid, ananassid, singid, konservid ja jumal teab mida veel. Silmade ees hakkas virvendama. Niipea kui mees toibus, tormas poodi. Haaras lennult ostukorvi ning ainsa silmapilgu vältel ladus head kraami täis…
Alles siis märkas, et kaupluses pole ühtegi ostjat. „Kummaline!” mõtles mees ja vantsis kassa juurde. „Teie tõend palun,” ütles kassapidaja. Mees ulatas pahaaimamatult oma veterani tunnistuse. „Selle tõendiga ei osta te siit midagi, minge pange kaup oma kohale tagasi!”
Õnnetu veteran seisis nagu soolasammas. „On midagi valesti või…” suutis ta vaevaliselt kogeleda.
„Kas te olete kirjaoskamatu,” torises kassapidaja, „kaupluse uksel on suur silt, et teenindatakse ainult Port Arturi kaitsmisest osavõtnuid!”
(Port Artur – sadamalinn Hiinas, mida venelased Vene-Jaapani sõjas visalt kaitsesid, kuid mille nad olid sunnitud 1905. aastal jaapanlastele loovutama.)
* * *
Carter, Gandhi ja Brežnev on selgeltnägija juures, kes on jumala enda vaimu välja kutsunud.
Carter küsib: „Millal USA saab lahti tööpuudusest?
Jumala vaim vastab: „50 aasta pärast.”
„Ma ei ole nii kaua president!” oigab Carter.
Gandhi küsib: „Millal saab India lahti vaesusest?”
Jumal: „200 aasta pärast.”
„Ma ei ela nii kaua, seda mu silmad ei näe!” ahastas Gandhi.
Brežnev küsis: „Millal Nõukogude Liidus lõpeb joomine, raiskamine ja labatsemine?”
„Ma ei eksisteeri nii kaua,” oigas vaikselt issanda vaim.
* * *
Vanaema küsib Petkalt: „Võid sa mulle, vanainimesele, ära seletada, mis asi see neutronipomm on?”
Pelka mõtleb ivake aega kuidas sellist asja kõige arusaadavamalt selgeks teha ja ütleb siis: „Vaata, memm, see on sihuke pomm, et kui plahvatab, siis meid enam ei ole, aga asjad jäävad alles.”
„Selge. Aga nüüd räägi mulle, mis pommi nad praegu on lahti lasknud – meie kõik oleme alles, aga asju ei ole!”
* * *
Nõukogude ajal avati Odessas avalik maja välismaalt tulnud meremeeste teenindamiseks. Et asi soliidsem välja näeks, nimetati see Suguliste Suhete Uurimise Instituudiks. Huvi asja vastu oli suur ja raha laekus kõvasti.
„Milles on teie edu saladus?” küsiti instituudi direktorilt.
„Asi on selles,” vastas direktor, „et see on ainuke instituut Nõukogude Liidus, kus personal ei tegele onanismiga.”
* * *
Nõukogude ajakirjanikud küsivad jaapani spetsialistilt: „Mis teile Venemaal kõige rohkem meeldib?”
„Lapsed!” vastab jaapanlane.
„Ja mis veel?”
„Teil on oivalised lapsed!”
„Lapsi armastame ka meie, aga mis teile eriti meeldib?”
„Ikkagi teie lapsed! Kõik, mis te teete ilma käte abita, tuleb teil suurepäraselt välja!”
* * *
Gorbatšov helistab Reaganile: „Palun võtke vastu minu siiraim kaastunne „Challengeriga” toimunud katastroofi puhul.”
„Aga „Challenger” stardib alles kümne minuti pärast!”
„Oi, palun vabandust! Ma helistan veerand tunni pärast uuesti.”
* * *
Nõukogude Liidus oli aasta 1990. Hundile sattus ette karjast mahajäänud lammas.
„Tead, lammas, ma söön su ära!”
„Sul on õigus seda teha ainult ühel juhul,” ütles lammas külmavereliselt. „Näita ette oma lihatalong, ja siis lase käia!”
* * *
Juba nõukogude ajal said mõned eriti usinad töötajad kapitalistlikke riike külastada. Nii komplekteeritigi turismigrupp eesrindlastest ja saadeti Pariisi.
Vasja oli kuulda saanud, et sealmaal on avalikud naised eriti vastutulelikud ja otsustas kindlasti ära proovida. No saigi õhtuses Pariisi pargis ühe naisterahvaga kaubale, õgvendas tolle sinnasamasse põõsaste vahele maha, tiris seelikusaba üles ja asus asja kallale. Ise vaatab üle õla, et preilna varbaid töö taktis krõmps-krõmps kõverdab.
Kui tegu tehtud, küsib Vasja viisakalt, et mis imelikud kombed teil siin on – varbaid krõmpsutada.
Preili küsib jälle vastu, et mis imelikud kombed teil on – läbi sukkpükste keppi teha.
* * *
Brežnev ja Kossõgin kõnnivad mööda Moskvat ja astuvad sisse tubakapoodi, mille leti taga seisab Vasja. Kossõginil tuleb ootamatult tuju nalja teha ja ta küsib müüjalt: „Kas teil niisuguseid tikke ka on, millel mõlemas otsas väävel?”
Vasja uurib mitmeid tikutoose, kuigi teab, et niisuguseid nagunii pole, ja teatab siis kahetsusega, et selliseid tõesti ei ole. Brežnev ja Kossõgin kõnnivad edasi ja sisenevad teise kauplusse, kus müüjaks Moissei. Kossõgin kordab oma küsimust ja veidi aja pärast demonstreerib Moissei, olles tikutoosi osavasti peos ringi keeranud, et on olemas tikutoos, milles tikkudel väävel mõlemas otsas.
„Juut tuleb ka igast olukorrast puhtalt välja,” ütleb Kossõgin, kes on juudi triki läbi näinud.
„Aga võib-olla Vasjal tõesti ei olnud niisuguseid tikke!” lausub seepeale Brežnev.
* * *
Nõukogude Liitu külastanud Ameerika Ühendriikide president Nixon küsis Brežnevilt, miks nõukogude töölised kunagi ei streigi. Vastuse asemel võttis Brežnev Nixoni kaasa ühte tehasesse ja hakkas seal töölistele kõnet pidama:
„Alates homsest päevast vähendatakse teil palka! (Kiiduavaldused) Samuti pikendame teie tööpäeva! (Tormilised kiiduavaldused.) Iga kümnenda teist poome üles! (Kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti)”
„Kas köis tuleb omal kaasa võtta või antakse see ametiühingu poolt?” küsib keegi saalist.
* * *
Brežnev ja Nixon teevad tutvumislendu Moskvat ümbritsevate töölisasulate kohal. Nixon näeb all barakke paljude teleantennidega ja ütleb Brežnevile: „Te ei ole meile mitte ainult järele, vaid meist ka tublisti ette jõudnud! Meie oma sealautadesse pole küll veel jõudnud televiisoreid panna!”
* * *
Vene diplomaat läks salaja Pariisis avalikku majja. Seal hakkas talle üks lõbutüdruk nii kangesti meeldima, et ta otsustas ta Nõukogude Liitu kaasa meelitada.
„Mõtle vaid,” seletab ta prostituudile, „saad üliõpilaseks, hakkad Moskva ülikoolis õppima ja ühiselamus elama.”
„Sellest ei tule midagi välja,” keeldub prostituut. „Ma sain suure vaevaga ema nõusse, et ta mind bordelli lubas, kuid mingisugusesse ühiselamusse ei laseks ta mind mingi juhul.”
* * *
Vasja loeb raamatut Džersinskist ja küsib: „Paps, kas on tõsi, et Feliks Edmundovitš armastas lapsi?”
„Õige. Ainult nende vanemaid ta ei armastanud.”
* * *
NSVL Ministrite Nõukogu esimeees Rõžkov Gorbatšovile: „Mihhail Sergejevitš, meie linnufarmides kõngevad kanad!”
„Tuleb iga kana ette joonistada must ruut,” annab peasekretär nõu.
Nädal hiljem on Rõžkov taas Gorbatšovi jutul.
„Mihhail Sergejevitš, juba jälle kanad kõngevad!”
„Joonistage musta ruudu sisse kollane kolmnurk!”
Nädal hiljem.
„Mihhail Sergejevitš, sellest hoolimata kanad kärvavad.”
„Asendage kollane kolmnurk rohelise trapetsiga.”
Kümne päeva pärast.
„Mihhail Sergejevitš, kõik kanad on kõngenud!”
„Küll on kahju, sest mul oleks olnud veel palju uusi ideid!”
* * *
Vene naiste turismigrupp tuli tagasi Prantsusmaalt.
Naine räägib sõbrannale: „Käisime pargis jalutamas. Meid kõiki vägistati, peale Maria Ivanova. Siis käisime ühes teises pargis ja kõiki vägistati, peale Maria Ivanova. Ka Eiffeli torni juures käisime ja jälle vägistati, ainult Maria Ivanovat ei puudutatud.”
„Aga miks teda ei puudutatud?”
„Ta ei tahtnud ju kah!”
* * *
Nõukogude Liidust väljasõitu taotlev juut täidab ankeeti.
„Kas te olete kuulunud teistesse parteidesse?”
„Ei.”
„Kas te viibisite sakslaste poolt okupeeritud territooriumil?”
„Ei.”
„Kas te olete kohtulikult karistatud?”
„Ei.”
„Rahvus.”
„Jah.”
* * *
Õpetaja: „Keda armastas Lenin kõige rohkem?”
„Lapsi!” hüüdis keegi.
„Vale,” katkestab Vova, „Lenin armastas kõige rohkem hiiri!”
„Miks hiiri?” imestab õpetaja.
„Ega ta muidu poleks nii kaua põranda all elanud,” selgitab Vova.
* * *
Kohtuvad kaks Odessa juuti.
„Ma mõtlesin, et sa oled juba ammu Ameerikasse või Iisraeli sõitnud…”
„Milleks? Dollar maksab ka siin.”
* * *
Ärimees läheb vanglasse ja palub luba endale kongi üürida.
„Mis veider ajaviitmise viis see on?” imestab vanglaülem.
„Ma arvan, et see on veel ainuke koht Venemaal, kus on võimalik katusepakkujate eest pääseda.”
* * *
Konferansjee:
„Esineb Rahvaste Sõpruse nimeline kvartett. Koosseis: Krutotrõštšenko – Ukraina, Airaptejan – Armeenia, Musretov – Usbekistan, Feigel – viiul.”
* * *
Mille poolest erines ameerika seks nõukogude seksist?
Ameerika seks toimub ihupesuta ja nõukogude seks ilma voodipesuta.
* * *
„Maria Iisakovna Petrovna! Miks te olete Iisakovna? Kas te olete juut või?”
„Aga kas teie meelest on Iisaku katedraal sünagoog või?”
* * *
Kuulaja: „Kas on tõsi, et kommunismi ajal tulevad lapsed ilmale auru ja elektri abil?”
Lektor: „Kohe selgitame. Tuppa lastakse auru ja see kustutab elektri. Kõik ülejäänu toimub aga täpselt samuti nagu sotsialismi ajal.”
* * *
Oktoobripühade paraadi ajal kostub reproduktorist: „Suur oktoobrirevolutsioon vabastas meie rahva igaveseks kapitalismi ahelatest.”
„Just nii see oli,” ütleb vanaisa lapselapsele. „Ma mäletan väga hästi, kuidas meie majja tormasid purjus madrused ning rebisid vanaema kaelast kuldketi ja jooksid minema.”
* * *
Ukrainlane kutsuti KGB-sse:
„Selgitage, miks teile regulaarselt Iisraelist pakke saadetakse?”
„Sõja ajal varjasin juuti.”
„Kas teil, nõukogude inimesel, pole häbi saada pakke nende juudinärude käest? Kas te siis sugugi oma tulevikule ei mõtle?”
„Mõtlen ikka, praegu varjan hiinlast.”
* * *
NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov esineb NSVL kommunistliku partei XXVII kongressil (1986): „Seltsimehed! Perestroika ajal hakkame elama palju paremini, kui me seni elasime.”
„Aga meie?” hõikab keegi saalist.
„Kes teie niisugune olete?” küsib Gorbatšov.
„Ma olen Keskkomitee liige Boriss Jeltsin.”
„Sellisel juhul ka teie.”
* * *
Kunstinäitusel Pariisis oli Picasso oma kutse koju unustanud ja teda ei lastud sisse:
„Tõestage, et olete Picasso!”
Ühe pliiatsitõmbega joonistas ta rahutuvi ja ta lasti sisse. Ka Nõukogude Liidu kultuuriminister Furtseva oli kutse maha unustanud ning tedagi ei lastud sisse.
„Ma olen ju NSV Liidu kultuuriminister!”
„Kuidas te seda tõestate? Näete, Picasso unustas ka kutse koju ja tal tuli joonistada.”
„Aga kes see Picasso on?”
„Kõik on korras, seltsimees kultuuriminister, astuge edasi.”
* * *
Nõukogude ajal mängitakse Odessa ooperiteatris „Jevgeni Oneginit”.
Saara müksab tukkuvat abikaasat: „Aabram, sina magad, aga Lenski esitas Oneginile väljakutse!”
„No ja siis, kas ta sõidab?”
* * *
1985. aasta. Gorbatšov küsib Rõzkovilt: „Kui palju juute meil on?”
„Umbes kaks miljonit.”
„Aga kui lubame neil välja rännata, kui paljud neist seda teevad?”
„Viisteist kuni kakskümmend miljonit.”
* * *
1985. aasta.
Tbilisi lennuväljalt tõuseb õhku reisilennuk. Lennuki komandör tuleb reisisalongi ja pöördub reisijate poole: „Kas teie hulgas terroriste on?”
„Ei ole,” vastavad reisijad kooris.
„Aga dissidente?”
„Ei ole.”
„Isegi mitte ühtegi juuti?”
„Mina olen,” teatab üks vanapapi.
„Selge, siis lendame Iisraeli.”
* * *
NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov oli rahvasaadikute kongressile hiljaks jäämas ja käskis autojuhti kiiremini sõita. Autojuht keeldus, vihjates kiire sõidu hädaohtlikkusele. Selle peale Gorbatšov vihastus, käskis auto peatada, saatis autojuhi tagaistmele ning asus ise rooli taha. Lausa lendav sõiduk äratas liiklusinspektorite tähelepanu ja üks neist hakkas Gorbatšovi autot jälitama. Õige varsti pöördus jälitaja aga tagasi ja kandis ette, et autos istub väga tähtis nina, mistõttu ta ei julgenud autot peatada.
„Kes see siis on?” küsis teine liiklusinspektor.
„Ei tea. Kuid autojuhiks on tal Gorbatšov isiklikult.”
* * *
1987. aasta 28. mail tõmbas tšuktsi Punasel Väljakul suitsu. Korraga tundis ta, kuidas kellegi raske käsi talle õlale pandi ja noore mehe hääl ütles tugeva saksa aktsendiga: „Lennuväljal ei suitsetata!” (Vihje Matthias Rusti kuulsale lennule.)
* * *
USA president Bill Clinton tegi visiidi Moskvasse. Läbirääkimiste ajal tundis ta äkki vajadust tualetti külastada. Ta pöördus Jeltsini poole ja palus teda tualetti juhatada. Jeltsin oli nõus ise teejuhiks tulema. Nad väljusid Kremlist, istusid autodesse ja kihutasid ühe uhke hoone juurde. Läksid marmortrepist üles suurejoonelisse vestibüüli, kus pottides kasvasid palmid. Jeltsin võttis noku püksist välja ja pissis palmi juurele.
„No on alles kombed!” mõtles Clinton ja järgis Vene presidendi eeskuju.
„Ja mis nüüd?” küsib Clinton.
„Hahaa! Nüüd laseme kähku jalga! See on Hiina saatkond!”
* * *
Aafrika neeger, kes on edukalt ära teinud sisseastumiseksamid Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituuti, saab kodunt kirja:
„Tere, kallis poeg. Me oleme väga rõõmsad, et sa Moskvas õpid. Kui isa sellest teada sai, muutus ta suurest õnnest nii jaburaks, et kukkus palmi otsast alla ja murdis saba.”
* * *
Sõjaveteran joob Moskvas putka juures õlut.
„Küll on lake!” kirub vanamees.
„Oleksid sa halvemini sõdinud, oleksime praegu Baieri õlut joonud!” nähvab talle üks noormees.
* * *
Juut tuleb kauplusse ja ostab sada komplekti poliitbüroo liikmete pilte.
„Milleks nii palju?” küsib teine juut.
„Ma avan Iisraelis lasketiiru.”
* * *
Välismaalaste delegatsioon tutvub kolhoosituruga. Välismaalased näevad, et üks külamees müüb lehma. Küsivad, mis lehm maksab. Külalistega kaasas olev rajoonikomitee sekretär teeb külaliste selja taga mehele märke, et tuleb väga madal hind öelda.
„Kolm rubla!” kohmab taat välismaalastele, kes satuvad sellest vaimustusse. Üks mööduja on aga ka hinda kuulnud ja ruttab lehmamüüja juurde.
„Annad kolmekaga? Kohe ostan ära!”
Nüüd hakkab rajoonikomitee sekretär tollele ostjale rusikat näitama ja koledat nägu tegema. Too õnneks taipab ja ütleb müüjale: „Ma siiski täna ei osta lehma. Parem panen rubla juurde ja lähen ostan noore kana.”
* * *
1980. aasta. Kuulutus vene ajalehes:
„Intelligentne vene perekond vajab kiiresti juudist sugulast väljasõiduks.”
* * *
Lektor räägib Gruusias kaks tundi aatomienergia rahuotstarbelisest kasutamisest.
Lõpuks pöördub ta publiku poole: „Kas küsimusi on?”
Viimases reas tõuseb püsti punase ninaga mehike: „Vabandage, härra lektor, kas teie klaas jäi vabaks?”
* * *
Rahvasaadikute kongressile saabus Tomskist telegramm:
„Saatke kiiresti rongitäis viina. Kuna viin on ära joodud, sai rahvas kaineks ja küsib nüüd, kuhu on kadunud isake tsaar.”
* * *
Juut seisab mäe otsas ja vaatab kaugusse.
„Mida sa siin jõllitad?” küsib tema juurde astunud venelane.
„Vaatan, ehk leian koha, kus oleks hea elada.”
„Hea on seal, kus meid ei ole.”
„Just sellist kohta ma otsingi, kus teid ei ole!”
* * *
TASS-i teadaanne:
„Eile põrkas Barentsi meres jäämäega kokku Ameerika Ühendriikide aatomiallveelaev ja uppus. Jäämäe meeskonda autasustati ordenite ja medalitega.”
* * *
TASS-i teadaanne:
„Eile ületas neli Hiina diviisi Nõukogude Liidu piiri. Sõdurid langesid kaarnatena kallale rahumeelselt põldu kündvale nõukogude traktorile. Traktor tõrjus jõhkra kallaletungi tagasi, tulistades alla kümme vaenlase lennukit ja hävitades umbes nelikümmend tanki. Nõukogude valitsus hoiatab, et selliste intsidentide kordumisel on Nõukogude Liit sunnitud põllule saatma kombaini.”
* * *
TASS-i teadaanne:
„Eile uppus Bermuuda kolmnurga piirkonnas Ameerika aatomiallveelaev. Meie poolel kaotusi ei ole.”
* * *
TASS-i teadaanne:
„Üleeile heitis Hiina pommituslennuk ühele meie linnale aatomipommi. Nõukogude lennuk tegi vasturünnaku ja heitis Hiina kohal alla kummipommi. Pomm on hävitanud juba viis linna ja jätkab põrkamist.”
* * *
Vladimir Žirinovski pärib Kremli protokolliosakonnajuhatajalt, kui palju läksid maksma Konstantin Tšernenko matused.
„Kakskümmend miljonit rubla.”
„Selle raha eest oleksin ma matnud kogu Poliitbüroo koos Gorbatšoviga.”
* * *
Nõukogude ajal.
Külmal talvepäeval vonkleb poe juures pikk järjekord.
Uksele ilmub kaupluse juhataja ja teatab: „Kõigile piima ei jätku, juudid mingu ära!”
Veidi aja pärast on ta uuesti uksel: „Kahjuks ikka kõigile ei jätku. Parteitud võivad ka lahkuda.”
Kui parteitud on silmapiirilt kadunud, tuleb juhataja ikka veel järjekorras seisvate kommunistide juurde.
„Seltsimehed, ainult teile kui kõige teadlikumatele kodanikele võin ma nüüd öelda, et piima üldse ei ole.”
Kommunistid vaikivad veidi ja lähevad siis laiali.
„Kuradi juudinärud, juba üle tunni on ennast kodus soojendanud!” kirub üks neist.
* * *
Esimese mai demonstratsioonil möödub mausoleumi eest hallpeade kolonn, kes kannab loosungit „Suur tänu sm. Stalinile õnneliku lapsepõlve eest.”
Loosungikandjate juurde astub nuhk ja küsib: „Mis teile pähe on löönud? Kelle üle te irvitate? Kui teie lapsed olite, polnud Stalin veel peasekretär!”
„Aga selle eest me teda tänamegi.”
* * *
1980. aastal arutati Nõukogude Liidu Ülemnõukogus toitlustamisega seotud probleeme.
Üks deputaat tegi järgmise ettepaneku. „Kuulutame USA-le, Kanadale ja kogu Lääne-Euroopale sõja. Kui kaotame, hakkavad võitjad meid toitma.”
„Aga kui võidame?”
* * *
Juut seletab ametimeestele, et tal on tervelt kaks põhjust, miks ta soovib Nõukogude Liidust lahkuda.
„Esimene põhjus on see, et ma kardan oma naabrit. Tema räägib mulle kogu aeg, et oota sa vaid, juudinäru, kui nõukogude võimul on lõpp käes, siis sa kohe sured.”
„Mis te nüüd! Teil pole karta midagi, sest nõukogude võim ei lõpe iial.”
„No näete! See ongi minu teine põhjus.”
* * *
„Vanaema, kas Lenin oli hea?”
„Hea, pojakene, hea.”
„Vanaema, kas Stalin oli halb?”
„Halb, pojakene, halb.”
„Vanaema, aga kas Hruštšov oli hea?”
„Hea, pojakene, hea.”
„Vanaema, kas Brežnev oli halb?”
„Halb, pojakene, halb.”
„Vanaema, aga kas Jeltsin on hea või halb?”
„Ära praegu küsi. Kui ta ära sureb, küll me siis teada saame.”
* * *
Meestesaunas.
Üks mees ütleb: „Tahate, ma räägin poliitilisi anekdoote.”
Keegi meestest ütleb: „Ma olen miilits.”
„Pole midagi, ma räägin kaks korda ja hästi aeglaselt.”
* * *
Gorbatšovi kohta: parem plekk peas, kui ankeedis.
* * *
Kaks grusiini omavahel.
„Palju sa ka teenid?”
„Noh, 100 rubla tuleb ära ja veel natuke kukub juurde. Aga sina?”
„Sama lugu. Kuid kujuta ette, mul on tuttav professor. Saab 500 rubla kuus palka – ja kõik!”
* * *
Raissa Maksimovna (Gorbatšovi abikaasa) on armukesega voodis, kui Gorbatšov ootamatult magamistuppa astub.
„Mis nüüd saab?” küsib armuke.
„Rahune, kallis, me ju ei joo.”
* * *
1980. aastad.
Vabrikusse helistati ja öeldi, et mingi Ameerika ajakirjanik tahab töölisi intervjueerida. Juhtkond otsustas lööktöölise Ivani jänkile ette lükata, las see kapitalist pärib pealegi. Ivan läks ähmi täis: „Mina kardan. Äkki ütlen midagi, mis on meie suurele kodumaale kahjulik.”
„Ära muretse,” lohutas teda partorg, „me seisame su selja taga ja kui midagi viltu läheb, siis köhatame.”
„Kui suur on teie palk?” küsib ameeriklane tõlgi abil.
„135 rubla,” vastab Ivan. Selja taga köhatatakse.
„Nädalas,” parandab Ivan.
„Kui suur on teie korter?”
„Neliteist ruutmeetrit.”
Köhatatakse.
„Inimese kohta,” täpsustab Ivan.
„Kas teil hobi on?” pärib ameeriklane edasi.
Ivan ei tea, mis see on, ka selja taga valitseb vaikus.
„On küll,” ütleb Ivan igaks juhuks.
„Ja milline see teil on?”
„Kakskümmend sentimeetrit.”
Keegi köhatab.
„Lõdvalt mõõdetuna,” täiendab Ivan.
* * *
Hiina vallutas Nõukogude Liidu. Pärast raskeid lahinguid langeb ka Moskva. Andropov põgeneb Kremlist maa-aluse käigu kaudu. Kui ta jälle maa peal jõuab, näeb ta väljapääsu lähedal seismas Deng Xiaopingi ja tosinat hiina kindralit. Deng ütleb: „Nüüd suudle mind mõlemale põsele ja ütle selge häälega, et sa oled meid siia kutsunud!”
* * *
1990. aastal arutati Leedu Seimis küsimust, kuidas Moskvaga edasi suhelda.
„Ma teen ettepaneku Moskvale sõda kuulutada!” teeb Landsbergis ettepaneku.
„Kas te olete hulluks läinud või?” karjutakse saalist. „Me ju kaotame selle sõja.”
„Muidugi kaotame! Ja mis sellest? Saksamaa kaotas sõja. Jaapan samuti. Aga vaadake, kuidas inimesed nendes riikides praegu elavad!”
* * *
1990. aasta.
Moskvas poodi sisenenud ostja näeb seinal silti: „Külmikuid müüakse ainult 1812. aasta Isamaasõjast osavõtnutele.”
„Kas tõesti on mõni tolleaegne sõjamees veel elus?” küsib ostja.
„Ju siis on,” vastab müüja, „Eile tulid igatahes kaks juuti ja näitasid Kutuzovi allkirjaga tõendit.”
* * *
1990. aasta.
Kaks juudi vanaprouat lendavad lennukiga Iisraeli. Üks ütleb teisele: „Meie oleme vist küll viimased Leningradi juudid, kes välja rändavad.”
„Oota, minu meelest üks vanamutt jäi veel sinna! Mis ta nimi oligi? Ahaa, meelde tuli – Avrora Kreiser!”
* * *
1996. aastal Venemaal.
Üks ülemus teisele: „Kas te juute tööle võtate?”
„Nüüd võtame.”
„Aga kust te neid võtate?”
* * *
Aastal 2000 tulevad endised nõukogude juudid, nüüdsed ameeriklased, Odessasse ekskursioonile.
„Siin pole enam ühtegi juuti näha,” ütleb üks turist teisele.
„Tõepoolest. Aga vaata, see naine, kes istub pargipingil, on küll juudi moodi.”
„Vabandage, kas te olete juut?” küsitakse naiselt.
„Ma ei ole juut, vaid idioot!”

NB! Loe ka:
Kuidas karikatuur Brežnevist tsensorid ära pahandas. Valik parimaid anekdoote Brežnevist
Lõbusaid lugusid Loll-Ivanist